Kui me ükspäev Haapsalust koju tagasi sõitsime, siis sattusime Märteniga kuulama mingisugust podcasti. Minu jaoks jumala võõrad nimed ja jumala võõras podcast kah, aga ometi on see mind mitu päeva järjest mõtlema pannud. Nimelt rääkis see episood suhetest ja see mees ja naine tõid seal välja, et kõik inimesed peaksid enda sisse kaevuma ja leidma üles kõik lapsepõlvehaavad ja üldse enda “eripärad” ja siis neid kuidagi ravima või miskit, et nad saaksid olla suurepärases suhtes.
13 kommentaari
Tuleb mõelda, miks tuntakse suurt füüsilist tõmmet vaimselt vägivaldse kaaslase suhtes?
Mõned variandid
• Alateadlikult peetakse ennast ohvriks (lastakse samamoodi ennast kohelda kui nt isa oma ema või sind ennast)
• Kaaslane peegeldab sinus endas peituvaid halbu külgi (saad vihata teises ainult neid külgi, mis sinus endas on olemas)
• Kui olla madala energiaga, tõmmatakse sama energeetikaga inimesi enda ligi (madala enesehinnangu, kriitilisuse jms korral ei saagi eeldada, et Mr Täiuslik sinu poole tõmbub)
Kuna kaaslase vastu on tõmme, on raskem temast lahti lasta ja seega on jõudu tegeleda enda kitsaskohtadega. Kui loobuda tõele otsa vaatamast, jõutakse varem või hiljem sama kohtlemise juurde tagasi
Sellega olen nõus, et teraapiast suhte jaoks suurt ime ei tasu oodata kui minna ainult selle alusel, et kaaslane kogu aeg jalge alt õõnestab, süüdlast mängib ja ise vastutust ei võta. Aga siiski arvan, et sellest võib palju kasu olla just tervislikes suhetes. Ma olen hetkel senise elu kõige paremas ja turvalisemas suhtes, aga tahes-tahtmata on ajapikku meil mõlemal välja imbunud ebatervislikke käitumismustreid, mis ootamatuid konflikte ja arusaamatusi kaasa toovad. Eriti siis kui käsil on eluliselt rasked perioodid või igapäevane stress, mis meid omamoodi triggerdavad ja lukku viivad. Nüüd teraapias ‘kaevudes’ saan aru kui palju mu reaktsioone ja igihaljaid mõttemustreid on lapsepõlvest alguse saanud ja aastate jooksul maha surutud – ja õpin esimest korda oma baasvajadusi ja ootusi konkreetselt väljendama. See on omakorda on kaasa toonud uue kerguse mulle isiklikult ja ka parema võime omavahel asju läbi rääkida / kiiremini klaarida. Loodan, et kui kunagi olen lapsevanem, siis aitab see mind ka oma laste puhul teatud nüansse paremini tähele panema, mis minu puhul märkamata jäid. Ehk siis olen suur fänn… AGA kui terapeut paluks mul enda beebiversiooni ‘opa’ võtta, siis ilmselt lahkuksin ruumist silmapilkselt fr 🤠
See kiilakas on elav tõestus inimesest, kes justnimelt peabki enda sisse vaatamisega tegelema, sest ei saa muidu iial ühtegi suhet toimima.
Ma seda konkreerset podcasti ei ole kuulanud, küll aga Täitsa Pekkis osasid ja sealseid külalisi/terapeute. Ma aru saanud, et see mõte pigem see, et kui suhtes mingi probleem, mis teoreetiliselt lahendatav, siis tuleks välja selgitada juurpòhjus ja sellega tegeleda (mis sageli ulatub lapsepõlve). Samuti aitab aru saada, miks just mõni asi sind kaaslase/sõbra juures triggerdab või miks tõmbad ligi just teatud tüüpi kaaslasi, miks paljud mustrid kanduvad suhtest suhtesse; ohvrirollis olemine, igasugu dad issues teemad jne. Tõenäoliselt need avoidant jms suhtestiilid saavad ka mõjutusi lapsepõlvest. Kui sa ise terapeutide vms juures käinud, kas nad ei kaevunud juurpòhjustesse ja lapsepõlve mingite teemade puhul?
100% nõus. Läbi käidud, tehtud ja leitud enda kõrval parim inimene.. polegi siis muresid ja probleeme.
Suurel osal elanikkonnast in lapsepõlvest traumasid. Need olid ja jäid lapsepõlve – aega mil ma ise ei osanud nendega tegeleda ja mil abi saamine oli keeruline.
Kõiki traumasid ei pea pulkadeks võtma – mõnikord piisab ka kui lihtsalt unustad ja lähed eluga edasi.
Õiges suhtes ei pea Sa end tõestama, tähelepanu teenima ega “ära kannatama”. Kui inimest üksteist usaldavad ja austavad, siis ei ole armukadedust ega vääriti mõistmist.
Ma loodan, et terapeudid hakkavad edaspidi nõustama ainult vägivalla ohvreid – las väiksed lapsed jääda minevikku.
Olen sinuga 100% nõus
See on see ütlus, et vanasti parandati suhteid, täna visatakse ära. Jah, mõningal määral ehk suhtutaksegi sellesse kergemini, aga minu meelest pole õige ennast üritada veenda, et suhe toimib, kui tegelikult oleks lahkuminek parim otsus. Vahel tuleks oma kõhutunnet rohkem usaldada, mitte leida selgitusi Bali reisilt või lapsepõlvetraumadest.
Samuti imestan, kuidas küll inimesed ei näe, et asi ei toimi vahel ka peale viit aastat paarinõustaja juures käimist. It’s just not meant to be. 🤷
Tjah, vanasti oligi ju rohkem sisse kodeeritud see, et korra abiellusid, nüüd ole surmani koos, isegi kui see tähendab elu aeg õnnetuks olemist 😀 Meil on ainult üks elu, miks seda raisata ja muudkui üritada midagi parandada, mis pole parandamist väärt. Ma muidugi ei ütle, et iga väikse nägelemise peale kotid kokku pakkida, aga üldiselt saad ju tegelt päris kiiresti aru, kas on nö sinu inimene, või on tekkinud mingi weird trauma bond 😀
Mis podcast see oli? Koosloomine?
Avastasin selle hiljuti, oli päris põnev kuulamine, loodetavasti jätkavad.
Ja teate, see lapsepõlvetraumade ( teadlikud ja varjatud) jutt vastab ikka väga tõele, et saadavad sind ja sinu suhteid terve elu 😏
Tead ma isegi ei mäleta nime ja pole niivõrd isegi oluline, mis see nimi täpselt oli. Aga see lapsepõlvetrauma teema – ma nõustun, et ilmselt me igaüks leiaks endalt mõne, kui hoolega otsida 😀 Aga kui sa ümbritsed ennast inimestega, kes panevad sind ennast hästi tundma, siis ma arvan, et pole vaja hakata nii hulluks minema nende traumade nö otsimisega. Muidugi on teine lugu, kui mingi probleem takistab sind oma igapäevaelu elamast, aga umbes et SUHET toimima panna… Jeesus, ole lihtsalt õige inimesega ja usu mind, sa ei mõtle isegi sellele jurale 😀
Hmm… ega Mallu su viimane lause sinna samma kategooriasse ei lähe mis Kardo ajal ütlesid – õige inimesega koos olles ei pea rââkima ja tülide mitteolemasolu on selle tõestus? Mina ei saa kuidagi selle väitega nõustuda. Olen oma traumasid tikutulega ringi otsinud ja pâris palju baasreaktsioone maha saanud – suhetes eriti kuna tunnistades et asi pole selles kas kaaslane on see ideaalne – kui mina ikka turbuleerin nagu teismeline, närvisüsteem reguleerimata, vastutust ei võta siis mees võib olla ju mulle sobiv aga minu traumad nängivad välja…
Kui mehega kokku saime oli ta ideaalsem kui minu unistuste mehe ideaalid. Pidasin iseennast ja teda üliinimeste võrdkujuks. Tundus et taevas ja maa on kokku saanud, tähed on joonduses, eelmiste elude armastajad uuesti kokku saanud – vot nii ilus oli meie algus. Ja seda sama armastust on siiani aga kui suur kiim mööda sai, laps terendas ja igapäevaelu oma ilus ja valus, tulid ka teineteise valupooled vâlja. Koroona oli ok aga siis kolisime maale ja metsa sisse ja see oli nagu üks pikk istumine pimedas ruumis – kaaslaseks ei muud kui mina ja tema ja oi mis kôik siis hakkab välja tulema. Lisaks saime mõlemad ath diagnoosid….Palju tööd oleme teinud et leida a ja o kommunikatsioon ja rahumeelne suhtlus üles.
Algus ongi alati ilus…
Aga muus osas – mina maine kaljukits, mees ôhuline veevalaja. Samas päikesemärk ütleb sama vähe kui ôhtulehe horoskoop lehe tagakaanel. Vaadata ikka sûnnikaarti ja selles klapime hästi 🙂 hea et oleme neid traumasid tervendanud sest suhe on hoopis teisel tasandil…
Sul on mõnes mõttes õigus. Kui suudad enda ümber koondada toredaid inimesi, suhe toimib jne, siis nui neljaks enesesse vahtimisega tegelema ei pea. Samuti peaks tegelema pigem tänaste probleemide lahendamisega, mitte kuhugi minevikku sukeldumisega – neid probleeme nagunii enam tagantjärgi ei lahenda.
Küll aga ma ei saa nõustuda, et enesesse vaatamine on overrated.
Sul vist kõigist su peikadest üks korralik narts olnud. Võimalik, et täiesti juhuslikult ja mitte ühegi trauma tõttu.
Meenuta seda tunnet, mida see härra sinus tekitas – ängistus, nurka surutus, süütunne, viha, mis iganes tunnete kombinatsioon. Nüüd kujuta ette, et sinu lapsepõlve trauma on sulle kaasa andnud arusaama, et see on täiega ok ja isegi mõnus ja kodune. Sa ise sellest aru ei saa. Ühiskonna survel saad aru, et suhe on katkine, liigud edasi ja siis võtad uue samasuguse, ja siis uue.. ja noh, siis uue. Selle ringikese murdmiseks aitab teadmine “ma teen sellist mustrit, sest mu päritolukodus toimus nii”. Põhjuse teadmine võib olla abiks mõistmaks miks täna kuidagi tunned või teed.
Samas sul on jällegi selle koha pealt õigus, et alati ei pruugi viga endas olla. Empaatilised jms inimesed võivad väga lihtsalt sattuda nartsissisti mängude ohvriks ning pidada end üdini süüdlaseks., hakata traumasid otsima jne. Nartsissist oskab valida selliseid inimesi ja see nende eesmärk ongi.
Sellest vabanemisel aitab kaasa terve mõistus ja arusaam, et tglt pole ok kui minuga nii käitutakse. Aga kui sul on nt olnud isa, kes on samasugune olnud su emaga. Alateadlikult on sul arusaam, et see ongi “true love”, selleks, et seda murda on vaja teada, et ta seal on.
Kui su isa on emaga hästi käitunud, siis on tunduvalt lihtsam aru saada, et oot.. suhted ei peaks sellised olema. Ja leida oma “terve mõistus”.
Samamoodi kui sul on ees olnud mõni terve suhe, siis sa tead , et saab ka teisiti. Aga kui ei ole?
Need muidugi lihtsalt suvalised näited, variatsioone miljon.
Ilmselt võti siin peitubki. Kui midagi on juba muster, siis tasub minna sügavamale, et seda nö lõplikult välja juurida. Kui tegu on juhusliku eksitusega, siis tegeleda sellega, et seda täna parandada.