Ma päriselt olengi räme Karen, saan ise ka aru. Aga mind ajavad nii närvi inimesed, kes elavad kortermajas ja kujutavad endale ette, et nad on ostnud endale vähemalt häärberi metsade vahele, kus ükski hingeline neid häirida ei võiks. Muidugi see veits pada-katel olukord, sest mina ilmselt kujutan sama ette, et võin siin teha, mida soovin ja ei pea absull teistega arvestama… Aga kuna ma parasjagu olengi pissed off, siis ma räägin teile ka sellest “suurest draamast” mis meil siin korteriühistus…
Mul on veelkord hea näide sellest, kuidas toon loeb super palju. Aga et selle teema juurde minna, ütlen ma kohe ära, et täiesti võimalik on see, et ma ise olengi see “Karen” kes tühja…
Viisin mina ükspäev prügi, kui ennast tutvustama tuli vanem daam. Daam: “Tere! Kas olete maja uus elanik?” Mina: “Olen jaa.” Daam: “Kas kolisite koos lastega? Mitu neid on?” Mina: “Mhmh, kolm tükki.” Daam: “Ja…
“Tere Mallukas. Kirjutan sulle täna ühe ideega, millest sa võiksid oma blogis kirjutada. Äkki on veel naljakate juhtumitega inimesi ja saan pühapäeval ühe korraliku kõhutäie naerda. Lugu selline, et mul on vist hullu naabri…
Enne praegust oli mul enamik kokkupuuteid naabritega äärmiselt ebameeldivad. Kunagi oli meil naaber, kes meile konstantselt politseid kutsus. Näiteks lauldi mu vennale sünnipäevalaulu – politse ukse taga. Väikevend kõndis köögist elutuppa – politse kohal.…