Ma olen avastanud, et karantiin mõjub mulle miskipärast samamoodi nagu rasedus. Ilmselt on see vist seotud mingisuguse teadmatusega tuleviku ees ja et enda sisemist ärevust maha suruda, otsustab minu aju, et kõige parem variant on teadmatuseks valmistuda pesa punudes. Et kui ma vaid saaks enda kodu täpselt selliseks, nagu ma tahan, siis on kõik hästi ja siis ma saan nagu korraks rahulikult hingata ja edasi mõelda, et mida teha. Muidugi mängib siin ilmselt rolli ka see, et ma ju… olen…
