rasedus on üks hirmus asi

Ma juba sellest võrratust hommikusest südamepahast, mis teinekord hilja õhtuni kestab, juba rääkisin, aga see ei ole veel kõik! Ma ei tea, kui palju huvi pakub selline ving ja hala inimestele, kes ise parasjagu sama sündroomi(rasedus) all ei kannata. Aga noh, neile, kes on raseduspriid – lugege ikka, siis teate, mis “õnn ja rõõm” on laste saamine. Ja need, kes on rasedad, aga mitte millegi üle ei kaeble ja tunnevad ennast sama särtsaka ja energilisena kui noor neid külapeol, siis teate…you lucky freaking basters!

Et siis:

• Süda on pidevalt paha, aga ei ole aru saada, kas actually hakkad oksele või mitte. Mõnikord lihtsalt öögin 20 minta järjest ja suren, mõnikord ribastan glamuurselt. Iga kord kui emb-kumb neist juhtub, siis ma tahaks karjuda: “NOOOOOOO!”, sest ma vihkan seda! Ma olen terve elu oksendamist vihanud. Kunagi väiksena oli mul toidumürgitus ja iga kord kui ma liigutasin, siis ma ka oksendasin. Lõpuks lebasin üle 5 tunni liikumatult lihtsalt sellepärast, et seda vältida. Võin öelda, et lõpmatuseni ma seda edasi lükata ei saanud, aga ma olin valmis kannatama pikalt, enne kui ma sellisel õudusel endaga juhtuda oleks lasknud.  Ühesõnaga – nüüd juhtub seda pea iga päev and I hate it! Halb on see ka selle pärast, et see teeb söömise väga raskeks tegevuseks, sest tundes toidulõhnu, siis ei suuda ma teinekord ära otsustada, kas see ajab mind oksele või ma tahan seda täiega süüa. Mõned lõhnad tekitavad mõlema soovi korraga, siis on keeruline. 
• Tissid. Nad on mul armetust B-korvist juba C-ni jõudnud, aga sellega kaasneb ka tissivalu. Väga random! Kuna ma elan viiendal, siis ma olen harjunud trepist alla jooksma. Nüüd ma saan teha vaid siis, kui ma kahe käega oma tissidest kinni hoian. Muidu ei anna joosta, rapub liiga kõvasti.
• Väsimuse level võrdub mul vist küll mingi keskmise 70-aastasega. Juba kaheksa paiku õhtul tuleb teinekord juba surmauni peale. Ei ole harvad need korrad, kus ma keset lõunat korraks “silma puhkan” ja siis 4h hiljem üles ehmunult üles ärkan: “KUS MA OLEN?” Võiks siis eeldada, et ka hommikuti põõnan täiega, aga ei, loomulikult ärkan ma umbes 8-9 paiku absoluutselt iga jumala päev üles.
• Ärritatuvuse level võrdub mul keskmise kirvemõrtsuka omaga, see on kindel. Ma võin ühel hetkel olla jumala rõõmus ja teisel vedeleda keset köögipõrandat ja raevust nutta: “SEST MA VIHKAN KÕIKI INIMESI MAAILMAS JA KÕIK ON NII LOLLID!”. Sellised kaunid ja tavalised mõtted uitavad mu kaunis peakeses.
• Ma lähen kindlalt megapaksuks. Kuigi esimesel kuul võtsin ma oma lõpututest söömahullustest hoopis alla, siis seekord kiitis arst mind, et ma kuu ajaga 700 grammi juurde võtsin. Järgmine kuu on see juba 2700 grammi ja üsna pea 23542354263700 grammi. Asi selles, et kui mul paha ei ole, siis ma olen selle üle nii õnnelik, et ma söön kõike, mis tundub hea ja mis mulle silma alla satub. Eriti teemas on kõik magusad asjad, teisel kohal kõik värsked asjad ja kolmandal kõik, mis süüa sünnib. (Praegu enda ette lauale vaadates näen ma kolme väikest limonaadipudelit, ühte scone’si, poolikut banaani, ühte ploomi, poolikut näkileiba ja üht õuna (ja nüüd ma võtsin kirjutamisest pausi, sõin banaani ja näkileiva ära ja valmistun õunasööminguks).( Ok, pidin enne õuna lõpuni sööma, kui jätkata sain.)
• Ma unustan absoluutselt kõik ära. Tööl juba kõik heidavad mu üle nalja, et ma istun seal vaikselt ja omaette, kui äkki röögatan: “Oot, misasja ma tegema pean??”. Või kui peatoimetaja minu käest küsis: “Mariann, mida sa praegu teed?”, sest tahtis uurida, kas mul on aega üks kõne teha, siis ma jäin talle klaasistunud pilguga otsa vaatama: “Tõepoolest, mul pole õrna aimugi, mida ma praegu teen…”.
• Ma tunnen ennast nagu loll. Ma ei tea ju mitte midagi sellest raseduse ja lapsesaamise teemast. Ehk siis iga infokild shokeerib mind. “Mis mõttes ei olegi laps üleni platsenta sees, nagu kotis? Kas see ei käigi nii??”. “Mis tähendab, et platsenta on tagaseinas? Aga eesseinas?”. Samuti painavad mind küsimused, et mis ma endale koju ostma peaks ja kas pistikutesse tuleb panna katted, et väikelaps ennast koheselt ära ei tapaks elektriga ja kui palju riideid ma ostma pean ja kas tõesti lutid on nii kahjulikud ja halvad, kui naised saunas räägivad? MILJONID küsimused mu peas. Ja see on…pingeline.

Ühesõnaga, ma lõpetan selle halamise ja jätkan söömisega. “Kahe käega süüa on ikka parem kui ühe käega” – raseda vanasõna.