only in malluland

Vahetult enne poe sulgemist mõtlesin ma, et kaua ma siin kodus ikka nelja seina vahel olen, et lähen toon parem poest pudeli vett. Naabrinaine arvas, et ta võiks ka poest läbi käia. Panin kenasti endale villase peapaela pähe ja läksimegi poodi. Kuigi tegelikult oli ilge isu kommi osta, leppisin mullivee ja beef jerkyga. Meie taga järjekorras oli maailma kõige jubedama välimusega tädi. No reaalselt nagu mingi nõid –  hallid pikad juuksed, suur kongus nina, üüratu sünnimärk nina kõrval, küür seljas ja pikkade kollaste küüntega kleenukesed sõrmed.

Naabrinaise maja ees jäime korraks seisma, et paar sõna vahetada, enne kui ma koju lähen, kui märkasime, et see sama mutike jalutas meist mööda ja läks naabrinaise trepikotta kella laskma. Ise rahutult keldriust lahti sikutada üritades. Naabrinaine siis rääkis, et see sama tädi oli enne ka tema korteriühistu esimehe ukse taga käinud ja palunud telekat parandada, aga teda ei oldud aidatud. Noh, tundus ka omadega väga seniilne tädi, kes teab, kas tal üldse telekaski on, eksole.

Äkki pööras naine ümber ja tuli meie juurde, hakkas vene keeles rääkima, et me läheks ta telekat parandama. Naabrinaine, kes on meist kahest ainukene, kes vene keele kunsti valdab, ütles talle, et meie seda teha ei oska ja et ta mõnelt naabrilt abi paluks. Naine vastas, et ta on palunud, aga et inimesed juba magavad, et no PALUN tulge ja aidake mind.

Sõbranna ütles kohe, et tema ei lähe küll kuskile vanamuti juurde telekat parandama, aga teate, mul hakkas tast nii kahju. Tundus teine niigi seniiline (ja JUBE), et äkki lihtsalt ala ei oska puldil punast nuppu vajutada ja nüüd istubki haudvaikuses oma kodukeses. Ja noh….ma siis läksin. Sõbranna jäi alla ootama.

Astusime siis meie ta koju (ma lasin tal ees kõndida, et uks lahti jätta, juhuks kui ta nõiaks digimuutub) ja esimene mulje oli, et kas päriselt ka KEEGI ELAB NII VÕI?! Ma ei saa aru, kas see tädi ei näe absull, aga põrandad, seinad, diivan – kõik oli mingi kleepuva tolmukihi all. Isegi põrandatel oleks keegi nagu soppa loopinud. Andis siis see tädi mulle kaks megakleepuvat pulti kätte ja korrutas muudkui vene keeles: “Palun aidake mind!”.

No eks ma siis üritasin nii ja naa pidi. Vajutasin puldil kõiki nuppe. Võtsin teleka juhtmed seinast välja – panin tagasi. Tegin digiboksile restarti. Vajutasin jälle kõiki nuppe. Tädi muudkui korrutas midagi vene keeles kõrval, mida, seda ma ei teadnud. Ma vahepeal küsisin, et kas see telekas enne ÜLDSE töötanud on, ta kinnitas, et enne töötas küll. Minu poolest võis see enne olla ka 7 aastat tagasi, sest ma talt täpsustada seda ei osanud ja telekas elumärke andvat ei paistnud.

Lõpuks sain ma nii kaugele, et telekas hakkas sahisema. Kas see sahiseb alati nii? Kes teab! Ega ma küsida osanud. Vajutasin muudkui usinalt kõiki kleepuvaid nuppe edasi, kuni tööle hakkas BBC kanal. AINULT BBC kanal ja ei midagi muud. Tädi joonistas õhku 61 ja ütles, et see on vajalik kanal, sest see on vene keeles ja BBCga ei ole tal essugi peale hakata. Vajutasin uuesti mõlemal puldil kaootiliselt nuppe ja pidin mitu korda juba alla andma, sest no ma ei saanud aru, miks see kurat ei funka. Aga iga kord kui ma õlgu kehitasin ja talle puldid tagasi ulatasin, palus ta mind jälle, et ma teda aitaks ja ikkagi selle 61 kanali peale paneksin.

“61!61!61!61!61 pašaalusta! Ruski kanal! 61!61!6!”

Sellel hetkel ma hakkasin kartma, et kui ma seda 61. talle peale ei saa, siis ma suren sinna samasse korterisse, sest ta ühel hetkel kraabib mu silmad oma pikkade küüntega välja. Nii et ma proovisin seda telekat tööle saada nagu ma iial siin ilmas midagi proovinud pole ja kujutate ette – MA SAIN SELLE PAGANAMA 61. VENE KANALI KÄTTE!

Tädi veel vehkis nende pultidega, tahtis vist teada, et kuidas ma selle tööle sain, aga kuna ma seda ise ka ei teanud, tahtsin ma pigem võimalikult kiiresti minekut teha. Siis üritas tädi mind musitada. Ma loobusin sellest heast võimalusest võimalikult viisakalt ja põgenesin juba eelnevalt lahti jäetud uksest nii kiiresti kui suutsin.

Ma pääsesin!