laste kaitsmise päev

Teen hommikul silmad lahti ja nagu ikka, panen kohe esimese asjana käed kõhule. Noh, et ikka tsekkida, kas see on alles. On alles. Kohe, kui seda teha jõuan, tunnen seest poolt väikest põntsu.

“Ahhaa, sa vana sindrinahk, sina ka üleval? Või vähkred niisama?” uurin ma vaikselt.

Saan veelkord kaks obadust naba alla. Selge, on üleval.

Ükspäev sain ma esimest korda mängida. Noh, et susin natuke näpuga kõhtu ja tema torgib mind sama koha peale vastu. Proovin, kas seekord ka töötab ja hakkan kõhtu natukene hõõruma ja torkima.

Keegi torgib vastu, esialgu küll õrnalt, aga siis paneb ilge mütaka ja kaob ühele poole kõhunurka, niimoodi, et kui ma oma kõhtu pealt poolt vaatan, siis on see vasakult poolt rohkem punnis.

Peidab, kurivaim! Aga et ma ei tahtnud mitte mängida peitust, vaid ikka seda mängu, kus me teineteist läbi kõhunaha toksime, siis lähen lepitust otsides oma kõhukühmu näpuotstega silitama. Peituse mäng on tal juba veel kauem käpas, kui see teine “torkimismäng”. Eriti hästi otsustas ta seda mängida ämmaka juures, kus ta südant kuulama pidi. Kuulasime paar sekundit lööke, kui need äkki kadusid. Otsis siis arst siit ja sealt, mida ei ole on laps ja tema südamelöögid. Kui me lõpuks ta hoopis teisest otsast leidsime. Ja nii mitu korda!

Ega ma ise arvasin, et ta seda silitamist suurt tunda ei saa, sest noh, sõber pekk laiutab ju ka kõhul. Aga ämmakas arvas, et ju ta ikka tunneb seda, seega ma usinalt paitan, kuni mütakas ennast vasakust emakasopist solvunult välja veeretab ja annab mõista, et ei mingisugust torkimist enam.

Et ma ikka aru saaks, annab ta mulle ühe väikse tou paremale küljele ja heidab vist magama, sest enam ta ei ole lillegi liigutanud.

No anna andeks, kallis preili, aga kuna ma ei jõua oodata, millal sa ükskord meiega ühineda suvatsed, siis jäta mulle mingidki rõõmud ja rabele ikka edasi, kui jaksu on. Aga mitte seal põie kandis, see oleks eile katastroofiliselt lõppenud!

Ja ära jumala eest solvu, kui ma sulle pinda käin. Sest seda kavatsen ma teha su elu lõpuni ja oleks üsna raske kogu aeg oma lihase ema peale solvunud olla. Trust me, I know!