Mul on üks sõbranna. Ütleme, et tema nimi on näiteks G. Iga kord, kui tema küllatulles on mu peika kuldsete käte all valminud taaskord mingisugune lihahõrgutis, keeldub G. seda proovimast. Põhjenduseks siis see, et talle ei meeldivat liha tekstuur. No okei, taimetoitlasi on maailmas jalaga segada, see ei ole just eriline ilmaime. Põhjus, miks meil iga kord aga suur tüli tekib on see, et igasugust “jamaliha” sööb G. suurima heameelega.
Mäkiburks, viinerid, hotdogid – kõlbavad söögis küll. Põhjendusega, et liha maitset ei ole tunda ja tekstuur on teine. Ka sellest põhjendusest saan ma veidi aru – tõepoolest ei ole need asjad ju lihamaitselised. Kisma tekib tavaliselt selle üle, et sõbranje, kullakallis, keeldub normaalset liha isegi proovimast. Väidab,et hakkab kohe taltsutamatult oksendama.
Kas asi on vaid minu twisted mõtttemaailmas, aga olukord meenutab mulle kahtlaselt sama vestlust, mida olen toidulaua taga näinud korduvalt oma ema ja 8-aastase väikevenna vahel:
Ema: Palun proovi natukene salatit/liha/tomatit/kastet jne ka.
Vend(väga vingus moega): Eiiii, mulle EII MAIITSE SEE!
Ema: Kust sa tead, et see sulle ei maitse, kui sa seda isegi proovinud ei ole?
Vend: EII MAIIITSEEE!
Suurema sundimise korral paneb vend küll toidu suhu, kuid jookseb demonstratiivselt WC-sse, et “oksendada”.
Ma ei teagi, kas asi on selles, et vennale lihtsalt üldse ei meeldi uusi asju proovida ja ta on kõige teistsuguse suhtes väga umbuslilik, või milles on asi. Sest üldiselt ära hellitatud mu vend ei ole, aga see toidu teema on küll päris igapäevane. ÜhtEgi ratsionaalset põhjendust laps ei anna ka. Muidugi kui antud toiduaine, mis talle ühel päeval “ei maitse” toidu sisse ära peita, siis sööb ta seda suure isuga.
G.le ma midagi toidu sisse ära peita proovinud pole. Aga ometi meenutab tema suhtumine väga-väga mu venna toitumistaktikat. Ja pean ära mainima, et isegi mu vend keeldub mäkiburksi endale suhu panevat, sest sellel olevat “lapi maitse”.
Siit ka mu segadus. Kas tõesti olen ma üks igavene sindrinahk, kes leiab, et tegelikult võiks ju pirtsutamata kõike süüa. Või olen ma räige tõbras, kes diskrimineerib oma sõprade soove.
PS! Pragan tihti ka sõbranna P.ga, kes väidab, et teda ajab oksele sibul, küüslauk, porgand, paprika ja tuhanded teised asjad veel.
KUIDAS SAAB KEEGI ÖELDA, ET TALLE MIDAGI EI MAITSE, KUI TA SEDA IIAL PROOVINUDKI POLE?
5 kommentaari
Aga võibolla võib asi olla lõhnameeles? See ju ka peletab. Samas, ma olen, eks, oma lapse tabanud ka sitta söömas ja ta ei tee teist nägugi. Seega tõestab ta, et alguses ei ole meil toidu (ja sita) suhtes mingeid eelarvamusi, vaid suur uudishimu ja tahe kõike proovida (apparently ka sitta). Eelarvamused tulevad kunagi hiljem ja on õpitud/õpetatud. Hah! Parented!
aga see ka ju, et kui ta aastaid pole liha proovinud, siis kuidas ta üldse selle tekstuurigi ära tunneks 😀
Raudselt on kuskile kirja pannud, et mis tunne on 😀
Ta ju sindrinahk tunneks selle tekstuuri ikka ära 😀 Mul on lihtsalt arvamus, et kui sa oled aastaid endale korrutanud, et “SEE asi ajab mind oksele” siis jääd lõpuks ise ka uskuma, ilma, et üldse peakski proovima 😀
minu meelest sa võiks proovida midagi G-le toidu sisse ära peita 😀 tho, ole valmis, et kui ta meeletult oksendama hakkab, siis keegi peab selle ka ära koristama..