Mõnikord ma mõtlen, et jumal tänatud, et mina raseda naisega koos elama ei pea. Eilne õhtu oli ehe näide, milline segane ma aeg-ajalt olla võin. Ma loodan, et president satub seda lugema ja saadab Kardole maailma kõige leplikuma mehe medali. Vastasel juhul pean ma selle ise talle kuskilt hankima.
Ühesõnaga eelloona räägin ära, et ma viimasel ajal ei talu mittemingisuguseid kaisutamisi ega nunnutamisi. Mul hakkab lihtsalt nii palav ja vastik ja üldse ma eelistaks, kui Kardo minust vähemalt viie meetri kaugusel seisaks, kui vähegi võimalik. Ma ükspäev ütlesin isegi talle, et kui ma peaks valima, et kas tema puudutused või hambaarst, siis ma valiks selle viimase. Ja te kõik peaksite praeguseks teadma, KUI VÄGA ma jälestan hambaarsti. Juba see kõik kõlab nagu midagi imelist, mida üks naine saab oma abikaasale öelda, eksole.
Eile õhtul läksime siis kenasti voodisse, kui mina äkki puhisema hakkan.
“Ei no jah. Tunnista kohe üles, kui sa lahku minna tahad!” ütlesin ma dramaatiliselt.
-“Misasja?” ei saanud Kardo unisena midagi aru, mis ma jälle jauran.
“Kas sa minust VEEL KAUGEMAL ei saaks olla?! Mis ma olen sulle nii tülgastav, et ei kõlba isegi näpuotsaga pihta minna mulle või?” saagisin ma edasi.
-“Sa ise ei taha ju, et ma sulle näpuotsagagi pihta lähen, Mallu…” üritas Kardo mulle seletada.
“No…Aga…Miks sa siis KAHE MEETRI KAUGUSEL OLEMA PEAD?” ei jätnud ma jonni.
-“Kas sa tahad, et ma sind siis kaissu võtan?” küsis ta.
“Ei no NÜÜD ma enam küll su haletsuskaissu ei taha! Ma tahan, et see oleks HINGEST,” jonnisin ma täiest jõust edasi.
Kardo ikka kebis minu kõrvale tagasi oma kilomeetrite kauguselt. Ma ei liialda, sest meil voodi on 2×2 ja kui eri otstes olla, siis võiks tõesti lausa juba eraldi voodites magada, teisega sa kokku puutuma ei pea. Ma alguses moe pärast rüselesin välja sealt kaisust ja lükkasin ta paikätt ära, aga lõpuks leebusin, nagu need metsikud kassid, keda inimesega harjutatakse.
Umbes kaks minutit suutsin ma seal kaisus olla, kuni mul jälle talumatult palav hakkas. “Okei, kasi eemale nüüd minust,” palusin ma viisakalt, keerasin teise külje ja jäin magama. Muuseas, sama öö ma ärkasin veel ühe korra isegi öösel üles, et Kardoga möliseda, et ta mulle “peale hingab”.
Võtan vastu pakkumisi, et mitmendal rasedusnädalal Kardo mu maha jätab ja ma kahe lapsega üksikemaks hakkama pean.
28 kommentaari
Täiega tuttav tunne. Mul ka rasedana: ole siin, ära ole siin, miks sa nii kaugel oled, ära hinga, kallista mind, ära ahista mind, mine
üksi välja, miks ma elust väljas olen, meil on nii hea suhe, minuga POLE kohustuslik olla, raudselt sa ei tahaaaagi üldse olla, võid
teisi vaadata, raudselt vaatad teisi, miks sa teisi vaatad? Mingid sellised absurdsed mõtted, kuigi ta ei vaata teisi 😀
Kui mina sünnitama hakkasin sättima
ja abikaasa mainis, et “läheb
suuremaks seljamasseerimiseks” siis
ma mõtlesin, et enne jätan
sünnitamata, aga tema oma näppu mu
külge küll ei pane. Ja ma ei lubanud
tal üldse kaasa tullagi, isegi mitte
haigla läheduses viibida. Saa siis
nüüd aru.
Esimese lapsega oli ta kaasas,
masseeris ja tegi ja oli, ainult head
mälestused. Aga vaat teine kord oli
teistmoodi. Näriski mees siis kodus
üksi küüsi, mis tal muud üle jäi.
Mu kaks rasedust olid nagu öö ja
päev. Esimesega plärtsusin nagu sina
praegu, sünnituse ajal olin kukupai.
Teise raseduse ajal olin vana rahu
ise, mitte ühegi asja peale silm ka
ei pilkunud, alles viimasel päeval
läksin põrguliseks.
Ma pole ka eriti kaisus magaja kuigi mees seda tahaks
🙂 aga leidsime kompromissi, jääme magama käest
kinni 🙂
😀 aga mina ei kannata isegi
mitterasedana kaisus magada- hetkeks
on armas ja tore ja siis on
niiiiiiiiiiii palav ja kael
kange….., lohutuseks uinun vahest
käsi mehe õlal 🙂
Aga puudutustest- kui meestele
õpetatakse perekoolis kuidas naist
sünnituse ajal masseerida vms, siis
minu kahe sünnituse ajal keelasin ma
mehel ennast näpugagi puudutada ja
lubasin näpuluud murda kui ta mind
puudutab. Peale sünnitust olid paid
ja kallistused oma kohal aga
sünnituse ajal oli see täiesti
välistatud 🙂
Ma pole küll rase aga suht sama jama 😀 Meil ka 2×2 voodi aga üks härra suudab ka kilomeetrite kaugusel
magada. Oiii, rsk kui närvi ajab kui ta jälle teises voodi otsas. Aga siis jälle teistpidi kaa ei sobi, kui minu
koha peal või üle terve voodi laiab nii, et mul pole magamiseks ruumi. Kaissu võtmiseks pean talle enne
mitu päeva pinda käima, kui lõpuks meelde tuleb. Aga Kardo on sul ikka super ! Ei usu, et üksikemaks pead
hakkama ! 😀
Heh. Ma samasugune 😀
Esimese rasedusega tahtsin ma
kaisutamist koguaeg, nüüd teise
rasedusega hormoonid aina möllavad..
😀 ei salli kui mees mind puudutab, aga
kui eemale siis hoiab, nutan mina et ma
ei kõlba enam talle..
Haha. Meil just selline seis, et koguaeg oleme
maganud väikse diivan-voodi peal ja koguaeg
kaisus jne.. Nüüd saime uue suure voodi ja mina
vingun, et isegi öösel ei leia meest voodist
kuna, voodi nii suur ja mis mõttes ta mind
kaissu ei võta..mees aga naudib laiutamist ja
hetkelist vabadust et pole kogu öö minu vastu
pressitud nii et keeramiseks ka ruumi pole 😀
😀
ma tean, mida te tunnete. me oleme ka väga kitsas voodis koos maganud ja nüüd saame laiata, või noh.. hetkel mina üksi laian risti
üle voodi, sest mees merel 😀
Haha, päris hea. See jutt tuli kuidagi nii tuttav ette, kuigi pole rase olnud. 😀 Selle kohta öeldakse vist “NAISED!”
Ma pole rase aga kaisus magada ei taha, just selle
palavuse pärast. Mu mees tômbab mu nii haardesse, et
raske isegi hingata. Foobia tekib. Kôik tema kàed ja jalad
on ümber minu paelunud … Ja need karvased jalad, mis
mind sügelema ajavad… ?
Oh sind küll 😀 Mu mees küll nii leplik vist ei oleks, okei kui ma rase oleks, siis ta annaks ikka saaks aru aga muidu ei 😀
Kusjuures seoses sellega, siis sul on vähemalt vabandus olemas, et sa oled rase. Noh rasedust mehed enamjaolt mõistavad. Mina
aga olen duphastoni kuuril igakuiselt ja oii kuidas see mul hormoonid möllama paneb, esimesed päevad ulun tavaliselt räigelt ja
siis ürita sa seletada oma kallimale, et miks sa nutad hüsteeriliselt. Enamus ajast ma ei saa ise ka aru miks ma nutan, kuidagi kurb
on olla lihtsalt 😀
Johhaidii, maailma seksikaim ja armsaim asi vist, et ma enne lähen hambaarsti juurde kui sinu kaissu. 😀 😀 Ma vist elaks 24/7
mehe kaisus kui saaks. 😀 Ok, mitte päris nii hull nüüd muidugi, aga põhimõtteliselt. Ever ei suuda magama jääda nii, et pole kaisus.
😀 Või siis, kui on tõesti MEGApalav nagu nende 30-kraadiste ilmadega oli, siis olen sunnitud seljaga mehe poole olema, aga nii
saab ka hästi lusikas-kaisus olla. 🙂 Siis on eestpoolt jahedam ja saab magada. 😀
Mullle palavus ka üldse peale ei passi , aga oma mehe
kaisus ma elaks & oleks , niiet tal on vahetevahel kopp
eees , küll väikene , aga ikkagi ees 😀 Suviti talle öössel
kaisutada ei meeldi kuna üüber palav on , aga ma ronin
ikka külje alla , senikaua kuni tal pole ruumi et
põgeneda 😀 😀
Sama siin, sama siin 🙂 ma ei tea miks ma eeldan, et
abikaasa mu mõtteid lugema peaks. Ehk
rasedushormoonid ikka stabiliseeruvad 😀
Tunnen Kardole kaasa 😀 ta on sul ikka väga
tubli! Ja sulle endale ka, sest noh, kui sa seda
juba endale teadvustad, siis tunned ennast ka
pahasti. Kui ise aru ei saaks, et midagi valesti
teed, oleks vähemalt endal lihtsam 😀
Ma ise sellist asja oma raseduste ajast ei
mäleta, aga IGA JUMALA KUU on mul täpselt
üks selline päev, pisut enne punaseid pühi.
Ja iga jumala kord ma teadvustan/tunnistan
endale alles tagantjärele (heal juhul juba
õhtul), et see oli jälle SEE päev. Kui see
parajasti käimas on, siis olen ma enda arvates
maailma kõige õigem, õiglasem ja õnnetum
inimene oma probleemide ja kogu selle
draamaga, mida elu mu teele paiskab ja
millega mul dealida tuleb 😀
mul täna see päev 🙂 mehega rääkida ei taha, sest ta on nii nõme. palusin enne arbuusi tuua poest, ei toonud, siis kebisin ise poodi
ja tarisin suure vihaga 7 kg arbuusi koju, ise loodan, et homme on parem päev
Haha. Sama siin. Viimane kord sel päeval
nutsin kuna pidin oma võtme torumeestele
andma ja lihtsalt see protsess koduuksest
tänavale kõndida ja võti üle anda tundus nii
ebaõiglane, et enne pidin pool tundi nutma ja
peikat vihaselt põrnitsema. Kaks tundi hiljem
algasid päevad ja siis sain ise oma idiootsusest
aru. Aga mitte tol nutmishetkel. Tol hetkel olin
enda arust väga ratsionaalne. Peika saatis
päeva jooksul sõnumi, et kas ostab
kõhuvaluks valuvaigusteid – ta juba teab 😀
peale hingamine on tegelikult mulle, isegi mitte
rasedana üsna jálestav ?
aga muidu kaisus magada on imeline ?
Sain korraliku kõhutäie naerda ?? Kusjuures ma
teise raseduse aeg olin ka selline draamaqueen, et mul
hakkas lõpuks juba oma mehest kahju ? Hormoonid
möllasid ikka korralikult, aga õnneks kahe lapsega
üksikemaks ei jäänud.
Tean kust medali saad ?
Tuttav tunne kuigi ma 9+7 rase. Ei meeldi üks
ega teine asi 😀
Mul oli omal sama teema kuskil kuuendal kuul hakkas
ja kuni lõpuni välja. Peale seda tahtsin eriti kaissu
saada ja nunnutamist. Õnneks mees ei solvunud vaid
mõistis. Kuigi võib päris üle visata 🙂
Hahaha, appi, ma nii tean seda tunnet kui mees tuleb magama, aga on eemal, kuna ma ise ka näiteks olen küljega teises voodi
otsas, sest nii on endal mugav, aga solvun ikka sellepärast, et mees liiga kaugel minust on, temal ei tohi ju jumala eest mugav olla.
😀 Ja siis kui ta aru saab, et midagi on valesti ja kaissu tahab võtta, siis tuleb jah natuke aega seda solvumist teeselda, et ta ISE
kohe selle peale ei tulnud, et ta ei tohi nii kaugel olla. Ja siis mingi hetk hakkab ikka ebamugav ja tahaks tagasi üksi oma poolel olla.
Appi kui raske meestel võib ikka olla. 😀 Naised oma loogikaga.
Ja ma pole isegi rase
“calm your tits” noh 😀
Ma olen omast arust jumala rahulik, lihtsalt hakkan suva kohast jaurama temaga 😀
siis sellel hetkel ütledki endale, et “mallu, now is the time for zen and the time to calm your tits” 😀
Eriti hea kui seda öelda filmist “Söö, palveta, armasta” selle ühehambaga Bali vanamehe
häälega 😀