aeg natuke enda patte paljastada (lõigud raamatust)

Ma olen öelnud, et oma uues raamatus kavatsen ma ennast paljaks kiskuda. Ärge muretsege, tutipilte sealt ei leia, aga noh, nii piltlikult rääkides või nii… Ühesõnaga, ma olen juba 34 aastat siin ilmas elanud ja paraku on elu juba kord selline, et aeg-ajalt tuleb ette olukordi, mida ei oskaks kunagi ette näha. Asjata ei ole olemas väljendit “never say never“, sest enne kui olukord endal juhtunud pole, ei oska me kunagi tegelikult adekvaatselt ette hinnata, kas ja mismoodi me antud juhul käituks. Seega pean tunnistama, et ka mina olen loomulikult teinud asju, mille üle ma uhke ei ole ja mida ma parema meelega unustaksin. Aga samas mälestuste ja mineviku liiva alla matmisel ei ole kunagi suurt pointi, sest eks nad lõpuks ikka välja ujuvad.

Antud eluperiood, millest nüüd räägin, oli aastaid tagasi, aga miks ma sellest enne rääkinud pole, sellel on kaks põhjust. Esiteks, ausalt öeldes, oli see alguses lihtsalt nii haigelt valus. Ma tundsin, et mu süda ei ole mitte tuhandeks killuks, vaid umbes viieks miljoniks mikroosakeseks pekstud ja ma kardan, et isegi parima tahtmise juures ei oleks ma osanud kogu seda asja niimoodi tõlgendada, kui ma praegu seda teha oskan. Nagu öeldakse, siis aeg parandab kõik haavad või nii… Ega ma seda kogu pulli kuidagi tagantjärgi olematuks teha saa ja ega ma ennast ka kuidagi välja vabandada ei oska ega saa. Aga ma tahtsin selle loo kirja panna ja ma tahtsin seda teha just oma raamatus. Kuid ma tahtsin seda teha võimalikult anonüümselt. Või noh, kui anonüümseks ma just ISE siin loos jääda saaksin, aga et vähemalt teised oleksid lihtsalt “mingid inimesed”, sest mina saan ju jagada ainult enda poolt ja enda vaatenurka, mistõttu poleks aus ega vajalik kedagi siia nimeliselt lohistada.

Samas ega ma loll ka pole – ma teadsin, et see on “mahlane goss” ja sellised asjad kipuvad levima. Ma olin sellega täitsa arvestanud. Ma olen kindel, et on inimesi, kes teavad sellest loost omajagu detaile, sh nimesid. Millega ma arvestanud polnud oli fakt, et BSH mind sellega low key ähvardama tuleb.

Kordan veelkord – ma ei kavatsenudki seda saladusse jätta või enda nahka päästa, küll aga otsisin ja ootasin ma aega, mil oskaksin sellest rääkida ilma teisi inimesi ja nende pereelu kuskile avalikkuse ette lohistamata. Aga kuna BSH varem või hiljem seda teeb, siis loodan vaid, et tal nii palju südametunnistust on, et vähemalt nimed oma teada jätab.

Igatahes, kui ma reisil olin, siis kirjutas mulle BSH:

Aga mis ma siin kaua lobisen, esitlen teile ühte peatükki enda raamatust:

Need kuradi piirid

Lugu hakkas perse minema sellel hetkel, kui ma sain aru, et meie suures sõpruses hakkab midagi valesti minema. Ja valesti hakkas minema nimelt see osa, et kuigi ma pidasin meie sõbrapaari naisterahvast (nimetame siin näiteks Kelliks), väga heaks sõbrannaks, siis endale ootamatult hakkasin ma tundma, et mul on tunduvalt lõbusamad ja toredamad vestlused just meespoolega (nimetame teda siin raamatus täiesti meelevaldselt näiteks Kustiks).

Esialgu ei osanud ma sellest suurt midagi arvata, sest nagu ma mainisin, olen ma terve elu olnud kõigiga väga vaba suhtleja ja kahemõttelised naljad on vägagi minu teema. Ma ei ole sellist suhtlustaktikat kunagi flirtimiseks pidanud ja kui ma täiesti aus olen, siis ma ei saa ilmselt väga hästi aru, kui keegi ka minuga flirdib. Pigem olin arvamusel, et kes seda üldse teeks, sest olin oma elu viimased aastad olnud abielunaine, sellest veel valdav enamus aega kas rase, piimaplekke täis särgiga imetav ema või lihtsalt “see Mallukas”. No mitte kunagi ei olnud ma endast mõelnud, kui kellestki, keda keegi teine heast peast sebima peaks tulema. See on mingi vallaliste teema, mis see minusse puutuma peaks?

Aga Kusti oli jälle selline mees, kes ruumi sisenedes esimese asjana komplimente loopis, mängleva kergusega tagumikule patsu lõi ja nii muuseas umbes viis kahemõttelist nalja kahe esimese lause sisse mahutas. Ja ma ütlen ausalt, et praegu tundub selline käitumine äärmiselt labane ja näitab väga selgesti austuse puudumist nii enda naise, kui ka enda sõbra vastu, kelle naise peput ta hoolega patsutas, aga siis tundus see lihtsalt: “Ah, ta ongi selline lõbus tüüp!” ja keegi sellest suuremat numbrit ei teinud. 

Mitte keegi teine, kui austet mina, kes ma olin aastaid tähelepanupuuduses virelenud ja kelle jaoks tundus see midagi täiesti uut. Sest loomulikult olin ma tähelepanupuudust korvanud internetis asjade üle arvamust avaldades ja täiesti suvalistes kohtades targutades asjade üle, mis absoluutselt minu asjad ei olnud, aga ütlen täiesti ausalt, et sellist asja, et keegi mind naisena tähele paneks, või üldse märkaks, et mul tagumik on, no seda pulli polnud ammu ette tulnud. Ja oi kurat, kus see oli põnev. 

Ma kujutan nüüd ette, et kõik see, mis ma praegu kirja panen, paneb nii mõnegi inimese pead vangutama ja minust halvasti arvama. Õnneks lohutan ma ennast kahe asjaga: nimelt on paljud inimesed minust halvasti arvanud ka siis, kui nad veel pooli mu pattusid ei teadnud ja teiseks sellega, et ka mina ise arvasin ennast tol ajal väga halvasti. Mõnikord meenub mulle see isegi nüüd ja ma tunnen ennast endiselt halvasti. Aga selle jaoks ma seda kõike siia kirja panengi – et see õudne aeg endast ükskord välja kirjutada ja lõplikult selja taha jätta. Ja võib-olla lohutab see kedagi, kes ennast sarnasest olukorrast leiab. Ja võib-olla aitab see kellelgi natukenegi rohkem mõista enda lähedast, kes selles olukorras on. Issand jumal, ma ei tea tegelikult ise ka, mida ma üritan, sest ega ma mingisugune eluõpetaja, terapeut, ega psühholoog olegi. Ma tahan lihtsalt raamatut kirjutada! Laske elada ja tehke selle infoga, mida te soovite!

“No ja ega ma ei teinud ju midagi valesti”, kinnitasin ma endale, sest kõik see flirtimine, mis oli “naljaks” tituleeritud toimus ju täitsa avalikult ja teiste ees. Ei olnud mingisuguseid salaja nurga taga röövitud suudlusi või teises toas pepukrabamisi. Oli lihtsalt üks seltskond, millest kaks on lihtsalt natukene suuremad pullivennad, kui teised kaks.

Naljadel on aga see komme, et kuskil seal nalja ja tõe vahel on nii õhkõrn piir, mida peab väga ettevaatlikult jälgima. Aga paraku muutub mõnikord igavas suhtes see silm õige töntsiks ja tunduvalt lihtsam on endale jälle korrutada, et midagi ei ole ju valesti, ma olen nede mõlemaga lihtsalt hea sõber!

Ja oi, kus me olime alles sõbrad. Ei olnud mõtteid, mida me Kelliga omavahel jaganud poleks ja üsna pea saime me mõlemad jagatud ka enda suhteprobleeme ja argimuresid. Tundsin, et ka neil on ilmselt parasjagu käimas midagi sellist, mida mina jupp aega tundnud olin. Et kogu maalim on mattunud olme ja pere ja laste alla, aga et seal kuskil kuhja all peaks olema see “mina ja meie”, see muudkui kaugenes. Ja loomulikult ei olnud see ainult Kelli, kes mulle enda muresid jagas. Ka Kustiga jagasime igapäevaseid muresid ja rõõme, kuni ühel hetkel lõin ma endale pähe illusiooni, et me oleme ääretult sarnased inimesed. Aga jumala eest, ainult sõbrad!

Tõele au andes toimus nende südamest-südamesse vestluste vahel ka muud. Näiteks need naljad, mis alguses olid süütud ja kõikide silme all toimunud pull, kolisid ka salaja meie privaatvestlustesse. Ja kui väga ma ka endale ei tahtnud kinnitada, et need on lihtsalt tobedad kahemõttelised naljad, siis nüüüd, aastaid hiljem, võin öelda, et eks ma ilmselt juba ka siis sain aru, et ma teen midagi, mida ma teha ei tohiks.  Lohutasin ennast pigem sellega, et mina ju neid jutte ei alusta ja mina lähen asjaga lihtsalt kaasa, aga tegelikult mõistsin ma üsna kiiresti, et see õhkõrn piir naljade ja päris flirdi vahel on kohe kindlasti ületatud. 

Öeldakse ju, et kõik asjad, mida sa ei teeks enda kaaslase ees on petmine. Mina ennast sellega lohutasingi, sest mingil määral sai seda tehtud ju kõigi ees, aga privaatvestlused…. neid ma tõesti enda abikaasale näidanud ei oleks. Ja ükskõik, kui väga ma praegu üritaks endale selgitada, et kas minu käitumine oli tingitud mu sitast iseloomust ja tahtmatusest “igavusest suhtes” paremini üle saada, kui teise mehe komplimentidest enda võluda lastes, või millestki muust – ei oska ausalt öelda. Aga igatahes võin ma käsi südamel öelda, et ma teadsin, et ma käitun väga halvasti oma abikaasa suhtes, oma sõbranna suhtes, iseenda moraalile vastu töötades, aga paraku tol hetkel jäi siiski peale see, et… see on põnev! See on huvitav! See on midagi uut. Ja inimene on paraku egoistlik, nõnda olin ka mina. 

Ja nii saigi alguse asi, mille käigus said haiget just need, kes asjas üldse süüdi ei olnud (meie kaaslased), kui ka mina ise. Mäletate ehk seda perioodi, kus ma ennast piltlikult surnuks juua üritasin? Noh… siit see alguse sai. Ja kuidas see lõppes? Näiteks nii, kus ma kirjutasin selliseid kirju:

Ja ma tean, et seda kogu pulli siin on väga raske ühe postitusega edastada, aga see kõik oli nagu kuradi seebiooper. Kui seebiooper hõlmaks seda, et sa oled südamevalusse suremas. Ma ei saa öelda, et see oli isegi klassikaline “petsime ja jäime vahele” teema, sest esiteks ma tahaks ära mainida, et me ei teinud peale suudlemise mitte miskit (mitte, et see petmine pole), aga see lihtsalt EI LÕPPENUD ÄRA! Ükskõik, kui palju anuvaid kirju ma saatsin, ikka käis see nuss edasi. Ma polnud neid kirju aastaid lugenud, aga oi jumal olen mina alles murtud südamega hale kirjaneitsi olnud. Ei usu? Noh…Eks lugege ise, allpool on üks minu anuvatest kirjadest:

“Tere, mul on sulle väike palve. Nagu selline üli pisikene, mida ma ei saanud sulle eile öelda, kui sa helistasid, sest mu aju läheb blokki, kui ma su häält kuulen ja nii palju, kui ma ei vihka ennast selle eest, et ma ei suuda su kõnesid ignoda või sulle lihtsalt öelda, et palun ära helista, palun jäta mind rahule, siis see on see, mida ma tegelikult öelda tahan. Väga väga tahan, sest ma ei suuda enam selle kõigega tegeleda. Mu emotsioonid ei mahu mu sisse ja mul puuduvad kohad, kuhu neid enam paigutada. Ma ei suuda enam sinust mõelda ja isegi kui sa mulle korra helistad, olen ma tagasi nullpunktis.

Ma üritasin praegu googeldada, mis on rohkem addictive kui kräkk. Tuleb välja et suhkur. Sobib päris hästi su selle soola metafooriga. Kui ma olen sool, siis sa oled suhkur. Ma olen samamoodi elanud läbi kogu selle võõrutusperioodi, alates nendest hetkedest, kus ma enam ei vaata oma telefoni, sest ma tean, et sa ei kirjuta ja ma ei mõtle enam, et what if, sest ma tean, et see ei juhtu. See võttis mitu kuud aega, kus ma suutsin hommikul ärgata ilma sinust mõtlemata ja magama minna ilma, et ma sinu peale mõtleksin. Ometi ei ole ma siiani suutnud hakkama saada nii, et ma päevas kordagi sinule ei mõtle. Sa oled igal pool, nagu IGAL pool ja ma vihkan seda. Igasugune suvaline koht, laulujupp, lõhn, suvaline punane auto ja mu aju on nagu ooo malllu, sa pole super kaua **** peale mõelnud, viitsid, äkki alusta? 

Mida päev edasi, seda vähem intensiivsemaks see läks, ei olnud enam nii valus ja ei võtnud mind suvalistes kohtades nutta tihkuma, sest aeg, vana rajakas, tõesti aitab. Teeb tuimemaks ja mälestused hägusemaks ja neid on palju lihtsam üle elada. Ma jõudsin reaalselt isegi sellesse päeva, kus ma tegin sellega rahu. Ma läksin sellest kohast, kus ma olen täiesti üksi ja lost, sinna, kus ma olen täiesti üksi ja fine sellega. Ja ma ei pidanud oma pisaratesse lämbuma, kui sa mulle kuskil facebooki feedis või telekas vastu vaatad. 

Ma tahan olla praegu sada protsenti aus – sest olgem ausad, sinu kaunis pikk kiri seda ju üleni ei olnud. Ega ka minu kiri sulle. See oli mingi suvaline mull, et endale kinnitada, et see kõik on okei ja fine, aga kammoon, see ei ole.

Sa ütlesid, et sa ei saa alkoholi juua, sest siis sa mõtled minule. Ma elasin läbi perioodi, kus ma ei saanud kaine olla, sest see tegi lihtsalt nii palju haiget, et kõik muu tundus parem. Absoluutselt kõik muu. Ma arvan, et sa ei taha teada, mitu erinevat enesehävitusvarianti ma läbi käisin selle põgusa aja jooksul. Aga oi ma olen üritanud seda analüüsida, miks ma nii tunnen. Kas mul on mingisugune jonn ja kinnisidee selle ees, et ma “kaotasin”? Et ma olin see loll, kes sinu mängu sisse kukkus ja ise lõpuks alandatuna selleks ullikeseks jäi? Või selle pärast, et ma ei olnud elu sees midagi sellist tundnud, näinud täpselt neid omadusi kelleski teises, mis minus on? Ja siis see inimene lihtsalt valib lahkuda? Ehk läheb see kõik samasse auku, sest minu emotsioonid olid umbes sinna punkti kõik. Täiesti lolliks tehtud, armunud, usaldanud kedagi, keda poleks pidanud, mõelnud, et kõik sellised asjad võivad midagi tähendada, kus nad reaalsuses midagi ei tähenda. Ah, ma ei tea isegi kuidas neid kõiki asju sõnadesse panna, anna mulle andeks, ma olen tänast juba alustanud oma kella ühese viina joomisega, sest ma lihtsalt ei händelda elu ära.

Ja ma VIHKAN seda. Ma vihkan, et mingisugusel inimesel on minu ja mu tunnete üle selline kontroll, et üks kõne ja ma olen tagasi alguses. Nagu kuradi tsirkuse mäng, kus sa enne finišit satud selle sitase pika redeli peale ja lähed mängu algusesse tagasi. Ma tulihingeliselt vihkan seda mängu. 

Ja ma vihkan ennast, et ükskõik kui palju ma ei korruta endale, et ma vihkan sind. Nagu südamest VIHKAN sind, siis ma ei saa. Ma ei saa seda teha, sest ma ei oska. Ma vannun, kui Eestis pakuks keegi mingisugust lobotoomia teenust, oleks ma esimene, kes seda tahaks. Ma tahan sind unustada, aga ma ei saa. Ja ma saan seda palju vähem, kui sa iga natukese aja tagant jälle kuskilt välja ujud. Isegi need hägusemad mälestused on liiga palju. Ja ma ausalt vihkan kogu seda olukorda ja seda päeva, mil ma sinuga kohtusin, sest ma oleks elanud blissfully oma eelmises illusioonis veel mõnda aega. Okei, see on tegelikult ülekohus, teoreetiliselt on see lahutus ja värgid mulle vajalikud olnud ja ma aktsepteerin seda.

Ni et jah. Ma olin paha-paha tüdruk. Ma olin sitt abikaasa. Ma olin sitt sõbranna. Ma olin üldse üks suur tükk sitta. Ja uskuge mind, ma arvan, et selle eest sain ma oma karma kätte nii südamevaluga, kui ka mehe nimega “krõll” näol. Ning ma igaks petteks ütlen, et ma nende pere päris katki ei teind, nad siiani koos, seega fine ja ma ausalt nüüdseks soovin neile kõike paremat, möllaku minna oma eludega. Aga seda aega meenutada…