Kell on seitse õhtul ja mina kirjutan teile oma toimetusest. Mul on päriselt tunne, et ma ei näe vist iial enam Mari ärkvel olekus, sest ma lihtsalt olen tööl, vihun artikleid nii, et näpud on juba murdumas. Mul oli täitsa meelest läinud, kuidas mõni päev toimetuses võib olla niiiiii stressirikas…
Mul ausalt silmad jooksevad juba verd, aga ajakiri peab täna trükki saama, sadagu või pussnuge.
Veits on tunne, et tõmban laua alla kerra magama ära, sest homme kell 10 pean nagunii tagasi olema, sest siis on meil koosolek.
Oot, mida ma kodus olles vingusin? Et igav on või? Et tööd tahaks teha või? Naised ja nende hala…
Lõpetuseks vestlusi voodist:
Ma: Kardo kle, mis sa arvad, mitu prossa on tõenäosus, et me elu lõpuni abielus oleme?
Kardo: 80%
vaikus
Ma: Päris hea protsent ju!
4 kommentaari
Kardo 😀 😀 😀
Oeh, ma olin ka täna kella üheksast üheksani
tööl. Jube väsitav, pole ammu pidanud nii pikalt
tööl olema 😀
Haha, that picture is so me 😀
Samas kui valmis saad lõpuks siis on mega hea tunne.