Minuga on viimasel ajal mingi väga imelik asi juhtuma hakanud. Ja kuna ma olen aru saanud, et ma suudan oma emotsioone kõige paremini ära sorteerida just kirjutades, siis ma kirjutan selle ka välja, äkki hakkan sellest mingit sotti saama. Ühesõnaga kui ma neid järejutte teile kirjutasin, siis võtsin ma pigem selle hoiaku, et ah, oli mis oli ja pigem oli see nagu selline veits naljakas asi. Et noh, kuidas ma üldse nii lolli olukorda sattusin vms.
Aga iga järgmise postitusega kadus aina rohkem ära see osa, et see kuidagigi naljakas või “suva” oli, sest alles neid olukordi kirja pannes sain ma aru, kui kuradi haige see tegelikult oli. Sest ma ju ELASIN selle jama sees, aga ma olin tõesti nii kuradi alla surunud vist kõik enda emotsioonid, et mul polnudki võimalust endale tunnistada, kui halb see olukord tegelikult oli.
Ehe näide sellest on vist see, et ma arvan, et viimase aasta jooksul nutsin ma kogu selle teema üle umbes kolm korda. Mis on üsna imelik, sest ma olen väga emotsionaalne inimene ja ma üldiselt olen teada-tuntud selle üle, et ma aeg-ajalt pisarat panen. Aga ma justkui kinnitasin endale kogu aeg, et “vahet pole” ja “mind absull ei huvita tegelikult!” ja neelasin kõik oma emotsioonid nii kaua alla, kui ma olingi üsna…tuim.
Ma üritasin mõelda, et millal ma viimati mingi konfliki ajal üldse mingit emotsiooni näitasin, aga mulle meenub ainult üks kord, kus ma miskipärast tõesti hakkasin nutma (ma isegi ei mäleta põhjust, lihtsalt mingi suva asi ja ma ütlesin, et ma ei taha tülitseda vms), mille peale ta vaatas mind ja küsis üleolevalt, et mida ma selle nutmisega saavutada üritan? Ega ma üritanudki, lihtsalt… juhtus nii vist.
Igatahes oli see mu hingele vist viimaseks karikaks, sest te ei kujuta ette, mitukümend korda ma peale seda situatsiooni peale mingit jama lihtsalt tuima pilguga lakke vaatasin. Null pisarat. Isegi peale lahkuminekut tulid mu esimesed pisarad alles siis, kui ma kuulsin, mis alandavaid jutte ta minust linna peal levitab. Ja need pisarad ei olnud ka talle, vaid mul hakkas esimest korda iseendast nii hale. See kestis muidugi ainult korraks ja järgmisel päeval olin ma tagasi oma suhtumise juures, et mul on pohui sellest haigest vennast, kelle pärast ma siiralt loodan, et ühel päeval lobotoomiavõimalused ka soovijatele avatakse, et ma saaksin oma elust iga sekundi unustada, mil ma temaga koos olin.
Öeldakse ju, et inimesed ei saa ise aru, millal nad täpselt muutuvad. Isegi siis, kui su sõbrad sulle seda ütlevad. Mina ka ei saanud. Ja nüüd ma näitasin siin lastele ükspäev seda Malluka suve, sest ma mõtlesin, et neil oleks tore seda näha. Oli muuseas endalgi oma lapsi nii pisikesena jälle näha ja värki, aga mis mind ennast kõige rohkem üllatas oli just iseenda vaatamine. Ma reaalselt vaatasin iseennast olemas… mina ise. Tegemas neid nalju, mida ma teha tahan ja ütlemas neid asju, mida ma tahan. Ilma mingisuguse kalkulatsioonita enda peas, et kas ma ikka ütlen õiget asja. Ja mul hakkas jälle endast kahju, sest mis kuradi õudusfilmis ma paar aastat elasin?!
Ma mäletan, et kunagi peale seda esimest jama, kui ma natukene meie suhte iseloomu blogisse kirja panin, jätsid üli paljud kommentaari, et tegemist on vaimse vägivallaga. Ja mina olin nagu, et eeee okei, on veits tõbras vend küll, aga vaimsest vägivallast on asi ikka mägede kaugusel.
Ühesõnaga kuhu ma jõuda tahan, siis mul praegu tulevad aeg-ajalt mingite suvaliste asjadega mingisugused flashbackid mingisugustest olukoradest ja situatsioonidest, mille ma tol hetkel enda jaoks ära blokeerisin, aga nüüd tulevad need meelde ja mul tekib lihtsalt vastupandamatu tahtmine suvalistel hetkedel nende peale pisarat panna. Ja see ajab mind MEGA NÄRVI, sest ma ütlen ausalt, et mul pole huvi selle aja peale enam üldse mõelda ja ma ei saa aru, miks mul see osa enam ei tööta, kus ma kõik ebameeldivad mõtted ära blokeerida saaks.
Sest ma nagu ei istu kodus ja mõtle aknast välja vaadates nendele aegadele, aga need tulevad nii suvaliselt muu elu käigus meelde ja BOOM, hakkab kahju endast. Ja need tulevad nii lampi, et endal ka veits naljakas. Näiteks ma ükspäev viskasin ühe kleidi selga, millega ma muidu kodus ringi käin, aga mul oli vaja poodi minna. Poes sain aru, et see kleit paistab veits läbi, aga noh, laias laastus, mis vahet seal ka on. Aga tuli meelde, kuidas ma ükskord uue kleidiga tööle läksin ja alles seal tänu Maarjale aru sain, et see ka veits läbi kumas. Minu meelest oli see naljakas story, mida pärast kodus jagada, et noh, veits piinlik tööl nii ringi käia, aga selle asemel sain mitu tundi tülitseda teemal, et ma ju raudselt nägin ise ka kodus, et see läbi paistab ja KELLELE ma seal tööl ennast täpselt näitama läksin, ah?!
Või kui me Ida-Virumaal käisime ja päris mitmed inimesed minuga juttu puhuma tulid ja pilti tahtsid teha. Eks mul ole neid olukordi enne ka olnud, aga kunagi oli sama asi mu enda kodupoes. Mingi veidi võtune mees rääkis, et ta naine kogu aeg vaatab mu asju ja küsis koos pilti teha, et oma naisele näidata. Ma ütlen ausalt, et see on mingi 90% juhtudest sama jutt, kui mingi mees suvaliselt minuga pilti teha tahab. Aga peale seda tuli jälle mingi tundide pikkune kammajaa, et MIKS ma üldse olin nõus MEHEGA pilti tegema ja mida see mees selle pildiga nüüd teeb ja üldse väga ebaviisakas minust, et ma suhtes olles teiste meestega pildistamas käin, kui ma ise väitsin, et lähen “lihtsalt poodi”.
Issand jumal, ma võiksin neid näiteid siia kirja panema jäädagi, aga see teema ajab mind lihtsalt närvi. Ma olen terve elu tundnud, et ma olen selline tsill inimene, kes ei võta asju mega südamesse ja lisaks olen ma pidanud ennast ka piisavalt hardcore eideks, et kui keegi minuga kuidagi halvasti käituks, siis ma mai tea…SAAKS ARU ja lahkuks sellest olukorrast. Ja nüüd on veits hale näha, et ma olen enda suhtes eksinud ja lasknud endale mingisugused debiilsed tunded ja mõtted sisse, mida ma enda sisse absull ei soovi.
Et nagu…millal need muidu ära lähevad?
Olgem ausad, isegi sellise postituse kirjutamine enda emotsioonidest ja tunnetest oleks kaasa toonud sellise ajukepi, mis ilmselt põhjendab seda, miks ma viimase paari aasta jooksul midagi kirja panna ei tihanud. Ja nüüd kui ma sellest olukorrast väljas olen, siis mis hea pärast ma ei võiks enam mitte kunagi sellest mõelda ja selle suhtes midagi tunda, nagu kena oleks? Ma lihtsalt EI taha, sest miks mu aju peab mulle lampi meenutama mu elu kõige sitemaid aastaid, ah?! Kas ma juba piisavalt ei kannatanud või, tahaks lihtsalt rahus edasi elada, palju palutud v 😁.
Ise lubasin, et ei räägi sellest teemast, aga no seda posti kirja pannes meenus veel sada asja, mida ma siia postitusse pressima ei hakka. Seegi sai juba liiga pikk. Aga kui kellelgi soovitusi, kuidas ma saaks need haiged asjad ära unustada, siis would be great! 🥲👌
Muus osas on kõik ikka hästi, ma nimelt armastan mitte tööl käimist, kes oleks võinud arvata! 😁
43 kommentaari
Ma ei oska muud öelda, et JUMAL TÄNATUD, et sul lõpuks mingi valgustus ja mõistus pähe tuli. Kõrvalt vaadates tundub ka täiesti sürr, et täiemõistusega naisterahvas kannatab sellist ajuk*ppi, aga ilmselgelt see ongi see manipulaatorite imeline omadus kuidagi inimesi enda haardesse niimoodi püüda, justkui oleks teisel aju asemel rosin. Need psühhid on ikka maruosavad. Aga parem hilja kui leida, eks? Mul hea meel su üle ja loodan, et teie teed enam ei ristu mistahes kohas ja eluetapil😇
Ma tänan sinuga jumalat kaasa ja loodan (tean) samamoodi, et ma selle inimesega iial enam ei kohtu 😀
Avastasin just hiljuti sellise podcasti Spotifys(ilmselt ka mujalt saab kuulata nagu Call Her Daddy ja seal selline osa, mille nimi on how to spot a narcissist in dating. Andis palju arusaamist juurde, et kuidas sellised suhted algavad, kestavad ja miks nii kaua võtab asjast arusaamine aega ja lahkuminek veel omakorda pikalt. Et aitab endale andestada ebatervetes suhetes olemist. Ja tuuakse näiteid milline on terve ja normaalne suhe ja milline mitte.
Mallu mulle ka meeldib mitte tööl käia, aga ma olen juba omadega ka seal maal, et lapsed kannavad kaela ja on oma elupeal või nii umbes. Kodu olemas ja tahtmised üsna väikesed.
Mõistan sind täiesti, selles osas kus sa ise nagu saad aru, et sinuga ei käituta okeilt, aga samas arvad, et pole ju vägivalla ohver! Sõna vägivald seondub pigem jõu ja peksuga. Õigem tunduksid sõnad, alavääristamine, pisendamine, terror tundub ka kuidagi õigem sõna. Võttis minulgi aega, et mõista see oli puhas vaimne vägivald.
Nimelt mul ei ole olnud sellist laadi armusuhet, küll aga on olnud tööandja selline, kes käitus täpselt sama mustri järgi. Pidev alavääristamine, sisutühjad nõudmised asjades, mis ei muuda mitte midagi paremaks, lihtsalt jonnipärast, et tema nii tahab, siis unustab oma nõudmise ja tahab risti vastupidi. Sellest saaks kirjutada raamatu, minu uskumatud seiklused …. Lisaks punus 24/7 intriige (meesterahvas!!!) et töötajaid omavahel riidu ajada. Iga kord, kui minul mõõt täis sai ja teatasin, et hakkan otsima uut tööd, tuli poole tunni jooksul vabandama. Kiitis mu töövõimet ja kohusetunnet jne ja tõstis jupike palka igal mu lahkumise katsel. No ma siis jälle jäin. LOLLLLL olin , sama asi et õigustasin end , et töö iseenesest mulle väga meeldis ja sain klientidelt igapäev väga head tagasisidet. See mäng kestis aastaid, kuni enam ei olnud mitte mingit soovi tööle minna. Ma olin oma ametiga rakkes igal päeval, ka puhkepäevadel, täitsin mitme inimese ametikohta, nii aastaringi, isegi haiguslehel olles. Lõpuks, kui tegin otsuse ja lahkusin, siis alles eemalt vaadates sain aru, mis pasameres ma sulistasin. Ometi ju teadsin enne ka, et see ei ole normaalne mis toimub. Nii imelik oli olla vaba ja õnnelik ja et ma tohtisin endale lubada lihtsalt puhkust ja niisama olemist. Saad aru, see ei olnud mulle enam midagi loomulikku, ma pidin endale pidevalt korrutama, et ma olen selle auga välja teeninud.
Järgmine asi millega ma maadlema pidin, et mu UUES ILUSA SELUS see joodiku närakas mu peas ägedaid emotsioone ei tekitaks. Pidevalt saadeti mu teele proovikive, mis mind käima tõmbasid. Ülekohtuga on ju raske toime tulla ja see unustada sel moel, et ta enam sind ei traumeeriks. Aga sellega on nii, et keegi teine seda muuta ei saa. Nii ma otsustasin sellele vampiirile enam mitte anda ära oma õnne ja rahulolu energiat. Hakkasin jälgima end ja oma reaktsioone ning õppisin järjest kiirem neid meelde tulnud sigadusi ja lollusi oma peas mitte kerima. Vahele leiutasin nalju stiilis, näh vampiir on näljas, püüab nähtamatu niidiga mult jõu ära võtta, sittagi sa saad. Kõige naljakam hetk oli vist see, kui olime lõunamaal ja naabrite papakoi hommikusöögi ajal kukkus lihtsalt röökima selle hullu täis nime!!! Mul pidi toit kurkku kinni jääma ja mu poja ütles sama üllatunult, ema kas kuuled mida papagoi karjub…. Me kukkusime niimoodi hirnuma, et ei saanud enam pidama. Vahi hullu võttis linnukuju , tee et sa kaoks ja lase papkoi hing ka vabaks. Ütleme nii, et see vabanemis protsess võttis ikkagi aega. Ilmselt sulgi läheb veits aega. Eks ole paljutki, mis neid mõtteid tahtmatult tekitavad. Aga juhtida neid saad ainult sina ise. Ma loodan et leiad tee, kuidas end aidata, sest meis endis on olemas selline tarkus. Vahel küll väga peidus. Mina arvan, et sa tundsid suurt süüd oma katki läinud abielu pärast (kuigi pead seda õigeks otsuseks) ja ei tahtnud teistkorda põruda. See süütunne tegi su lati madalaks ja olukorra nägemise ähmaseks. Igakord, kui mõni solvang, riid meenub, ütled kas oma peas või lausa häälega, et sa tegid mulle liiga ja ülekohut ja see on nii vale ja ebaõiglane ja nii armsamaga ei käituta. See, mis sa praegu püüad teha on vaid enesehävitamine ja mul on sinust kahju, et nii katkine hing oled, et pead teisi madaldama. Ma annan ka endale andeks oma rumaluse. Rohkem ma ei lase kellegi endaga nii käituda.
Oled nutikas ja leia ruttu oma viis sellest emotsiooni virr-varrist eemaldumiseks.
Õpin just teraapiat ja seal meile õpetatakse, et kõik, mis alla surume, jääb sisse ehk miks sul see nüüd üles tuleb, ongi see, et nüüd on turvaline kõiki neid tundeid ja asju tunda. Ja noh, kui muu ei lohuta, siis kõige selle s*ta endast välja laskmine vähemalt tähendab seda, et see pole sul enam kuskil sees ega kahjusta tervist😄 ja eks see hale tunne iseenda suhtes on ka lihtsalt üks tunne, mis tahab tundmist.
Aga au ja kiitus sulle, sest vähemalt läbi sotsiaalmeedia tundub küll, et sa tuled selle olukorraga ikka väga hästi toime!
❤️
Ega see sotsiaalmeedia nüüd mingi elu just pole, aga ega ma tõesti ei tunne, et ma endaga mingis full augus oleks. Lihtsalt mingid väga imelikud vibesid tulevad vahepeal ja ma eelistaks, kui neid ei tuleks iial noh 😀
Mul on hästi hea meel, et sa oma kogemust jagad. Ma arvan, et see mõjub teraapiliselt paljudele. Mul on kokkupuude sellise vaimse vägivallaga tööjuurest. See kestis ka ca paar aastat kuni sain aru, et seda mängu pole võimalik võita, ei tahtnud enam end hslvadti tunda ja astusin mängust välja. Ja siis … jäin haigeks ja need flashbackid ja kõik see muu vahva värk. Kõige hullem ongi endas kahtlemine. Et miks ma siis olin seal, kui tundsin, et see asi pole õige? Selline vaimne aju k … mõjubki kehvasti eneseusule, aga see tuleb tagasi.
Ma olen tööl ka sellega kokku puutunud, aga sellest kirjutan mõni teine kord 😄
Mul lõppes taoline suhe u 8a tagasi ära ja siiani tuleb väike rops suhu kui tüüpi näen. Ja kahjuks näen tihti, sest universum arvas vist et jube pull oleks, kui meie lapsed terve krdi linna peale samasse lasteaeda satuks ja kindlasti ka samasse rühma. Algul nagu ei saanud ka aru, et asi nii hull oleks olnud, aga see arusaamine ongi pigem nende flashbackidega tekkinud. Algul mõtlesin lihtsalt, et imelik et niiiiiii hea võib olla lahkuminnes. Reaalselt oli kriips kõrvuni vist mitu kuud jutti, kuigi kolisin tagasi vanemate juurde koju ja terve suguvõsa tundis nii väga kaasa mulle. Ma ise salaja sisemuses tantsu lüües. Aga hiljem jh hakkas endale ka tunduma, et polnudki väga ok see, et tööle minnes ei võinud end lõhnastata ja ilmselgelt mitte meikida, sest kellele ma meeldida küll nii tahan. Ja kui ma kellegi uue inimesega tutvusin, siis tema arvamus oli see, et ma peaks ilmselgelt esimese asjana ütlema, et “Tere, ma olen suhtes ja mu nimi on…”.
Asja iroonia on muidugi see, et tema jättis mind maha ja nähes, et ma tagasi ei rooma tuli ta üks õhtu lausa kihlasõrmusega, mille ma talle loomulikult näkku viskasin.
Haha, esiteks ma vahetaks konkreetselt lapse lasteaeda vist, et mitte seda inimest näha. Aga sinu jutt meenutas mulle ka mitut olukorda, kus ma olin meesterahvaga suhelnud ja pärast pidin seletama, et miks ma ei öelnud esimese asjana, et ma suhtes olen 😄 nagu ma saaks aru, kui mingi flirt käiks vms, aga ükskord arutasin mingi suva tüübiga erinevate ohatiserohtude üle ja ma tõesti ei mõelnud, et ma peaks sinna vahepeale karjuma et ps! Ma suhtes!!!
Käid psühholoogil, saad teada miks asjad meenuvad/pisardad. Ilmselt seansil korra nutad kõik välja ja lähed eluga edasi.
Tead ma olen käinud, aga siis mul oli ka see suhtumine, et pohui, oli mis oli, i’m over it 😀 Ja nagu mulle tundub, et ma nagu olen selles mõttes over it, et kui see tunne peale tuleb, siis see üldiselt ongi ainult korraks ja ma olen nagu..ok, what ever 😀
Üks vabastava hingamise seanss võib ka imesid teha – vabastab kehast kõik need allasurutud pinged ja pärast täitsa teine olemine.
Ma ei taha seda teha, ma kunagi käisin ja röökisin nutta #piinlik 😀
Minu aitas psühholoog
Ma olen see, kes esimese lahkumineku postituse all (vaimsest) vägivallast rääkis ja Sa siis veel eitasid, et pole olnud, ainult 2 inimest triggerdasid üksteist. Ehk mul on hea meel, et Sa enam seda ei pisenda ja räägid nii, nagu asi oli 🙂
Aga mis aitaks sellest sitamaitsest suus lahti saada? Hmm, ega ma päris kindel ei ole ja eks sellega läheb aega, nagu siin keegi mainis, et 12a möödas ja ikka flashbackid, aga midagi ehk ikka teha annab.
Esimene samm oleks endale andestamine, et Sa ennast jalaga ei peksa, et nii kaua seal sita sees olid. Sa olidki totaalselt ära manipuleeritud, Sinuga mängiti kõigile Su nuppudele vajutades ja Sina olid lihtsalt see hea hing, kes tahtis armastada ja olla armastatud.
Eks selle andestamisega läheb aega, aga teoorias peaks siis saavutama sellise “on, nagu on” v siis “oli, nagu oli” seisundi.
Kui ikka väga mõtted sinna radadele lähevad, siis tasub abi otsida traumateraapia tööriistadest, näiteks sel hetkel, kui kõik on hästi, päike paistab, oled üksi kodus ja saad keskenduda, paned silmad kinni ja manad ühte kasti v hoiulaegast v kummutit endale silme ette. Võib ka vana roostetanud karp olla, tabalukk ees. Ja siis hakkad peas oma mõtteid sorteerima ning need, millega sel hetkel tegeleda ei taha või ei jaksa, paned sinna karpi luku taha. Ütledki endale, et stopp, ma saan aru, et see on see trauma, millele ma praegu mõtlen ja see ongi minu aju, mis mulle seda ette söödab, aga ma saan seda mõtet suunata ja kontrollida. Panen ta siia ära ja tegelen temaga siis, kui tahan ja jaksan. Kui üldse tahan tegeleda.
Hingamisharjutused on head, eriti, kui linnapealt mingit saasta üles keerutab. Hingad, ütled endale, et see on Sinu jaoks läbi (ja Sa oled nii paljude naiste jaoks praegu väga suureks eeskujuks, et sellest räägid ja sellise jama ära lõpetasid!) ning ma ei mõtle enam sellele. Ja siis hakkad midagi füüsilist tegema, kasvõi koristama, midagi, mis paneks keha füüsiliselt liikuma (sest kõik traumad säilivad meie kehas ka, Bessel van der Kolk teab nii rääkida).
Siis täpselt nii, nagu meil on negatiivsed triggerid, mis meil flashbacke jms esile kutsuvad, on meil ka positiivsed triggerid, mis aitavad meil (mõtetes) heasse kohta jõuda. Teedki endale tassi kohvi v teed, istud _oma_ kodus _oma_ diivanil v mängid oma lastega nii, nagu tahad, ja tunned, et oled vaba. Või põletad mõnda lõhnaküünalt, mis Sulle ainult häid mälestusi meelde toob. Loed mõnda vana head raamatut, lähed sõbranna juurde, mis iganes Sinu jaoks töötab.
Kui vaja, võib need positiivsed triggerid ehk päästikud kirja panna ja nimekirja magnetiga külmkapile ntks. Mõni tegevus võib selline lühem olla, teine pikem, ja siis vastavalt vajadusele haarad sealt mõne ja teed teoks.
Sellised mõtted praegu.
Neid, kes seda märkasid, oli jah päris palju. Kahju, et ma ise nende seas ei olnud siis 😀
Aga mulle tundub, et kõik su soovitused on väga solid. Sest ma nagu ei tahagi ennast kuidagi materdada, lihtsalt vahepeal tuleb see tunne, et KUIDAS ma nii loll olin. Selles suhtes ongi oli mis oli vibe.
Ma mingeid kaste oma silma ees manama ei pea, ma olen ekspert enda mõtetele ütlemaks “nope, not today, satan!”. Isegi praegu, kui tuleb selline haletsushoog, siis see kestab ausalt max kaks minti ja ma olen nagu okei, sai liialt 😀
Ma hakksin sind jälgima ja ausalt imetlema , kui sa pääsukesi päästsid betooni seest.
Nüüd neid viimaseid postitusi lugedes… whaaaat? Ja üldse mitte halva pärast, vastupidi… sa oled iseseisva ja enesekindla naise esimene näide ja kui keegi sedasi murda suutis seda, siis .. ta peaks haiglas ravil olema.
Olen ise mitmea vägivaldses suhtes olnud ja minu üks tipphetki oli, kui töölt rôômsa tujuga kaaslase autosse istusin ja tema sellepeale küsis : “keegi pani ta*a jah, et siin särad”
Maailm on väga kohutavaid inimesi täis, pea püsti ja edasi☀️
Issand, kuii haigeid mehi ikka maailmas on :D!
Vaatasime ka eelmine ndl Malluka suve kõiki osasid lapsega… mõtlesin, millal sa ise vaatad neid ja mõtlesin sedasama – kui Sina ise Sa seal oled. Sest mul endal sama keiss nagu Sul Kardost lahkuminekuga , copy peist niiet saad aru. Aga ma vanem, üle 40 ja ei tea, mis edasi saab… Sa noor, niiiiii noor, et ei pea selle lühikese sita suhte pärast muretsema. Läheb meelest nagu poleks midagi olnud. Jäta lihtsalt õppetund meelde ja kõike
head!
ah, ega ma otseselt muretsegi. niisama jooksvalt jagan siin teile enda mõtteid, nagu ma varem tegin 😀
Oh. Kõige coolim on see, et kui juba tundub, et unustatud siis lendab mõni unenägu sisse sellest ajast ja tunnetest . 6 aastat rahulikku elu seljataga nüüdseks (koos) aga vahel, kui meenub siis tahaks südame, hinge ja mehe sisikonna sittade aastate eest välja kraapida.
Mul õnneks unenägusid pole olnud 😀
Ma tean TÄPSELT millest sa räägid, olen juba ammu tahtnud kommida. Mu jaoks irooniline see, et minu flashbackide autori nimi on ka gert :). Mul on praeguseks lahkuminekust möödas üle kolme aasta. Alguses oli samasugune enesehaletsemine, aga lõpuks sain aru, et kõikkkk probleemid hakkasid ikkagi temast ja mina käitusin lihtsalt enda parimate teadmiste järgi. Seega haletsemiseks ei ole põhjust! Ma olen kohati isegi väga tänulik, et ma selle show läbi elasin (ka ~2 aastat), sest neid manipuleerijaid on ka mujal nüüd palju lihtsam ära tunda 😀 aga praegu super suhtes, väga hoitud ja armastatud ning ka eks on nüüd meeles vaid kui halb unenägu 🙂 ole tugev ja pea püsti, tema on loll mitte sina!
Ma ei tea mitte ühtegi normaalset Gerti. Õnneks ma ainult seda ühte teangi 😀
Kahjuks midagi head soovitada ei oska, ilmselt ei olegi võimalik kuidagi neid asju unustada. Ka ise olin kunagi sarnases suhtes, küll õnneks lühikest aega. Kuid lahku minnes hakkas kõige hullem alles pihta. Küll ta jälitas mind, kirjutas pidevalt, lubas mu vanemate auto põlema panna. Proovisin ka politseis avaldust teha, aga seal öeldi, et pmst enne kui ta midagi konkreetset ei tee, siis ei saa nemad midagi teha. Õnneks ta suutis ise käki kokku keerata ja lõpetas vanglas ning siis sai temast ka rahu. Fun fact ka mina nimetan teda s**akotiks 😂 Aga jh aeg ajalt tulevad endalgi veel flashbackid sellest ajast, kuigi sellest on möödas juba pea 8 aastat ja 7 aastat olen uues suhtes olnud.
Okei, see muidugi next level saikar veel 😀
Ma usun, et selline asjade endast välja kirjutamine on sinu jaoks üks teraapiavorme, nii et anna aga tuld, isegi kui endale tundub, et kordad kahesajandat korda sama asja.
Mis mul muud üle jääb jah 😀
kas sa ida virus uue noormehega ei käinud nüüd vaid eksiga ?😳😳😳😳
Ei ma loomulikult ei käinud eksiga😄 lihtsalt seal oli sarnane olukord, mis kunagist aega meenutas 😄
Soovitan need pisarad välja nutta, ma vägivaldse suhte ajal täpselt samamoodi, lõpetasin nutmise. Aga pärast lahkuminekut nutsin nii palju kui torust tuli, see aitas tühjendada ennast kogu sellest sitast, mis aastatega kogutud! Nii et lase käia ja nuta ja haletse iseennast, oled seda nii väärt, et selle saasta seest ennast välja murdsid!
Tead, ma ei taha ja ma arvan, et neid isegi ei ole 😀 Lihtsalt mingi väga imelik tunne tuleb 😀
Ilmselt tuleb need olukorrad turvalises keskkonnas endast välja lasta, olgu selleks siis rääkimine, kirjutamine. Juba see siin omab arvatavasti sinu jaoks ka teraapilist mõju. Niisama kustutada kahjuks ei saa, ning endas hoides nad ikka kipuvad väga ebasobival ajal laivi lendama. Sest see oli vaimne vägivald ja vaimne vägivald, eriti nii pika aja jooksul, tekitab traumat. Vana kulunud soovitus – teraapia ja muidugi sulle omane – kogu jama välja kirjutamine.
❤️
Tead, sellega on see teema, et ega sa ei unusta seda kunagi, küll aga ajaga läheb see kergemaks.
Sammuti, kindlasti aitaks mõni terapeut seda asja lahata ja kergemaks teha sulle.
Mõtled küll, et pohhuj ja mind ei kõiguta, aga elades sellist elu siis hiljem tunned, et raiskasid aega ja närve, eriti nüüd kui oled leidnud normaalse inimese kõrvale. Fakt on see, et see inimene tegi sind katki ja nüüd sa pead vaikselt paranema.
Ega ma nüüd nii raskustes olegi, lihtsalt tahaks 100% unustada selle jama 😀
Jeebus, mul sama teema. Flashbackid 😆 aga pisarat ei pane enam, liht natukeseks ajaks on sitt tunne sees. Need flashid tulevad siukestest asjadest nagu nt migi laul, mida sel ajal sai kuulatud või siis keegi sõber/tuttav ütleb hästi midagi temale sarnast asja 😆
Ja sellest sitast suhtest on pmt kohe 12 a möödas :)))))
Aju on ikka imeline 😅
Ega ma ka otseselt pisarat ei pane, aga TUNNE on selline, et kuskil sees ta mul on krt 😀 Nii nõme, võiks üle saada vms 😀
Äkki see on nagu su aju viis seda traumat processida vms? Et nagu ma aru saan siis tervisilik on oma trauma nagu läbitöödelda ja alles siis saab edasi minna vms, ma ofc panen huupi ja targutan niisama, sest minu viis on see ikka kuskile sügavasse ajusoppi suruda ja siis mõnikord nalja visata nende asjade üle 😂 aga ma muidu arvan, et see asjade läbi töötlemine on pikemas perspektiivis way more jätkusuutlikum vaimsele tervisele 😄 aga lihtsalt wtf ikka inimestel viga on, et peab niiiiiiii halvasti teistega käituma, nagu whyyy, mida see annab neile, täielik müstika
Ei ma saan aru, et see on tervislik, aga ma ei teagi, kuidas seda rohkem processida kui lihtsalt endale tunnistada, et nii oli 😀
Äkki peabki nagu kõik välja nutma? Vbla see ongi su aju viis teda nagu välja raputada, et pead selle välja enda seest elama. Aga ikka mega naine oled, sest usun, et paljud meist samastuvad ühel v teisel viisil ja äkki tänu sellele, et sa ka ütled välja, et klge see pole norm elu, hakkavad teised ka mõistma ja kes teab, äkki ntks aasta pärast mitmed naised endaga tänu sinule paremas kohas 😊😊
Mul sama, 12 aastat möödas, enam ei nuta ja tugevaid tundeid möödunuga seoses pole, aga meelest see ka ei lähe. “Aktiivne” väljatulek kestis vast paar aastat, kus kõik eelnenuna seonduv põhjustas väga tugevaid emotsioone, s.h päris palju nutmist. Ent ma arvan, et tulebki välja nutta. Minu pisarad, löristan palju tahan. 😀 Mingil hetkel läksin lõpuks teraapiasse ka, mis on üks parimaid asju, mida enda jaoks teinud olen.