Ma ei tea, kui paljud teist kardavad õudusfilme, aga mina olen üks neist. Kunagi ma isegi mingil põhjusel vaatasin ka veel neid, aga siis sain aru, et enda kaine mõistuse nimel oleks mõttekam mitte selliseid lollusi vahtida ja üritada unustada neid, mida ma juba näinud olen.
Väga tihti ärkan ma keset ööd selle peale, et saan minisüdari, sest kuskil on mingi ürp millestki üle visatud, mis näeb välja nagu lääpas, pikkade juustega inimene seisaks keset tuba. Alles siis, kui silmad vaikselt pimedusega harjuvad, saan ma aru, misasi see on ja saan rahus uuesti magama jääda.
Mida ma aga enne laste saamist ei teadnud, on see, et lapsed oleks konkreetselt nagu otse õudusfilmist välja karanud. St selle pärast ma ei imesta, et mega paljudes õudusfilmides lapsi kasutatakse, nad on tõesti õudsad, nagu päriselt.
Näide 1: Leban mina voodis, ärkan korraks selle peale, et keeran külge, kui ma vaatan korraks Mari voodi poole. Saan rabanduse – keegi nagu seisaks. Liikumatult. Vaataks mind. Paari sekundiga saan aru, et see on lina, mis on üle puhuri visatud. Heidan veel uuesti viimase pilgu sinna suunas ja mõistan, et seal kõrval seisab veel keegi. Üritan oma hirmuokset alla suruda ja sosistan: “Mari!”. “Ei” sosistab ta mulle vastu.
Õnneks kui ma suutsin talle vastu kähiseda, et “Mari, pane pea padja peale!” heitis ta lihtsalt rahulikult uuesti magama.
Näide 2: Näen unes, kuidas ma magan voodis ja keegi katsub aeglaselt mu jalga. Teate ju küll, see on BASIC põhjus, miks inimesed ei maga jalg üle voodiääre ja ma ei ole KUNAGI maganud jalg üle voodiääre, aga viimase aastaga olen ma ennast kuidagi kokku võtma hakanud ja lõpetanud kollide kartmise, kes su jalga krabavad. Kuni… Näen siis seda und ja avan silmad. Kurat, kui rõve uni. Mõelda vaid, kui keegi oleks päriselt mu jalga katsunud, öäkk, see tundus nii reaalne. Lausa nii reaalne, et ma tunnen uuesti, kuidas mingi käsi mu jalga katsub.
Selle millisekundi jooksul suutsin ma veel mõelda, et kas ma peaks esimesena karjudes toast minema jooksma, ennast hirmust täis sittuma või suudaksin ma isegi kaks ühes ära teha, kui puudutusele järgnes tasane sosin: “Emme….”. Kurat, Mari seisis mu voodi ees ja katsus mu jalga, jeesus küll noh. Tulgu siis vähemalt karjudes mind äratama, mitte nagu mingi deemon, sosistades.
Näide 3: Lende, kui ta üleval on ja teda videopildiga beebimonitorist vaadata. Mul endal kahjuks pole olnud mahti pilti teha, aga no see on umbes selline “kaunis” vaatepilt, mida vaadates võiks eeldada, et tite järgmine liigutus on ämbliku kombel mööda seina üles roomata, nagu ühes õiges õudukas kohane.
14 kommentaari
Mul 4aastane arkas ukskord oosel paanikas, sest nagi midagi ja ara ei lainud, kestis see peaaegu terve nadal, et mangis rahulikult jarsku vaatas lae alla ja hakkas oudusest karjuma ja nutma, taiesti oudne nagu mingi painaja oleks toas kainud,lopuks kadus ara, magasime koik oosel tulega.
Ahaa, ma täiega naersin, kui lugesin seda… ja siis jäin magama ja nägin korralikku õudukat unes, vaat sellist kus viis korda juba ärkad üles enda arvates, a tegelt ikka magad. Siis pidin küll tule põlema panema toas. Ma kunagi ikka lootsin, et täiskasvanuna enam ei karda pimedat ja kummitusi! 😀
APPPIIIIIIIIIIIII KUI ÕUDNEE!
Mu 9aastane laps on väga tihti kuutõbine. Elab kõik oma päevasündmused unenägudes välja, siis röögib, karjub, hõigub appi ja kõnnib mööda korterit ringi. Kui ta oma voodis jälle midagi ägisema kukub, siis mina ei julge kunagi tema juurde minna, vaid saadan alati elukaaslase. Ma lihtsalt kardan nii meeletult seda tema segast olekut. Ja harv pole ka see juhus, kus ta tuleb meie magamistoa uksele seisma või siis meie voodisse roomab. No minge pekki, ma lihtsalt tahaks end iga kord täis lasta, kui ta selliseid asju teeb.
Mul oli lapsena (olin ilmselt 3 või 4 aastane) selline kogemus, et ükskord öösel magades sikutas keegi mind jalast. Nagu reaalselt! Mäletan, et ma nii kartsin ja üritasin jalga tagasi sikutada ning pigistasin silmad hästi kõvasti kinni, et seda õudsat olevust mitte näha ?. Teesklesin veel magamist ka, lootes, et äkki siis koll läheb ära, kuna arvab, et magan. ?Ei tea siiani, mis või kes see mu jalga sikutas, kas luupainaja, keegi reaalselt või äkki lapse fantaasia? Kuid siiani (olen 24 aastane) ei julge öösel jalga teki alt välja pista, ammugi siis mitte jalg üle voodiääre magada. Kui korraks läheb tekk jala pealt ära, siis kohe tuleb hirmutunne peale ja see kõik jälle meelde ?
Omaigaaad, ma pidin naerust pükksi laskma seda lugedes 😀 😀
Täitsa nagu minu elu peaaegu. 😀
Mulle õudukad ei mõju. Ainult siis, kui lapsed sinna segatud on. Viimane oli Sinister ja peale seda ei maganud kaks nädalat. Õhtul aknast välja vaadata ei julge siiani ? Raseduse ajal tegin endale karuteene, kui seda http://pegasus.ee/raamat/lemmikloomasurnuaid raamatut lugesin. Mitu ööd ilusaid unesid oli soolas.
PS. Mina samuti ei maga jalg üle voodi ääre.
Mu põnnid on päris mitu korda üritanud mulle südarit tekitada. Kõige kriipim asi üldse – paned lapsed magama, ise oled veel üleval mõned tunnid, vaatad nt elutoas filmi. Lähed korra kööki teetassi tooma ja tagasi minekuks ukse poole pöörates näed, et ukseavas seisab laps. Hiirvaikselt, liikumatult, kaisukas või tekk käes tilpnemas ja emotsioonitu nägu peas. Ossaraks, kus käib külm jutt läbi!
Seda ei juhtu tihti, tavaliselt saadab öist ärkamist ikka nutt või vigin. Ja seda hirmsamad need mõned korrad on olnud! 😀
Mul laps öösel ikka vähkreb ja ärkab üles. Vahest nutuga, vahest natuke kägiseb ja siis on vaikus. Esimene kord ehmatas mu poolsurnuks kui võrevoodis istus mingi kogu. Laps oli üles ärganud ja lihtsalt istus keset ööd oma voodis. Nüüd olen juba harjunud selle vaatepildiga. Ma olen ka see, kes ei julge enam üldse õudukaid vaadata 😀
Mul laps ûtles ûks õhtu, et tema kehaga juhtub kohe midagi väga halba. Ja siis keeras magama. Vaatasin poole ööni et kas ta ikka magab 😀
Paar ööd enne seda ûtles et peame ära kolima, sest eestimaa läheb põlema ja me ei saa siin enam olla. Ta on 4 aastane ja vahest nii creepy jutuga ?
Kusjuures kuni 4-a võivad sensitiivsemad olla, seega nende juttu tasub kuulata ja uurida, ehk võivad sellised sündmused juhtudagi
Oja tean mida tunned, mul neid kolm ja alguses oli creepy tunne nüüd on juba mul selge, kes kuidas öösiti liigub, keskmine poiss on mul autist ja vahel kui öösel ärkab tuleb poeb kaissu ja magab edasi, aga ta selline mega hiilija et ei kuule ka. Ja alles siis ärkad üles kui ta kõrval on ja istub, esimesed korrad pidin infarkti saama kui ta nii hakkas tegema. Nüüd teeb seda ka meie 1.4 kuune ja nii me ärkamegi igal hommikul pead jalad koos. Viimane kord vanem poiss tuli hommikul meie tuppa ja ütles issand jumal siin ju puha loomaaed. ????
Mul mees ütleb õudukabeebi lapsele. Alati kui teda magades pimedal ajal vaatama minna siis tal oleks nagu silmad lahti ? ja ühekorra oli ka beebimonitor järgi, vaatasin siis mis laps teeb. Ja siis avanes vaikselt uks, ehmatasin korraks ära ja siis tuli meelde, et persse meil on kass ju:D
Hahaha, jaaa! Ma lasen mehel õhtuti beebimonitori jälgida, kohe kui laps silmad avab on nagu niii kriipi see videopilt ?
On jaaa 😀