“Sina mulle selle deemoni sisse panid,” hälisesin ma vaikselt voodis keras olles ja ropsi alla surudes alles täna hommikul. Ja siis läksin ma arsti juurde ja siis näidati mulle, kuidas ta istub lihtsalt mu emakas. On uhked 0.94 cm pikk ja tsillib seal oma sõbra lootekotiga, kes asub pildil vasakul.
Mulle meenus kohe see Robinsoni lugu- tal oli ka ju ümar asi seltsiliseks, et ta ei peaks saarel üksi tsillima. Kuna mu lapsukesel veel võimalik mulle emakasse võrkpalli sebida ei ole, peab ta leppima lootekotiga. Aga noh, it’s something!
Ja kuigi koheselt kui koju astusin, helistas ema, küsis mis haigla ma siis valisin. Vastasin, et Pelgu. Läks kohe meganärvi ja rääkis tüüpilist: oh sina Mariann ei suuda elus ikka ÜHTEGI õiget otsust teha, juttu. Aga mind see ei heidutanud kohe üldse mitte 🙂
Ma heldin niisama ja hoian korraga nii ropsi kui pisaraid tagasi, sest see kõik tundub AWESOME!
Mu järgmised pühalikud lubadused saavad olema järgmised:
Ma ei õõnesta sind kunagi ja aitan sind teha kõike, mida sa vähegi teha tahad. Ja ma ei dissi su valikuid (va kui sa hooraks tahad hakata vms, siis mainin mokaotsast, et ei tea, kas maksab). Ma julgustan sind tegema ja proovima KÕIKE, sest noh, kõik on võimalik. Ja ma üritan sind võimalikult vähe alandada su sõprade ees, et ma sind üleni ei musitaks ja muud häbi ei teeks.
Aga võid kindel olla, et ikka teen 🙂
Kommentaarid puuduvad