mis toimpss

Mul on siin vahepeal nii mitu korda tahtmine olnud lastest kirjutada, aga kuidagi pole nagu sinna soonele saanud. Mis siis muud kui arvuti kätte ja kütame. Esiteks, vana hea Marta. Ma pole ausalt ka oma elus enne nii kangekaelset ja dramaatilist last näinud.

See on vana tõde, et ta keeldub potile minemast, sest noh… “See ei ole pott!”. Aga nüüd teeb ta nii, et kodus laseb mähkmeta ringi ja kui häda tuleb, siis küsib mu käest sulaselgest eesti keelest mähet. Ilmselgelt saab ta aru, et on häda. Mõistab isegi seda mitte kuskile nurka teha. Aga et läheks siis potile? Ei! Ma olen reaalselt teda meelitanud, anunud, luninud, altkäemaksu pakkunud, aga ei miskit. Inimene lihtsalt ei taha. Mis seal ikka. Kui teil kunagi 20 aasta pärast kolleeg on, kes vahepeal endale kuskil arvuti taga mähet alla sätib, siis teate, et see ilmselt on Marta.

Ükspäev käisin Marta ja Lendega poes. Jalutasime seal pikalt ringi, ostsime süüa ja värki, kui Marta äkki lastekaupade osakonnast mähkmepaki haaras ja selle korvi pani. Mina seletan talle, et kammoon Simmo, meil on kodus mähkmeid, me ei pea neid täna ostma, aga Marta ei andnud alla. Muudkui soigus, et tal on VAJA. Isegi Lende, kes muidu ei raatsi Martaga isegi sama õhku hingata, oli õe poolt, et emmmmeee, Martal on vaja mähkmeid! PALUN! Võttis mitu head minutit mul aru saamaks, et ma olin Marta palja peega poodi toonud ja inimesel konkreetselt oligi mähet vaja, sest ta eelistas viisakalt mitte poe põrandale pissida.

Ühtlasi on Martal imeline komme kõigele vastu vaielda. Sealhulgas iseendale. Täna hommikul luges oma klotse: “üsss, kaksss, kommm, neli… EI! See ei ole neli!” ja loopis klotsid laiali ning läks solvunult teise tuppa. Öelge palun, mis selle lapse peas toimub, ah? 😀

Ta on lihtsalt nii naljakas, et ma ei või. Üks öö lamasin siin voodis tema kõrval. Passisin TikTokis, nagu iga endast lugupidav inimene lapse magamapaneku ajal teeb, kui Marta äkki sügavast unest istuli tõusis, väga ehmunult ringi vaatas ja “ou nouuuu!” karjatas. Siis pani pea tagasi padjale ning magas rahumeeli edasi.

Lende suhtes sain ma aru, et põhjus, miks see üleandmine lampi nii keeruliseks läks, oligi see, et vahepeal ei olnud ju lasteaeda. Kui üks viis ja teine ära tõi, oli kõik korras, sest tegelikult lasteaias Lendele meeldib käia ja kuna õige pea jälle lastekas avatakse, siis saame selle teema ilmselt korda tagasi. Päris hästi aitas ka see, kui Kardo ise Lendele ise järgi tuli. Nii et lootust nagu on ja praegu tundub tal jälle kõik palju vähem erroris olevat.

Mari oli siin sada aastat jälle mu vanematega Soomes ja no tema jutt on lihtsalt priceless. Näiteks hiljuti arutas ta minuga, kui vanad on kellegi organid. Ta jõudis järeldusele, et Martal on väga uued organid, minul sellised keskmised, aga vanaemal VÄGA vanad organid 😀

Ühtlasi rääkis ta mulle eile, et nägi laevas ühte tüdrukut, kelle ema oli talle öelnud, et ta on Mari pilti kuskil näinud. Ma siis küsisin, et mis sa arvad, kus ta siis su pilti näinud on. Mari kehitas õlgu: “Äkki tal oli see lihtsalt välja prinditud?” 😀

Ühesõnaga, igav siin majas ei hakka, aga mina pean nüüd kargu alla ajama, sest kell on 11 ja ma olen ikka veel voodis ja blogin. Ma olen endale juba mingi kuus aastat luband, et panen pesu kappidesse, aga nagu kuidagi pole seda viitsimist olnud. Ehk täna tuleb?

Hoidke pöidlaid!