Ma tean, et ma kõlan nagu viimane tropp, aga ma ausalt EI suuda enam neid händelida. Ma olen sel aastal kaks korda avalikult seda teinud, et aitan oma lugejatega koos kedagi ja mitu korda ma seda privaatselt ja oma kuludega teinud olen, ma kokku hetkel peast lugeda ei oska. Ja ma ei tea, kui palju te mind inimesena teate, või arvate teadvat, aga ma siis igaks petteks ütlen teile. Ma vähemalt ise pean ennast inimeseks, kes vihkab ebaõiglust ja kui mul oleks võimalik aidata kõiki inimesi, kes abi vajavad, siis ma teeksin seda.
18 kommentaari
Ma natukene seda meelt, et õige abivajaja tegelikult ise kunagi abi ei küsi või siis ma ise tõesti seda usku..
Ma ise ka alati olnud seda meelt, et tuleb aidata ja olen ka alati aidanud, kõiki teise enda ümber aga sellel on alati üks väike aga, ise jääd alati unuarusse.
Näiteks olin mina siin paar aastat kõva ettevõtja, väliselt võis tunduda, et oi kõik on edukas ja vägev. Tegelikus oli see, et mu partner, kellega koos ettevõtet tegime tegelikult salaja kantis raha ning elas ise laia elu ja minul polnud reaalselt söögirahagi. Ma olin koguaeg oma näo ja pildiga sotsiaalmeedias, tegime koostööd suurte riiklike ettevõtetega aga tegelikult tankisin autot 10€ kaupa ning ostsin lapsele poest viineripaki, mis maksis 1.49€ ja ise sõin korra päevas kuiva tatart, heal päeval lõikasin sinna sisse ka kaks viinerit. Lapsele jah üritasin täisväärtuslikumat toitu anda aga no ausalt, ei olnud raha. Pinge oli rets, võlad kasvasid. Ja mitte keegi mu ümber seda tegelikult ei märganud, ma ei rääkinud ka kellegile, nii piinlik oli.
Lõpuks, kui ennast kokku võtsin, täpselt aasta tagasi, siis olin omadega nii pekkis, et rahaliselt olin lõpuks 5k miinuses, sest minu pikaaegne “sõbranna” kellega koos me seda ettevõtet ajasime arvas, et tavai, pohh, kottisin sind juba 2 aastat ja suva kotiks veel. Mul oli tunne, et ainus pääsetee sellest pingest, murest, koormast on lihtsalt maha suremine. Aga sitta kah.. ma ei ole ju allaaandja. Võtsin ennast kokku, hakkasin tegema asja, mis mulle meeldib ja mida ma oskan. Töötan 200 tundi kuus ja olen poolel teel selleni, et lõpuks saan öelda, et kõik on makstud ja elan võlavaba elu. Positiivne on see, et enam ma viinereid ei söö😂
Aga kas ma oleks kelleltki abi küsinud? Ei, ma ju tean, et ise ma sellel juhtuda lasin ja ise selle ka lahendama pean. Käed jalad otsas, pea kah nii kapsas pole.
Soovitaks lihtsalt veidi rohkem pealehakkamist inimestele, see teekond on küll raske, kuid päriselt võimalik! 😊
Ma tahtsin algul nalja visata , siis aga tundsin, kui suur surve see on, mis sulle peale pannakse. Eriti siis, kui kõik mis hädalistel kirjas, ka tõsi näib, aga seda sa ju ei tea iialgi. Sigadusi on ses elus igatmasti.
Kirjutan hoopis nii, et olen ise läbi tulnud valust, murest ja majandus raskustest üksi noore emana ja abi küsida oli häbi. Isegi seda abi, mis seaduslikult mul õigus oleks olnud saada. Häbi, sest heal ajal kuuldud juhuslikud halvustavad kommentaarid, olid tekitanud rumala eelarvamuse, mis võtavad julguse, tunned end läbikukkununa. Sinna maani olin elanud hästi. Arvasin, vaesus võrdub rumalus. Seda ei taha ju olla, ega eneselegi tunnistada. Mu lapsepõlve pere oli piisavalt heal järjel, ent ei olnud toeks ei materjaalselt ega moraalselt. See ongi suurim vaesus, kui oled sellises tupikus ja olukorras ja omadki ei näe… Ma hakkasin vältima ka sõpru, et mitte näidata end nõrgana ja läbikukkununa. Valus oli, oi kui valus. Laen ei oleks mind päästnud, see arusaam oli kindel, viib veel hullemasse seisu. Oli vaja leida tee, mis mu sealt august välja toob ja ma leidsin selle. Aega võttis, aga rabelesin välja ja oi kuidas see mu enesehinnagut tõstis. Ma sain edukaks taas. Ometi juhtus asju, mis mu tervise viis, seetõttu olen ka hetkel vähem, kui miinimum sissetuleku peal. Osaline töövõimetus ei anna ka täis toetust, aga miks ma kirjutan, on see et nüüd on mu lapsed suured ja mu oma pisike pere on nii armas ja me tuleme toime ilma südamevaluta ja suurte majandus muredeta. Oskan siiani majandada väikese piskuga. Suviti olen ka poole kohaga töö leidnud. Loodan, et ka nüüd varsti. On suur asi ja oskus toetada kedag nii, et ta end raskelt tänuvõlglasena ei tunneks. Tänulikuna, aga kindlasti, elulõpuni. Ma ei tea mida head olen teinud, aga neid ingleid on mu teele ka nüüdki veel juhtunud.
Kuidas selles kirjade voos end mitte haigeks muretseda ja vastutust teise elutee raskustes mitte omale võtta – ongi väga delikaatne ja keerukas teha. Oluline abi ei ole alati rahaline, omal ajal oli sellest palju abi, kui mulle mu võimalusi ja õigusi selgitati. Ise ei olnud toona selles teadlik, ega nõudja tüüpi. Ma väga häbenesin oma olukorda.
Kuidas sind aidata , ega polegi muud, kui endale reeglid kehtestada ja kohaneda, muidu vajad lõpuks ise abi … 🙁 Mõista, et see on teise inimese eluõppetund ja ainus mis õige , on anda juhatust ja kindlustunnet, sellest olukorrast väljatulemiseks.
Muidug on tore lugeda su soovist aidata, aga su blogi on nii massiliselt loetav, et külvad just kui ise uute abipalvete seemnekesi viljakasse mulda… Selge, et ära ütlemine on keeruline ja aega veel ülekõige napib sellega tegelemiseks. Peale selle on üsna masendav lugeda igapäev traagikat inimeste eludes. Pole midagi hullu, kui sa neid kirju lõpuni ei loe, kui mõõt on täis saanud. Parim, mis teha saad on juhtida ja julgustada nad õigele teeotsale, kui veel suutlikkust on. Anda vihjeid kuhu pöörduda. Me teame, et sa tahad aidata, aga ka seda, et sa ei pea !!! Ma usun et, kui on mõistlik kurtja saab ka tema sellest täiesti aru. Mitte mõistlik ei vääri nii kui nii su muret ja aega.
See teema puudutab mind väga. Lugesin kõik kommentaarid läbi, aga nutta ei julge, sest mul on kaks imearmast lapselast siin, kuna on ju koolivaheaeg. Koolivaheaeg on vanemal lapselapsel, kes käib esimeses klassis ja siis on nad koos nooremaga nädal minu juures, et noorem ka lasteaiast puhkust saaks.
Teemast olen pisarateni liigutatud, sest olin ise kunagi abivajaja, ega osanud kuidagi väljapääsu leida, kui olin abielus, lapsed olid murdeealised ja abikaasa hakkas võtma kiirlaene, et käia kasiinodes ja mängida netis ka kasiinomänge ja lisaks olid tal ka alkoprobleemid. Kindlasti nii mõnigi siinne lugeja mäletab mind perekooli aegadest. Ma jooksin suures ahastuses sinna foorumisse kerjama. Sain ka palju abi, aga kuna olukord oli jätkuvalt samasugune nagu oli ja asjad tegelikult hakkasid halvemuse poole minema, kui minu enda lapsed olid 4 ja 6-aastased, aga ma kartsin lahku minna, sest kartsin, kas mina, kes ma olen ka puudega, saan oma lastega üksinda hakkama. Nüüd oleme juba ammu lahutatud ja ma ei tea, olgugi, et ma ei ole ikkagi omale sobivat töökohta leidnud, mida ma teha saaksin, siis teate, kodusena olles ja töövõimetustoetusest elatudes, ma ikkagi oskan kuidagi paremini majandada, kui siis, kui me abielus olime ja mul abikaasa tööl käis. Ma vist oskan sellepärast praegu toime tulla, kuna lapsed elavad juba eraldi ja mul jötkub peale arvete maksmist oma sissetulekust ka oma praeguseks juba kolmele lapselapsele. Mul on kodus ka kass. Ma allusin nooremale lapsele, emme võtame kassi ja nüüd see kass on siin. Ta on juba 7-aastane ja kui temaga midagi juhtub, tunnistan ausalt, vot, siis raviks mul rahasid ei ole, aga eks ma siis vaatan kuidas saab. Tänavale ma ma teda kindlasti ei viska, sest öeldakse, kui kuidagi ei saa, küll siis kuidagi ikka saab. Ise ju allusin nurumisele, emme võtame kassi. Samas, alustasin igaks juhuks sel kuul juba sellega, et avasin kogumiskonto ja püüan sinna iga kuu nüüd natukene midagi kanda.
Ma siia oma pärisnime ei paneks, sest ma ei sooviks kõikidele äratuntav olla. Mallu kindlasti näeb selle nime ära ja usun, et laseb selle kommentaari ka läbi, et teised saaksid ka lugeda. Kunagi olin ju siinsetes kommentaarides jälle tigedus ise, aga nagu te teate, tigedad ollaksegi siis, kui endal on midagi väga pahasti ja siis oli minul ka pahasti, isegi ei tea miks.
Kõige lõpuks ütlen seda, et alati tasuks uurida, kus see abivajaja elab ja kontakteerude sealse KOV sotsiaaltöötajaga. Teiseks, kui abivajaja ütleb, et tal pole toitu, viiagi talle toiduaineid, mitte kanda ega anda raha. Lisaks on olemas toidupank ja on ka supiköögid.
Sa peadki veidi karmim olema sellega, sest peaaegu alati tuleb välja, et saad petta. Nagu viimati raskes seisus naine, kel ema haige ja mees suri välismaal. Minu mäletamistmööda kogusid talle mitu tuhat, aga tema jutuga sooviti annetusi veel pärast sinu raha saamist mitmest kohast. Selliste asjade puhul ajab asi ikka väga nördima. Enamus su jälgijaid, kes annetavad, ei ole rikkurid ning loobuvad seetõttu enda jaoks millestki, et annetada. Ning siis lugeda, et tuhandetest ka ei piisa. Et no mis me sellel inimesel siis kõik kinni maksame? Ja kui sa külvad mõne nii rahaga üle, siis ilmselgelt jäädki sa neid palveid saama, sest kes ei tahaks lihtsalt läbi ajada ning neid, kellel vahel raske, on enamus Eesti inimesi. Ja nendel inimestel on ka lähedased ja riik, kes selle puhul aitama peab. Mitte sina.
Ma olen samuti mõelnud, et kuidas viitsid neid piletimüügi kuulutusi jagada. Et kui ma ostan teatripileti ja ei saa minna, siis ma ei saada ju nt Märt Avandile kirja, et : “jou, ma ei saa su etendusele tulla, viitsid mu pileteid pakkuda kellelegi?? ”
Oled olnud väga tubli oma aitamisega ja paar korda aastas aidata on niigi ikka palju rohkem, kui mõni oma eluajalgi aitab.
Aitäh, et oled empaatiline ja tahad inimesi aidata. Aga tõesti see sinu õigus, et kõigele ei pea ja ei saagi reageerida.
Olles ise terve elu sotsiaalvaldkonnas töötanud ja abivajajatega tegelenud, olen üha vähem valmis igale soovile reageerima st reageerima nii nagu inimene ette kirjutab. Enamasti soovitakse oma probleeme lahendada võimalikult vähe ise vaeva nähes ja ikka otsekohe. Võtame näiteks kroonilised võlgnikud, kellele soovitan pöörduda võlanõustaja poole, kes aitab üle vaadata kohustused ja reaalsed võimalused ja koostada plaani võlast vabanemiseks. Enamus seda teenust nõus kasutama ei ole, sest peab midagi oma harjumustes ja elustiilis muutma. Lihtsam on leida keegi hea südamega “rahakott”, kes toob kiire lahenduse. Inimese mõtteviisi see siiski ei muuda ja ilmselt on varsti uutest võlgades. Enamus sellistest abiküsijatest tuleks saata kohaliku omavalitsuse sotsiaalosakonda, kus neile pakutakse teenuseid, mis aitavad luua uue eluplaani ja lahendused on püsivad ning nende enda osalus on kohustuslik.
Loomulikult on alati erandeid ja mõnda inimest võib selline eraisikust abistaja väga suurest kitsikusest välja aidata ja see abi läheb õigesse kohta.
Kellelgi pole õigust nõuda, et tema abipalvet jagataks või talle raha antaks. Kui mul on tunne, et vot täna seda inimest tahan aidata, siis on see minu otsus ja kui homme enam mõnda teist aidata ei taha, siis on see samuti minu otsus ja ma ei pea seda kellelegi põhjendama ega aru andma, miks.
Sinu blogi on pigem hea platvorm teadlikkuse tõstmiseks näitetks lähisuhtevägivalla ja muude probleemide suhtes. Rahaline abi on ainult üks aspekt, et inimese elus kardinaalsed muutused toimuksid. Alati on vaja tugivõrgustikku ja enamasti ka toetavaid teenuseid, et tulemus püsiks.
Kirjutan teie kommentaarile mõlema käe ja parema jalaga alla. Eraisik ei ole abiorganisatsioon – ta ei jõua ega peagi jõudma kõiki aidata. Mina olen enda jaoks abistamisvajaduse lahendanud püsiannetusega ühte suuremasse abifondi ja ühekordsete annetustega kord kuus või paari kuu tagant mõnele eriti hinge minevale abivajajale. Viimane ei pruugigi olla raskelt haige või näljas. Mitte et need hinge ei lähe, aga ütlengi endale, et kõik maailma haiged ja muidu väetid ei ole minu ülal pidada. Võin hoopis toetada noorsportlase võistlusreisi või vahetusõpilase kaugesse riiki sõitmist. Arvan, et see on piisav, et olla ühiskonnale tagasiandja ja samas mitte sattuda ise või lasta sattuda oma lähedastel abivajajaks.
.
Ma mõistan sind sajaga olles ka liiga hea inimene olnud ja saanud korduvalt kõrvetada aga ma ei mõista, miks sa juba varem sellest pole ära tüdinenud ja mis pärast sina vabandad, et sul oma elu on mis tahab elamist. Sa ära vasta isegi sellistele, kes julgevad takka veel kùsida et “aitad siis v?” vms. Osad abipalved on ikka äärmiselt… ma ei teagi mis sõna õigem oleks… nahhaalsed? Ma leian, et tänapäeval on juba piisavalt spetsialiste, kes oskavad samuti suunata ja aidata. Maru lihtsaks on läinud see raha ja kõige muu saamine. Ühesõnaga kui keegi üldse selle sinu palve peale nüüd pahandab siis on need sullerid, kes tahavad su headust ära kasutada. Kui sul hästi läheb siis ju sa oled selle ka välja teeninud. Kallid ja paid ning kiiret paranemist!
Tahaks veel lisada seda, et teame, et oled väga suure südamega inimene ja tahaksid kõiki aidata. AGA. Sul on väga suur jälgijaskond, kes sind usaldab ja kes vajadusel sinu palvel oma rahakotirauad avavad. Seega lasub sul kaudselt ka vastutus nende ees, et raha saaks kindlasti õigesse kohta, õige asja eest. Seda usaldust tuleb hoida ja juba seepärast ei saa igale abipalvele vastata. Ja no loomulikult sul on oma elu ja sa ei peagi olema Ema Teresa.
Ma nii nõus sinuga. Aitäh, et teed nii nagu teed! 😍
Lihtne on pöörduda kellegi poole, kellel on palju jälgijaid ja kelle puhul teatakse, et ta aitab aga kõiki ei pea aitama ja ei saagi aidata. Ma saan aru tänasest loost, kus kassile otsiti doonorit, sest Sinu kaudu on lootus suurem abi saada tänu su suurele jälgijaskonnale. Kellegil ikka on kass või mitu kassi nagu minulgi. Kahjuks ei vasta neist keegi nõuetele. Võin kõlada õelalt aga oksele ajavad need palved, kus on abi vaja sellepärast, et puudus kindlustus, sündis laps ja nüüd vaja lemmikloom ära anda jne..
Selle kohta öeldakse, et anna sõrm ja võetakse terve käsi.
Ma juba ammu mõtlesin, millal see laviin algab. Tuleb resoluutselt keelduda ja mitte üldse süveneda teemasse – inimesed lihtsalt kasutavad ära, nähes, et sai üks mitu tuhat ja siis lühikese vahega kohe järgmine…ja seda nii möödaminnes ja mängleva kergusega.
Samuti mõtlen väga ammu juba sellele, et mis krdi pärast viitsid sa vahendada mingeid pileti edasimüügisoove, koertele kodu leidmise või jopede otsimisega. Lihtsalt ebareaalne, kui nahaalseks võivad inimesed muutuda. Fcking piinlik, inimesed!
Aus! 2 jalga maapeal inimene mõtleb sinuga ühtemoodi. Ülejäänud …. Vaadaku ise kuidas ja mis! 🤷🏼♀️..
Ma ütlen ausalt, et sa ei ole selletõttu paha inimene, et jätad kellegi aitamata. Ma kõlan võibolla ka paha inimesena.. aga ma olen tegelikult ammu märganud, et anonüümsete või mitte nii anonüümsete abipalvetega tullakse nii kiiresti lagedale.. ” üldse ei taha seda teha, elus poleks uskunud, et ma seda teen” jne.. ja ma ei räägi siin õnnetustest, kus kogu maine vara tulekahju käigus hävineb või mõnest haigusest. Aga ma ei taha uskuda, et nii paljud inimesed pole käinud läbi erinevaid variante nagu lähedased või mdea.. krt mine müü asju, käsitööd, korista rahaeest kellegii kodu, hoia lapsi.. what ever. Aga “see on mu viimane õlekõrs”. Ma ei tea.. nii palju on kõrvetada saadud igasuguste nende annetustega ja rahadekogumisega, et olengi võibolla eos juba negatiivselt meelestatud.
Mind eriti häirivad need lemmiklooma oppide ja uuringute toetamise abipalved. Pooltel on lemmikud kindlustamatagi ja siis on häda majas kui Pätu käpaluu ära murrab ja paari tonnist operatsiooni vajab. Raha pole kuskilt võtta aga ennem ei raatsind ka raha välja käia, et õnnetuse hetkel oleks mingi lootus. Või korjad iga kuu 5-10 eurot eraldi kontole hädajuhtudeks loomale. Ma tõesti armastan loomi ja koeral on hunnik erinevaid hädasid alatest suurest hotspotist lõpetades kasvajatega. Aga koguaeg toimetame ja muretseme ise, et asjad makstud saaks. Ja jahh ma saan aru, et kõigil pole võimalust kas seda 5-10 eurot kindlustuse või kõrvalekorjeks võtta, aga siis ehk peaks mõtlema tõsiselt lemmiklooma pidamise üle.
Ma ei võta lemmiklooma enne, kui ma olen reaalselt mõelnud, et aga kui juhtub seee kas ma saan hakkama.
Ma aitan ausalt ja siiralt alati kui teema mind kõnetab. Näiteks see naine, kelle lugu jagasid -tema voodihaige emaga juhtunust ja lasteisaga juhtunust. See tõesti kõnetas ja ta ei kirjutand kirjas mitte kordagi, et kogu mulle nüüd raha ja aita mind. Ta oli lihtsalt ahastuses ja kirjutas hingelt ära nii siiralt ja nii ausalt. Või see teine lugu mida nüüd jagasid.
Ma ei leia, et alati peaks olema abi rahaline. Selleks võib olla ka nõu, suunamine, otsimisel abistamine, sobilike inimeste kontaktide jagamine jne. Aga kui selle eest isegi grammigi tänu ei näidata vaid saad veel sõimata kah, et miks sa ei aita siis järelikult pole see viimane õlekõrs vaid lootus lihtsamalt ja ise midagi tegemata enda jamast lahti saada.
Seega aita täpselt niipalju ja seda, keda ise soovid. Kõiki ei saa aidata.
Mis puudutab loomi ja kindlustust, siis 5-10 euriga ple midagi teha. Nt on mul ühe koera kindlustus 36eur kuus ja teise 47. Kindlustus katab ühe juhtumi kohta 700eur miinus omavastutus. Selle rahaga saab tänapäeval suht vähe tehtud. Kokku katab aastas 5000. Kahe pisikese punni eemaldus läks nt 1300, lisaks ravimid ja muu apteegi kraam sidemete jne näol. Samas 700 ka abiks ja kindlustamata ei jäta.
Lihtsalt infoks, et kindlustis ei kata kõike.
Tasub mõelda, kas on ootamatult võimalik oma looma ravida. Kogutakse raha, et kallis loom osta aga peale ostu alles kulud hakkavad. Toit, koolitus, trenn, tervis
Sorry, aga see on eluvõõras kommentaar. Võtsin varjupaigast looma, kelle ravimisele olen tänaseks kulutanud tohutult raha. Tema haigusest ei teadnud enne ning kuna tegu kroonilise haigusega, siis ka kindlustus ei kata. Jah, saaks ka ilma ravita, aga see mõjutaks ta elukvaliteeti. Kui tuleks aga korraga väga suur summa välja käia (arst otsustaks, et vajab siiski ka oppi), oleks ka minul raske seda tasuda. Päris nii ka ei saa.
Loomadele pole mul küll kahju annetada, teine lugu on inimestega, kes vabatahtlikult muudkui paljunevad, olles ise põhiharidusega ega suuda oma eluga kuidagi hakkama saada.
Tee eraldi platvorm, kus kõik abivajajad on koos oma kontonumbritega ja kes tahab , see toetab😅 ja reegel ongi, et kui küsida abi, siis oma nimega ja anonüümsus välistatud.
Sa oled mega tubli ja se on sinu enda otsus keda sa aitad ja kas üldse aitad. Need kes sellest aru ei saa on isekad.Sest nad ei tule selle peale et nad pole ainukesed kes abi küsivad ja seda ka tahavad saada. Ma ei saa aru inimestest et kui su kirjale ei vastata siis järelikult pole aega või tahtmist.. se on nagu vihje et tõmba eemale mitte et saada uus kiri veel lollima küsimusega 🤦🏻♀️ Mõndadel inimestel pole ajusid antud ja mul on sellest väga kahju. Vahepeal peab lihtsalt jobidele EI ütlema ja ka see on täitsa ok. Sa oled imeline naine ja see kui palju sa tegelt ka enda elu kõrvalt oled teisi inimesi aidanud on imeline❤️