…anna jõudu! Millal see lasteaiapaus läbi saab? Millal ometi? Ma räägin konkreetselt ainult täna hommikust, mil on juhtunud intsidendid, mil ma tahaks põlvili heita ja pühalikult hakata taevataati paluma mulle kannatust, jõudu ja energiat anda, et ma päeva üle elaks.
- Ärkame hommikul. Mari hakkab KOHE nutma ja vigisema, topib mulle paremasse silma näppu. Miks? Jumal seda teab, sest ega ta ju ei ütle. Või noh, ta üteb küll: “gai gai gai!!!” ja läheb aina vihasemaks. Mida ta täpselt tahtis ja miks jääb mulle arusaamatuks, aga nii kaua kuni ma see loll olen, kes midagi aru ei saa, väärin ma seda, et mind jälitatakse röökides ja võimalusel topitakse näpp paremasse silma. Lõpuks ma mõistan – preili soovib, et mu parem silm oleks rohkem kinni kui teine. Reaalselt pidin ma 20 minta nii ringi käima, et hoidsin ühte silma poolvidukil. Miks peaks üks laps soovima, et tema ema vidukil silmaga ringi tuiaks, jääb mulle arusaamatuks, aga noh, vähemalt sain aru, enne kui mind pimedaks torgati.
- Teen praemuna. Marile ei sobi. Ta karjub midagi ebamäärast ja jookseb mu eest ära. Pakun kohupiima, sellele järgneb veel raevukam solvumine. Kuna ma pole poes käinud, siis mul pole siin kodus neid toiduaineid just jalaga segada, seega tegin väikse võiku. Tulemuseks veel hullem nutt ja kisa, nagu üritaksin ma talle sepikul sitta serveerida. Õuna? Ei taha! Virsikut? Ei taha! “Nojah, ära söö siis midagi,” mõtlen ma ja teen endale kohvi. 5 minutit hiljem tuleb Mari, näitab näpuga pannile, kus on muna ja ütleb: “sia!”. Tegin muna tükkideks ja panin taldikule. Sõi ära. Sinna otsa sõi ta ka pool võileiba, totsiku kohupiimakreemi ja pool õuna. Miks üldse seda eelnevat nuttu vaja oli?
- Mari näitab näpuga elutoaseinale. “SIA!” kamandab ta mind. Lähen sinna. Mari nutab. “SIA!”. Ma ei tea, mis ma tegema pean? Seina sisse ronima? Midagi tal seal võtta pole – tühi sein. Laps aga röögib “SIA!” ja nutab. Nagu… jeesus küll. Pakun Marile erinevaid tegevusi, lõpuks aitavad vildikad unustada seda probleemi seinaga. (Muidugi toovad vildikad ka probleemi, sest preili soovib nendega sodida enda ja seinte peale, mina aga miskipärast järjepidevalt pakun, et värviks hoopis paberit).
- Külla tuli tore naisterahvas mu uuele beebile kandelina ja -kotti tooma. Nii kaua kuni ta oma kaupa tutvustas, kiskus Mari ennast paljaks ja viitas sellele, et soovib tiigi äärde minna. Kui seda ei juhtunud KOHESELT, hakkas ta mind nüpeldades röökima. Üks kandekott oli mõeldud lausa 20-kiloste kandmiseks, seega tahtsime proovida Mari Kardole selga panna. Seda ta loomulikult ei soovinud, tuli rabeleda ja karjuda. Kui juba seljas oli, siis ka ei sobinud seal olla, tuli (õnneks) Kardot taguda, nii palju kui ta selja tagant sai. Kui ta kotist välja võeti, haaras ta kurvalt koti ja viitas sellele, et ta ei taha siin elus muud, kui selle kotiga Kardo seljas olla. Nagu… what?!
Ma ütlen ausalt, ma olen nii kohutavalt väsinud. Ma ei tea, kas see on rasedusest või millest, aga nii hirmus väsitav on nii, et keegi kogu aeg karjub su peale ja tahab midagi. Eriti kui tundub, et ta ise ka päris hästi aru ei saa, et mida ta tahab. Ja no muidugi siis tuleb telekast mingi reklaam, mille sõnum on, et tugevad vanemad kasvatavad tugevaid lapsi ja samal ajal olen mina veetnud tund aega “PEA PADJA PEALE” mölisedes.
Mul tulevad ausalt vahepeal lausa pisarad silma, et mida ma jumala eest valesti teen, et ta nii pahane ja jonni täis pidevalt on. Mu põhilause noil päevil on “Mari, emmel on ai-ai!”. Aga ikka ma saan kogu aeg enda suunas vehitud ja karjutud ja märatsetud. Näiteks enne läks laps hüsteeriasse, et ma potti LIIGUTASIN. Ta arvas vist, et ma palun teda sinna istuda ja see oleks ju muidugi inimõiguste rikkumine. Seega oli vajalik kohemaid parem närvi minna.
Kui süüa enam ei taha, siis KOHE tuleb lõpetada talle selle pakkumine ja silma alt ära viia. Muidu kohe kisa taga.
Jumal hoia, palun õpiks ta vähemalt EI ütlema, kui midagi ei taha, mul hakkavad kõrvad varsti verd jooksma selle inina peale, mis siin majas ei tähendab. Ja uskuge mind, et “ei” üritatakse siin palju öelda.
Kolm nädalat veel, kolm nädalat veel tuleb edasi elada. Siis tehakse lasteaed lahti! Ma lihtsalt mõni päev ei jõua enam. Ausalt 🙁 Siinkohal minu respekt kõikidele emadele/isadele, kes üksinda selles vanuses lapsega ööd-päevad hakkama peavad saama. Ma vist oleks juba paela kaela pannud, kui iga päev kell 6 värske Kardo koju ei tuleks, kes selle metslasega tegelemise üle võtab. Ja siis järgmisel hetkel tuleb ta minu juurde sülle ja teeb musi ja pai ja on nii nunnuke, mistõttu tunnen ma ennast veel eriti kehvasti, et kuidas ma sellise nunnuduse peale üldse pahandada saanud olen? Kuni ta mind näpistab ja naerdes minema jookseb, et siis suvalise asja peale nutma ja karjuma hakata.
*Kui ma seda kirjutan, nutab Mari mulle kõrva, sest issi julges ta kõrvale istuda*
106 kommentaari
Selleasemel, et blogis isehakanud
lastepsühholoogidele kirjutada seda, kui raske Sul
lapsega on, soovitan Sul lugeda hoopis raamatut
“Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid?”.
Kindlasti saad sealt mõne vastuse sellele, miks pisike
Mari on hetkel just selline nagu ta on. Samuti on täiesti
mõistetav, et oled väsinud ning kohati ei mõista, mida
laps soovib ja tahab. Rasedana sellises ” keerulises”
eas last pole kasvatada kerge ning usun, et oled igati
hea ning armastav ema. Keegi meist pole superema
ega ei peagi olema. Need, kes kritiseerivad neil endal
on pigem sisemine sügavam probleem, sest lõppude
lõpuks tunneb iga ema oma last kõige paremini.
Ainuke asi, mis mind imestama paneb on enda lapsest
nii avalikult kirjutamine. Oled Sa mõelnud ja
arvestanud sellega, et kui Mari suurem on, siis äkki ta
ei soovi, et tema ning tema sõbrad neid asju
internetist leiavad. Ma mõistan, et äri on äri ning Sinu
blogi seda ongi, aga oma lapse pealt klikke koguda on
kaheldava väärtusega. Mari on ju selleks veel liiga
pisike, et enda arvamust väljendada. Samas on tema
ka väike inimene, kellel on õigus otsustada, kui palju
võõrad inimesed tema kohta teavad või mitte. Palun
vabandust, kui tundun kuidagi ründavana, avaldasin
enda mõtteid lihtsalt.
Arvestades, et oman üle kümne aasta kogemust blogimisega, siis kujutad või mitte, on mul korduvalt pähe tulnud mõte, et “mis siis saab, kui Mari suurem on” ja olen iga kord jõudnud järeldusele, et midagi ei saa. Lausa tobe küsimus, et KAS ma olen mõelnud :))
Rõõm kuulda, et oled selle üle mõelnud
korduvalt, kas ka arvestanud on iseette küsimus.
Kuid küllap ka Sinu analüüsivõime ajaga paraneb
ning loodetavasti mitte tänu valusatele vitsadele.
Mis moodi ma peaksin seda siis sulle piisavalt hästi “arvestama”. Iga inimene on erinev, iga elu on erinev, iga perekonna privaatsusvajadus on erinev. Mu blogi pole loodud 2 aastat tagasi, et “lapsega klikke koguda”, või mis sa siin esimeses kommentaaris ütlesid. Mu blogi räägib minust ja mu elust ja mu pere on suurim osa minu elust ja minu loost.
Ma ei saa aru, mida ma kartma peaks? Millega arvestama? Et teda hakatakse narrima? Iga last võidakse hakata narrima. Nii selliseid, kelle ema pole netti isegi sõnagi kirjutanud, kui ka blogijate lapsi. See, kuidas laps ja vanem sellega tegeleb, on omaette ooper ja nõuab sellele mõtlemist siis, kui see miskipärast käes on. Mida ma veel peaks kartma? Et äkki Mari ei taha, et ta pildid blogis on? Kui ta peaks mulle seda kunagi ütlema, siis ma loomulikult enam ei paneks ka 🙂 Mis veel, et ta röövitakse? Pfft.
Teeme nii, et sa analüüsi teinekord oma elu, minu omaga on kõik korras, aga tänud muret tundmast 🙂
Mulle ei pea Sa midagi seletama ning
sarkasminoote minu suunas
lennutama ega me enam 15 aastased
ei ole, mina lihtsalt avaldasin avalikus
ruumis enda arvamust ja päeva lõpuks
ei loegi sinu pere elu minu jaoks
midagi. Tundub, et sellest oli ka kasu,
sest hakkasid üsna aktiivselt kaasa
mõtlema ning siinkohal ei olegi minul
enam midagi teha ja hakkangi enda
asjadega tegelema.
Ma ei väitnud ning ei arvagi, et Sinu
blogi on sellepärast loodud, et lapse
arvelt klikke koguda, kuid kahjuks on
see suurelt jaolt selliseks kujunenud.
Loomulikult on pere ma arvan, et iga
inimese elus kõige olulisem ning kui
soovid ja pead vajalikuks jagada
suvaliste inimestega enda kõige
tähtsamat osa elust, siis loomulikult,
miks mitte. Õigesti ütlesid, et iga pere
privaatsusvajadus on erinev ning
tahtsingi juhtida tähelepanu, et Mari
käest pole keegi küsinud tema
privaatsusvajaduse kohta. Ning
teatavasti on igal inimesel õigus enda
eraelu puutumatusele. See, et Sina
tahad olla enda abikaasaga avaliku elu
tegelane, ei tähenda see seda, et Sinu
lapsed tahaksid sama. Sa võid aastate
pärast laste käest küsida, et mida
nemad sellest arvavad, et nende pilte,
tegemisi ja emme emotsionaalseid
reageeringuid nende tegudele
tuhandete võõraste inimestega
jagatakse, kuid siis võib natuke hilja
olla…moraalne ja vaimne kahju on ikka
juba tehtud. Kahjuks on internet
selline koht, kuhu suuremal hulgal
kõik jääb alles, mis sinna üles kunagi
riputatud.
Tõsi, tagajärgi on raske ette näha, see
et Mari röövitakse on nüüd veidi
äärmus, ega me nüüd kuskil Lõuna-
Ameerikas ei ela.
Kuid tänapäeva maailm on üsna kuri
ning väärastunud koht kahjuks ning
väikelaste pildid võivad nii mõndagi
onu huvitada. Samuti on kiusamine
igapäevane probleem, eriti virtuaalne.
Näen, et kiusamist ja mõnitamist saad
Sa isegi igapäevaselt tunda ning
ilmselgelt ei ole see meeldiv ja viib
Sind ennastki sageli endast välja. Ma
olen tõesti arvamusel, et
lapsevanemad peaksid rohkem
kontrollima, miks ja mida nad enda
lastest interneti üles riputavad ning
mõtlema, miks nad seda ikkagi teevad
ning millised tagajärjed sellel võivad
olla. Kergem on asju ennetada eos,
kui tagajärgedega tegeleda.
Maril viimased hambad on suus juba? Mul 1,5 aastasel hetkel tulevad need viimased ja siin ka täielik põrgu. Tal üldse alati olnud
enne hammaste lõikumist ja lõikumise ajal alati paha tuju. Terve päeva jonnib ja ei taha ilusti magama minna. Ja nii ikka paar
nädalat jutti.
Ma olen suhteliselt hiljuti seda blogi lugema jäänud ja
mured Mariga samamoodi silma jäänud. Kuna olen ise
pikaajalise lapsehoidmis kogemusega võin julgelt
öelda, et teil tasuks mõelda lapsehoidja palkamise
peale hoopis. Ei ole su laps bipolaarne ja mida haiget
pakutud veel. Täiesti tavaline laps. Olen vanematelt
veel hullemaid asju kuulnud mis lapsed korraldavad
neil. Aga abiks ongi kellegi täiesti uue ja nö neutraalse
inimese palkamine. Kes väsitab last piisavalt, et tal ei
tuleks enam pähegi lollusi teha ? tasub proovida ?
edu teile.
Ma tean, et sellest pole üldse abi, aga mõned ongi vist luhtsalt sellised jäärapäised. Minu peaaegu nelja ja poolene kutt
jätkab sama asjaga. Nt: hommikusöök, küsin, kas soovib kõrvale juua piima või mahla. Piima. Viin piima laule, läheb kisaks,
sest ta mõtles vahepeal ümber. Või nt: õhtul voodis, küsin kas teeme head-ööd musi ja kalli ka. Ei. Lähen toast välja. Sellele
järgneb kõva kisa: aga ma tahan ju musi ja kalli ka! 😀 Näiteid oleks lõputult ?
Mul on diagnoos ka: jäär ?
äkki on ta bipolaarne?
Kui mul poiss oli niisugune pisike, siis tal käisid ka jonni ja lausa raevuhood. Kuna kasvatasin ka üksinda, siis kammis ikka nii ajud
kokku, et otsisin lõpuks lausa homöopaatiast abi. Poiss nimelt oli seda tüüpi, et talle võisidki rääkima ja selgitama jääda, pärale ei
jõudnud midagi, kui hoog sees. Ja meie saime homöopaatiast abi. Saime konkreetsed terad, mida siis anda lutsutada, kui oli
raevuhoo hõng õhus. Ja mõjusid! Ma ei kuulu loodusteraapia sekti ja muus osas kahjuks ei ole sellest abi saanud, kuid siinkohal
saime ja soovitan! 🙂
Kust neid osta saab?
edu marikesega!
mis kandekott, firmaga tegu? tänan 🙂
Liliputi 🙂
Ega kui laps õpibki ei ütlema see ei päästa olukorda 😀 siis ta karjub seda eid. Ta ei ütle sulle rahulikul
hääletoonil ei taha 😀 tal on vaja seda kõigest kõrist ja jonniva häälega välja karjuda :D.
Kas Kardoga Mari ei käitu siis nii?
Saan aru, et lasteaias ega teistega
tal sellist käitumist (peksmine,
jonnid) ei esine ainult sinuga?
Kardoga ka. Kodustega üldiselt.
Minu jaoks on nii kummaline lugeda kõikide lugusid selles vormis, et “oi ja siis ta lõi mind”, “lapsele see, teine ja kolmas ei
sobinud” jne jne.
Mul on kaks last, vanuses 2 ja 4. Mõlemad on poisid, ning jonni, pekslemist ja muud jama tuleb päeva jooksul tihti ette. Endal on
mõne õhtu lõpuks juuksed krussis peas ja tahaks ise ka karjuda. Aga mida ma öelda tahan on see, et TEIE olete lapsevanemad
ja TEIE peate võtma vastutuse, otsustamise ja kasvatamise enda peale, mitte ütlema, et “aga ta ei taha, talle ei sobi….pakun
lapsele seda ja teist aga ta loobib asjad laiali” jne. Teie peate oma konkreetsuse, enesekindluse ja järjekindlusega õpetama
lapsele, mis on lubatud ja mis mitte. Siinkohal ei ole oluline, kas laps oskab rääkida. Minu 2a 3k poiss ütleb ka üksikuid sõnu aga
ta saab ideaalselt aru, mida ta teha tohib või ei tohi (sealjuures 90% ajast, ta ei kuula mu sõna ja viskab end põrandale pikali
ning hakkab kisama, ma ei tee sellest lihtsalt välja)
Kui igast lapse karjumisest, nutmisest ja jonnist teha teema, siis lähedki päeva lõpuks hulluks ja tahad minema joosta.
Laps alles õpib oma emotsioone tundma, ta vajab oma vanemate abi, et aru saada, mida ta nendel hetkedel tunneb ja
samamoodi vajab laps ka seda teadmist, et see, mida ta tunneb on okei ja tema vanemad armastavad teda alati.
Minu 4-aastane on juba vaikselt hakanud tunnetama oma emotsioone ja paneb neile ise nime ning ütleb mõnikord välja, et
“emme, mul ei taha jonn ära minna” või “emme, tead, ma tunnen ennast väga pahasti, kui sulle nii ütlen / sind löön / vennale
haiget teen”. Ma olen tema üle väga uhke, sest ta hakkab oma käitumisest ja emotsioonidest aru saama ja temast kasvab
vaikselt selline lahe ja eneseteadlik poiss 🙂
Mida ma tahan öelda ongi see, et loomulikult on hea ennast vahepeal teistele maha laadida ja rääkida, kui raske sul on aga
proovi võtta asju lapse seisukohast, ka tema jaoks ei ole tema käitumises mingit loogikat, ta on alles väike ja ei taipa veel,
kuidas asjad siin maailmas käivad. Selle jaoks on lapsel tema vanemad, kes aitavad tal selles raskes tunnete virrvarris toime
tulla. Teie pealt nad ju õpivad, kuidas keerulisi olukordi lahendada, kuidas peresuhted toimivad, mis on armastus jne jne.
Väike Mari hakkab beebist saama pärisinimeseks ja praegu vajab ta TEID vaimselt palju palju rohkem, kui siiani.
Jõudu teile, ma tean, et saate hästi hakkama ja usu mind, iga ema on suures ahastuses patja nutnud ja see on normaalne, sest
emaks olemine on maailma kõige raskem aga ka kõige väärtuslikum amet.
Ma saan aru sellest, et lastel tuleb aidata oma tundeid mõista ning kindlust, et tema vanemad armastavad teda alati, aga sellest ei
saa ma aru, kuidas aitab sellele kaasa väikese inimese üksinda karjuma jätmine ja sellest lihtsalt mitte väljategemine.
Laps saab aru, mida ta tegema peab, et emast
jagu saada. Kui iga jonni peale reageerida ja
kohale joosta, siis ta hakkabki seda ära
kasutama, sest ta teab, et nii saab tähelepanu.
See karjuma jätmine ei tähenda ka seda, et ta
nüüd jääbki sinna ja karjub ennast katki. Lihtsalt
ei tasu KOHE minna. Lase tal karjuda ennast
välja. Jonni kisal ja tegelikult põhjusega kisal
suudab iga vanem vahet teha.
Ma leian, et ka jonnist tuleb tal aidata aru saada, aga ma ei pretendeeri siin supernanny tiitlile. 🙂
Ma pole kirjutanud, et jätan lapse üksi kuskile karjuma. Seda kindlasti mitte. Olen tema juures, mõnikord võtan sülle,
teinekord istun lihtsalt ta lähedal ja ootan, kuni ta on jonnimise lõpetanud. Vahest ütlen lapsele ka näiteks midagi sellist: ”
Emme on siin Sinu juures”. Lapsel on hea ja turvaline nutta / jonnida, sest ta teab, et tema tundeid aksepteeritakse.
Aga ma siiski ei tee sellest jonnist välja, ehk, et ei hakka temaa mingitesse vaidlustesse laskuma, keelama, karistama jne jne.
See, et ma olen lapse läheduses ja ignoreerin seda jonni, ei tähenda, et laps on jäetud karjuma üksinda.
Novot, kui raske on mõnikord kirja teel mõista. Minu arusaamist mööda on see jonnist väljategemine ja ma arvan, et
see on hea meetod. 🙂
Loeksin nagu enda päeva 🙂
Tegelikult on mul sellega vedanud, et poiss ei peksa. Ja tänu lastekeskusele (lasteaed erivajadustega lastele) on tal ära kadunud
sellised nö raevuhood ning iga asja peale ei vihastata. Täna hommikul nt kui ta üles ärkas, tahtis ta lilla vildikaga mul üle näo
tõmmata (esimest korda selle 4 aasta jooksul) Ilmselgelt ei taha ma lilla joonega näos ringi lipata, siis tahtis ta endale seda
triipu teha. Keelasin. Vedas moka küll viltu, kuid vildikale läks kork peale ja tagasi karpi. Ei hakanud peksma ja röökima. Samas
mõni päev tagasi tuli tal jonnihoog lihtsalt sellest, et ma ei lubanud tal läpaka otsa istuda, kui ma meili kirjutasin. Nuttis 10
minutit jutti. Lasin tal rahulikult tönnida ega teinud välja.
Ootan samamoodi lasteaia aega. Meil hakkab 1 august pihta. Kõige “toredam” asja juures on see, et mees mul on kogu lapse
“puhkuse” tööl (Soomes) Niiet kuu aega lapsega kahekesi (Y) Samas olen ma sellega juba harjunud, sest ta käibki kodus 2-3
nädala kaupa. Oleneb olukorrast. Ja mul on kuidagi lihtsam poisiga. Kui mees kodus on, siis hakkab alles trall. Poiss teab, mis
nuppe vajutada 😀
Tahtsin veel lisada, et keegi mainis siin pilte ehk pictosid. Meil olid need lasteaias kasutusel u kuu vb ka kaks. Tegid küll suhtluse
lihtsamaks, kuid laps sai kiiresti elukorraldusele pihta ja nüüd enam ei kasutata (lastekeskuses on kindel päevakava). Saab ikka
eesti keelest aru. Piisab nüüd vaid öelda nt pissile, laps läheb (ennem tuli poti pilti näidata)
Ja veel, et samamoodi on minu poisil nö kaks elu, lasteaias ja kodus. Lasteaias on ideaalne laps, kasvatajad kiidavad. Samamoodi,
kui mu ema korraks last vaatab. Ainult kiidab. Koju jõuame, siis hakkab trall pihta 🙂
Mulle ütles kunagi üks lastepsühholoog, et kõige
hullemini käituvad lapsed nende inimeste
juuresolekul, kelkega koos nad end kõige
kindlamini tunnevad. Kui suurem osa ajast
ollakse emaga koos siis ongi loogiline, et ema ka
neid kõige hullemaid jonnituure näeb. Mina olen
ennast lohutanud mõttega, et see on ju hea, et
mu laps ennast minuga kindlalt tunneb ?. Alati
see enese lohutamine paraku ei toimi…..
Jah, mina mainisin PECS-e (pictodest ei ole kuulnud). PECS-ide mõte ei ole ainult selles, et nende abiga lapsele selgeks teha
mis juhtuma hakkab, või mida ta tegema peab, VAID nende eesmärk on anda lapsele vahend mille abil ta meiega saaks
‘rääkida’. Ehk siis TEMA annab meile pildi kui tema midagi tahab saada või meile öelda, mitte meie talle. Probleem ju selles,
et laps saab aru mida teised räägivad, aga teised ei saa aru mida laps öelda tahab, sest tal puuduvad sõnad, või kasutatavad
sõnad ei ole küllalt selged.
Sinu näite puhul läheb su laps jah nüüd ise pissile kui sa talle seda ütled, aga tal puudub võimalus sulle öelda kui ta pissile või
midagi muud tahab. Need pildid aga ongi just selleks, et tema saaks teiega ‘rääkida’ ja omi soove ja vajadusi selgelt
väljendada.
Tead, hea oli lugeda ja ajas natuke nutma ka, sest ma sain aru, et äkki ma ei olegi halb ema, vaid lapsed ongi
vahel sellised. Minu poiss saab kohe 4 ja kuigi ta suudab väljendada, mida ta tahab/ei taha, siis see ei aita
eriti, sest need nõudmised on absurdsed. Lisaks elab ta sees väike, aga kohutav perfektsionist, mistõttu
kui tal miskit välja ei tule, hakkab ta minu peale karjuma, et mina olen süüdi, lööb mind või viskab millegagi
ja käseb ära minna.
Ja nüüd siin ma tunnistan esimest korda, et ma ootan neid hetki, kui ta õhtul lõpuks magama jääb. Ühtlasi
ma ootan, et mu puhkus läbi saaks ja algaks lasteaed ja minul töö, kuhu põgeneda. Nii kole ema olen 🙁
Ei aita ka see, et mulle öeldakse, et naudi, nad kasvavad nii kiiresti. Siis ma tunnen veel süümekaid ka otsa.
Mingit diagnoosi pandud pole, lihtsalt tundlikum laps ja ilmselt vaatan iga päev ka veidi peeglisse 🙁
Minu poisil(2a 4kuud) tulevad üles
viimased suured purihambad ja on
täpselt samasugune. Ükspäev röökis
tund aega nuuksudes ja lausa öökides.
Küll tahtis õue-viisin siis õue siis
tahtis tuppa, viisin tuppa ja nii
lasi tund aega. Lõpuks siis rahunes,
kui lugesin talle raamatut.
Ja no muidugi hommikul ripub vähemalt
tund peale ärkamist nagu panda mul
küljes 😀 Ma ei pea isegi kätega teda
kinni hoidma süles, sest haare on
nii tugev, et hoiab end ise. See on
kestnud 2 nädalat. Oli ka puhkus
lasteaiast kuu aega. Nüüd täna läks
esimest päeva tagasi.
Sa oled tubli!
Kui laps on mujal kukununnu ja vaid kodus teeb sellist tsirkust, siis järelikult tunneb ta end kõige vabamalt ja kaitstumalt sinuga.
Ta teab, et armastad ja andestad talle tingimusteta. Ei oska muud seisukohta võtta. Teadmine, et 15.a pärast ta enam nii ei tee, ei
aita sind ju täna 😀
Sulle kuluks ka endale väike puhkus või vaheldus ära, seda enam et oled ju rase. Kas Kardo ei saa veel puhkust võtta? Kui teil
rahaga nii kitsas pole siis võtku või tasustamata lapsepuhkust 10 tööpäeva. Saaksite rahulikult kahekesi kaks nädalat Mari hoida.
Aeg läheks koos kiiremini ja peagi lasteaed taas lahti.
Mõistan, et oled stressis, aga need Mari jonnimise postitused on alati nii humoorikas võtmes kirjutatud, et ajab naerma. Aga
öelda tahtsin seda, et töötasin lasteaiakasvatajana kunagi ühe hooaja pisikeses eralasteaias, kus minu karjatada oli 10 väikest
kodanikku vanuses 1,5-4 aastat. 80% emadest, kes oma lapse sinna tõid hoiatasid, et nende võsuke ei kuula sõna, jonnib,
karjub, märatseb kui midagi ei sobi ja otse loomulikult ei söö ka midagi ja on igal muul võimalikul moel pirtsakas. Ja iga õhtu kui
nad lapsukesele järgi tulid ja hirmuhigi näol uurisid, kuidas siis päev läks, pidin ma absoluutselt iga kord nentima, et nende
lapse näol on tegemist ideaalse inimloomaga, kes teeb, mida kästakse, on vaikne ja rahulik ja tagatipuks sööb ka seda, mida
ette pannakse. Eks jonnimisi tuli ikka ette, aga seda rohkem võitluses mänguasjade eest või kui uni tuli enne
magamaminekuaega.
Seega ma julgen arvata, et lapsel (eriti üksikul) on kodus lihtsalt igav. Asi ei ole kindlasti kasvatuses, sest keegi ei kasvata oma
last selliselt, et sõrme silma toppimine on norm ja lubatud tegevus. Ema ei peagi jaksama välja mõelda tegevusi, et seda pisikest
väänikut kogu aeg rakkes hoida. Lasteaias on kindel päevakava ja tegevused, seltskond, teised mänguasjad, teine
kasvatajatädi. Ja näiteks söömisega seal ju ongi nii, et kui õigel ajal ei kõlba, siis hiljem enam pole midagi anda enne järgmist
söögikorda.
Jaksu järgnevaks 3 nädalaks! Loodetavasti ei ole kõik päevad ühtmoodi halvad ja jonni täis.
Mina pole võib-olla koige parema
kasvatusviusiga aga kui minu lapsed jonnisid
(2a2k vahet) siis ma kallistasin ja musitasin ja
andsin 100% tähelepanu ja hästi hästi hästi
palju kiitmist. Aga mitte nii et no näed nüüd
oled tubli aga enne olid paha, St et ei tule ta
enam vana asja meelde. Ja kui keelata siis
lühilaused , liiga pikk jutt ajab lapse
segadusse.
Meil lasteaias kasvataja ütles, et lapsed
jonnivad just vanematega sest nendega võib
jonnida.
See jutt ei tähenda et minu lapsed ei jonni ?
http://naine24.postimees.ee/v2/3461265/pikk-nimekiri-ema-pani-uehe-paeeva-jooksul-kirja-pohjused-miks-3-aastane-tuetar-
jonnis
Mulle on kohutavate kaheste teema täiesti tundmatu, ükski
laps pole peksnud ega hüsteeritsenud, aga viimased viis
aastat kestab meie kodus puberteet. Vähemalt korra- paar
nädalas tunnen end läbikukkunud emana ja tahaks
samamoodi looteasendis patja nutta.
Emadel peab raudne kannatus olema ?.
Oh, mul on ka selline kolmene. Lisaks veel 3-
kuune, kes mulle ööd-päevad näkku karjub, 10
minuti kaupa magab, tahab ainult püstises
asendis süles olla ja omaette pole nõus
tšillima. Jaaaa mees on ka hommikust
hilisõhtuni tööl (enamasti ka
nädalavahetustel). Iga päev korrutan endale,
et kui kasvavad suuremaks, läheb kergemaks
🙂
Stressis inimese jutt tuli siia,
raseduse ajal on ikka emotsioonid
nagu ameerika mäed, aga mina tahan
öelda, et mina olengi üksi lapse
kasvatanud ja minu laps ei ole kunagi
sedasi jonninud (no jonninud ikka on,
aga mitte nii) ja paar korda olen
sattunud siin live`i vaatama ja olen
endamisi mõelnud, et miks Sa lased
lapsel oma nägu kiskuda. Ma ei laseks
iial oma lapsel suud kiskuda või
näppu silma torgata. Kõrvalt vaadates
tundub nagu lapsel oleks mingi võim
Sinu üle, aga tal ei ole seda
tegelikult. Kehtesta ennast ja mitte
pidevalt pahandamisega vaid
konkreetsete meetmetega, näiteks kui
muna hommikul ei sobinud ja tuli jonn
siis pärast ma seda talle enam ei
pakuks. Järgmine söögikord on lõunal.
Järgmisel päeval teab laps hästi et
kui see ei sobi siis ei saagi jne.
mina olen lapsega (mul poiss) küll
olnud konkreetne ja järjepidev ja mul
pole kunagi selliseid jonniprobleeme
olnud.
Jõudu ja püüa leida aega veidi üksi
olla, rahuneda ja mõtteid korrastada!
Tundub sulle tõesti, et ma istun silm punnis lahti ja palun last, et ole hea, torka nüüd oma näpp mulle silma? Või mis sorti
kasvatustööd sa eeldad, et ma laivi ajal tegema hakkan? Et panen kinni ja siis lähen viin Mari teise tuppa ja vestlen temaga
südamest-südamesse teemal “miks ei tohi emmet näkku taguda?”. Usu mind, meil on neid kauneid vestlusi 99x päevas, ära
muretse, pidamata need jäänud pole.
Kena, et sul pole nii olnud, aga no ei maksa nüüd nii kõrge hobuse seljast ka alla kiigata, et oioi, MUL pole iial olnud ja MINA iial ei
laseks. Ma ei tea, ma ei pea last ka ükski kasvatama, ometi ei käi ma üksikemadele rääkimas, et issand, MUL küll oli oidu endale
hea mees valida, imelik, et sa siis ei osanud…
Sorri, ma olen lihtsalt mitte parimas tujus ja su kommentaar tundub küll selline vähe … üleolev.
Aga nii väikesele need
südamest-südamesse vestlused ei
mõjugi ju, ta ei jaga mütsigi
sellest. Reeglid tuleb kehtestada
konkreetselt ja neist ka kinni
pidada. Kui teeb haiget, on mäng
läbi/läheb nurka/oma tuppa rahunema
vms. Muidu ta ei õpigi ju, et halvale
teole järgneb midagi negatiivset.
Minu arust oli see ka üleolev. Lapsed on erinevad
ja seda isegi samade kasvatusviiside juures.
Mõnele lapsele räägi end kasvõi vahutama ja
kehtesta palju tahad,aga ta ikka kangem. Mul on
Mari moodi kahene kodus. Samas on tal ka
õde,kes on väga rahulik.
Kui endal pole sellist jonnipurakat olnud, siis palun emad ärge õpetage. Ma rase pole, aga see häiris mind juba enne last ja
häirib nüüd, kui laps 3,5 aastane. Lapsed on erinevad. Miks sellest aru ei taheta saada. Vastikud sellised, kes kukuvad kohe
õpetama, kui valesti sa kõike teinud oled ja kuidas ikka ÕIGE kasvatuse korral kasvavad sõnakuulelikud lapsed. Mõnele
piisab paarist korrast, et EI. Teisele ütle 3 aastat järjest, ja ta ikka ei kuula. Ükskõik kui kuri või konkreetne sa pole.
Selle söögi soovituse osas. Kui sellel jonnipurakal veresuhkur madalaks läheb ja kõht kohe väga tühjaks läheb, siis see
tornaado, mis järgneb on veel sada korda hullem. Sa ise ka ei taha igal hommikul täpselt sama putru süüa. Ja kui laps valib,
mida ta sööb ja reaalselt sööb ka, siis miks ei või ta seda ise otsustada.
Meie jonnihood on alati siis kui kõht tühi, ja väsimus. Kindel kompott. Aga eks iga lapsevanem leiab oma retsepti, kuidas
paremini hakkama saada, ja enamasti on see jonn vältimatu. Sätid ja ehitad ja planeerid oma päeva ja pakud kõike, et laps
õnnelik oleks. Aga no näed krt.
Aitäh Mallu, kõik emad on su selliste ausate postituste eest tänulikud, sest reaalne elu ongi täpselt selline.
Kle sa peaks laskma oma lugejatel kōige
hullemaid/naljakamaid asju kirjutada, mis nende lapsed
on korda saatnud. Kes kuidas ärkab jne. Kindlasti on
hullemaid äratusi kui ainult näpuga silma torkamine. Et
sa siis teed blogis kokkuvõtte ala Mida teevad lapsed
kodus tegelikult. 😀
Mo peaaegu 3 ne joonistas tana oma taiesti uued adise
papud ja clarksi vilkuvate tuledega nahkkingad tais
pastakaga, ostsin eelmine nadal ja mitte kordagi veel
pole kandnud, 90 euri minema visatud.
Ossa raks:D Tean mis tunne see on…mul laps valas
oma uutesse saabastesse mis beebi õli:D täiesti
rikutud.
Eks ma tahtsin ka peaaegu nutma hakata, niigi oli
uks crap paev, aga mis sa teed, ju ta tahtis neid
ilusamaks tuunida. 😀
Mike need erapedagoogid ja logopeedid ei ole juba Marile kõige funktsionaalsemaid sõnu, või sõnu väljendavaid liigutusi
õpetanud? Või näiteks PECS-i (Picture Exchange Communication System) kasutusele võtnud? Nende vahendite abil saaks ju
igapäevase elu nii palju kergemaks nii Mari, kui ka teie endi jaoks. ‘Ei’ ja ‘Ja’ õpetamine võtaks ju nii vähe aega, selle õpetaks paari
päevaga ära. PECS-ist oleks samuti teile tohutult kasu ja ka selle süsteemi kasutama õpetamine ei ole midagi kaelamurdvat.
Ahsooo, et kohe kindel laks, et paari päevaga õpetaks ära ja asi ants eksole? No aga tule ja õpeta siis, kui see nii lihtne on 🙂
Tead mu kommentaar ei olnud üldse paha tooniga kirjutatud, vaid ma tõesti mõtlesin seda mida ütlesin ja avaldasin oma
imestust. Sa ei kujuta ette kui väga ma tahaks tulla ja nii teid, kui ka paljusid teisi teie Mari suguseid lapsi Eestis aidata,
aga kahjuks ma ei ela Eestis ja mul lihtsalt ei ole rahaliselt ja ajaliselt võimalik oma tööd Eestisse tegema tulla 🙁 Ma
proovin hetkel ühte Eestis töötavat logopeedi koolitada ja teda ka siia minu juurde spetsiaalsetele workshopidele saada,
aga kuna vahemaa meie vahel on pikk, siis on see koolitamine väga vaevaline ja aeglane. Tema kaudu ma aga saaks kõige
paremini Mari sugustele lastele abi pakkuda.
Mulle on jäänud mulje, et Eestis on erivajadustega laste tugivõrgustik üsna hea võrreldes mõne teise riigiga (pakutakse
vastavaid lasteaiarühmi ja ka logopeedi jutule saab kiiresti jne. Seda kasvõi juba sinu pere näite näol) ja just sellepärast ma
imestangi, et miks kogu see tiim, kes Mari ümber hetkel töötab, ei ole kõige esimesena paikka pannud kõige
elementaarsemat igapäevast kommunikatsiooni. Üks asi on Marit rääkima õpetada, mis loomulikult võtab palju aega, aga
suhtlemiseks on ka teisi viise mis omakorda ka rääkimise arengule kiirust juurde annavad. Peamine aga see, et sellise
kommunikatsiooni puhul langeb nii Mari kui ka teie stressi tase. Kui logopeedid annaks Marile vahendi kuidas teie ja
teistega suhelda ja omi soove paremini selgeks teha ka ilma sõnadeta, siis see kogemus annaks Marile julgust ja
enesekindlust juurde, aitaks teda käitumsega ja disipliiniga ning kõik see kokku avaks ukse paremaks keeleõppeks.
Ma tõesti usun, et Marile on üsna kergesti ja kiiresti võimalik õpetada paljusid asju, aga selleks peab teil olema taga hea
tiim kes seda protsessi läbiviiks ja eelkõige just sulle ja Kardole süsteemi kõige pealt selgeks teeks. Teil paistab see tugi
logopeedide ja erapedagoogide näol olemas olevat ja sellepärast ma imestangi, et miks sellist elementaarset asja juba
tehtud ei ole.
Ma muidugi ei tea mida te logopeedid hetkel Mariga teevad ja ma vabandan, kui mu kommentaar kuidagi solvav või
agressiivsena välja paistis, aga ma tõesti imestasin su postitust lugedes, et miks sa peaksid seal üldse ootama et millal
Mari ‘ei’ ütlema hakkab, kui ‘ei’ konspekti saaks talle väga kiiresti selgeks õpetada.
Küsi Mari logopeedi käest PECS-i kohta. Kas nad on sellisest süsteemist teadlikud ja kas miks või kas seda saaks ka
Mariga kasutada? Sa võid internetist ise selle süsteemi kohta infot lugeda, aga seda ei tohi ise ilma õige juhendamiseta
kasutama hakata, sest siis võib see hoopis kogu asja untsu ajada. Minu arvates oleks sellest süsteemist teile väga palju abi.
Minu 2 a.4 k oskab rääkida ja selgeks teha mida
soovib. Aga kui see kurat sisse läheb on kõik. Karjub,
loobib asju, toit lendab pörandale, näppudega
solatakse joogi tassis. Pakkun putru – ei taha, puuvilja –
ei taha. No mida värki, vahel on terve päev selline
kiuviu või nagu siga ajavahel kinni. Ajab aju ikka
huugama küll, õhtu lõpuks on närvid läbi nagu politsei
koeral.
http://Www.nextlifeweb.blogspot.com
Mallu mul on kodus raamat: nutt ja jonnihood. Kui mul
laps kahene oli, siis tal oli see nö kahe aastaste jonn ja
ma ei mäleta täpselt, mis seal raamatud kirjas oli, kuna
poiss praegu 10a juba. Aga ma mäletan, et sellest oli
kasu mulle. Kui oled huvitatud, siis ma võin selle sulle
postiga saata, endal enam vaja ei lähe 🙂
Mul muuseas on olnud see raamat, aga kus see nüüd on ja mis seal kirjas oli, seda ei mäleta :D:D
Kui olin rase, oli laps 3a. Oi, ta läks täiesti
segaseks. Lasteaeda viimine ja toomine oli
kohutav. Mängis lolli. Ma sain ikka vahepeal nii
kuradima vihaseks. Ta teadis, et tita k6hus ja ei
oskand ehk paremini reageerida. Kartis, oli
hirmul vms. Kui tita sündis, kõik muutus
paremaks. Arvan, et teil sama asi.
Ma arvan, et kui teine laps sünnib, läheb asi veel palju hullemaks. Mari tunneb, et keegi on tema koha üle
võtnud ja kuna beebi nutu peale reageeritakse, siis ta muutub kadedaks…tema koht oleks tema meelest
ära võetud kellegi karjuva pambu poolt.
Väga postiivne oled, Maria. Muuseas kõik lapsed pole “karjuvad pambud”. Mari ei nutnud kunagi 😉
Noh, naabri 4,5ne plika on meil siin selline fruuria, et see teeb veel köigile silmad ette. Pole vahet kellega
ta on ning kus ta on, see on lihtsalt ulme kuidas üks laps jöuab kiunuda, vinguda, ulguda, karjuda, peksta,
röökida, segast panna ning ise ka teadmata nida ta tahab. Keegi istub/astub valesti vöi katsub vale asja
siis järgneb sellele jalgadega trampimine,möirgamine,solvumine. Ja mina arvasin, et mul on metsa poole
laps (3ne) siis see on ikka üle möistuse. Peksaks sellist vist hommikust öhtuni kuni see saatan oleks välja
pekstud lapse seest.
Mida ma just lugesin….
Tegelt?? Oled sa ikka korras?
Mul on enam-vähem samasugune isend kodus ja lisaks
veel ka nelja kuune väike beebikene.. Ainult et mul
pole ühtegi päästeinglit, kes kella kuuest saabuks.
Mees käib kodus iga kahe nädala tagant ja mõlemad
lapsed on 24/7 minuga.
Vahest mõtlen küll, et tõmban end oksa, aga siis jääks
mul lapsed nälga, sest mees tuleks alles kahe nädala
pärast ja kui mul meest kodus ei ole siis ei tunne ükski
sõber minust ja mu lastekarjast ka puudust.
Mu pooleteise aastasele sama asi iga asja peale kriiskab röökida ja kõige hullem ongi see kui sa isegi aru
ei saa millest see pahandus tekkis aga laps lihtsalt karjub hüsteeriliselt maas ja ei püüagi midagi seletada.
Aga jõudu ja jaksu sulle ka see aeg läheb kunagi mööda. 🙂
Mul on 3 nädalane beebi ja 3 aastane tulesäde kodus,
ma ütlen, et põnevaks läheb alles siis kui teise lapsega
koju jõuad 😀 Mõni päev on küll selline tunne õhtuks,
et tõmbaks paar Cuba Libret hinge alla aga siis taob
reaalsus vaasiga pähe ja meenub, et ahjaa ma ju
imetan. .
Kuufaasid ka kindlasti loevad-
homsest ongi täiskuu nii, et ma ei
imesta….. meil oli ka täna ,,
väike,, lärm sellest kui mullitaja
topsiku kogemata tühjaks kallas- kisa
oli taevani. Püüdsin kõrval öelda, et
pole hullu emme kallab uue
mullitajavee sisse- seda ta ei
kuulnud kuna kisa oli nii suur….
Minu laps käitus 2-lt samamoodi….
jube! Ja asja tegi hullemaks see, et
issi avaldas alati arvamust, et see
laps on haige ja peab psühhiaatri
juurde vedama. Seega mul oli 2
hullukest keda taluda!!! 🙂 Hetkel
4-ne ja iga päevaga jääb kisamist ja
jonnihoogusid vähemaks aga tuleb ka
nüüd vahel ette. Jõudu! 🙂 🙂 🙂
Mu 1a7k täpselt sama. Mõttetute asjade peale röögib nagu tapetakse. Juuuuuubeeeeee
Täna on vist mingi kuu faas vms 😀 mu 9 kuune, kes muidu üsna
emme närvide sõbralik laps, paneb ka täiega hullu. Selline tunne
nagu keegi oleks lapsele kohvi andnud. :DTerve päev möllas
mööda maja ringi, kilkas, lalises, tegi pahandust. Päeval keeldus
magamast ( mingi pool tundi kahe une peale vist kokku) ja õhtul
läks selline sõda lahti, küll ei sobinud söök tema suhu vaid
põrandale, küll üritati vannis pesu asemel ennast ära uputada ja
et magama jääda, oh ei. Närv juba niiii must, ma saan aru, et see
pole lapse süü, aga pole mul ka päris terasest närvid ju. Õnneks
mees tuli koju ja nüüd ma kuulen juba tunnike magamistoast
sellist ühtlast jonnimist ja tänan jumalat, et mina seal ei istu 😀
Ma kuulen ka ülevalt mingit kriiskamist ja ausalt see sööb isegi siin all istudes mu närve, sest üks osa minust tahaks minna üles teda lohutama ja teine osa pudeli veini juua ja looteasendis nutta 😀
Ma olen õppinud asja külma kõhuga võtma, kuni mina seal
toas pole võin rahulikult võtta 😀 muidugi kui mingi 2
tundi möödas on siis tekib hirm, et millal mees alla annab
ja vahetust tahab. 😀
Kui see lohutab , siis mul 2 väänikut kodus , kes
kordamööda arvavad et oleks jumala äge viriseda
millegi üle ja mul ei ole kedagi kes kell 6 tuleks ja
päästaks mind 😀 aga jah jõudu teile! 😉
Ma tean mida sa tunned mul ka vanem lapsäeva et ainult beebhile pühenduda. Ja ka jonnib ja pobiseb nii et mitte midagi aru ei
saa. oh jah…
Almaš taevaiša ole sa tänatud,et minu 2a3k
poiss on kui ingel ja anna Mallule palju
raudseid närve!?
Mari selles vanuses ka oli :D:D See on mingi viimase paari kuu teema, deemoniks hakata.
Oii juudas , ma tean mida tunned mu 2 a poiss on samasugune .. Minu jaoks on 3h nii puhkust andev mis ta hommikul lasteaias on
et naudin seda mõnuga, saaks veel hommikul veini libistada üksi omaette oleks veel eriti eht 😀
Aga ootan seda aega kui ta lasteaeda saab juba pikemalt jääda, seal on vana rahu ise, lausa musterlaps ja kasvatajad muudkui
kiidavad 😀
Kodus aga ootab mind põrguline kes peksab jalgadega, viskab toitu igasse ilmakaarde, tõmbab juukseid, jonnib, midagi ei sobi,
arvuti käib plärsti kinni, siis tuleb turnida igalpool ..oeh ja seda ta suudab teha 1h jooksul 😀 Ja ma suuremas osas temaga kahekesi
kodus, mees Soomes tööl ja käib ca 2 korda kuus Eestis nv-ks, ning imestab miks ma nii väsinud olen koguaeg 😀
Öeldakse, et laps väljendab end sellele, kellega ta end
kõige mugavamini tunneb. Ehk ühtepidi kompliment
see sinu peksmine ja pidev inisemine ?tegelt tean,
mida sa tunned ja kõige jubematel päevadel olen ka
valmis lihtsalt uksest välja tormama ja jätma lapsed
kus kurat ? olen siis 3,5-a. ja 1-a piigadega kodus ja
just see väiksem teeb mulle igapäevast terrorit. Samas
teistega on eeskujulik preili. Kõik omal ajal ?
No mul on samamoodi, et kui ta mu emaga on või lasteaias, siis seal pole temaga ühtegi probleemi 😀 Nagu… tänks, Mari 😀
Hahaa, no nii sain naerda. See viimane lause eriti, et
issi julges kõrvale istuda. Kuidas ta küll suvatseb
julgeda eks ole. 😀 Samas ma kujutan ette ka kui
närvesööv selline jorisemine on.
Eks see ongi nii, et päeva alguses suudad veel seda naljaga võtta ja vahepeal saab lõunapausil isegi vähe puhata sellest ja vaikuses
istuda. Täna ma jäin ise ka lõunaunne ja pärast seda oli eriti kuidagi loid olla. Selleks ajaks kui Kardo tuli, kiskusin ma juba vaikselt
enda juukseid peast välja.
Tean seda tunnet. Mul kohe kolmeseks saav plika samasugune. täiesti lambist karjub/röögib. Miski ei sobi mida pakun ja järgmine
hetk tahab seda mida pakkusin 😀 Lisaks on mul kodus veel 10 kuune preili, kes kakub asju ja kisendab õnnest ja rõõmust 😀
Hetkel mõlemad kiljuvad ja naeravad voodites. Pisem juba magas 7st saadik ööund, aga suuremal oli magama minnes vaja ta ju
üles äratada 😀 Nii vahva :D:D:D:D:D
Jõudu sulle!
I feel you. Täpselt sama seis. Tahaks ära põgeneda
kuskile. Ja ma olen oma märetseva ja karjuva pojaga
ainult kahekesi. Mees üle lombi tööl ja sugulased
teises linnas. See kohutav kahene! ?
Issand jumal, sa oled tõesti jõuline naine, kui üksi hakkama saad!
saan aru et S u närvid viimase piiri peal aga……..ahhhahhhaaaa, ma lihtsalt naeran 😀 Sa lihtsalt oled suurepärane sulesepp:) ma nii
nii ootan Su postitusi,need on lihtsad ja tõetruud.nii elame me kõik,see ongi elu-lihtsalt meie ei kirjuta sellest:) aga sa oled
vaimustav ja pea vastu:)
Aitäh sulle 🙂
Mul ka kahene tüdrik ja samuti on alanud jonnihood,
muidu varem oli koguaeg suu kõrvuni. Viskab vibusid
ja kaheksaid kui sülle võtad, vahest jagab mullegi
magusaid laksavaid näohoope, tegelema peangi üksi
sest isa on kaugel tööl, samuti on vahest tunne, et
anna abi ja kannatust 😀 Seda nimetatakse
kohutavakskaheseks, ma arvasin et see on bluff, aga
võta näpust!
Ma arvasin ka, et see “kohutav kahene” on mingi väljamõeldis, aga õnn on avastada, et see on päris asi 😀
Ma olen lapsega nüüd juba 2a8k üksinda kodus istunud,
ööd-päevad! Ja mäletan ka seda perioodi kus ma
tôsimeeli môtlesin, et ma selle lapse naabrite ukse taha
viin ? Aga kôik läks lihtsamaks, kui tuli kône ja oskus
oma soove sônade, mitte tegudega väljendada.
Ma ei jõua seda kõne ära oodata!!
Ma olen ka kuulnud, et niikaua kui laps veel
arusaadavalt kõneleda ei oska, siis ta lihtsalt
jonnibki/peksabki/kisabki jne, sest ta ei oska
ennast teistmoodi selgeks teha (meil sama
teema). Ja noh, see “kohutav kahene” on veel
kirsiks tordi peal! 😀
Ohh tean mida sa tunned☺ aga jõudu ja jaksu
sulle? eks hakkab lasteaed ja saad natuke rahu ja
vaikust ☺
Jee, jõudu tarvis!
Mnjaaa…. ja ma panin last kuus tundi, KUUS tundi lõunat magama.. Poisil omal silmad punased ja uimased peas aga seda et
magada.. ooo eiiiii. Palju lõbusam on ju asju mööda tuba loopida, karjuda, voodit peksta, paluda ja ei tea mida kõike sadat asja veel
teha. Lõpuks loobusin ja nüüd hakkas see jant jälle otsast peale. Võiks ju ometi arvata et jääb ruttu magama aga oh ei, kus sa
sellega.
Kuus tundi? Kas enne ööuni ei tulnud peale juba? 😀
Ma tean mida sa tunned. Mul endal sama vana kutt no ja see
täiesti õudne kui pean temaga terve päeva koos olema.
Enamasti ma valin õue mineku, sest siis on lihtsam. Lähed lihtsalt
mänguväljakule, mitte ei kuula kodus toas seda kräunumist. No
muidugi peab mängukal ka kõike kaasa tegema muidu hakkab
häire tööle.
See on lihtsalt õudne kuidas üks väike laps võib olla nii
rahulolematu olla. Midagi vastu ka ei julge öelda muidu on kohe
lastekaitse platsis.
Õues on ka ohtlik, sest seal ta võib tahta ära joosta, paljaks ennast kiskuda, võõraste inimeste autodesse ronida ja metsa põgeneda 😀
Vahepeal mõtlen et ohh appi kuidas ma tahaks
Mariga mängida 😀 meil endal on kodus
igapäev 4-8 last. Ja kõigi nende tädi olla on ikka
nii väsitav aga töötan ikka vaheajal
lapsehoidjana 😀 ja siis kui tuleb postitus
Marist. Ja ma taban end mõttelt et ma tahan
niiii väga temaga mängida 😀
Haha, tule ja mängi terviseks 😀
tõsiselt ei mõtle ma halvaga,aga mallu ma
arvan et ehk maksab kätte see,et te teda ei
keela(nud). et talle on koguaeg kõik lubatud
olnud.
Nagu teistest kommentaaridest lugeda võib, siis ilmselt ikka mitte 😀 paljudel see probleem
Mallu, tean mida tunned. Minul on kodus ka üks
jäärapäine kahene, kes mu närvid vahest ikka väga
krussi suudab ajada. Hommikuti ei sobi miski, kui ta
poole vaatan, saan laksu mööda vahtimist, kuna
julgesin teda vaadata ja hoidku jumal, kui ta veel närvi
läheb, siis tuleb ennast hoida varjus, sest et traktorid
ja muud vidinad võivad nii muuseas lendama hakata.
Ja kui mul siis kogemata aega pole pisikese beebi
kõrvalt temaga tegeleda, tuleb see sama kahene ja
kukub märatsema…varasemalt olid meil õhtused
magamaminekud ka paras tsirkus, aga issi sai kuidagi
ta ilma maadlemisteta magama ja praeguseks magab
ilusti omas voodis ja omas toas 🙂
Seega Mallu, lohuta ennast sellega, et sa pole selles
üksi ja kõik ju peaks nagu ükskord mööduma * kui
meid muidugi hauda klohmitud pole * 😀
Oh kui kreisi värk ikka 🙁
Kas sa abilist ei tahaks endale võtta, seni kuni lasteaed
taas avatud on??
Ma ei arva, et sa ei saa hakkama, kindlasti saad, aga
ehk Mari tahaks teiste lastega ka mängida 😉
Ma ise täiega kahetsen, et mul üks laps, ehk tulevikus
armas taevaisa annab mulle teise 🙂
Kui vajad teinekord Marile seltsi, tuleme külla
mängima.. jalutama jne 🙂
Mul plika lõpetas 1.kl ja talle nii meeldib väikestega
mängida, meil majas samuti palju pisikesi !!
Olin pikalt hoidja mitmete perede juures, töötasin
samas lasteaias, kus Mari käib 🙂
Ausalt, abi paluda pole raske või piinlik..
Võime mõni päev Männikule ratastega tulla, et lapsed
saaksid mängida, sina puhata 🙂
Rahu Mallu, see kõik on mööduv 🙂
Mul täna käisid tegelikult sõbrannad lapsega siin, selle võrra oli kergem küll, aga ega need lapsed selles vanuses palju ei mängi ka koos, ikka tahavad rohkem vanemaga tegeleda ja mürada.
Naera puruks 😀 Minu igapäevane elu. Lõpuks on nii, et
kui kuskilt see inin tuleb siis juba kõik juuksekarvad on
püsti. Minu poiss on Marist natukene vanem ja oskab ka
rääkida aga no täpipealt sama käitumine 😀 Siis kui närv
on viimseni pingul siis muidugi küsitakse emme kaissu ja
musitatakse , kallistatakse.
Ealine iseärasus ilmselt. Võiks juba kiiremini mööda
minna.
Just, ega see lapsevanema elu meelakkumine alati pole 😀
Minu tuttava kaksikud on üsna sarnased
Marile.Tütarde emal on varuks üks nipp. Kui lapsed
hakkavad nutma hakkab tema ka. Ta paneb käed
silmadele ja nutab kaasa. Kaksikud jätavad nutu järgi
ja lähevad ema juurde ja teevad talle pai. 🙂
Maril on jumala suva 😀
Hahahaa! Sorry, aga mul kõik see käsil parajasti ja
pooleteise aastasega. Millegi pärast naersin seda lugedes
nagu poolearuline ? lasin pinged välja. Tänks duud, hea
teada, et pole ainuke ??
Olen selle kõik üle elanud. Sama hullusti. Seni kuni ta ei oska end
väljendada ongi see kisa tema ainasks väljapääsuks ja
väljendusviisiks. Tahtes midagi või siis mitte tahtes. Vahel
tundus mulle, et ta pole vihane kogu ümbritseva maailma suhtes
vaid selles osas, et ta ise ei oska, ta tahab öelda, aga ei oska!
Peks, hüsteerilises kisad kõik saatis ka meid igapäevaselt.
Käisime psühhiaatri juures kui laps oli 2,5 aastane, seal tegi ta
sellise stseeni, kõige tähtsamad kohas, näitas ta oma kõige
hullemat palet. Diagnoositi täpsustamata käitumishäire. Olgu,
saime grupi, reh.plaani ja koha erivajadustega laste rühmas.
Sealmaalt algas meie paranemine, tegime eripedagoogiga suurt
koostööd nii lasteaias ja kodus…üheasõnaga pikk tee sai käidud
ja nüüd mil tüdruk saab okt. 6 aastaseks on ta nagu muna. Ta on
iseseisev, nutikas, siiras, hooliv, armas, taibukas,
sõnakuulelik,veidi isepäine, vaid rõõmsas tujus – temaga on nii
suur töö ära tehtud, et ma vist ei suuda ealeski tänada neid
inimesi, kes võtsid kätte ja hoolivad. Pikki vestlusi temaga veel
pidada ei saa, aga kõik liigub ainult paremuse suunas. Usu Mallu,
see läheb mööda ajaga, sest ta ongi praegu oma
väljendusoskamatuse lõksus.
No me käime eripedagoogi juures ja logopeedil ja looveteraapias. Eks neid sõnu on hakanud tulema küll, aga ehk tõesti mitte piisavalt, et ennast 100% väljendada. Igatahes loodame, et ajaga läheb paremaks ja eks mõni päev on parem kui teine kah 🙂
Minu kahene oskab suurepäraselt ja täislausetes end
väljendada, AGA kiunub ikkagi nagu siga aiavahel oma
tahanite ja ei tahade üle. See on lihtsalt selline enese
võimu piiride kompamise ja mina versus maailm
teemade tundma õppimise iga.
Ohh juudas… ja mul on see kõik veel eel 😛