Paar nädalat tagasi saime me ühe päeva jooksul KAKS negatiivset tagasisidet oma vestlusõhtule. Need polnud isegi sama vestlusõhtu, vaid lausa kahe erineva vestlusõhtu kohta. Ja noh, ega seda kriitikat just tore kuulda pole, sest…kellele ikka oleks. Ja kriitkaga on see värk ka, et see jääb miskipärast palju paremini meelde, kui positiivsed kommentaarid. Sest peale iga jumala vestlusõhtut saame me mitu kuni mitukümend kirja, et super tore õhtu oli, aga vot need kaks negatiivset painavad natukene siiamaani.
16 kommentaari
Ma türa ise arvan, et see kuradi ropendamine on ikka sitaks kole nahhui
Ise ma küll ei ropenda, vittu
No persse, parem oleks jah!!
Ropendajatel pidi kõrgem IQ olema. Selle kohta palju artikleid 😃
no tra sa ropendad, ptsi kui piinlik hakkab 😀
Dõunt põe, mingid uuringud näitavad, et ropendavad inimesed on intelligentsemad, kui need kes teadlikult/tahtlikult oma sõnavara piiravad, et mitte ropendada…
Ja üleüldse, kui varvas vastu kapi või diivaninurka ära lüüa ja ropendada ei oska…. siis mis sul üldse öelda on sellel hetkel 😀
Ma ropendan päris palju. Lihtsalt meeldib😁 Elukaaslane selle peale ka nina ei kirtsuta, sest pole temagi aadliku kõnepruugiga.
Suudan samas ikka kontekstiga arvestada ja oma sõnakasutust kontrollida, kui vaja.
Võõraste seltskonnas üldjuhul ei ropenda.
Aga kui sõbranna helistab, siis tavaliselt on tere asemel “mis nuss on?”
haha, appi, mis nuss on :D:D seda kahjuks jään kasutama 🙁
Kas sul lapsi ka on? Nende kuuldes ka ropendad?
Mul on ja nendega rääkides muidugi mitte, aga eks nad kindlasti kuulevad kõrvalt igasuguseid asju 😄 ise nad ei kasuta, ainult Marta karjub vetsust: “Emme, tule pühi mu peeerrrrseeeet!”. Aga no see perse ka roppus või asi 😄
Kui mulle hellab keegi vana hea sõber/sõbranna või näiteks enamvähem samasugune kiiksuga sugulane, nagu ma ise,
siis pole üldse välistatud, et sõnade ”mis teed, kuidas läheb” asemel kõlab ”no mida munni mürad”
Hahahhahha, ma olen ka “mida munni mũrad” öelnud 😄 huvitav, kust see väljend yldse tuleb 😄
Ja milliseid komplimente sa Märtenile teed? kas nende arv on sarnane tähele “O”
🙂 Tänan, Palun ei ole komplimendid,( mainin igaks juhuks.) 🙂 🙂 🙂
Ropendamine on tõesti NÕME. Aga et sa ise selle teema siin esile tõid, siis tahan
öelda, saab küll sellest lahti. Mina ise olen see näide ja üks mees hing tegi mulle märkuse,
et kas iga krd-i ja muu säärasega väikest torget südametunnistuses ei tunne, pane tähele.
Pagan enne ei tundnud, aga peale seda “vestlust” tundsin.
Nii ma hakkasin endast seda kommet välja juurima ja see läks libedamalt kui ma arvasin.
Asi on tahtmises ja tähelepanus. oma 20 aastat ei olnud mul vajadust neid sõnu igale
poole puistada, kuni sattusin paariks kuuks koos elama ropendajaga.
Märkamatult hakkasid need labasused mu juttu sisse lipsama. Muidugi aitas enim kaasa lahku kolimine.
Appi , kus on mu enesekontroll, ehmusin ja äratasin ta üles nagu lumivalgukese surma unest.
Et seltskond mu ümber ka vahetus, sain jälle “peenemat kõnepruuki” kasutada. 🙂 🙂 🙂 Näib, et minus elas ikka veel mingi tuusa kompleksiga nooruk, kes nakatus kohe kui kõrval neid “väega” sõnu lendu lasti. Ometi on tahe ja kontroll me oma kätes.
Muidugi on vahel kohane lennutada üks rasvane krt, kui miskit ootamatut juhtub. Ei ole patust puhas nagu prillkivi.
Mis sa ikka kostad, kui näiteks lahtine värvipott sulle sülle kukub, seda päästa püüdes annad talle rabelemisega veel hoogu ja nii saab ikka KOGU elamine paksu värvi lögaga ketud.
Ah tead, mind ennast absull ei häiri ja torkeid südames ei ole 😀
Nu jaa, ega ma seda ei arvanudki , et sul peaks see märkamine olema. Ma ju endast räägin ja enne ei tundnud ka (vaigistatud südametunnistus on see) , alles peale märkust tabasin ära ja tahtsin ise sellest kombest vabaneda.
Oleneb ka sõprusest, ehk saab isegi piirata nö veidike hoogu maha võtta. Joogisena kipub seda rohkem esinema. Õnneks ma ise tarbin väga vähe. Mõned bokaalid aastas. Nooremana olid teised kogused ka mul. Sõpradel alkoga omad normid ja mõju suuvärgile. Kui siiski mõnel sõbral on piir minu jaoks ületatud, saab ju seltskonda valida. Mis sa ikka täisealise kallal nokid.
Ega mul tõesti sellist ootust ei sinu ega teisete suhtes ei ole. Elage nagu hetkel oskate.
Blogi lugemisõigust tellinud ei ole seega ei tea kas sellest konkreetsest vestlusõhtust juttu tuleb aga käisime ka sõbrannadega siis teie Viljandi showl ja pettumus oli suur. Muidu oleme kõik suured fännid ja podcast on vägagi kuulatav, aga vot vestlusõhtu oli küll selline meh (vb oli oma viga et ootus oli suur). Tundus justkui, et ega te seal eriti olla ei taha, oli näha et väsimus on ka peal, mis muidugi arusaadav, sest oli vist 3s õhtu järjest (siit vb tasub mõelda kas on mõistlik mitu õhtut järjest teha neid vestlusõhtuid ilma et kvaliteet kannataks). Häiris ka see, et rääkisite et vot seal linnas oli mega vinge ja seal oli äge afterparty ja publik jne ja siis Viljandi show lõppes eriti lambilt, üks läks ära vetsu ja ei naasnudki ja teine läks pmst lihtsalt lavalt ära ilma midagi ütlemata. Jäi selline mulje, et teil oli justkui kohustus lihtsalt ära teha ja soov oli ruttu koju tagasi saada. Piinliku sõnakasutust ja labast suuvärki oli ikka üpris vähe, teid juba kuigi palju läbi neti tundes, teaks et saaks paremini ja rohkem :D. Järgnevat lauset ei saa küll teie kapsaaeda visata, aga suupistevaagnad ei kannatanud üldse kriitikat sellist nigelate asjade eest maksta 30 oli muidugi omaette tase. Aga jah ühesõnaga pettumuse nurinat oli kosta ka mujalt laudadest, seega ei olnud meie punt ainus kes rahule ei jäänud. Teinekord tuleks showle veel vaid siis kui teaks et see teil esimene õhtu ja kuhugi kiiret pole. Vb tasub läbi mõelda, kas te päriselt olete veel hingega asja juures ja viitsite üldse seda asja teha. Ja loodan, et sellest kirjatükist ei otsi sa nüüd kiusu vms, pigem aus tagasiside, mis mulje teie show jättis. Fänn olen ikka 😀
Kuna su kasutajanimi on mulle siin kommentaaridest väga tuttav, siis ei arva üldse, et sa kiusu pärast kirjutaksid. Viljandiga olid mul ka endal kahetised tunded ja ma seletan sulle natukene miks: üldiselt toimuvad meil vestlusõhtud klubides/restodes. See juba minu meelest iseenesest annab sellise hubasema ja mõnusama ja vabama õhkkonna, kui tühi ruum, mis on valge linaga laudu täis 😀 Oleme nüüd ise ka aru saanud, et vestlusõhtutel töötab kõige paremini nö teatristiilis istumine, sest kui inimesed istuvad ringis oma laudade ümber, siis a) need võtavad palju ruumi = tagumised lauad ei näe nii hästi lavale, b) osad istuvad ebamugavalt küljega ja kuna nad ei pruugi ka näha, siis paratamatult hakkavad inimesed omavahel lobisema.
Ja kui juba keegi vaikselt lobisema hakkab, siis ei kuule ka mõni teine laud hästi, tähelepanu hajub ja… niii see asi persse lähebki 😀 Seega – oleme ise ka õppinud, et ruum ja ruumipaigutus on ülilolulised. Enne ei osanud seda mõista ja nõuda, sest juhuslikult enamikes kohtades ruum just nii paigutatud oligi, puhta juhuslikult! Aga nüüd teame ise ka küsida.
Mina isiklikult eelmine õhtu joogiga liiale ei läinud ja mul polnud üldse seda tunnet, et teha ei viitsiks. Kristina jah, miskipärast jooksis lavalt vetsu (kuigi sm et ajaliselt olime me ikka natukene juba siis üle läinud, et mitte poole pealt, seletan siis neile, kes kohapeal ei olnud), aga mina rääkisin ikka oma lood lõpuni ja tegin lavalt lahkudes lausa kraapsugi, seega ma ise küll aru ei saanud, et ma lampi minema jooksnud oleksin. Kui selline tunne jäi, siis sorri 😀
Selle show puhul oli pull ka see, et mitte keegi ei kontrollinud pileteid. Seisime 15 mintsa järjekorras arvates et see on pileti kontrolli järts, pärast tuli välja et baarijärts hoopis ja sp saime sita koha, sest targemad võtsid esmalt koha ja siis läksid jooki ostma 😀 oleks võinud sõbranna kaasa võtta, kes jäi piletist ilma 😀