ma jah võib-olla veidi panin üle

Ma võin nüüd kohe ära öelda, et kohtumine terapeudiga oli väga tore ja nüüd on isegi uus aeg kirjas. Seekord siis paari nädala pärast – nii igaks petteks, äkki ma vahepeal hakkan jälle endale asju ette kujutama või nii 😁 Aga kokkuvõttes võiks vist öelda, et kes on mõelnud, et tahaks kuskile teraapiasse minna ja on minusugune, et kodust välja tulemine on õudne, siis soovitan proovida.

Nagu ma mainisin, siis nad pakkusid mulle koostööd, aga see hõlmas üldse insta promo, seega siia ma praegu kirjutan oma kogemusest täitsa vabast tahtest, sest päris mitmed palusid sellest pärast rääkida. Ja ühe seansi sain ma tasuta, järgmise maksin täitsa ise, nii et nüüd teate täpselt, palju kallutust siin loos täpselt on või ei ole.

Ma pean tunnistama, et esimesed 30 sekundit oli küll nagu veidi imelik, et kuidas ma hakkan nüüd mingi lambi naisega netis rääkima oma teemadest. Aga täpselt 30 sekundit hiljem olin ma selle imeliku feelsi kaotanud ja seletasin talle, kätega vehkides, mis mind täpselt vihastab ja mis minu arvates mu suurimad mured siin ilmas parasjagu on.

Muuseas, ta ei küsinud seda, et mis mul “viga on”, vaid midagi sellist, et mis on need murekohad, mis mu elu praegu painavad ja no sellest mul just keeruline rääkida ei olnud, sest olin siin ennast viimase paari päevaga nii üles kütnud. Ma tean, et hästi huvitav oleks siin suhtegossi lugeda, aga seda tegelikult üldse ei ole, sest probleem seisnes täpselt kahes asjas: ma ei suuda leppida faktiga, et teine inimene ei ole imelikul kombel mõttelugeja. Ja selles, et ma oma jonnist lahti lasta ei oska.

Ma väga umbkaudselt võin seletada, et mind häiris X asi (tegelikult väga pisike asi) ja selle asemel, et sellest rääkida, lasin ma sellel iga päevaga aina suuremaks jonniks minna. Kuni ühel hetkel ma tundsin, et mul on kohe väga sitt tunne selle kõige pärast (see kõik siis, mis ma ise sinna iga päev aina juurde mõtlesin). Ja kui ma lõpuks rääkisin, siis ta ütles, et väga kena, võtan teadmiseks, oskan edaspidi märgata ja arvestada. Mis on nagu suht ideaalne lahendus ja vastus, eks?

Ma ei saanud üle ja ümber sellest, et ta kohe aru ei saanud ja mitu päeva mul “piinelda lasi”, kuigi noh, ma ise ei soovinud midagi rääkida ja tõmbusin täiega blokki, nii et ma ei tea, mida ma täpselt ootasin. Ilmselt seda, et ta mind kuskile keldrisse tooli külge seob ja mult vastused välja peksab või miskit 😁.

Ühesõnaga ei olnud nagu selles mõttes see, et terapeut lambist oleks minu seletuste peale öelnud, et “mõtle hoopis nii”, vaid küsis ise igasuguseid lisaküsimusi ja oli selle kõige juures reaalselt super…inimlik. Ma ei oska seda muud moodi seletada, aga ma olen kokku puutunud terapeutidega, kes on kuidagi super ametlikud ja …tuimemad? See naine, kes mulle sattus oli just selline väga ladna olekuga ja ma oleks napilt sellegipoolest ainult neli-viis korda nutma hakanud, sest ma VIHKAN RÄÄKIMIST 😁 Samas nagu ma tahan seda teha, aga see on… raske. Hakkama ma igatahes sain.

Ma saan aru, et inimestel on igasuguseid erinevaid probleeme ja ma ei ütlegi, et kui sa nüüd netis terapeudiga räägid korra, et siis su kõik probleemid on niuhti lahendatud, eks. Aga ma lõpetasin selle vestluse tunnikese pärast ära ja olin tõesti nagu aaaa….jajajajaa…ma ise panin ikka kõvasti juurde enda “probleemidega”. Mul vist on aeg-ajalt selline kiirreageerimise komme küljes. Et muidu suurem asi ülemõtleja ei ole, aga kui mingid asjad triggerdavad (lapsepõlv, eelmised suhted jne), siis lähen ma vist automaatselt korraks sinna kohta, et järelikult on kõik vale ja I should die alone. Ei saa mulle vist pahaks ka panna, sest ma oleksin oma eelmise suhte juures juba esimesest nädalast kõiki märke näha, et asi on persses. Aga kuna ma siis olin pime nagu nahkhiir, siis nüüd sisetunne vist suure hirmuga otsib ükskõik millest neid “märke”, et ennast jälle aastatepikkusest ajunussist päästa.

Selles suhtes, et ma ei taha siin tervet seda seanssi ka lahata, sest ma rääkisin seal päris palju enda isiklikke asju (ja nagu te teate, ma olen VÄGA privaatne inimene!), aga mina olen nüüd igatahes rahul. Sest ma sain rääkida kellegagi nö kõrvaltvaataja pilgu läbi ja teinekord on niimoodi asjadest palju lihtsam aru saada. Aga samas kui mul poleks seda vestlust olnud, siis oleksin ma võinud ennast ilmselt suht dramaatiliseks mõelda. Mida ma ju reaalsuses tegelikult ei taha, ega viitsi.

Mõnikord ongi meie probleemid mingid väiksed suva asjad, mis ise suureks mõtled ja lased üle pea kasvada. Hea, et ma natist kinni sain noh. Ja reaalselt mul on eilsest saadik kohe nii hea tuju, et endal ka imelik, et ma üldse vahepeal siin dramaatiliselt aknast vihmasabinat kaesin ja kaugustesse vaatasin. Nagu. Mingi. Loll.

Lõpetuseks siia midagi täiesti teemavälist, ehk siis tänane hommik lastega.

Lapsed meisterdasid plastiliiniga. Lende tuli mulle oma teost näitama ja kui ma küsisin, et mis see on, vastas tema mulle südamerahuga, et see on “munn”. Alles pärast mõneajalist vestlust sain ma aru, et ta mõtles sõna “pull”, aga läks veidi sassi. Ja kui te küsite, siis kust ta teab, misasi on munn, siis ta ei teagi. Nii ta mulle igatahes väitis.

Teiseks harrastas Marta täna oma lemmiktegevust – vargust. Võttis teine mu käekotist viieka ja läks seda Marile näitama. Mari noomis teda, et pole ilus salaja varastada. Marta vastas vihaselt, et ta ei varastanudki salaja, ta ütles enne emmele! Tõepoolest – tunnike varasemalt ütles ta mulle kihistades: “Emme, ma varastan täna!”, seega info oli mulle tõesti enne edastatud. Ma lihtsalt lootsin, et jõuan ta enne vargustuuri Kardoni toimetada, kuid kahjuks mitte.

Varastatud raha eest ostis Marta endale olerexist võtmehoidja, seega on teada, et järgmiseks varastab ta endale kuskilt võtmed. Hoidke siis enda omadel pilku peal.