Lugesin eile arutelu laste jagamisest peale lahutust/lahkuminekut. Nagu te teate, siis meie lapsed on jagatud 50/50 ja nagu ma aru saan, siis paljudele (kes ilmselt ise sellises olukorras õnneks olnud pole) on see kohutav ja ebasobiv süsteem. Ega jah, kui ma üdini aus olen, siis ma mõnes mõttes nõustun. Ütle mulle üks ema, kes tahaks oma lastest pool aega eemal olla? Ma võib-olla oleksin siinkohal kasutanud sõna “vanem”, mitte “ema”, aga eks see teada-tuntud tõde on, et üldiselt on ikka emad need, kes lastele rohkem mõtlevad, nendega tegelevad ja neid igatsevad. Ma ei ürita siinkohal muidugi Kardot dissida, sest ta ütleb mulle väga tihti, et jumal tänatud, et lapsed tulevad, et on neid juba kohutaval kombel igatsenud. Ma räägin lihtsalt üldisemalt… Suvalistest meestest, kellega mul tegelikult isiklikult õnneks asja pole 😁
8 kommentaari
Üks mu tuttav ehitas pärast lahutust maja nii ümber, et ühes pooles elab ise, teises eksnaine ja keskel on lapsed, kellel on pääs mõlema vanema juurde ning vastupidi. Eeldab muidugi sellise võimaluse olemasolu majanduslikus mõttes.
Meil on natuke teistmoodi süsteem hoopis. Meil on 2 last ja me jagame nii, et üks nädal on üks laps minuga ja teine laps isaga ja siis nädalavahetused siis kas minu või isa juures. Kujutan ette, et siin saaksid enamus šokid, et issand, vähe sellest, et emast/isast peavad lapsed nädal aega lahus olema, siis veel on õde-vend ka üksteisest lahutatud. 😀 Aga meil on natuke teistmoodi see asi ka, sest üks laps on autist, niiet sellist koosmängu või tüüpilist õe-venna suhet neil ei ole nagunii. Aga see eest vajab ta palju individuaalset tegelemist ja arendamist, mis on raske kui teine laps ka palju tähelepanu nõuab. Niiet selline süsteem toimib meil, mõlemad lapsed saavad rohkem individuaalset ema/isa aega. Ja nädalavahetused veedavad ka koos. Eks näis mis tulevikus, kui suuremaks kasvavad. Ja no üks argument on see ka, et kuna käivad erinevates lasteaedades, vanem käib erilasteaias, erirühmas, siis puht füüsiliselt ei jõuaks me kumbki eriti hommikul mõlemaid eraldi viia lasteaedadesse normaalsel ajal, et ise õigeks ajaks tööle ka jõuda. Ja õhtune äratoomine veniks ka hilja peale.
Aga samas on meil samamoodi suhted väga head, alati saab muuta, kui emmal-kummal vaja midagi vahetada vms. Olen ka näiteks olnud lastega nädala sees lasteisa juures, kui tal on mingi üritus , et siis lihtsam lastega seal olla, et hommikul tööle jõuaks.
Niiet, vahet pole mis teised arvavad, ikka teete nii nagu enda perele sobib. Ja ei usu, et nüüd sellepärast kohe laste tuleviku ära rikuks. Isegi kui pole tülisid olnud vms, siiski on lastel parem elada eraldi vanemate juures, kui kodus, kus ema ja isa tegelikult ei taha teineteisega koos olla.
Üks variant oleks veel- paarismaja 😀
Kui vanemad saavad omavahel normilt läbi, siis võiks paarismaja varianti täitsa kaaluda küll. Vähemalt tead, kes su naaber on ja lapsed ka ei häiri kedagi 😁
Jagan täpselt samamoodi 50/50 ehk nädal on laps ühe juures ja nädal teise. Mida vanemaks laps saab seda rohkem ta ka ise otsustab kus parasjagu parem või mugavam on olla kuid siiski on nii, et päris ühe vanema juures ei taheta koguaeg olla 🙂 vaheldus on ilmselt ka lastele hea mingil määral. Tore muidugi kui nii hästi läheb, paljudel on lahutusega seoses rääkida ikka üsna kurvad lood.
Üks lahutatud vanematega variant on veel ja see on eriti nõme. Ehk siis nii nagu minu lapsepõlv möödus. Kahetoalises Mustamäe paneelikas, kus elasime kõik koos – lahutatud ema ja isa ning mina. Isa keeldus kodust välja kolimast ja nii me seal elasimegi, pühas üksteisevihkamises. Tülisid polnud, löömist polnud aga polnud ka pere. Lihtsalt selline katkine mittetoimiv olukord. Kohe peale keskkooli lõppu kolisin välja.
Siia võiks saada häälsõnumit jätta. Ei viitsi pikalt trükkida, aga lühidalt.. mina olen oade teie süsteemi peale. Super koostöö ja usun, et lapsed on õnnelikud ja kes see ütleb, milline normaalne süsteem siis on. Minul elab laps ainult minuga ja näeb oma isa 2x aastas vast. Tal on suht suva ka ja sellepeale ta ei ole veel tulnud, et isa juures saaks ka ju elada🤣 laps rahul ja teisiti ta oma elu ette kujutada veel ei oska. Tal on ka super kasuisa. Aga mina…MINA… ma tahaks ka puhata niiviisi nädalake🤣 ja mitte lapsest, ei muidugi mitte, vaid hoopis vaaritamisest, pesupesemisest, koristamisest, koolitükkide tegemisest jne, vinna sinna tänna kõilaeg, küll muusikakool, küll sõbra sünnipäev. Seega jah… täiega kade olen su peale. Seega dont põe… olete mõlemad super head vanemad ja usu mind, ka lapsed on õnnelikud😊
Mu arust teie “lahutatud” pere teeb silmad ette enamikele “abielus” peredele. Absoluutselt lust on vaadata, kuidas te suudate toimida edasi väga toreda perena, olenemata sellest, kes kus aadressil parasjagu magab. Kõige tähtsam laste jaoks on armastus ja stabiilsus. Nende elu ju on stabiilne. Neil on kaks vanemat, kes üksteisega väga hästi läbi saavad. Nende elus muutus vaid see, et nad saavad kahes kohas tuba sassi ajada 😃😃
“lahutatud” kõlab nagu me tegelt poleks lahutatud 😀