lapsed (L)

Eile mõtlesin ma selle peale, et kuidas saab olla võimalik, et ma kunagi uhkelt kõigile korrutasin, et mina küll kunagi lapsi ei taha. “Liiga suur vastutus, ma ei ole emalik inimene, ma ei leia iial meest, kes minuga üldse lapsi tahaks, lapsed on nii tüütud, ma ei taha sünnitada, iuuuuu!” umbes sellised olid mu argumendid.

Ärge seda juttu hakake ajama, et mõned ei tahagi lapsi surmani  – ma tean! Ma ei üritagi siin kedagi ümber veenma hakata või nende argumente nullima hakata. Aga minu enda argumendid on minu jaoks küll nüüd väärtusetu sitt. Mis suur vastutus? Enda elu on ka suur vastutus ja seda hoian ma vast isegi vähem kui enda laste oma. Kuigi laste nimel tuleks ise ka rohkem elus olla (seetõttu näiteks mitte suitsu kimuda!). Aga see pole ju suur ohverdus, eksole. Emalik ma ei ole teiste lastega, enda omadele laulan hällilaulu, mängin peitust, käin vannis, õpetan potile pissima ja teen kõike, mida emad ikka teevad. Tobe oli arvata, et kui ma teiste lastega neid asju teha ei taha, et ma siis enda omadega ei oskaks. Ma kartsin ka seda, et ma ei ole selline hellust täis ema ja ma ei osanudki alguses öelda välja, et “emme armastab sind!”, sest see tundus kuidagi nii tobe. Lihtsalt minu peres neid asju ei tehtud ja selle pärast see alguses imelik oligi. Aga nüüd on see tavaline. Igapäevane.

Mehe nagu leidsin kah, kes sellise näoga küll oli, et nagu tahaks minuga pere luua. Ükspäev Kardo ütles IMESTUNULT: “Kusjuures ma ei kahetsegi, et me pere lõime.”. Nagu…tänks mees. Nii üllatunud nüüd ka vaja pole olla. Ei tea, kas ta plaanis siis enne, et raudnael kolmandal koosoldud aastal annab lahutuse sisse ja laseb nihhi, või mis 😀

Lapsed on endiselt jube tüütud. ERITI teiste lapsed, aga enda omad ikka ka. Nad on  nagu väiksed joodikud, kes kipuvad kisama, nutma, naerust röökima, kõrgendatud meeleolus lollusi tegema, oksendama, enda tatti sinu varrukasse pühkima ja voodisse pissima. Käivad vahepeal täiega pinda. Üritad midagi teha, siis tuleb keegi ja hakkab sind sikutama, et tuleeeeee, anna/näita/ulata mulle see ja teine ja kolmas. Vii pissile. Anna kommi. Vaheta kanalit. PANE MULTIKAT! Pissile! Kakale! JUUUA, JUUA, JUUUUA! Issand püha peletis, kui tüütu. Aga ikka teed. Ikka annad. Vahepeal ise, siis hüüad teise maja otsa: “KARDOOOOO, MARI TAHAB KAKALE!!!” Glamuurne pereelu in full action. Ise tahaksin näiteks rahulikult TLC pealt hiiglasnaiste saadet vaadata, aga muud tegemised on nõudlikumad ja häälekamad. See on tüütu, aga sa teed seda ja sa isegi ei mõtle, et see on tüütu, sest nad on sinu tüütud mutukad ja mida rohkem neid ignoda, seda valjuhäälsemalt nad oma soove sulle ette kannavad. Mari istus mulle eile selga, pani oma suu torru ja selle mulle kõrvaaugu sisse ja mörises: “JUUUUUA!”.

Sünnitada ma muidugi ei taha, iuuu. Aga kurat, neid nunnukesi ei saa muud moodi. Või noh, tegelikult saab. Ma olen sada korda öelnud, et ma kindlasti tahaks kunagi ka lapsendada. Reaalselt kui keegi oleks mulle 10 aastat tagasi öelnud, et ma tahan võõrast last lapsendada, siis ma oleks ta välja naernud. Praegu tundub see kuidagi lihtsalt nii õige ja loogiline. Mu süda puruneb sajaks killuks, kui ma mõtlen, et on armsaid tegelasi, kelle emad ei ole saanud hakkama selle emandusega ja on sunnitud nad ära andma või neid on ise ära võetud. Mis tunne võib neil olla, kui neil ei ole oma emmet, kellega saladusi rääkida ja maalida ja meisterdada ja poes käia ja liiga palju jäätist osta. Või issit, kellega mürada ja peitust mängida ja loomaaias kukile ronida.

Lapsed annavad NIII palju armastust ja nad nõuavad selle eest nii vähe. Niii jaburalt vähe.

Ja kui ma eile siis ärkasin ja tahtsin rahus kohvi juua, kuid Mari muudkui korrutas, et tahab õue, siis ma ikka ajasin ohates kargu alla ja läksin temaga seiklema. Käisime oravaid vaatamas ja üritasime pepu peal suvalistest küngastest alla lasta ja ostsime Rimist säraküünlaid ja vehkisime nendega metsas ja imiteerisime oravate hüppamist ja Mari hüüdis “Auav, kukkuuuuuu?!” kui ta oravat ei näinud. Oh jeerum, see oli tegelikult nii lahe. Ma vaatasin teda sada korda ja mõtlesin, et küll ta on asjalik ja nunnuke mul, tema aga hüüdis igale vastutulijale “tsauuuu!” ja oli maailma kõige armsaim. Vahepeal pakkusin ma talle varianti, et teeks lumeingleid, aga selle peale ütles ta kurvalt “eitaaaaaaa!” nagu ma oleks palunud tal kohemaid koonduslaagrisse kolida 😀

Koju saabudes oli mul üks nohisev tita magamas ja Kardo, kes koristas kööki ja oli teinud šokolaaditükkidega pannkooke ja kui Lende ärkas, siis me mängisime patsu-patsu mängu ja ta naeratas mulle (!!!) ja siis ma mõtlesin juba triljondidtat korda elus, et noh… täiuslik. Imeline. Võrratu.

Ja kuigi ma ei tea, milline oleks mu elu ILMA lasteta, siis ma olen 100% kindel, et koos nendega on alati parem. ALATI! Ja tsiteerides Kardot: “Kusjuures ma polegi väga kurb, et mul lapsed on!”.