Ükskord käisin putukaid söömas

Kui mu kolleeg mind putukaid maitsma kutsus, ei pidanud ta jaatavat vastust pikalt ootama. Uudsed toidud tunduvad mulle alati põnevad ja miks mitte ära mekkida ka putukad? Rase naine vajab valku!

Minu uudishimu õnneks ei pea ma ka nuputama, et mismoodi neid putukaid siis täpselt valmistatakse – kolleegi koju oli kutsutud lausa ekspert, kui teda nõnda nimetada võib. Tema kasvatab putukaid lausa koduloomadena. Kui aga külalised teinekord soovi avaldavad mõnda mekkida, ei tee ta ka sellest suurt numbrit, kui mõne loomakese ahju heitma peab. “Kasside ja koertega vast tõesti päris nii ei tehta,” muigas ta omapäraseid koduloomi.

Kui lugejatel aga selliste koduloomadega sõpru ei ole, ei tasu siiski arvata, et putukamekkimine selle taha kinni jääb. Nimelt müüakse kilke ja jahuusse pea igas loomapoes, mis tegeleb elusolendite müügiga. Ei maksa karta, et seal putukad kuidagi ebasanitaarsed oleksid, sest kodus tuleb neid niigi väheke ette valmistada.

Esiteks aseta putukad umbes 15ks minutiks sügavkülma – see tagab selle, et sa mutukaid ilmaasjata ei piinaks ja neid elusalt pannile ei lööks. Külm paneb nad lihtsalt magama ja nõnda ei ole ülejäänud protseduur neile kuidagi valulik. Sama tehakse ka ju näiteks krabide ja homaaridega – tulevadki teised samast koorikute põlvkonnast. Veel on see hea selle külje pealt, et nad sul pannil ellu ei ärkaks. See ei oleks vist kuigi meeldiv asi, mida näha.

Kui putukad külmaunne langenud, pese nad sooja vee all ära ja kuivata kahe majapidamispaberi tüki vahel. Aseta eelnevalt kuumutatud pannile natukene võid ja lisa sinna putukad. Maitsestada võib sellega, millega iganes soovid. Meie kasutasime soola ja pipart. Nõnda või ja maitseainete sees saavad nad kiirel praadimisel mõnusa meki. Prae umbes paar minutit, siis lükka mutukad umbes 20ks minutiks 200 kraadisesse ahju. Kui putukad tunduvad krõbedad, ongi nad juba valmis saanud.

Tuba on täis päris söögi lõhna. Ei teagi, kas asi on selles küüslaugus, mis koos putukatega ahju rändas. Igatahes ei tundu nende söömine üldse mitte vastik, eriti, kuna olen näinud, missuguse hoole ja armastusega neid valmistatud on.

Serveerimine on imelihtne: võta küpsis või krõbe seemnesai, sinna peale määri natukese laimimahlaga maitsestatud toorjuustu. Peale aseta krõbe putukas ja lase heal maitsta! Enne aga tasub eemaldada kilkidelt tiivad ja jalad, sest nende peal olevad ogakesed võivad pärast kurku kraapima jääda.

Ma isegi ei kõhkle, kui esimese snäkikese suhu pistan ja ma ei peagi pettuma. “Mis maitse on?” küsib sõbranna ärevusega kõrvalt. Tema küpsis koos kilgiga on ikka veel ta värisevas käes. Ma ei oskagi tõesti seda maitset mitte millegagi võrrelda. Tekstuurilt on krõbe, maitselt…putukane? Aga mitte halvas mõttes. Olen kindel, et kui sööta see sisse mõnele kinniseotud silmadega inimesele, ei sülitaks ta seda kohe kindlasti välja. Jumal teab, mis näo ta muidugi pärast teeks…

Kui tõesti saabuks maailmalõpp, siis mina oleksin täitsa valmis putukatedieedile minema. Miks ka mitte? Kodus saab neid kasvatada nõnda, et nad toituvadki sinu enda jääkidest, kuid on valgurikkad ja maitsevad hästi.
Soovitan proovida!