Beebiootus Beebiootus LAPSE ÜLES KASVATAMINE LASTEASJAD MARI JOHANNA RASEDUS SÜNNITUS

esimese ja teise raseduse erinevused

12. august 2016

Rasedus (ja sünnitus) on vist kaks asja, mis jube kiiresti ununevad. Nii tihti on mul juhtunud seda, et tunnen mingit… tunnet ja siis tuleb meelde, et ahjaa, oli küll eelmine kord kah nii. Aga peale rasedust (ja sünnitust) ununevad sellised suvalised detailid jube kiiresti. No näiteks ma mäletasin häguselt, et miskipärast ei saa rasedana hästi selili olla, aga seda konkreetset hingematvat raskustunnet ja ebamugavust ei oskagi nagu kuidagi kirjeldada ega seletada. Kuna see on jube ebamugav, siis pole mul selle vastu midagi, et ma selle õige pea jälle ära unustada saan.

Seega ma võiks öelda, et kohati on rasedused väga sarnased, aga no selles pole vist midagi imestada ka, sest noh… Rasedus on üsna sarnaselt kulgev füüsiline värk. Kõht kasvab ja kõik need tavalised asjad, mis ikka juhtuvad. Ega muidugi esineb igasuguseid erandeid ja inimeste kehad on jube erinevad nagunii, aga kuna ma olen siiski sama kehaga sama isik, siis saan ainult rääkida enda olekust ja enesetundest.

  • Ma olen palju rahulikum – See vist pole eriline ime ka, sest kui ma ootasin esimest last, oli meie suhe Kardoga alles nii värske, ma ei kujutanud ette, et mis see emadus üldse on, ma kartsin tulevikku ja pelgasin seda vastutust ja kohustust. Nüüd olen ma juba emaduses “vana kala”, ma olen õnnelikus abielus, ma olen majanduslikult kindlustatum, me elame omas majas Nõmme metsatuka külje all ja meie päevad on täis armastust ja idülli, versus kolme aasta taguse Mallu elu, mis koosnes enne rasedust pigem pidutsedes ja pubekas olemisest.

    Pilt: Fotoraat

    Pilt: Fotoraat

  • Ma ei viitsi enam halada – Kui ma loen enda blogi Mari ootuse ajast, siis ma aina vingusin ja virisesin. Küll poolnaljaga ja mul pole ühe korraliku vingumismaratoni vastu midagi, aga no kaua võib? Jah, mul on ka seekord karvane kõht, ma pean ennast elu eest tagasi hoidma, et ma aevastades püksi ei pissiks, mu kehal on jube raske, voodis külge keerata ei saa, matab hinge, jalad valutavad, kõht on krampis, minestustunne kipub peale ja vahepeal on mul tunne, et mu sees elab mingi väike deemon, kelle hingeasi on mu organeid lapikuks litsuda, aga see kõik tundub mulle kuidagi nii… tühine? Lausa nii tühine, et kui keegi küsib, et kuidas mul rasedus kulgeb ja kuidas ma ennast tunnen, siis ma vastan, et hästi kulgeb ja hästi tunnen. See on muuseas täiesti tõsi, sest kõik need negatiivsed küljed on ajutised ja üleelatavad. Ja ma tean, mis ma nende eest vastu saan, ning SEE osa saab imeline olema. Seega ei pane ma enam pahaks, et mu keha mind mõnda aega ei suuda samamoodi teenida kui enne, õnneks on mul Kardo, kes mind mudib ja paitab ja patsutab ja poputab, seega pole mul häda siin miskit.
  • Ma ei ole see “segane rase” – Ehk on asi suuresti selles esimeses punktis, aga kui ma esimese raseduse ajal pidevalt nutsin ja tõmblesin ja mölisesin ja jätsin isegi ju Kardo maha MITMEKS KUUKS (!!!), siis seekord olen ma vana rahu ise. Kõik on hästi, kõik on korras. Ma isegi küsisin Kardolt üle, et mismoodi talle tundub, et võrreldes esimese rasedusega, et kuidas mu emotsioonid ja hormoonid tema meelest ennast üleval peavad. Ta vastas, et ma käitun nagu täiskasvanud inimene. Hea seegi.
  • Ma ei taha üldse üksi olla – Ei lähe küll kokku Kardo kiidetud täiskasvanulikkusega, aga no ma tõesti ei taha üldse ilma Kardota olla. Ma tahaks, et ta oleks kogu aeg kodus koos minuga. Vanasti ma küll sellist asja ei täheldanud, aga nüüd ma olen selline kaisuloom (keda ei tohi kaissu võtta, sest mul on ebamugav!!!), et vähe pole. Näiteks täna ütles Kardo, et ta läheb homme EHHFile ja ma poetasin isegi pisara. Tõele au andes oli see pisar nii väike, et kui ma Kardol seda katsuda käskisin, siis ta ütles, et ta sõrm on “kõrbekuiv”.
  • Ma ei suuda lapsele nime välja mõelda! – Uskumatu, et Mari puhul jäi see “issand, mis me talle nimeks paneme” asi üldse vahelt ära. Kuidagi sai otsustatud, et lapse nimi on Mari ja nii oligi. Ma ei suuda küll meenutada, et ma isegi ÜHTEGI korda oleks mõelnud, et aga mis siis kui paneks hoopis selle või tolle… Hetkel näiteks on mul väga südames nimi, mida soovitas üks kommentaator: minu vanaisa Endlist tuletatud nimi Lende. Kuidagi nii armas, omapärane ja killuke minu papast, aga samas kas see on SEE õige? Kuidas ma Mari nimega aru sain, et see kindlasti õige on? Issand, ma ei mäleta!
  • Füüsiliselt on kergem – Mariga oksendasin ma umbes 20da nädalani, sedapuhku oksendasin ma üldse kokku vaid paar korda. Lisaks ei valuta mul selg, mis Marikest oodates pidevalt valutas. Noh, muidugi umbes 9 nädalat on tal veel rahumeeli aega valutama hakata kah, seega ptüi-ptüi-ptüi. Aga füüsilisest poolest rääkides, siis natukene raskem olen ma küll. Mari oodates läksin ma sünnitama 61 kiloga, nüüd olen ma juba praegu mingi 65. Aga noh, arvestades, et raseduse alguses olin ma 69, siis pole vast hullu ja halvasti ma ennast ei tunne.
  • Aeg läheb kiiremini! – Mari ajal tundus rasedus nii pikk. Nüüd venisid ainult esimesed 12 nädalat ja praegu olen ma iga laupäev šokis, et appi-appi. Juba rasedus nii kaugel või?! Näiteks homme saab juba 31 (!!!) nädalat! Kuidas see võimalik on?
  • Mind huvitavad rohkem beebiasjad – Ma ei tea, kas mul on seekord lihtsalt rohkem raha ja võimalusi, aga see beebi saab omama absoluutselt kõige lahedamaid beebividinaid ja riideid, mis siin ilmas olemas on. Mari beebipilte vaadates tundub küll, et mul oli jumala suva, mis tal seljas-jalas on. Kuidas ometi? Mingi vana, räämas lamamistool oli tal ja.. Whaaa? Uus beebike saab endale kõik kõige paremad asjad, mis ma suudan välja valida.
  • Mul on tekkinud VÄGA suur pesapunumisvajadus – Ma aina koristan, kraamin, sisustan ja ostan pleede kokku, et nende sisse ennast kerra tõmmata ja elu nautida. Mari ajast sellist teemat nagu ei mäleta.
  • Sünnitusele lähen ma hoopis teistsuguse mõttelaadiga – Kätuga rääkides sain ma aru, et ma sünnitasin Mari jumala valesti. Ma olen pinges ja krampis ja lisaks oli mul mingi eriti imelik ämmakas, kes ei lubanud mul võtta neid poose, milles ma olla oleksin tahtnud. Aga kuna kõik käis kiiresti ja oli lõpuks korras, siis ei arvanudki ma, et see oleks võinud teisiti olla. Nüüd ma tean, et ma pean lõõgastuda üritama, ma pean leidma ämmaka, kes mind kuulaks ja juhendaks ja noh, loomulikult nüüd ma TEAN, et see on fking räme valus ja jube, aga samas ma olen kindel, et see on võrdlemisi kiire ja üleelatav. Esimese ajal ei teadnud mida karta ega oodata, nüüd tean. Karta on mega valu ja oodata on mega armastust.

Eks neid väikseid erinevusi on veel, aga need olid esimesed, mis niimoodi pähe kargasid. Ma miskipärast arvan, et enamik nendest erinevustest ongi sellest, et ma olen lihtsalt vanemaks jäänud ja ei ole enam 21-aastane, kes kogemata rasedaks jäi. Aga noh, elu läheb edasi ja muudkui paremaks ja paremaks.

IMG_9412

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

30 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Aaloe Veera 14. august 2016 at 20:28

    Aa… ja Lente on hollandi keeles muide “kevad”! Nii et algus ja lõpp… :)

  • Reply Aaloe Veera 14. august 2016 at 20:25

    Jaa ma ise kaa panin tütrele nimeks Endla, seda just vanaema järgi. Lende on harjumatu, omapärane, selline pehme nimi. Mul Endlaga pani hetkeks see “end” osa nimes kahtlena, “Ende” saksa keeles sama.
    P.S. Ikka nii raske on seda uue kujunduse väikest kirja lugeda, silmad niii-iii väsinud :\

    • Reply Mallukas 15. august 2016 at 08:56

      Ehk sul on prille vaja :D?

      • Reply Aaloe Veera 16. august 2016 at 06:16

        Sa oled nii ülbe… mul silmadega kõik korras, tänud huvi tundmst.
        Pole ma sugugi ainuke, kes seda on kommenteerinud. Kindlasti on minusuguseid korras silmadega tahvlist lugejaid veel, lihtsalt tõesti väsib ära. Noh, olen nõus, et ei pea lugema, ja võib ka lugeda pool postitust. Aga on ikka aus sulle öelda, miks osad käivad vähem, isegi kui huvi tegelikult on.
        Saan aru, et sul ka pole miljoneid oma lehte kasutajasõbralikuks muuta aga prillide soovitus on küll ülbe sinu poolt.

        • Reply Mallukas 16. august 2016 at 07:56

          Kui sa loed seda ülbuseks, siis sinna mai saa midagi teha, ma tegin nalja lihtsalt :D

  • Reply Triin 14. august 2016 at 10:33

    Minul soovitas ämmaemand teha nimekirja oma soovidest sünnitusele ning panna see rasedakaardi vahele. Ütlesingi sünnitama minnes, et panin oma soovid kirja ning palun nendega arvestada. Pelgulinnas seda ka tehti ning minu teise lapse sünd oli esimesega võrreldes nagu öö ja päev.
    Näiteks oli mul nr 1 palve mitte lubada sünnituse juurde üht kindlat arsti, kes oli mu esimese lapse sünni juures (Astus ruumi sisse ning käratas: “Tulin vaatama, kes siin niimoodi karjub. Ma ei saa oma kabinetis tööd ka teha.” Kui hakkasin tuhu ajal karjuma, siis surus mulle lihtsalt käe suule. Kui laps oli sündinud, siis kiitsin last: “Sa olid nii tubli! Aitäh, et tulid!”. Arst käratas kõrvalt: “Mis tal tubli olla? Ikka ema oli tubli!”). See arst oli ka teise lapse sünni ajal tööl, aga minu juurde teda ei saadetud. Samuti palusin võimaldada mul võimalikult palju ringi liikuda ning abistada hingamisel, kui on näha, et jään sellega hätta. Teine laps sündis ilusasti, rahulikult (ei karjunud ma midagi, kuna ei läinud nii krampi) ning kui laps oli väljas, siis oli tunne, et kas tõesti on juba kõik? :)

    PS! Lugemiseks soovitan Ülle Liivamägi raamatut “Loomulik ehk aktiivsünnitus”. Sellest raamatust oli mulle väga palju abi just õige hingamise õppimisel ning sünnituse mõtestamisel.

  • Reply G 14. august 2016 at 06:08

    Ann Lende

  • Reply vanaema Mari 13. august 2016 at 11:59

    Nimedest selline pakkumine – ANNA MARIET(T)A(E). Tahan ikka ristiemaks saada!

  • Reply Janne 13. august 2016 at 08:35

    Olen väga valiv nimede suhtes ja kui sa ütlesid Madli, siis mõtlesin “tule taevas appi” kui sa tõesti sellise nime peaksid panema (kuigi see pole üldse tegelikult minu öelda ja otsustada). Nüüd siis lugesin välja Lende ja pean mainima, et tõesti armas nimi.

    • Reply Janne 13. august 2016 at 08:38

      Ja kuigi ma olen ühe nime pooldaja, siis pikema varjandi puhul paneksin Lende Lorena (muidugi Rosanna oli kah koos Lendega väga kauni kõlaga).

  • Reply CT. 13. august 2016 at 00:02

    Ma kartsin seda vanaisa nimest tulenevaid nimede soovitust kirjutades mingit “väljanaermise reaktsiooni” millegipärast.. aga asjata, sain hoopis vastupidise emotsiooni :) Lende on ilus, omapärane ja sümboolne! Mul endal olemas nimi tulevikuks, mis tuleneb mu vanaemast ja isast.. küll mitte sama meetodiga tähti ümber paigutades, aga sarnane seos ja äratundmine on siiski olemas. Ühesõnaga sealt siis arenes see soovitus :) .. kõrgem level tänutunnet südames oma pere nimesid edasi kanda vms.

  • Reply Lilli 12. august 2016 at 23:34

    Kusjuures, ma juba praegu tunnen, kuidas ma järgmist rasedust poole etemalt võtaksin – see ju saabki läbi, mitte ei ole igavene (nagu mul tunne oli) ja lisaks on teadmatust palju vähem, siis raudselt tundub aeg lühem ka. Nagu võõras tee kuskile tundub alati pikk ja kui see tuttavaks saab, tundub poole lühem. Milline tore võrdlus :D ja sünnitus! Kuigi see oli mul alles 3 nädalat tagasi, siis isegi praegu juba tean, et see läheb raudselt kergemalt. Või vähemalt tunnen mingid etapid ära ja tean, mida oleks saanud veel paremini teha. Vähemalt on teadmine, et see on üleelatav :D mul on hea meel, et suutsin sünnitusel võimalikult vabaks lasta ja võimalikult palju teadlikult lõdvestuda, asjale kaasa aidata. Polnud idekas, aga järgmine kord võimalus asja lihvida. Aga selles mõttes on küll täitsa savi see rasedus, sünnituse piin ja misiganes raskus sellele järgneb – hull hunnik armastust sajab kaela. See mõjubki nagu valuvaigisti vist, sest järgmine kord ma tean ka täpselt, mida ma kõige selle “kannatuse” eest saan.

  • Reply PIPI 12. august 2016 at 23:30

    Mina olin varem kuulnud sellist väljendit,”et hingasin lapse välja”. Mismõttes? Aga oma kolmandat last sünnitades,olles ise neljakümnendates,sain teada ja ise kogeda,mida see tähendab.Igasuguse pressimise pidin ära unustama,.ämmakas iga pressi ajal käskis hingata,nagu küünalt puhuks ära,kopsud kortsu….Ja kui ma siis valmistusin “selleks kõige hirmsamaks” oli mu pisipreili peaaegu,et juba sündinud.Ses mõttes,et “viimane küünal” ja käes ta oligi.Veerand tundi hingata pressimise asemel ja oligi uus ilmakodanik minu kõhu peal.No ämmakas oli mul SUPER,ülisuurte tähtedega. Paar tundi hiljem juba istusin palatis rätsepaistes ja imetlesin beebit.

  • Reply Kätlin 12. august 2016 at 21:24

    Esimese raseduse kohta ütleks nii palju, et kõht ainult reetis mu seisust. Ei mingit raskustunnet, valusid, ebamugavust magamisel, vetsuralli puudus, isud puudusid, aktiivne terve raseduse vältel. No ideaalne rasedus.
    Ja teisega on lood ka teised. Vetsuralli algas üsna varakult, väsinud olek on pidev külaline, öine magamine on pigem magamatus. Huhh…tean, kui valus on sünnitus ja hilisem periood, aga tõesti seekord ma ootan millal juba minna saaks, sest olek on üsna raske.

  • Reply öölane 12. august 2016 at 21:03

    Mina olin enne teist rasedust vaatanud taaruvaid emalaevu nagu napakaid, ei saanud aru, et kas peab nii välja näitlema kohe selle suure raske kandami, ei tabanud matsu, miks selline kõnnak… nüüd, erinevalt esimesest rasedusest, kui ringi kepslesin lõpuni tõesti, olen teist last oodates küll ka 5 kilo raskem, aga poole raseduse pealt hakkas vaagnaliidus valu tegema ja tõesti iga mu samm ja liigutus on valus ja see jube kõnnak on täiesti loomulik osa minust:)))) Ja lõppu kisakoor: GO LENDE GO LENDE GO LENDE:))) SUPERLAHE NIMI, ära seda küll maha maga ja pirakas kink pakkujale!

  • Reply ? 12. august 2016 at 17:40

    Lende on tõsiselt ilus nimi!!!

  • Reply Kertu 12. august 2016 at 14:29

    Kuna õel kaks nime, siis võiks ka pisikesel olla. Lende Rosanna ja Mari Johanna kõlavad küll ilusti :)

    • Reply Mallukas 12. august 2016 at 14:31

      Oi, Rosanna kõlab tõesti Lendega ilusti kokku :)

  • Reply Riina 12. august 2016 at 13:12

    Lende kõlab küll armsasti!!
    Mu sõbranna nimi on Lembe.

    • Reply Mallukas 12. august 2016 at 13:31

      Aitäh :) Ma tean ka ühte Lembe Liisi :D

  • Reply Liisi 12. august 2016 at 12:13

    Lende on väga ilus nimi :)
    Enda teist rasedust nautisin samuti rohkem ja olin rahulikum samadel põhjustel. Teist last läksin sünnitama plaaniga, mis oli ämmaemanda jaoks paberil kirjas. Mitte miski ei läinud ka teisel korral soovitult :D Planeeri, mis sa planeerid aga loodus teeb oma töö.

    • Reply Mallukas 12. august 2016 at 13:31

      Ei muidugi, planeerida ei ole mõtet nii, et nüüd KINDLALT peab nii minema, aga seda tahaks küll, et mul lastaks olla nagu ma soovin. Eelmine kord käratadti, et mismõttes ma tahan KÜKITADA või neljakäpukil olla :D

  • Reply krk 12. august 2016 at 10:57

    Muide nime Endel naissoost variant on Endla.

    • Reply Mallukas 12. august 2016 at 11:06

      Jah ma tean, aga see ei meeldi mulle nii väga :)

    • Reply Liisi 12. august 2016 at 12:14

      Mul peretuttavad, kus ema Endla ja meheks Endel :D

  • Reply Felicity 12. august 2016 at 10:24

    Kollase padjaga pildil tundub nagu padi oleks su hiigelsuur kints :-)

    • Reply Mallukas 12. august 2016 at 10:36

      Mul ongi :(

  • Reply K. 12. august 2016 at 10:16

    Mul ka esimene rasedus käsil, 26. nädal just algas. Ma ei tea, kas ma olen lihtsalt väga x kehaga inimene aga kui kõik uurivad, et no kuidas siis ka on, siis mu vastus on aus ja lühike – okei :D

    Ma ei ole kordagi oksendanud, mul ei ole ühtegi valu, mul ei ole mitte ühtegi vaevust ega probleemi. Tissid on suured ja kõht kasvab aga energiat on palju ja muidu on täiesti tavaline olek. Liigutusi tunnen, lähevad järjest tugevamaks kah, midagi haiget kusagil ei tee ja kuidagimoodi raske ei ole, magan täpselt nii nagu ka varem.

  • Reply Kats 12. august 2016 at 10:15

    Ma tahaks hirmsasti postitust asjadest, mis sul beebile olemas on. :D

    • Reply Gerli 12. august 2016 at 13:52

      Tahaks kaa :D