päev paavianiga

Eile mõtlesin, et olen siis vahelduse mõttes ka hea ema ja teen Marile lasteaiavaba päeva. Ma ei tea miks, aga mulle on mitu korda jäetud kommentaare, et HEAD EMAD neid teevad, ma ju ei taha sugugi halvem olla. Hommik oli selles suhtes idülliline, et mina vedelesin hambad laiali voodis ja magasin, kui Mari mulle kaissu tuli, teki alla ronis ja vaikselt lammas Shauni raamatut sirvis. See õnnis moment kestis lausa mingi paar minutit, kuni ta mul füüsilise jõuga silmad lahti kangutas ja käest kinni võttis, et me ükskord kargu alla ajaks.

Tulime siis alla, panime ühed banaanid hinge alla ja nii kaua kuni Mari värvis, kasutasin ma aega ära ja tegin tööd. Siis oli vaja kiiresti koristada, sest vaibamees pidi ju tulema. Mitte, et vaibamehe tulek nõuaks ilmtingimata koristust, aga viisakas justkui nagu oleks. Nii juhtuski, et kell pool 11 oli mul hommikusöök söödud, vaibamehega sotid selged, toad korras ja peale tuli hirmsamat sorti kukeseene isu. Mõtlesin, et vaatan rahulikult ühe osa Masterchef Australiat ja teen kukeseeneroa valmis, aga siis meenus Marile, et ta tahab teha igasuguseid asju. Alates pusle kokku panemisest, lõpetades kõrsikute jogurti sisse kastmisega ja terve ilma jogurtiseks tegemisega.

Mina ei tea kuidas ma selle masuurikaga võitlemise ajal selle ära tegin, aga võttis kõigest kaks tundi, kui mul köök enam vähem jogurtist puhas ja söök valmis. Sõime siis Mariga jälle väheke, selle plaaniga, et nüüd võiks ju tegelikult varsti magama sättima hakata. Mari aga arvas, et võiks võtta oma nukuvankri ja teha väikse jalutuskäigu. Ma pidin nagu kaasa minema.

Nõnda hakkasimegi me preili valitud suunas liikuma ja tema suund viis meid otsemaid tiigi juurde, kus elavad vist universumi sõbralikumad pardid. Nood on inimestega nii harjunud, et jalutasid meile sellise moega vastu, et andku me nüüd heaga neile miskit söödavat. Meil, lurjustel, ei olnud aga mitte midagi söödavat kaasas, seega pidi pardid leppima lihtsalt ühe väga entusiastliku lapsega, kes esiti püüdis neile kalli teha ja siis pakkus neile külakostiks ainukest asja, mis tal kaasas oli – enda Sipsikut.

Siinkohal olin sunnitud mina sekkuma, sest mul ei olnud mingit isu sinna tiiki Sipsikut päästma ronida, mistõttu ma Sipsiku nahhaalselt ära võtsin ja pingile panin. Viga. Saatuslik viga. Arvestades seda, et tegu oli unise lapsega ja lisada sinna juurde see, et ma keelasin talle midagi nii harilikku ja loomupärast, nagu Sipsiku partidele kinkimine, oli tulemuseks kaos.

Mari röökis ja peksis mind, üritas Sipsikut tagasi saada. Üritas minema joosta. Üritas mind nukuvankriga näkku peksta. Karistuseks proovis ta ühe korra ennast isegi ära uputada, aga ma muudkui võitlesin temaga nagu kõige dramaatilisemas action filmis, kuni ma lõpuks ta lihtsalt kinni nabisin, Sipsiku ja vankri teise kätte haarasin ja hüsteeriliselt röökiva lapsega kodu poole lonkima hakkasin.

Peale viit meetrit hakkas mu kõhus pistma. Ei ole see raseda elu nii kerge, et muudkui tassi ja jookse. Niipea kui ma Mari maha panin, jooksis ta tagasi tiigi äärde, valmis vette viskuma. Enne iseenda ohverdamist viskas ta vette enda jalanõud ja kaabu, mistõttu olin ma ikkagi sunnitud vette ronima ja need ära tooma.

Persse küll! Kahmasin veel otsustavamalt selle paljajalgse rööviku, vankri, jalanõud, Sipsiku ja tulin nii ruttu koju, kui vats lubas ja jalad kandsid. Mari röökis nii kõvasti, et kui ma ei teaks, oleks ma arvanud, et keegi teda parasjagu silmaauku pussitab. Kodus halastas mu peale Lea, kes Mari hoopis enda juurde lõunaunne viis, et ma natukene tööasjadega tegeleda saaksin. Lubasin veel enne suure suuga Marile, et kui ta ära tudub, siis lähme uuesti parte vaatama ja võtame neile süüa ka kaasa.

Kaks tundi und möödus kui linnutiivul ja juba oligi Mari, kaabu peas ja vanker näpus, värava taga lõgistamas. Ise näitab näpuga metsa poole ja korrutab “sia-sia!”. Ma jällegist pean eeldama, et see ehk vast tähendab “seal?” Polnud vaja olla geenius, et mõista – eelnevat lubadust on mäletatud ja on aeg minna partide juurde. Nojah, võtsin siis kaasa karbi kaerahelbeid ja jooksin Marile järgi, kes ei jõudnud oma aeglast ema ära oodata ja omavoliliselt juba astuma hakanud oli. Kahmasin veel kaamera ka kaasa ja jooksin talle järele.

Ma veel kujutasin ette, kuidas nüüd on puhanud Mariga seal lust olla ja kuidas ma teen palju ilusaid pilte ja veedan imelist kvaliteetaega oma tütrega. Kui me olime juba otsapidi tiigi juures, kostus mu selja tagant mingi “kappadi-kappadi-kappadi”, kelleks oli ustav sõber Lotte. Ilmselgelt olin ma Marile järgi kiirustades värava kehvasti kinni pannud ja nõnda kasutas Lotte võimalust ja ühines meiega meie rännakul.

Iseenesest poleks nagu hullu olnud, aga tal polnud ju rihma ja ta on jumala pöörane loom. Erilisteks huvideks on tal inimeste peale hüppamine ja nende hirmutamine. Loomulikult ka partide hirmutamine. Aga teha ei olnud midagi, sest Mari oleks vist segi keeranud, kui ma oleks koju tagasi läinud ja ega Marile ju öelda saa, et kuule oota sina siin tiigi ääres, kuni emme kodust Lottele rihma toob. Pidin hakkama saama ja lootsin, et noh, kaua me ikka seal tiigi ääres oleme. Anname oma helbed ära ja tuleme tulema.

Mari tõesti usinalt valas partidele helbeid, kes isegi täitsa lähedale tulid, kuni neid märkas Lotte, kes segi keeras ja vette tormas. Olgu öeldud, et ta pole elu sees enne ujunud, mistõttu ta vees sellise näoga oli, et oh shit, mis ma nüüd tegin!? Kas ma tõesti jooksen vees?! Igatahes pardid suuutis ta minema peletada ja siis alles kogu meie kammajaa pihta hakkas.

Mari läks ülinärvi, et pardid minema läksid, mille peale viskas ta kaerahelbepaki vette. Mina muidugi pidin sellele järele sumama, sest pole kuigi kaunis kui meie tiigikeses kellegi kaerahelbepakk ujub. Selle ajaga oli Mari endal jalast ära võtnud jalanõud, kiskunud jalast ära püksid (kuhu ta oli pissinud) ja üritas parasjagu vette visata oma kaabut, kui ma teda takistasin.

Röökiva Mari kõrvalt ilmus pilti veel röökiv vanatädi, kes karjus, et pangu ma oma koer rihma otsa. Üritasin talle seletada, et ma hea meelega paneks, aga ta jooksis meile ootamatult järele ja rihma ta endaga kaasa võtta ei taibanud, see jäi koju. “MINGE KOJU SIIS!” röökis ta mulle näkku.

Mul tulid pisarad silma. Persse küll, ma oleks hea meelega koju läinud, aga no kuidas ma lähen, kui mul on palja tagumendiga vihane laps, lahtine koer, nukuvanker, kaamera ja käekott. Olin endale paraja augu kaevanud ja valmistusin juba selleks, et sinna tiiki ma ennast ära uputan, taustaks lapse nutt ja vanamuti sõim. Samal ajal nüpeldas Mari mind kusiste pükstega.

Kõigele lisaks oli mul uus telefon, kus sees polnud ühtegi numbrit. Õnneks FBi sain, palusin Kätult Kardo numbri ja nõnda helistasin ma Kardole: “Tule tiigi äärde – võta kaasa Mari vanker, Lotte rihm ja kaerahelbeid. ELUGA!!” Ja nõnda sündis. Tuli Kardo nagu vanajumal ise. Päästva rihma ja vankriga.

Nõnda veetsime me õndsad 15 minutit, kus Mari sai rahulikult parte sööta, sest Lotte oli kenasti kinni pandud. Mari oli küll püksata ja paljajalu, aga no vähemalt ei röökinud ega üritanud metsa joosta. Isegi kui ta oleks seda teinud, oli mul nüüd ustav abimees Kardo näol olemas ja kohe parem oli selle rüblikuga seal niimoodi olla, ilma, et peaks hinge kinni hoidma, et mis ta nüüd järgmiseks teha otsustab.

Ühesõnaga – elu paariaastasega on nagu elu ühe taltsutamata paavianiga. Armas, aga raske. Raske, aga armas.