Nagu te mäletate, siis ma eelmise kuu alguses hõiskasin, et kus nüüd mutt hakkab koonerdama. Noh, ma vist terve päeva pidasin nii vastu, et lampi poodi ei läinud. Aga sinna äppi oma kulude märkimine muutus jubedaks juba neljandal päeval, seega sinnapaika see jäigi. Küll aga olin ma üks päev väga nullkulu ja süüa tehes panin ma kõik sibulakoored ja porgandiotsad ja muu taimse “sodi” ühte grippkotti ja sügavkülma, et sellest mingi päev TÄIESTI TASUTA puljong keeta. Kujutage nüüd seda säästu ette, eks. Ei mingit 10 sendi laristamist puljongikuubikule, no sir!
Kui juba selline sääst tehtud oli, ei saa pahaks panna, et kohemaid, kui restoranid oma uksed lahti lõid, tekkis ka mul soov üle saja aasta jalg kuskile fancy-sse restosse tõsta. Okei, Pärnus ka tegelikult käisime ühes, aga ma mõtlesin sellest tripist nagunii eraldi postituse teha. Jumal teab, kas ma selleni kunagi jõuan ka, aga see selleks. Igatahes tahtsin ma juba eelmisel suvel Restoran 180‘nesse minna, aga kuna siis mul selliseid puljongi-sääste ei olnud, jäi see tegemata. Nüüd, kus juba selline kokkuhoid tehtud, võis endale lubada… Issand ma ei hakka parem ütlema, mis see arve seal oli. Ma ei taha sellele ausalt öeldes enam kunagi mõelda, haha. Hoopis kogemusest tahtsin rääkida.
Nagu te teate, siis olen ma üks õite harilik mats…. Ma tahtsin öelda Männikult, aga hetkel Laagri mats. Selline, kes käib küll kogu aeg restoranides, aga siiani ei ole suutnud meelde jätta, et mismoodi need noad-kahvlid asetada tuleb, kui sa omadega lõpetanud oled. Samuti ei ole mul aimugi, millist riista mis toidu ajal kasutada. Õnneks olen ma alati lähtunud põhimõttest, et isegi kui ma ka mingi eetikakoodeksi vastu eksin, siis sellegipoolest nad mind vast välja ei viska. Siiani pole seda ka juhtunud. Eile 180’nes oli mul tõesti hirm, et see VÕIB juhtuda. Mitte et nad seal kuidagi kurjad olnud oleksid. Aga kogu see õhkkond ja teenindus oli selline, et ma vahepeal kartsin, et külalisi on kõiki vähemalt paavstiga sassi aetud…
Esiteks ei jõudnud me restorani ettegi, kui juba avati uks, võeti üleriided ja suunati fuajeesse kamina ette. Seal uuriti, mida me oodates juua sooviksime. Kuna me ei teadnud, lubasid nad meid üllatada ja seda nad tõesti tegid. Meile toodi lauda nii head kokteilid, et hoia ja keela. Hiljem nad siiski paljastasid, et tegu oli õunaviina, tsitrusevahu ja muu kraamiga, aga no üli head!
Sealsamas jooke nautides toodi siis meile lauda esimene “menüü”. Nimelt on seal veidi teistsugune süsteem, kui mujal restoranides. Sinna minnes ei ole nii, et istud maha ja valid menüüst ühe roa, mis sulle meeldib. Seal on hoopis nii, et sa saad valida kahe vahel – kas taimne või mitte taimne menüü. Ülejäänu on kokkade asi sind toita. Fuajeesse tuuakse siis järgnev kraam:
Kõike on konkreetselt üks ampsuke, aga see amps on lihtsalt maailma parimad maitsed, mida sa elus saanud oled ja ma tõesõna ei liialda. Kohe näha, et kokk on konkreetselt mega kursis sellega, kuidas ja mis maitsed omavahel kokku sobivad. Ma tõesti polnud midagi säärast enne isegi näinud/kuulnud/kogenud. Siiani tuleb pisarake silma, kui ma sellele härjasabaravioolile mõtlen.
Kui need olid ära söödud, suunati meid edasi siis restoranialasse, kus kokad keset ruumi külaliste ees hõrgutisi valmistavad. Kes seda vaadata ei taha, siis akendest on vaade otse Noblessneri sadamale, nii et ütleme nii: ambiaaanssi sajaga.
Ja siis hakkas tulema. Kuus käiku, millest igaühega tuli kaasa spetsiaalselt sellele roale sommeljee valitud vein, mida meile siis väga põhjalikult tutvustati. Noh, roogasid muidugi tutvustati ka, aga neid oli nii palju, et ma ei hakka neid siin kõiki välja tooma, näitan lihtsalt menüüd:
Kogu teenindus oli super professionaalne, mega sõbralik ja nagu öeldud… Meid koheldi nagu kõrgeaususi, haha. Ma vist pole sellega suurt harjunud, et kui juhtud tualettruumist tagasi tulema, siis juba on teenindaja su laua taga ja ootab sind tooli kõrval, et sind jälle lauda tagasi “aidata”. Mul kukkus vahepeal endale märkamata see salfakas maha ja enne kui arugi sain, laotati mulle juba uus sülle. Et siis jah, väga fancy värk.
Eks sellise restorani külastamine paras kogemus ole. Selles suhtes ei ole see kindlasti koht, kus sa super tihti käid (kui sa just mega rikas ei ole, I guess), aga selliseks elamuseks, mida mingil super erilisel päeval kogeda, on see kindlasti Tallinnas minu teada küll siiani ainus koht. Ilmselt on veel, ma lihtsalt pole sattunud. Seega kui keegi tahab mingit erilist õhtut nautida, siis kindlasti soovitan seda. Ma ausalt enne ei teadnud, et see NII fancy on, oleks ka võib-olla mingi vähe erilisema päeva, kui “ah võiks dinnerile minna” valinud, aga mingi pulma-aastapäev või kaaslase sünna tähistamiseks ideaalne.
Ma igaks petteks mainin, et kiidulaul on mu enda kogemuse põhjal, keegi mul seda kirja panna ei palunud ega käskinud, lihtsalt üks amazing kogemus jälle olemas. Ma pean tunnistama, et lemmikrestoraniks jääb siiski Rado, aga seda sellel põhjusel, et seal käes ei pea iga kord oma neeru rahaks ümber arvutama. Samas maitse-elamusi saab ikkagi rohkem kui rubla eest. Seega kellel väiksem eelarve eriliseks restokülastuseks, soovitan siiani kahe käega just Radot.
Ja nüüd teeme panused, et kui suur tõenäosus on, et ma sellest köögiviljasodist oma sügavkülmas kunagi üldse puljongi valmis keedan…
Ma huvi pärast küsin, mis teil on olnud kõige erilisem restoranikogemus ja kus te selle saite?
28 kommentaari
Fäviken… R.I.P see imeline toiduballet… Kammkarp siiani…
Rado on üle kõige!!!
180° veel proovimata aga käsi pole tõusnud veel sellist summat maksma isegi pulmakal.. äkki järgmine aasta..?
Odessa!
Mädarõikaviin, mmmm…
Jaa, mul täpselt sama elamus sealt. Arve peale ei taha enam mõelda, aga maitseelamusi pole seni ükski teine koht siiani ületanud.
Aga vaatan et seal on uus menüü… Fakk. Mul polnud vaja seda teada.
Ma just mõtlesin, et huvitav, kui tihti seal menüü muutub. Sest noh, muidu ei olekski ju mõtet sinna enam ever uuesti minna 😀
180° – mälestus kogu eluks! Nimelt palus mu praegune abikaasa seal 2 aastat tagasi mu kätt 🙂 Teenindajad olid nii megatoredad, et aitasid mu abikaasal mulle üllatust korraldada (hiljem tuli välja, et absoluutselt kõik peale minu olid antud restoranis kihlusest teadlikud, isegi peakokk, kes meid tervitades selle kohta ka vihje tegi, millest mina muidugi üldse aru ei saanud) ja restoran kinkis meile lahkudes ka pudel šampanjat, mille me varsti esimesel pulma-aastapäeval ka avada plaanime. Jumal tänatud, et mu abikaasa oli nii palju uurinud kihlumise kohta, et millal täpselt tasub õhtusöögi ajal ettepanekut teha, sest kui ta oleks seda teinud kohe alguses, oleks mul ilmselt kõik see imeline toidukogemus saamata jäänud, sest pärast sõrmuse saamist ei suutnud ma kõigi nende emotsioonide tõttu küll oma magustoitu enam süüa (mehel vedas, sai topelt).
Ma nii naudin selliseid restoranielamusi, kus ma saan proovida nii palju erinevaid maitseid ning tunda, et minu jaoks on nii palju vaeva nähtud ja mind hinnatakse külastajana. Eriti kiidusõnu vääriv on see, kui peakokk võtab selle aja ja tuleb külastajaid isikulikult tervitama. Tõesti Michelini tärni vääriv restoran!
Kui palju see arve kokku läks? 😀
Ma ei taha mõelda 😀
NOA oli ülimeh… Halb kogemus. Horisondist olen ka vastakaid asju kuulnud, mulle endale meeldis. 180 on silm peal, aga hind on ikka karm. Mulle meeldivad “tavarestod” nagu Rucola, Snoob, Kius, Kalambuur jne. Väga fine dine ajab pingesse, nii kurb alati kui suure raha eest keskpärase toidu saad.
No 180’nes õnneks keskpärast toitu karta pole 😀
Under restoran Norras. Tasting menu. Ma ei mäleta palju käike oli, ca 16 äkki?? Paar nädalat hiljem sai ka Michelini tähe. Mereannid ja metsast pärit toit. Restoran ise asub vee all ja sa istud suure klaasi taga ja vaatad kalu.
Arve oli kahe inimese kohta 700€ ja järjekord pool aastat 😀
Igati väärt!!
Omg, tundub mega ägee!
Mina sain analoogse kogemuse Swissoteli katusel asuvas restos, ülimalt personaalne ja eriline kogemus lausa. Hind ka vastav muidugi 😛 väga tihti just ei läheks sellisesse restorani, isegi kui rahaliselt võimaldaks, sest natuke pinge oli sees kui tead, et keegi sind jälgib ja on kohal abistava käega, enne kui kahvel maad puudutab niiöelda. Olen ka lihtne tüdruk 😀
No ma kunagi proovin sinna ka jõuda, kui sa juba “kaasmaakana” kiidad 😀
Kindlasti see sama 180°, kui sellest veidi soodsamat vaja, siis Noa Chef Hall või Horisont. Tallinnas tegelikult super restorane väga palju!
Ühe mehega (kes polnud mu enda mees) NOA-s oli ülihea toiduelamus…
Ise ei raatsikski maksta nende kallite resto arvete eest.
Just seal samas 180 olen saanud mega super kogemuse 😉
Oleme käinud nii mõneski erinevad restoranis, aga siiani kõigekõige erilisem oli Tallinnas Parrot. Söök, joogid ja teenindus SUPER ning hiljem veel läbi riidekapi speakeasysse kokteilidele minemine oli lihtsalt kirss tordil.
Neid restosid on küll. Ise käisin viimati Ö-s taimset degustatsioonimenüüd söömas ja no imeline!
Kindlasti Noa peakoka pool on parim kogemus siiani, ületab minu arvates isegi 180 restorani.
No tore, nüüd tahan sinna minna 😀
Mu kõige kohutavam restoranikogemus oli Noa degustatsioonimenüü, mis on 15-käiguline supermaitsev kolmetunnine õhtusöök koos iga ampsu juurde sobiva veini ja kõige laualoleva tutvustamisega, lihtsalt see oli töökohtumine ja jutt ei jooksnud… kohe üüldse 😀 Ma tahtsin nii väga koju makarone sööma ja magama! 😀 Aga jumala eest – söögid, joogid, teenindus ja miljöö olid tipptase, lihtsalt seltskonnaga ei vedanud tookord.
Pead mind viima 😀
Sina maksad! 😀
Krt, siis teeme viie aasta pärast ??
Minu kõige erilisem oli pimeõhtusöök Wilde & Wine’s. Absoluutselt aru ei saanud mida söön ?
Ma ka poleks eile pool ajast saanud, kui nad poleks seletanud 😀
Meil siin Portugalis on samasugune resto. Sinna ise sõita ei saa, katusel on helipad ja külalised lennutatakse kohale. Keegi mu tuttavatest pole söömas käinud, aga väidetavalt on õhtusöök ühele neljakohaline number 😀