Keegi Liis palus, et ma kirjutaksin sellest, kui sõbrannad ei kuula head nõu (muuseas olen kirjutanud, otsi!), aga mulle tuli hoopis mõte kirjutada enda kunagisest sõbrannast, kes osutus kõige suuremaks ussinärakaks, kes maailmas olemas oli.
Nimelt tutvusin ma ühe neiuga ühiste sõprade kaudu, hakkasime palju suhtlema ja saime väga headeks sõbrannadeks. Lausa nii headeks sõbrannadeks, et otsustasime kokku kolida. Tema elas Kadriorus 3 toalises korteris, mina töötasin siis sealsamas Delfis ja nõnda me siis tegimegi. Kuna käisin siis oma endise peikaga, siis oli ka tema loomulikult suurema osa seal meiega koos.
Sõbranna L. sai eksiga väga hästi läbi ja mul oli selle üle vaid hea meel, sest see oleks ju üsna halb lugu olnud, kui ma elaksin pmst nende mõlemaga ja nad teineteist vihkaks. Aga ei. Mina olin päevad läbi tööl, nemad kumbki tööl ei käinud, seega pidevalt kahekesti kodus.
Mingi hetk hakkas mulle midagi pinda käima. Ma ei tea, kas see, et L. absoluutselt IGA eksi nalja peale hüsteeriliselt naeris, alati eksiga nõustus või see hetk, kui ma üks hetk tuppa astudes nägin, kuidas L. oma varbaid eksile sülle surus ja nad seal ennastunustavalt itsitasid. Aga noh, ühel hetkel tekkis imelik tunne.
Näiteks mina ütlen, et mulle meeldib siider, eks ütleb, et talle meeldib rohkem õlu ja siis L kohe kinnitas, et talle ka ikka meeldib õlu ja siider meeldib ainult eitedele. Sest tema on ikka nii lahe ja one of the guys 😀 Ja teate, üli kaua ma korrutasin endale, et ma kujutan seda endale ette. Et olen lihtsalt armukade, nagu ikka naised teinekord on. KUNI ÜKSKORD…
…Pidime kõik sõpsidega välja minema, aga ma tundsin ennast kehvasti ja jäin koju. Vahtsin niisama telekat, kuni ärkasin selle peale, et mu kallis peika ja korterinaaber koju saabusid. Ma koperdasin kohe magamistuppa, nemad aga olid veits shvipsis ja läksid elutuppa veel tsillima. Ega mul sellest vahet polnud, jäin magamama.
Mingi hetk tegin silmad lahti ja vaatan, et tuba on pime, mina olen üksi voodis, korter on haudvaikne. See tundus kõik megakummaline, sest kui nad koju tulid, siis nad panid muusika mängima. Kui nad magama läksid, siis eee… kus mu peika on?
Tõusin püsti ja läksin elutuppa. Uks oli kinni. Tegin ukse lahti ja pimedas toas nad seal kahekesti õndsat und magasidki 😀 Diivani lahti teinud ja puha, mis enne kinni oli. Kallis sõbranna oli lausa enda toast neile tekikese ka peale viinud.
Mu reaktsioon:
Tegelikult ei olnud asi selles, et L mu eksi kõrval magas. Hell, alles paar nädalat enne seda seika oli üks mu teine sõbranna mu eksi kõrvale passinud out, kui meil suurem pidu oli olnud (mina oksendasin siis kamina ette ja jäin sinna magama) ja mul oli sellest jumala suva. Aga kõik need eelnevad kahtlused ja kihistamised ja see fakt, et nad kuradi tegid VOODI ÄRA sinna, selle asemel, et iga roju oma voodisse läheks, no.. Jah 😀
Ja muidugi oli parim ka L’i reaktsioon, kui ma neilt dramaatiliselt teki pealt tõmbasin (nad olid riides). Tal oli eriti alandlik nägu ja ta roomas vaikselt oma tuppa ja keeras ukse lukku. Kui mina KOGEMATA jääks oma sõbranna peika kõrvale magama ja ma näeks, et ta on mega vihane selle peale, siis ma ütleksin, et kuule rilääääks, ole inimene 😀 Mitte ei roomaks minema nagu alandlik koer.
Ühesõnaga see oli siis mu kunagine PARIM sõbranna ja kunagine ELUARMASTUS 😀 Ja ei, te ei taha teada, mis röökimist pidid naabrid tol ööl minu poolt kuulma. EI TAHA TEADA 😀
Armastus on muidugi pime. Ma uskusin tõsimeeli, et nad ei teinud mitte midagi. Kuni selle hetkeni, kui ma seda lugu mingi aeg Kardole rääkisin ja jõudsin selleni, et: “Aga jah, neil olid riided seljas seega nad ei teinud mitte mi…”
Et siis selline lugu teile sõbrannandusest ja peikadest ja elust. Kirjutage mulle, mis on kõige suurem huiamine, mida mõni teie “sõbranna” teile teha suutnud on? (Jajah, ma tean, minu näites oli suurem kaabakas siiski peika, aga noh ikkagi, ega see sõbrannast ka ilus polnud :D)
94 kommentaari
Oeh kahju, et otsa sai 😀 Väga huvitav lugemine. Peaks teinekordki arhiivides kolama 😀
Okey naised ussid jne. aga miks need
sõbrannad alati suured süüdlased on ja tüüp
mitte???Nagu minuteada meest ikka ei
vägista.Endal mitu suurt sõbrannet magas
eksiga aga siin ikka mõlema süü plus tean,kui
täis need tüdrukud tol momendil olid ja ju mu
eks mitte.Enamus meestel ei funkagi väga täis
peaga.
No minu sõbranna suutis mu kunagise elukaaslsega lõpuni minna, kui mina nv kodust ära olin. Peale seda olid mõlemad alati natuke imelikud, kui kõik koos olime. Üks hetk viskas see kahtlustamine üle ja otsustasin mehe käest küsida, et mis värk on. Muidugi sain veel sõimata et selliseid asju küsin ja ette kujutan. Kui ma ta üks hetk lõpuks maha jätsin siis ühe korra vihasena karjus telefonis kõrva, et magas mu sõbrannaga.. See oli ikka suht karm tunne, mis peale seda oli. Tema vabandus oli see, et ”aga me olime siis ju tülis ka natuke” . “Sõbranna” vähemalt ei hakkand vabandusi otsima. See oleks tema poolt ka eriti nõme olnud…
Mul oli üks väga hea sõbranna ,sain kõigest ja kõigist talle rääkida, jagasime asju ja tihtipeale olid meil riided segamini.(tema riided minu kapis, minu omad temal). Kuni ühe ilusa päevani mil ta vanematega tülli läks, võtsin ta siis mõneks ajaks enda juurde(ta elas minu kulul), kõik oli korras kuni ma tööle läksin ,Siis hakkas mind süüdistama, et ma ei pööra talle tähelepanu. Mingil hetkel leidis ta minu kapist rinnahoidjad mida ta oli juba ammusest ajast otsinud. Seejärel hakkas ta mind varguses süüdistama ja otsustas teistele rääkida väljamõeldisi,et kui halb ma olen jne. Saatsin ta enda juurest minema.Peale seda pole ma temaga ühtegi sõna rääkinud. Tee veel teisele inimesele head!
Mina olen alati härradega paremini läbi saanud, ei ole siiamaani õppinud selgeks vestlusi meigitarvetest, toataimedest, kunstküüntest jms. naistevidinatest, vahel harva, a selline kollektiivne kihistamine ja näiteks meeste klatšimine ei ole okei(kuigi harva juhtub Olen ju ka naine :D:D). JA OI, mis draama tuleb, kui peaks sjõbrannega mingi jama tulema. Ei räägita omavahel, halvimal juhul tuleb kätš juuste kiskumisega ja silmade peast välja kratsimisega. Mehed panevad tou kirja ja on sõbrad edasi. :):):)
Seltskonnas ka üle kolme naise korraga olla ei tohi, muidu ma lihtsalt lähen hulluks. Ja sellest mida üks parim sõbranna korraldada võib, seda ma ei taha üldse meenutadagi, vähemalt mitte siin.
Mis kõige hullem, ei salli teinekord ennastki, mismoodi ma käitun või asju ajan või kui jonnakas või segaduses ma olen…panen selle naiseks olemise arvele.
Ma olen ka see paha sõbranna olnud
Mina olen ise uss – huiasin teist ussi.
Mul oli kunagi sõbratar, minust hea mitu aastat vanem, mistõttu ma talle palju alt üles vaatasin ja tema juttu väga oluliseks pidasin. Kuna mu enesekindlus oli toona üsna kõikuv, võtsin tõsiselt ka tema lauseid stiilis “aga ega sinusugused saagi ju millestki aru” või “einoh, SINU välimusega ei ole muidugi midagi loota” või “ah, sa oled nii loll, et sa ei saa ju millestki aru”. Alati sõbralikult ja naeratades. Ühel hetkel sain ma aru, et selline inimene ei ole tegelikult sõber. Et ta on üks väga õnnetu ja kompleksides inimene, kui tal on vajadus pidevalt teist natukesehaaval alandada. Katkestasin temaga igasuguse suhtluse.
Üle aasta hiljem tutvusin netis ühe mehega. Suhelda oli tore ja see kandus edasi ka reaalellu. Mees ajas ligi ka, aga mul oli oma teinepool olemas ja pealegi polnud tüüp päris minu maitse. Siis aga läksin ma väga valusalt lahku ja hing oli väga haige. Netist leitud sõber oli endiselt kõrval ja huvitatud. Nii siis juhtuski, et võtsin tüübi endale täie teadmisega antidepressandiks – seksisõbraks, kes lohutab, silitab ja ON SÕBER. Suhet ei tahtnud ja andsin mehele igakülgse vabaduse. Toimis.
Kuni mul läksid juhtmed sõlmest lahti ja ma viisin ühel epifaaniahetkel otsad kokku – minu antidepressant on sama mees, kes oli mu endise frienemy armuke. Ma olin tolle sõbratari armukesest palju kuulnud, isegi korra pilti näinud, aga mitte kunagi kohanud. Sõbratar kutsus teda nimepidi, mina aga hüüdnimega, sest mu isal on sama nimi.
Siis mediteerisin ma sel teemal päris pikalt. Ikka sellesama tõttu – sõbrannade mehi ja ekse ei puutu. Ja asja tegi pikantsemaks veel see, et mees oli jätkuvalt mu endise sõbranna armuke. Lõpuks lahendasingi probleemi enda jaoks sellega – kui mind ei häiri, et mu antidepressant teisi naisi põrgatab, ei ole mingit loogilist põhjust, miks mind peaks häirima, kui ta põrgatab naist, keda ma tundsin, aga kes kunagi mu sõber ei olnudki
Leidsin ainult, et mees peaks teadma. Raudkindlalt ei annaks endine frienemy mehele andeks, kui too täie teadmisega tema endist mõnitusobjekti põrutaks. Mees arvas, et mida naine ei tea, ei saa talle ka haiget teha.
Noh ja nii on see pea kaks aastat toiminud.
Oleks naine olnud sõber, tunneks ma end võibolla halvasti või oleks teinud teise otsuse…
Väga hea sõbranna oli, gümnaasiumis kohtusime. Kolisime siis kolmekesi (minu kutt, sõbranna, mina) kahetoalisesse korterisse. Tema ühes toas, meie teises. Vastu talve tõmbas sõbranna uttu (kütteperiood, kolme asemel kaks inimest, ehk rahalised kulutused keerati kohe pea peale). Natuke enne seda suutis ta mulle elu esimese paanikahoo tekitada, sest lihtsalt röökis mu peale, süüdistades mind asjades, mida tema teine sõbranna (pärast kanepitõmbamist ja alko joomist) oli talle rääkinud. Ca pool aastat peale väljakolimist, suhtlesime vahelduva eduga. Ja siis sai ta teada, et meil noormehega natukene probleeme. Sellest hetkest peale (märtsis) pole ta enam minuga kordagi suhelnud, aga mu noormehega… Temaga rohkem kui küll. Aga noh, ta ongi alati selline flirtija tüüp olnud ja see vist mind ka häirima hakkas.
Ma ei viitsi enda pead praegu isegi vaevata. KUI midagi peakski juhtuma, siis selle “sõbranna” võtan s’nadega selliselt ette, et kui ta pärast ka katuselt alla hüppaks, siis mind lihtsalt ei huvitaks ning noormees oleks ka mu elust läinud.
Minu kunagine parim sõbranna suutis alati midagi minu seljataga soperdada. Alati seoses poistega! Alati kui mulle keegi meeldis, pidi tema selle poisi esimesena saama… ja muidugi saigi, sest tema vedas kõik endale voodisse, mina tol ajal veel ootasin seda õiget 🙂 Samas tagant järele vaadates, olen ma endisele sõbrannale tänulik, nendest poistest ju ei olekski mingit head nahka tulnud 🙂 Aga sõbranna kadedus ja ussitamine, ei teinud temast minu jaoks vähem sõbrannat- alati andestasin ja leppisin sellega, et ju mind siis ei tahetud ja olingi inetu pardipoeg – kuigi aastaid hiljem tuleb tõde alati päevavalgele ja olen palju kuulnud, missuguseid valesid ta kokku oli rääkinud. Eks noorena oledki natuke rumal ja kui ei ole nii väga enesekindel ka, siis jäädki arvama, et ju siis nii peab olema …
Eks see on õpetanud endale sõbrannasid valima 🙂
Mul on j2lle vastupidine lugu. Nimelt oli mul lapsep6lves6ber, me olime kunagi pubekaeas ka kuu aega “k2inud” ehk siis musitanud, aga siis saime aru, et midagi suuremat sealt ei tule ja j2ime s6pradeks edasi. V6iks 8elda, et me olime hingesugulased, m6istsime yksteist poolelt s6nalt. Mingil hetkel leidis ta endale naise. Tundus suht normaalne tydruk alguses, k2isime v2ljas ja chillisime niisama ja olime muidu m6nusad, kuni yksp2ev mu s6ber enam mu s6numitele ei vastanud. Ok, m6tlesin, et ju tal tydrukuga kiired ajad ja ei m6elnud enam sellele. L2ks aeg edasi ja me polnud s6braga juba paar kuud r22kinud. See oli pikim aeg, mil olime lahus olnud ja igatsesin ta j2rgi tohutult. Ta oli p6him6tteliselt ainuke inimene, kes mu elust k6ike teadis. Mul tekkisid t88l probleemid ja tahtsin kellegagi r22kida. Saatsin talle s6num, et tulge kylla, vastu tuli, et saame teatud kohas kokku, m6tlesin juba siis, et imelik. Ok, saime kokku ja mis v2lja tuli, et ta naine ei salli mind silmaotsaski. Mu s6bral oli keelatud minuga kohtuda. Ja seda k6ike sellep2rast, et me olime uusaastapeol yksteist kallistanud (head uut aastat soovides). Ma pidin naerukrampidesse surema, kui seda kuulsin. Muidugi valis mu s6ber enda naise ja sain sellest ka suurep2raselt aru. Neil on praeguseks v2ike laps, keda ma pole ealeski n2inud. Ta naise ja ta naise s6brannade arust olen ma hullem m6rd ja libu. Ma kujutan ette, et mu s6bra naine v6iks vabalt siin kommentaariumis halada, kuidas ma ta mehele uue aasta peol tema ees k2si pyksi ajasin.
Aga jah, tegelt ajavad mind sellised mutid nii n2rvi, kes alati petmises vabu naisi syydistavad. Nagu, TEIE ENDA MEES valis monogaamse suhte. Vaba naisterahvas v6ib magada kellega tahes. Kui mees on lits, on see mehe, mitte vaba naise probleem ja sa peaksid 6nnelik olema, et sulle ta 6ige pale paljastati. Consider this as a favour from her.
Minu meelest tuleb nendest kommentaaridest väga huvitav tendents välja – inimestel on tuttavad, aga mitte sõbrad. Sõbraks ei saa ju nimetada inimest, kes ussitab, solvub ja üritab sind petta.
Minu lähisõpruskonda kuulub umbes viis sõbrannat, kellest vanimaid tean lasteaiast (ehk siis ca 18 aastat), ülejäänud esimesest klassist. Ühe boyfriend on olnud meie kõigi sõber alates põhikoolist. Ja mul poleks mitte mingit probleemi neid sõbrannasid oma boyfriendiga üksi jätta, samuti ma tean, et minu sõbrannasid ei paneks mõtlema see, kui nemad nt ei saa minu peole tulla, aga nende boyfriend tuleb, mis nüüd kõik juhtuma hakkab. Sest need boyfriendid on nagu vennad mulle ja ma tean, et kui peaks midagi juhtuma, et minu boyfriendile mõni mu sõbranna hakkab meeldima, siis nad ütleksid seda mulle, mitte ei tegutseks minu selja taga.
Võib-olla on see seotud sellega, et sõbrannadest kõige vanim suhe on kuus aastat vana ja kõige noorem vist kaks, et ei ole enam seda alguse ebakindlust, kus igas suunas viskatakse kahtlustavaid pilke ja kardetakse, et polda piisavalt head oma suhtes.
Aga sõbrannaks nimetada seda, kes teadlikult sulle näkku valetab, kelle motiivides sa kahtled… No kuidas see sõprus on.
mul oli ka kunagi sõbranna, täpipealt sama situatsioon, mis sinult .selle vahega, et sõbranna ja mu elukaaslane polnud voodis riides, vaid alasti. mehe saatsin pikalt, sõbrannale andestasin, kuni……. järgmise korrani 🙂 paar aastat hiljem täpipealt sama seis, millelt ma tabasin teda esimesel korral. ei andestanud talle enam, nii me teed lahku läksid. sellest juba 18aastat.
Minul on selline lugu rääkida, kus minu parim sõbranna minu mehega magas. Teada sain sellest emm, paar aastat hiljem vist. Ühesõnaga nad olid sugulased, kuskilt kaugelt, kuid siiski sugulased.
Lugu siis selline,et ühel päeval läks minu mees teadmata põhjustel mu sõbranna juurde, ahhjaa, mingeid asju tooma. Telefonile tükk aega ei vastatud, hiljem ütles,et aa telefon oli autos, JAAA KINDLASTIII!!.. no mina ei osanud midagi kahtlustada ka kuna nad ju siiski sugulased ja oleks üsna tabu kui nad oleks miskit teinud ?!?! kuid siiski tegid.. hiljem mees tunnistas ülesse,et vaatasid rahulikult lapsepõlve pilte (kui romantiline eks) ja siis läks asjaks, algatajaks oli minu mees.. huhh süda läheb pahaks kui nüüd mõtlema hakata, sest noo korralik verepilastus ju.. ja noo nagu ma ütlesin sain sellest teada paar aastat hiljem ja sain ka aru MIKS mu niiöelda hea sõbranna mu mehele kõik ette kandis, kellega ma suhtlen kus ma käin jne. Ütleme nii,et kui ma sellest teada sain olin ma nii püha viha täis,et otsustasin ta elu põrguks teha.. natuke õel aga sedasi nuga selga ei lööda, noh ma olin noor ka ja arvasin,et tema alandamine teiste ees oli parim variant,.. hiljem aga hakkasime taas suhtlema, no ta oli mu klassiõde ja mõtlesin,et sitta kah, see mees oli nagunii tont ja unustame asja ära. Suhtleme sõbrannaga siiamaani kuid usaldus selle inimese vastu on 0.
Igatahes peale sellist olukorda ma reaalselt kardan,et mõni sõbrants võib samamoodi käituda.. Niiet naised, kes te sedasi käitunud olete siis ausalt, ostke mõistus omale.
Neid lugusi lugedes on mul kuradi hea meel, et mul on viimastel aastatel tulnud tarkus, kõik vähegi isiklikum enda teada jätta. Sa ei saa never kedagi uskuda ega usaldada. Eriline sõbranna inimene ma ka pole, praegused on super inimesed – õnnelikult abielus/kihlatud. 🙂
Varasemad “sõbrannad” on aga ka parajad ussid olnud. Kes kutsub mu meest oma voodisse magama, kes klubis käies oma käsi tema küljest lahti ei saa ning ümbernurga uurimised, et no, kaua te siis veel koos plaanite ka elada??? Neile kõigile olen ma ka viisakalt öelnud mis ma asjast arvan, mis mees asjast arvab. Hoiavad distantsi st. minuga eriti ei suhelda kuid mehega üritatakse, õnneks ei paku talle huvi! 😀
Ütleme nii et mina olen ikka ränka moodi “sõbrannade” käitumise pärast haiget saanud, aga olen ka ise teinud..
Ise keerasin oma lapsepõlve sõbrannale noa korralikult selga. Oleme temaga sünnist saati koos olnud, lasteaias samas naris maganud ja koolis pinginaabrid olnud. Ühesõnaga sai tema eksist minu elukaaslane. Nende suhe oli lühike, ja kutil ei olnud väga huvi, sõbranna aga rääkis aina kuidas teda armastab. Ning kui ma seda kutti veel ei teadnud, siis rääkis ta ka ikka igast seikadest ning suurest armastusest.. mis, hiljem tuli välja, oli mudugi vale.Kui mina siis tolle kutiga nn käima hakkasin, siis vaibus sõbranna suhtlemine minuga (saan aru kah, ise oleksin ilmselt ta auto alla ajanud sellise käitumise eest). Olime kutiga päris õnnelikud, ja elasime üpris kirevat ning teguderohket elu. Kuna mu parim sõbranna elab teises linnas, siis temale oli küll rääkinud et on üks kutt jne, aga polnud miskipärast detailidesse laskunud. Ja kui ma siis lõpuks avaldasin andmed jne, siis tuli välja et mu lapsepõlve sõbranna on ka mu parimale sõbrannale rääkinud kuidas tema minu mehega kohtamas käib, kinos käib ja kuidas mu mees tal aina külas käib. (parim sõbranna ei pand algul lihtsalt pilti kokku et jutt samast inimeset käib aina) Sattusin üsna hämmingusse, aga ei hakanud mehelt midagi küsima. Sain mehe sõpradega ülihästi läbi, ja uurisin siis neilt, nemad aga ütlesin et mu lapsepõlve sõbranna ongi selline kes kujutab asju ette, valetab aina ja on paras uss. Sai ka mehega sellest räägitud ning ta läks täiesti marru kuna mingi eit sellist solki suust välja ajab. Kuna olin raske pubeka eas ikka kõvasti kõrvetada saanud, siis jäin natuke ebausklikuks ning olin valmis selleks et tegelt on see kõik tõsi. Kui olime mehega juba aasta koos olnud, siis hakkasin ka selle lapsepõlve sõbrantsiga rohkem suhtlema ning jõudsin ise ka järelduses et ta enda elu sakib sajaga ning ta valetab aina oma elu põnevamaks.. Ntks kutsusin ta klubisse. Tema aga rääkis kõigile kuidas minu mees ikka kutsus ka klubisse sõnnipäeva tähistama, et tahab tagasi teda jne. Aga mis siis et tegelt kutsusin ju mina ja hoopis teise klubisse, mitte sinna mis tema rääkis. Lõpuks viskas üle mul, olime seltskonnas ja tuli jälle mingi vale jutt välja ta suust. Ütlesin siis välja mis arvan, ja et kõik teavad et ta aina valetab. Peale seda ei rääkinud ta enam kellegile mu kutist, vaid võttis ette mu eksi :D. Sellest oli mul aga täitsa savi, niiet las olla. Oleme mehega nüüd 2 ja pool aastat koos olnud, saame märtsis lapse ning võin kindlalt öelda et mu mees ei käiks elusees mu selja taga teise naisega isegi poes mitte :D. ja seda võivad ka kõik meie sõbrad tunnistada.. Selle lapsepõlve sõbrannaga suhtlen ikka, mitte küll nii palju kui varem, aga suhtleme. Olen aga ettevaatlik, ning ei räägi talle kunagi oma mehest, kuna äkki talle teeb ikka see teema haiget, või siis mõtleb ta mu juttude põhjal mingi oma muinasjutu välja.
Kuna aga oleme mehega siiani nagu äsja armunud, siis ei kahetse ma et sõbrannale haiget tegin.. eks vahel paneb mõtlema, aga enda õnn on ikkagi tähtsam.
Siit lugedes teiste lugusi, olen mina üliõnnelik, et mul on vähe sõbrannasi ( tegelikult ainult 2 tükki, keda võin usaldada oma mehega kokku, teades, et midagi ei juhtu!). Olen kasvanud poistega koos ülesse ja sellepärast ongi mul vist kergem leida poistega ühist keelt, kui tüdrukutega. Igastahes oma 20 aastaga olen saanud aru, et naised on hullud. Väga paljud naised ei saa aru, et mehe ja naise vahel on võimalik sõprus ja sellest ei lähegi asi edasi, aga sellel naisel võib olla nn sõpru palju palju meessoost, aga mehel ei tohi olla 🙂 Muidugi on ka selliseid naisi, kes kohe oma sõbra enda juurde kutsub ja siis läbi seksi lohutab teda :D, noh, aga see pole ka sõbranna eks ole. Ainuke greisi nn sõbranna oli selline, et kui minu juures pidu toimus või kusagil korteriläbul olin või plaanisin sõpradega grillima kuhugi minna või klubisse ja teda polnud kutsutud, siis ühel hetkel kui mind mingi 30 minti netis ei olnud, siis kõndis ta üle 5 km maha (vahetpole mis ilm väljas oli) et näha mis ma teen ja siis kui teada sai et pidu panen, siis said kõik sõimu 😀 sellepärast ta polnudki oodatud mitte kunagi. Vahepeal oli tunne nagu oleksi tema omand olnud, õnneks nüüd on see aeg läbi 😀
Unustasin veel lisada, alati, kui keegi mulle meeldis, h66rus ta mulle nina alla, et mul on alati nii ilusad kutid, v hea maitse vms. Kui hakkasin praeguse mehega koos elama, siis sel ajal pyydsin temaga s6ber olla. Tuli meile kylla, oli 66bimispaika vaja. Ja tahtsin 6htu magama j22da, vaatasime filmi – nemad j2id edasi vaatama. Ja ta itsitas, naeris, k6ik mu mehe naljad olid tema jaoks vägevad – kuni ma karjusin, ma tahan magada, ehk saab vaikust ja ei l6kerda enam? Peale seda oli vaikus, järgmine päev saatsin bussi peale ära, veel ytles -Sul on ikka nii ilus mees, kus Sa leiad nii? Aitäh! Kooliaja kuti l6id yle, hakkad vana viga kordama? PEale seda muidugi kylla enam ei kutsunud ja ei kutsu ka, ja tänaseks ei vaheta s6nagi enam!
Sellised s6brannad ei pane mind yldse imestama. Mul oli ka kunagi n.ö parim s6branna! Kui hakkasin yhe kutiga käima ,oli tema see, kes ytles mulle väga irooniliselt : Palju 6nne, said kooli k6ige ilusama kuti omale! Peale seda hakkas mind vältima. Siis mingi aja möödudes, ei j6udnud mu kutt enam minu juurde kuidagi. ( See oli yhika aeg veel) . Helistasin, siis oli kuulda, et oli yldse teises yhikas – see oli naisteyhikas. Siis vabandused hakkasid tulema, nemad on head s6brad jne. Teised juba sisistasid omavahel, vaikselt hakkasid mulle rääkima, et nemad on paar – minu reaktsioon -AGA MEIE JU OLEME PAAR, MIND EI OLE MAHA JÄETUD EGA MIDAGI! Kui kysisin neiult otse, tema eitas loomulikult. Kutiga läksime lahku, tema arvas, et me ei sobi kokku. Paar päeva hiljem juba nägin neid ise koos! Sellised toredad s6brannad siis! Hiljem otsis lepitust, et jättis kuti maha, kuna ta ei suutnud olla temaga koos teades, et mina kannatan! tegelt jättis kutt tema lihtsalt maha .. Mis ma tegin? MA LIHTSALT NAERSIN SYDAMEST! Aga s6brannaks ei pea enam tänase päevani, pyydsin andestada, ilmselt ka andestasin, aga ei suutnud s6branna enam edasi olla, igakord nähes tema mordat meenus mulle k6ik! Vot 😀
Olen ise ühe juhtumi pärast ussiks tembeldatud….
Ülikooli alguses jagasime kolme tüdrukuga korterit, kõigil oma tuba. Üks tüdrukutest leidis silmarõõmu. Käisid väljas pidutsemas koos põhiliselt, kuid suhtlesid ka muul ajal. Enamuse jaoks nad olid ikkagi paar, ka minu jaoks.
Ma ei mäleta, kus mu korterikaaslane oli tookord, kuid ükskord sõitsin ta silmarõõmuga koos taksoga koju peolt. Suund oli sama, selle pärast. Taksos hakkas ta mulle ligi ajama, et sa ikka oled ilusam ja parem kui Liina ja ma käin teil, et ainult sind näha jms. Oled mulle juba ammu meeldinud. Et lähme täna ka sinu juurde, Liinat ju pole kodus.
Mina nõus ei olnud, ütlesin kindla ei, ja et unustagu ära. Takso pani ta maja ees maha, leppisime kokku, et võtan temaga ühendust, et taksoraha hiljem küsida ja sõitsin ise ka koju.
Kodus pidasin nõu kolmanda korterikaaslasega, kas rääkida sellest vahejuhtumist ka Liinale. Otsustasin seda siiski mitte teha, sest kui tüüp tõesti tropp on, tuleb see välja nii või teisiti. Tookord taksos ju midagi ei olnud peale sõnde.
Paaril korral siis kirjutasin netis tüübile, et oleks raha vaja maksta. Paaril korral veel alustasin juttu a’la mis teed… et ennast meelde tuletada, et tal on võlg. Tema telefoni nr mul ei olnud. Siis loobusin.
Hiljem tulid Liinale jutud, et kõik oli vastupidi. Mina ajasin taksos seda imalat juttu, võtan tüübiga pidevalt ühendust ja saadan smse.
Kuna otseselt mulle midagi ütlema ei tuldud, ei läinud ka ise teemat torkima. Plaanis oli nagunii kohe välja kolida.
Hetkel elab Liina sama tüübiga koos ning ma pole kummagagi väga kaua suhelnud. Juba aastaid… Kolmanda korterikaaslasega saame hästi läbi (ka tema ei suhtle enam Liinaga)
Minu “parim sõbranna” oli mulle toeks kõikidel kurbus- ja härdushetkedel, mil mu poiss-sõbrakandidaat mulle selgeid signaale ei saatnud, et mis ta siis teha tahab või mitte. Noh, väga värske suhe oli, aga ma olin süütu nagu lammas ja ka mu sõbranna teadis seda. Käisime koos väljas, chillisime ja lõbutsesime, hell – ma tegin ta isegi oma VANEMATEGA tuttavaks kuni BAM! Ühel hetkel ta lihtsalt hakkas distantsi hoidma. Teadagi ju, et mehed ei oska väga läbi lillede midagi teha, niiet see distantsihoidmine tuli ikka prahmaki.
Ma ei jaganud biiti välja, halasin sõbrannale, see muidugi kussutas ja paitas pead ja ütles, et ära muretse, et mehed ongi sead. Ja mis välja tuli…. Drumroll: She was banging him!
Õnneks oli karma nii kõva bitch, et lisaks sellele, et ta minu auväärt sõprusest ilma jäi, otsustas seda teha ka ülejäänud meie seltskond. That’s what you get for fucking the wrong guys.
Loo moraal: Ütle mulle, kes on sinu sõbrad ja ma ütlen sulle, kes oled sa! Mul on maailma parimad sõbrad ja see bitch tõestas seda nii hästi 🙂 Happy end.
Mina kuulsin omal ajal jutukesi.Et minu esimene peika kes oli minust 2 aastat vanem olevat täispeaga minu kursa õega klubis tantsinud.Keda ma mitte üldse algul ei salinud.Aga tõde on ikka valus kuulda! Kuigi ta tunnistas seda mulle alles hiljem üles.
Aga mina ei saa aru, miks mõned naised üldse tahavad oma sõbrannade mehi ?! Miks nagu ?! Ma ei kujutaks ette ka, kui ma läheks oma parima sõbranna mehele ligi tikkuma, iu. Oh, kui kuumad neist mõned on, aga ei.
Igatahes, ma olen eluaeg olnud põhimõttega, et mina ei puutu ega taha endale mitte ühtegi sõbranna peikat. Mõned on neist olnud päris kenad ja toredad mehed, kuid ma pole iial mõelnud sellele, et oh, paneks käe püksi nüüd. Aga kunagised sõbrannad nii ei arvanud. Nemad arvasid, et ma muud ei tahagi kui ainult nende peikasid.
Näiteks, kunagi ühel peol ajas mu tolleaegse sõbranna peika mu joogi ümber ja tõttas rõõmsalt uut jooki ostma, noh viisakusest, eks. Ma võtsin vastu ka, sest minu jook vedeles ju maas. Hiljem läksid kaks sõbrannat tantsima ja mina jäin selle ühe sõbranna peikaga juttu rääkima. Esiteks, ei meeldinud meile mõlemale tantsimine ja teiseks olid meil huvitavad teemad käsil. Hiljem taksos sõbranna küsis, et miks ma tema meest sebin. Ahh ?! Ma isegi ei mõelnud sellele. + need sõbrannad olid ühed kauaaegsemad ja nad teadsid väga hästi, et ma ei sebi sõbrannade peikasid. Lihtsalt oli vaja draamat teha.
Või siis teine kord, kui mulle üks kutt pusa andis, sest mul oli külm ja ma ei näinud selles midagi halba, sest 10 minuti pärast oleks me tuppa tagasi läinud ja kõik oleks fine olnud. Ei, ikka sain sõbrannat selliseid pilke, et i’m gonna kill you.
Neid juhtumeid on veel, mingite eriti lambiste asjade pärast keeratakse ära, olles ise teadlikud, et ma ei ole selline inimene. Pole kunagi olnud, ega saa kunagi olema. Nad teadsid seda, aga ju siis huiata oli mõnus.
Aga nüüd, aastaid hiljem, on mul nii hea meel, et kõikide sõbrannadega, neid pole just kuigi palju, on meil erinev maitse meeste suhtes. Ja ilmselt see ongi see, mille pärast me pikka aega sõbrannad oleme olnud, ei tekita mõttetuid draamasid ning üksteisega ei huia.
Äkki ebakindlusest?
Mul on üks hea lapsepõlvesõbranna, kes kunagi ammu kambakesi jalutades jälgis alati, et kogemata ka ma ei juhtuks ta uue poiss-sõbraga kõrvuti jalutama. Ma võibolla poleks ise seda tähele pannudki aga ta ise käis mulle rääkimas, et ma väga ta poisi ekstüdruku moodi ja äkki ma hakkan ta kutile rohkem meeldima jne jne.
Kuigi noormees oli/on ilus, tark ja osav siis ei tulnud mõttessegi midagi üritada. Ajapikku jõudis õnneks sõbranna ka arusaamale, et ka tema on väga ilus, tark ja osav ja meie kõigi head pingevabad suhted kestavad senini.
Peale 1t erandit olen õnneks osanud üpris hästi omale sõbrannasid valida. Mehi kahjuks mitte 😀
Ehh, arvatavasti ma ise räme uss, aga… mitu ilusat aastat tagasi väga noor olles. Läksin lahku oma esimesest. Tema eks tüdruk oli aga minu kunagine hea sõbranna ja kui mina siis selle tüdruku eksiga(oma esimesega) käima hakkasin pärast nende lahkuminekut, kadus meie sõprus ära. Kui mina sellest tüübist lahku läksin, hakkasime mingi aja jooksul uuesti suhtlema selle neiuga ja siis tekkis mul/meil idee, et lähme ka samale kruiisile, kuhu see tüüp läheb mingite oma sõprade ja sõbrannadega ja seal hulgas oli ka neiu, kes meie mõlema suhet selle noormehega alati ussitas. Me ei olnud talle meeltmööda ja tundus, et nende vahel hoopis on miskit, aga hiljem selgus, et siiski pole. Aga – mõeldud tehtud, läksimegi sinna kruiisile. Lõpuks oli samal laeval see noormees oma mingi uue kallimaga (see selgus hiljem), noormehe ekseks tüdruk, kes ühtlasi mu sõbranna, siis tema uue noormees ja mina, tema eksina, kes võttis endale mänglult kaasa ka noormehe, kellega suhet teesklesin. No, oli kaasas ka teisi inimesi ja kui tantsukeerutamise aeg kätte jõudis, tegin nii enda kui ka tema margi maani – ma läksin ta ette ja tantsisin nagu lollakas ja ilkusin, et kas ta ei oska tantsida või tema praegune kaasa ei tea, kuidas tantsima peab. Kui teda veel sellel õhtul nägin, karjusin üle laeva saali, et ta on eiteamis. Igatahes, kui enne oli meil alles raasuke sõprustki või võimalust saada kunagi taas sõpradeks, siis sellel hetkel see kadus ja mind kustutati kõikvõimalikest listidest ja see tema eks ka. Selle neiuga suhtlen siiani ja käime koosistumas. Ja nüüd vanemana olles mõtlen, et appi, kui rumal saab olla. Mis lollid ideed nooruses pähe võivad tulla oma valu välja elamiseks jne. Aga mingismõttes ongi noorus ju õppimiseks, seega tasub loota, et kui ma teda ühel hetkel üksi kuskil näen, võtan julguse ja ütlen, et see oli kõik niii omgfkkkking rumal.
Ammu ammu oli see kui ootamatul hetkel oma tollase noormehe ja sõbrannaga kokku juhtusin. Seda ma ei mäleta miks nad väitsid end koos “aega veetvat”. Igastahes saatsime kutiga selle sõbranna bussile kui kutt teatas, et nad just tulid tema juurest seksimast. Ma arvasin, et ta teeb nalja. Olevat just käsikäes jalutanud kui mind märkasid ning käest lahti lasksid. Helistasin sõbrantsile ja küsisin, et mis jutt see nüüd on. Sõbranna ajas alguses tagasi, kuid kui ütlesin, et kutt tunnistas ülesse, siis küsis sõbranna telefonis üleolevalt, et: “Aga mis siis?”.
Mõistsin kohe, et sellistel inimestel ei ole minu silmis väärtust. Seetõttu ma seda suurt “armastuse” hingevalu ei tundnud. Samas tundsin kibedat pettumust, sest oma naiivsuses arvasin, et sõprus on igavene ja nii sõpruses kui suhetes on ikka tehakse kõik, et kallile inimesele mitte tahtlikult haiget teha. Olin siis üsna noor ja ei oleks iial arvanud, et sellisel viisil teisele nuga selga lüüakse.
Sõbrantsiga suhtlesin ikka edasi. Kord mitu aastat hiljem jäi sõbranna autosse kui tema noormehega kahekesi noormehe juurde läksime, et saaksin tualetti kasutada. Pärast sõbranna kurtis kuidas ta oli kartnud, et kahekesi seal üleval nahistama hakkame.
No hallo kosmos tõesti.
Kättemaks ei huvita ja sõbrannale halba ei soovi, kuid tunnen ikka, et ühel hetkel teeb saatus omad käigud.
Mallu, mul selle kohta kohe üks pikem jutt , aonult et natuke teised tegelased sees, kui huvi tunned siis kirjutan sulle meilile 🙂
anna takka!
Kiri teele saadetud, sorri kui palju vigu, tahvlikaga pole just kõige mugavam trükkida. Ja kuna elektrit pole ei saa teisse, aga vast saad aru 🙂 .
Eks jah tuleb ikka valida sõbrannasid. Minul ka enam head sõbrannat pole,kuna nad leidsid parema sõbranna ja enam minuga ei suhtle 🙂
Mul oli ka üks selline juhtum,et olin ka sõbranna kaudu saanud tuttavaks ühe noormehega.
Olime siis koos ja kõik oli ilus kuni sõbranna arvatavasti minust kõigile halvasti rääkis ja ütles et ma üldse imelik. Siis lihtsalt ükspäev noormees ja arvatav sõbranna suudlesid mu ees ja nende arust oli see veel naljakas. Tegid mulle ära niiöelda.
Kuid hetkel näen kui õnnetu elu neil kahel on ja kõikidel kes mind tollal kiusasid ,siis mul isegi hea meel et nii läks. Komistasin kivide otsa ja sain palju haiget,kuid see viis mind paremasse ellu .
Hetkel olen õnnelikult suhtes oma kallimaga,elame koos ja me tahame isegi varsti kihluda ja ka abielluda 🙂 ja ka kunagi väikseid pisikesi, uusi liikmeid enda perre 🙂
Komistage kivide otsa ja küll teile ka kunagi ilmub see noormees,kes vaatab ainult teid ja saadab teised naised kukele 😉
Oli üks suvine pralle jälle minu perekonna suvilas käsil ja seltskonnas oli nii minu parim sõbranna kui ka eks , kui jook hakkas otsa saama siis pidime uue järgi minema , sõbranna jäi siis nö sauna kütma ja eks kuttidega õlletama , läksin siis sõbraga kaasa , oli suht hämar kui liikuma hakkasime , joogijahilt tagasi jõudes ei leidnud ma oma sõbrannat ja eksi kuu-saa-gilt , otsisin kaua ja lõpuks avastasin nad oma ema voodist , täis nagu sitikad ja raiped seksisid seal , võtsin tooli , panin toa nurka ,istusin ja vaatasin siis kuidas nad seda teevad ,, sõbranna oli nii täis ,et kui nad koerapoosi teha üritasid vajus ta küllili ja nii mitu korda , ma hakkasin naerma ja plaksutasin käsi ja hõikasin braavo-braavo , ei ma ei lõpetanud nedega suhtlemist , ma käitusin nii nagu nad väärisid ,et nendega käitutakse , eksiga ma enam koos ei olnud , ta lunis mind kuid tagasi ja ütles ,et see oli kohutavaim viga mille tegi , seda ütleb ta siiani , sõbrannaga suhtlen ma tere ja head aega tasandil , ta on mulle palju vabandavaid kirju kirjutanud , aga need ei morjenda mind , see on kirjutamata seadus ,et ükski sõbranna või sõber ei kepi kellegi kutti või naist ja ei sebi sõprade ega sõbrannade eksidega .
Mul on millegipärast jumala pohui kui keegi mu eksiga sebida tahab. Lahku on ju põhjusega mindud, ja kui tõesti omal nahal on vaja järele proovida, siis palun väga 🙂 kuti teadlik ülelöömise vajadus oma sõbrannalt on muidugi täiesti ebanormaalne. Isegi võõralt proovida üle lüüa kedagi teadlikult on minumeelest ebanormaalne. Sellisel juhul tasuks ka meeles pidada, et kui said endale kuti, kes oma naist sinuga pettis, siis võib sind vägagi tõänäoliselt sama saatus tabada. Ei taha ju endale meest, kes on võimeline petma ja sa oled sellele lausa ise tunnistajaks olnud. Nii et mõrdsõbrannad – pange omal vaim valmis!
Sain eelmine kevad tuttavaks ühe üliägeda tüdrukuga. Meist said selhetkel väääga suured sõbrannad, Tutvustas mulle ka oma sõpru. Suve veetis ta soomes, sügisel kolis minu juurde, kuna käis koolis ja andis kevadel enda korteri ära. Sügis oli jubeäge. Muud me ei teinud kui jõime ja pidutsesime. Hakkasin tema sõpradega järjest paremini läbi saama. Ükskord kutsus üks tema soomes töötav sõber mind enda juurde istumisele. Helistasin sõbrannale, et kas ta ka tuleb. Vastus sellele oli see, et teda ei ole keegi kutsund ja tema ei tule. Okei. Läksin siis üksi. Nimelt hakkas mulle üks tema sõpradest meeldima ja tema oli ka seal istumisel. Sellest ajast peale hakkas sõbranna järjest kummalisemalt käituma. Lõpuks ei olevat tal minuga enam millestki rääkida olnud ja pidudele minuga minna enam ei tahtnud. Enam ei suhtle ja tema sõpradega saan siiani väga hästi läbi. Silmarõõmuga hakkasime aastavahetusel ”käima” ja tänaseks ehitame koos oma kodus ja ootame titat 🙂
Kahju, kui mõnel inimesel on kahju oma sõpru ”jagada”
Ma olin kunagi armunud ühte poissi, ta sai minu kaudu mu sõprade seltskonda ja siiamaani käivad läbi, ma ise olen sealt eemaldunud AGA! tol ajal kõik mu sõbrannad muidugi teadsid mu meeletust crushist jne. Käisime tüübiga paar korda väljas ja ta tuli isegi meie klassireisile, kus üks mu sõbranna temaga ameles. Sellest sain ma alles hiljem teada, sõbranna ise tundis ennast nii halvasti, et ma vihane ei olnud, ainult löödud natuke. Siis oli üks mu teine sõbranna selle kutiga ühel peol, sai ka ameletud. Siis ma olin juba vihane wtf mismõttes!? Ja siis üks kolmas sõbranna magas temaga, siis mul oli juba ükskõik. Mõttetu vend ilmselgelt. Neljas sõbranna oli ka natuke kutiga susistanud. Uskumatu mõelda. Sõbrannad said tüübiga actionit ja mina ei saanud üldse. Mille üle mul on nüüd nii uhke olla. Sõbrannad käitusid nõmedalt aga ma pikka viha ei pea, head sõbrannad on ikka edasi va. üks (ülla-ülla)
Minul oli kaks head sõbrannat, kellega tegime kõike koos. Me olime rohkem õed, kui sõbrannad. Meie kandis käis suviti üks poiss Ameerikast vanaemal külas. See kutt oli tõsiselt HOT!!! Mul ja sellel kutil tekkis kohe klapp. See suvi oli tore ja me selle poisiga ei tahtnud suhet vaid lihtsalt lõbutseda. Kahjuks aga olid mu sõbrannad armukaded ja hakkasid meie kandis mind laimama ja nad suutsid praktiliselt kõik mu vastu ülesse keerata. Kõige hullem, mis nad tegid oli see, et kleepisid tänavatele kuulutusi “Helista mulle – mõtlen vaid sulle” ja all
oli muidugi minu number. See oli lihtsalt jube…. Peale seda
suve nad minuga ei rääkinud ja mina sain teada millis
ed mõrrad osad olla võivad. Selle kutiga aga me kohtusime veel 4 suve…
Suht sarnane teema. Olin küll värskelt oma nö kallimast lahku läinud aga tunded olid veel oi kui soojad… ja valu suur. Toeks oli alguses tolleaegne parim sõbranna, kes oli ka üsna hiljuti oma mehest lahku läinud. Rääkisime iga õhtu tunde ja olime üksteise jaoks olemas. Vähemalt nii ma arvasin. Üsna kiirelt aga hakkas sõbranna eemale hoidma ja ühiste sõprade kaudu tuligi välja, et nemad on nüüd üksteist leidnud… kuigi nad tundsid üksteist juba enne mind aastaid ja pole kunagi üksteist enne eriti sallinud??? . Ei olnud küll petmine aga tundsin ikka end väga reedetuna kuna sõbranna oli ainus inimene kellele usaldasin absoluutselt kõik. Oma mõtted, tunded jne jne. Seega teadis ta täpselt kui palju haiget ma saan aga nojah… kusjuures mehest praegu eriti puudust ei tunnegi. Valusam oligi parima sõbranna kaotamine. Ju see oligi mulle see õpetuseks, et ei tasu kedagi niipalju usaldada.
Kuna sõpruskond meil kõigil ühine siis ikka paar korda aastas jooksen neile otsa aga ei suuda ikkagi head nägu teha ja lasen suht jalga alati. Eks on küll mitu mitu korda vabandamas käinud ja tahaks, et me kõik rõõmsalt koos edasi aega ühiselt veedaks aga lähema 5a sees ma küll seda võimalust ei näe 😀 Kuigi ühistele sõpradele teeb see ürituste planeerimise keeruliseks aga no mina ei keela neil kuhugi minna. Ma ise valin mitte osaleda sel juhul. Lapsik? Võibolla aga mu tunded on tähtsamad.
Peale seda intsidenti olen hakanud üldse ennast ja oma tundeid rohkem esikohale seadma ja usun, et see pole mitte paha 🙂
Ei soovi küll ka vanale sõbrannale halba aga kui eksi ca paar kuud tagasi ühes klubis teise naise seljas pm nägin siis see tegi küll südame kuidagi kergeks ja rõõmsaks 😀
halvasti käitutud* 😀
Issand jumal, KUSKOHAST te selliseid poisikesi ja tõpraid leiate?
Ma pole kunagi nö sõbrannatanud, isegi pubekana mitte. On olnud mõned sõbrannad, kellega olen suhelnud mingi ajaperiood, seejärel on elu meid lahku viinud ja vähemalt mina ei viitsi suhteid kunstlikult soojendada. Aga nendele pole ma päris isiklikke ja valusaid asju rääkinud. Veel on paar sõbrannat, kellega vahepeal on olnud mitu aastat suhtluspausi, aga kokku saades poleks nagu midagi muutunud ja võime tundide kaupa rääkida ja südant puistata.
Seni pole mind ei petetud, reedetud ega minuga halvasti käitunud. Minu peale pole isegi häält tõstetud, sest ma ei talu endaga sellist käitumist. Ja loomulikult olen ma ise samaga vastanud.
Jutt jäi poolikuks 😀 igatahes vihkan sõpruse mängimist, kellele seda vaja on. Ja siis mulle tuli meelde, et ma olen ise oma parimale sõbrannale tõbras olnud.
Nimelt tema oli lahku läinud juba oma kutist ja me siis kolmekesi tsillisime selle eksi korteris ja see eks hakkas lollitama ja mulle ligi tihkuma. Sõbranna ainult naeris selle üle, mina siis mõtlesin, et pole miskit hullu. Suudlesime niisama ja kolmekesi läksime ühte voodisse magama:D kus see eks mulle käe ümber lohistas, ei pannud väga pahaks ka. Aga hommikul oli jama suur, sõbranna läks uksi paugutades minema. Kas ma siis käitusingi halvasti?? Eks ja, aga sõbranna ei teinud algul teist nägu ka, kuna me bestid siis ta oleks võinud mulle näkku ka karjuda, et ära tee, miskipärast ta seda ei teinud.
Aga lõpp hea, kõik hea. Parimad sõbrannad oleme siiani ja suhtlen vahest ka tema eksiga.
Sellisest käitumisest teismelise eas saan aru, paljudele pole kohale jõudnud moraal jne.
Aga kui nii käitub ka 20, 30 või veel vanem.. siis on suht jube ikka mõelda milline inimene võib olla.
Minul oli ka kunagi selline sõbranna 🙂
Olin just leidnud oma praeguse mehe, semminud temaga paar kuud, kõik oli lust ja lillepidu nagu see alguse värk ikka on, praegu ka veel.
Mingi hetk tahtis mu tolleaegne sõbranna hirmsasti meiega kaasa tulla, vahet pole, kuhu me läksime, mätsis ta end seltskonda.
Üks hetk hakkas mul mees kurtma, et ta ei taha mu sõbrannat enam kaasa, kuna ta ei käitu just vastavalt staatusele. Muidugi ei saanud ma aru sellest. Kuni läksime mingile peole, olin väsinud ja tahtsin magama minna, mees tahtis kohe kaasa saada, kuna ei soovinud sõbrannaga jääda peole, selle peale hakkas muidugi neiu ikka lunima, et ma ei võtaks meest endaga kaasa ja jätaks ta ikka peole.
Samal õhtul sai mul nii siiber sellest nuiamisest ja küsisin “Kas sa üritad minu peikat endale sebida???”
Vastust ei oska te elades ka aimata, aga ta küsis “Kus sa seda tead, kes rääkis?”
Siiamaani pole ma selle neiuga suhelnud. Tean, et ta on üsna lõdva püksikummiga olnud, omaealisi ta ei saanud õngele, ka mitte vanemad ja siis ta semmis 20 aastaselt 14-15 aastaste poisikestega, olles seltskonnas kõikidest kaks pead pikem ja mitu korda suurem ja naerualune mitmele inimesele 🙂
Karma is a bitch! Mina olen endiselt selle mehega koos, sest sellel ajal, kui tema üritas mulle selgeks teha, kuidas minu sõbranna teda sebida üritas tegin mina näo, et ei ole see asi midagi nii, ta on ju mu SÕBRANNA, tema ei teeks ju nii ;)!
Sinu jutt pani mõtlema, et kas mul ka midagi sellist juhtunud. Väga nagu pole, aga mul pole kunagi sõbrannasid palju ka olnud, ma lihtsalt ei suuda feik sõprust teeselda.
Minul on alati sellised õnnetud nn suhted olnud.
Esimene mis meelde tuli, et olin kutiga koos. Suhteliselt noor olin. Teismeeas vms. Sain tuttavaks selle kutiga kuna mu sõbranna elas kõrval majas. Meil susises juba korralikult. Koguaeg messisime ja veebisime jms. Ühel hetkel tahtis ta suhet. Olin nõus. Kõik oli tore ja ühel hetkel jäid need messimised ja asjad ära ning ta jäi kuidagi külmaks ja kaugeks. Siis sain teada, et ta sebib juba mu sõbrannaga. Ja ei läinudki kaua, kui nad suhtes juba. Aga mulle ei öelnud see kutt midagi. Nii ma siis olin nagu mingi debiilik, kellele midagi ei öeldud. Isegi sõbranna ei öelnud. Nad ei olnud kaua isegi suhtes. A.l kaks kuud.:D
Mu kunagine parim sõbranna, kellega olime 6aastat ninapidi koos 24/7 lõi mulle korralikult noa selga, kui hakkas 3aastat tagasi vaikselt mu eksi üle võtma. Alguses oli tal vabandusena vaja öömaja Pärnus, sest ta tahaks jubedasti ühte sõbrantsi näha ja hiljem juba oli ju niisama lahe midagi koos teha, minu mehega, salaja. Kuna ma ise palju aega välismaal tööl veetsin, siis ei teadnud ma kodusest seisust mitte midagi. Mingi hetk tekkis mul endal välismaal uus silmarõõm aga kuna mul kodus oli kallim olemas, siis mõtlesin, et võtan suve vabaks töölt ja lihtsalt olen kodus, naudin suve ja kallimaga koos olemist. Saan mõtted selgeks jms. Mis aga selgus mu suureks üllatuseks, et kodumaal oli asi juba ilma minuta edasi liikunud ja kodust eest leidsin tuttava spordikoti, mis oli küll diivani alla lükatud, et ehk ma ei märka vms… Sõbrants oli kodust minema aetud selleks ajaks vist kui mina koju tulin. Igatahes leidisn tsiki asjad ja kutt ei hakanud vastu puiklema, tunnistas üles, et see mutt sea juba ammu pesitseb. Jäin ilma sõbrannast, kui ka heast mehest. Neil nüüd 8kuune poeg. Kuna ma eksiga saan super hästi läbi, siis naudin ma tal külas käimist aeg ajalt, kui Eesti satun. Veel enam naudin aga seda peitu pugevat pilku ja alati punaseks minevat nägu, kui tsikk mind uksest sisse astumas näeb.
Pole temaga kaks pool aastat korralikult suhelnud. Mingi aeg ta avastas, et ma temaga ei suhtle, siis ta küsis, et miks. Vastuseks sai, et ta peaks ise teadma. Peale seda oli vaikus. Nüüd on hakanud jälle vaikselt lootma, et ma temaga ka suhtlen, sest käin külas last vaatamas. Aga ta on selle mõttega väga vales kohas. Tema koht minu silmis jääb madalamaks kui muru. Laps on tore ja eks on hea isa.
Mult võttis ka mu parim sõbranna kuti ära, aga nüüd kolm aastat hiljem olen ikka sellesama noormehega koos ja õnnelik, ja mõtlen, et tagasi sain raisk 😀 parim sõbranna on nüüd üks vihatuimaid isikuid nii mulle kui ka mu noormehele (sai ikka lõpuks aru, et too vana mõrd) :)) muidugi on see pikem jutt ja väga valus periood oli ka ja siiani ei taha meenutada, aga kokkuvõte siis selline 🙂
minu meelest on sellised “kokkuleppelised reeglid”, et parima sõbranna kutti ega eksi ei puutu, ikka väga olulised, aga näed, nii palju rikutakse, kartmata isegi head sõprust kaotada. marru ajab 😉
Kõik minu parimad sõbrannad, keda on kolm, ei keeraks mulle ealeski sellist sitta. Samas suhe nende kõigiga on arenenud pikkade aastate tõttu ning on alati alanud soojast või mitte nii soojast tutvusest. Sõpradeks oleme alati saanud aegamööda ning märkamatult. Ühe oma parima sõbrannaga ei suuda me kumbki siiani meenutada, kuidas meie kolme aasta pikkusest tutvusest järsku sõprus kasvas (ma arvan, et see oli pärast seda pidu, kus ta mulle tunnistas, et on avaliku urineerimise eest trahvi saanud :)).
Siiski oli ka mul kunagi sõbranna, kes pärast paari kohtumist juba minuga ühiseid plaane kokku leppis ning pidevalt helistas ja oma kõige intiimsemaid lugusid minuga jagas. Mul oli ainult hea meel, sest toredaid inimesi on ikka oma ellu vaja. Sellegipoolest tekitas miski tema liigses avatuses minus väga suurt ettevaatlikkust. Ja mõned kuud hiljem pihtiski tema parim sõbranna mulle, et neiu näol oli tegemist kroonilise valetaja ja kleptomaaniga. Küll meeldis tal inimestes kaastunnet tekitada, rääkides ulmelisi lugusid kõigist lähedastest, kes ära on surnud ning ka kadedust või imetlust, lugudega, et keda kuulsat ta ikka tunneb ning kellega koos on pidutsenud. Ega ma neid lugusid tõe pähe ei võtnud. Ma pole nii naiivne, et usuks, et kõik see võib ühe inimesega juhtuda.Pärast avastasin nii mõnegi oma asja tema kodust, kuid pigistasin silma kinni. Vahepeal meie suhtlemine vaibus, kuid aasta pärast jällegi soojenes. Eks ma siis ükskord tunnistasin talle, et tean tema probleemidest. Küll vabandas ja lubas muutuda, tagastas mulle ka minult varastatud asjad (ise ta muidugi ei mäletanudki, mida ta minult pätsanud oli). Hea samariitlane nagu ma ikka üritan olla, ütlesin talle, et kui tal on probleem, siis ikka pöördugu minu poole ja saan kasvõi moraalseks toeks olla, aga ta PEAB minu vastu aus olema. Lubas ja kõik oli kena. Pärast seda meie suhtlemine vaibus taaskord ning pole siiani soojenenud.
Igatahes, mida ma selle pika jutuga öelda tahtsin, on see, et minu kogemuse järgi võtab tõelise sõpruse arenemine ikka omajagu aega. Kuigi on olemas inimesi, kellega võib juba esimesest kohtumisest saati tekkida fantastiline klapp, siis sõbraks julgen ma nimetada vaid käputäit inimesi, kellega omavaheline sümpaatia ei jahene ka pärast paarikuist (või ekstreemsem variant, paariaastast) suhtlemisvaegust. Tõelised sõbrad on nagu perekond.
Minul juhtus ka paar head aastat tagasi selline juhus, kui mu sõbranna võttis mu noormehelt ühel “pinna”peol suhu.Mu noormees ja mu sõbranna olid täiesti mälus. Peale seda katkes igasugune suhltus, kõige pealt sõbrannaga, siis pärast noormehega! Elu on seiklus:)
Mul ka oli kunagi selline korterikaaslane, kes mu asju külmkapist ära sõi. Asemele kunagi ei ostnud muidugi, reaktsioon oli umbes selline, et ups, ma ei teadnud. Mingi aeg kolisime teise korterisse, kus meil oli 2 uksega külmik, kummalgi siis oma pool. Minu poolelt kadus ikka aeg-ajalt toitu ja mahlasid ja limonaade. Ma mingi aeg arvasin, et äkki ma kujutan ette. Märkisin isegi markeriga pudeli peale, kuhu maani ise joonud olin 😀 siis sain aru, et ei kujutanud ette. Tema hambapasta kestis ka alati kordades kauem kui minu oma, kuni selle ajani, mil ma hakkasin hambapastat oma toas hoidma. 😀
Muidu oli tore tüdruk, aga kohati kummalised harjumused, eriti arvestades seda, et tema käis juba mitu aastat tööl, mina käisin alles ülikoolis.
Olid ajad 😀
No, seda lugu lugedes ma lihtsalt ei saanud enda oma mitte rääkida..Minu lugu nimelt selline (väga sarnane sisu, aga natuke drastilisem lõpp), et oli minul üks hea ja kallis sõbranna A. ja tolleaegne peiks S. Ma kinkisin sõbrannale Rootsi kruiisi ja võtsin kaasa veel 2 tolleaegset kursaõde. Bronnisime peiksiga kajutid suht kõrvuti ja tema oli siis oma kuttidega teises kajutis. Enne kruiisi olime aga suutnud peiksiga räigelt tülli minna, aga reis ju sellegipoolest ära ei jäänud. Kõik algas lõbusalt ja nagu ikka, võtsime plikadega mõned soojendusnapsid, et pärast laeva peale elu uurima minna.. Mingil hetkel hakkas kõrval kajuti kutid nõudma topse ja kõiksugu muud kraami, mida mina pidin sinna sokutama. Ühel hetkel teatas sõbranna A., et läheks õige vaataks, mis kutid teises kajutis teevad. Mina muidugi vaidlesin vastu, et ei lähe kuskile, ma peiksiga tülis ja pole vaja surkida seal. Lõpuks siiski läksime ja mina üritasin S-i võimalikult palju ignoreerida, suheldes tema sõpradega.. Läks aeg mööda ja mõtlesime laeva klubisse jalga keerutama minna. Veeresime juba kõik kajuti uksest välja ja uks sulgus minu järel.. Järsku avastasin, et keda pole, on A. ja S. Jooksin kuttide kajuti juurde tagasi, aga uks oli suletud. Kuna A. oli koguaeg mulle teadaolevalt veidi kerglaste elukommetega tütarlaps, polnud mul kahtlustki, et midagi kahtlast seal toimub.. Tampisin tükk aega ukse taga ja karjusin, et laske mind sisse, aga vastu tuli vaid: “Oota, mine ära, ma tulen järgi”.. Sel öösel A. meie kajutis ei ööbinud..Järgmisel päeval valetati mulle jõhkralt näkku ja tehti lolliks, et ma kujutan asju ette. Mitte keegi juhtunust ei rääkinud ja minu draama vaibus ka suht kohe. Nõme oli see, et A. rääkis mulle koguaeg, et jätku ma S. juba maha, et ta teeb mulle haiget jne.. Ühesõnaga oli paras lipitsev lipakas. Asi tuli välja alles aasta hiljem, kui olime S.-ga lahku läinud ja lugu oli päris rõve. S. oli oma sõbrale ise rääkinud kelkides, kuidas A.-le kajuti WC-s khmm..anaalseksi pakkus. .. Mida sa, hing, selle peale kosta oskad?! Ma olin šokis, aga mitte sellepärast, et see asi juhtus, vaid pettunud inimestes, kes minu eest seda varjata suutsid ja mind lolliks tegid, pettunud iseendas, et olin kaotanud eneseuhkuse olles selle inimesega veel koos peale seda ja ise mitte midagi teades. Pettunud A.-s, kes valetas mulle näkku ja sõimas mind idioodiks, kui ütlesin, et tean juhtunust..Aga loomulikult sain õppetunni terveks eluks! Jõudu ja jaksu sulle, Mallukas!
Mul midagi nii traagilist ei ole, aga usun, et sobib rääkida siiski:
Me käisime siis alles koolis. Noh, nii seitsmendas või kaheksandas klassis said meist parimad sõbrannad. Või noh…mina arvasin, et said. Igatahes jooksis ta iga väiksemagi mure korral minu õla najale ulguma, kui raske tema elu ikka on, ja kuidas üelüldse kõik teda vihkavad. Kuulasin muidugi iga kord ära ja aitasin kõiki neid pahasid kiruda. 😀 Eks ma ise olin muidugi hirmus loll, ja rääkisin talle ka selliseid asju, mida igale ühele ei räägiks. No ma tõesti uskusin, et ta ei ole selline valelik lita, kes kunagi KÕIK välja lobiseb ja poole veel juurdegi paneb. ( Oh ei, mul ei olnud tripperit või voodi alla peidetud laipa. Tegelikult polnudki midagi sellist, mida häbenema peaks, aga vahet pole- reetmine on reetmine.)
No ja kuna ta ikka mitu aastat suutis normaalset inimest mängida, siis ma pidasingi teda enda parimaks sõbrannaks.
Asjad kippusid imelikuks, kui ta läks ühe eidega riidu. Kuna ma ise olin selle sama tibiga ammusest ajast juba, noh, mitte kõige soojemates suhetes, siis loomulikult ütlesin ma, mis ma sellistest inimestest arvan. Ja siis jõudis kätte üks ilus päev, kui niinimetatud sõbranna tuli ja rääkis: ” Kuule, see R on jumala tore inimene tegelt! Ma ei saa aru, miks ta sulle ei meeldi? Ta tegelt ise arvab ka, et sul pole õigust tema peale tige olla!” Nagu…sa vihkad teist kogu südamest, räägid mulle, milline ahv ta ikka on, lunid mu käest välja, et “Onju, ta on vana hoor, eks? Ütle siis, et on! Sa peaks minu poolt olema, eksju?” ja siis avastad, et ta on siiski üsna tore inimene ja pealegi lähed ja kaebad sellele ära, et mina tema kohta pahasti ütlesin? 😀 Ei ole normaalne ju!
Noh, ja lõppkokkuvõttes olingi mina hoopis see vastik vana lehm, kes teisi taga räägib. Suur osa pandi muidugi juurde ka, et ma ikka kohe eriti korraliku mõrrakuulsuse saaksin. ( Praeguseks on nii savi sellest juba ammu- las siis arvavad, mis tahavad.)
Peale selle, et “sõbranna” mingi erilise iduga sõbrustama hakkas, otsustas ta kõigile, kes kuulata viitsisid, kõik välja lobiseda, mis mina talle kunagi olin rääkinud.
Kui ma siis küsisin, et mis sul viga on, et miks sa selline idioot oled, siis ta vastas, et ta ei tea küll, et midagi valesti oleks, ja et ega tema ei räägigi- tema ei tea üldse, kes räägib ja miks räägib! ( Yeah..right…kõik teavad rääkida neid asju, mida mina ainult talle rääkinud olin. )
Mõnikord ma olen teda ikka näinud ka. Kui märkab, et ma olen läheduses, siis tavaliselt pöörab ruttu pea ära või lidub minema- ju südametunnistus on ikka mustavõitu.
Mulle on soovitatud, et rääkigu ma kõik need asjad ka välja, mis tema mulle usaldas kunagi, aga ma ei hakka. Ma leian, et ma ei hakka ehk nii madalale langema, et kellegi isiklikke asju välja lobiseda.
Aga vähemalt nüüd ma teab, et mitte ühtegi inimest ei saa usaldada ja mingit erilist sõbrannandust sellel tasandil, et ma kellelegi kõigest rääkida saaksin, ei ole olemas.
Einoh, võib muidugi teistega hästi läbi saada ja juttu ajada, aga enne peaks tõesti kümme korda mõtlema, kas tasub ikka kõigest rääkida. 🙂
A mind hullult huvitab, et kuidas ja milliseid lauseid karjudes öeldakse? Sest ma ise ei oska karjuda! !! Ajuvaba! Ma nagu ei leia sõnu jne. Ütle mingi näidislause pliis, mis sa neile tookord karjusid 😀
Mul muidu on sõbrannadega iisi. Mul lihtsalt pole neid.. vb sp et mulle ei meeldi klassikalised backstabberid ja olen ülivaliv? 1 lapsega sõbranna on. Elab pärnus, pole näind aastaid. 1 sõbranna elab soomes, pole näind aastaid. 1 berliinis… 1 hakkas narkomaaniks… ehk siis ma suhtlen nendega heal juhul 1x aastas põgusalt. Ja oiiiiii kui närvi mind ajab iga maalima artikkel, kus on iga probleemi lahenduseks kirj “suhtle sõpradega” või “tee midagi koos sõpradega” …. MUL EI OLE SÕPRU!!!! :((((((
Tead ma ei ole ka suurem asi karjuja. Aga ma vist korrutasin, et KAS TE TEGITE MIDAGI VÄ???! Ja KÄI VITTU! ja PÕLEGE PÕRGUS!!
haha no tubli. Jätan igaksjuhuks meelde. Samas on see ilmselt mõttetu, sest kui ma närvi lähen siis ma lihtsalt nuuksun nagu mingi halekott ja sõimamisest-karjumisest ei tule eriti midagi välja 😀
Haha, sama. Kolisin pealinna koos elukaaslasega, peale seda jäi sõbrannadega suhtlus natuke vaiksemaks aga siis kui ma veel lapse ka sain (enamusel sõbrannadest lapsi ei ole) ei suheldud põhimõtteliselt üldse enam.. Üks lausa konkreetselt ütles, et pole enam minuga millestki rääkida (mitte, et keegi üldse üritanud oleks…) Ja nüüd ongi nii, et mees vahel küsib, et kas ma nt sõbrannadega tuulutama ei tahaks minna? No mis krdi sõbrannadega?!?
Jaa, see on tohutult kohutav. Mul on küll sitaks tuttavaid… ja siis ma hakkasin oma praeguse elukaaslasega koos olema ja selgus, et need tuttavad on kõik ühised ja siis viisakusest helistatakse nüüd alati talle esimesena (ilmselt kuna tuttavad on ka suures osas meessoost) ja ma ei taha mõelda, mis saab siis kui ma peaks oma mehest lahku minema ja need ühised tuttavad oma peades arvavad, et nüüd peaks hakkama pooli valima ja nooo bro’s before hoe’s ju? Ja siis ma surengi üksindusse ja ei saa mitte kuskile minna, sest Tartu on nii häbiväärselt väike ja oma kodulinna Tallinna ei saa ma minna enne, kui kool läbi (2 aastat veel) ja hoiaks jumal mind selle eest, et selline asi, kui ta peab juhtuma, ei juhtuks enne seda kahte aastat, sest samas linnas ma tõesti sedasi elada ei suudaks ja kardan, et kool jääks siis pooleli… Ja see oleks tohutult ebaaus, sest siis kaotaks ma koos oma mehega ka kõik oma varasemad tuttavad, kes siin linnas on tekkinud. See kõlab mulle nagu õudusfilmistsenaarium lausa.
Hmm, ma olin just lahku läinud oma kutist. Me polnud küll kaua koos olnud, aga, no mina arvasin et asi on tõsine. See selleks. Eksiga saime sallivalt läbi, ja ta kutsus mind isegi ühele peole, mis asus üpris kaugel. Oli veel kahe autoga sõit, ja kuna ma ei tahtnud üksi minna, kutsusin oma parima sõbranna ka kaasa. Kohe algul tundus veider.. Mina olin siis ühe auto juht, ja eks ja sõbranna olid teises autos.. kahekesi, kuigi minu autos oli sõbrannale ruumi küll.. ookei, mis siis ikka, äkki kujutan ette.. Kõudsime kohale, kudrutas sõbranna ainult eksi ümber. No ma olin enast üpris väljas, aga ei tahtnud neist häirida lasta. Ikkagi pidu pealinnas ootamas. Mina vist ei läinud öösel magamagi, ja hommikulgi oli veel tuju hea, hetkeni, kui läksin sõbrannat otsima, kes tagatoas mu eksiga toorelt nikkus…
Aastad möödas, ja saime sõbrannaga suud puhtaks räägitud. No viha ei pea, aga nüüd on ta lihtsalt sõbranna väikse tähega..
Viimane lause on super 😀 !!
Aastaid tagasi läksin koos sõbrannaga nüüdseks eksi sünnipäevale. Kuna ma pidin järgmisel päeval vara tööle minema jäi pidu mulle lühikeseks. Head pidu soovides läksin kõrval majja magama.
Hommikul peopaigas oma kotti otsides sain pihku kellegi rinnahoidjad ja meeste trussikud. Paanikat ei teinud kuna tuba oli pime ja magavate inimeste nägusid ei näinud. Millegi pärast tuli tahtmine ikka oma mees üles leida ja nii käisin kõik magavad inimesed läbi ja mida ma ei leidnud oli mees. Suundusin siis tagasi esimese voodi juurde (oma südame rahustuseks panin ka tule põlema) mis ma siis nägin – voodist, kus ma otsisin oma kotti ja leidsin hoopis aluspesu magas minu mees magusat und, sõbranna tema peal. PALJALT!
Armastus on pime ja andeks ta sai ning elasime 3-aastat koos enne kui taipasin milline naiste mees ta minu seljataga on ja me teed lahku läksid
Mul on ka neid sõbrannasid ikka igasuguseid olnud, aga kuna ma ise olin ka kunagi pubekast mõrd, siis ma olen kõik jobudused suhteliselt andeks andnud. Aga kooselu koha pealt. Ma olen alati see koristaja, sest mul on ju ilmselgelt kõige rohkem aega. Ja ükskord pesin käpuli maas põrandat, kui sõbranna oma talvejalatsitega üle pestud põranda “supsas”, sest telefon jäi tuppa… Ja no toit. Kallist müslipakki hakkasin lõpuks oma toas laua kõrval hoidma(issand, kui labane see nüüd tagantjärgi mõeldes tundub:D)
Sõbranna keda nüüd nii kutsuda pole ilus 😀 . Sest ta pole seda sõna väärt . Ta oli selline kellele meeldis asju ette kujutada ja elu huvitavamaks valetada . Okei see selleks , kellele ei meeldik paar välja mõeldud seika kuskile jutu sisse ära mahutada et huvitavam oleks . Igastahes käisime koos linnas pidu panemas ja üks kutt tuli muga rääkima ja me rääkisime suitsuruumis pikalt . Kuni tuli sõbranna ka tossama ja hakkas flirtima selle tüübiga . No siis oli savi kuna mul polnud selle tüübiga ju midagi. Mulle ta lihtsalt meeldis . Läksime siis wcsse nina puuderdama “sõbrannaga” mille käigus rääkisin talle et see kutt meeldib mulle nagu räigelt . Sain siis vastu vaid väga kelmika naeratuse vaid . Tantsisime ja järsku nägin oma lapsepõlve tuttavat ja läksin taga lobisema . Sõbranna siis kasutas juhust ja kutsus selle tüübi suitsetama . Ja kui mina olin jutud lõpetanud ja ka suitsunurka suundunud siis sõbranna ütles et läheb ostab jooki . Ja mina jäin selle kutiga sinna . Lootsin et ehk saan esimese suudluse kuna jutt ja kõik klappis . Aga no mis ma siis kuulsin . Mu sõbrannake oli talle rääkinud et ma olen lõtvade elu kommetega ja narkar ja ma ei tea mida veel . Igastahes oli mul tunne et löön seal samas klubis sõbrannale tooli pähe kinni ,sest see tüüp polnud enam huvitatud minuga suhtlemast . Sõbranna vabandas järgmine päev ennasr välja nii : No sorrry kuule ma olin nii täis ja ei tea mida suust välja ajasin . Ma tegin ju ainult nalja ,see tüüp ise süüdi et nalja ei mõista . NAGU DaFUCK no !!!
Punkti ees ei käi tühikut. Palun ära kirjuta nii – see on häiriv.
Telefon teeb seda minu eest 😀
Ma olin 18. aastane, kui minu “sõbranna” mulle sellise käru keeras, et anna minna. Mu tolleaegne meesterahvas oli muusik, kitarrist. Eks oli ennegi probleeme olnud, sest ta lihtsalt ei suutnud kaelariputavatele naistele mitte midagi öelda. Ta lihtsalt vaatas abipaluva näoga minu poole, et ma mida teeks. Aga mina ei teinud kunagi midagi, kurat ole mees ja lahenda ise neid asju. Siis aga hakkas mu tolleaegne sõbranna süstemaatiliselt tegelema mu mehe endale saamisega. Ega esiti ei saanudki midagi aru, kuna kõik käis laadis, olen teie kõige suurem sõber. Siis aga mingil õhtul sättis ta end mu mehe sülle ja kui ma võtsin nõuks õiendada, siis tehti selgeks et ma näen valesti ja saan valesti aru. Lahkusin uste paukudes. Ja mees koju ei tulnud. Kolmandal päeval helistas mulle mu mehe parim sõber ja pidin siis nendega kokku saama. Läksime siis kogu pundiga ühele pinnale, ikka see sõbranna ja mu mees ja tema sõber. Seal alguses tegime peale ja veel siia sinna ning siis mingi hetk sõbranna ei pidanud vastu ja ütles, et ära siin kahtlusta midagi, magasin jah su mehega, ja siis. Ma isegi ei nutnud. Mees ei osanud nagu midagi öelda ja leidis, et võiksime selle kõik unustada. Tegi mulle selgeks, et vemb on ikka sama pikk kui enne ning oleme ikka koos. Eks me siis proovisimegi. Kuskil 3-4 kuud tõelist põrgut, mille jooksul mees ei saanud aru, kelle juures ta olla tahab ning sõbranna ussitas edasi. Asi tipnes miski alkose peaga mingil peol, kus meie nelinurk koos oli (sõbranna oli vanem 26-aastane ja abielus) ning see tipnes meie nii suure tüliga (ikka see sama, et sa kujutad ette jne), mille käigus ma sain endale kulmule sellise armi, mis seda seika mulle siiani meenutab. Mees oli sellises seisndis, et nähtavasti võin olla tänulik, et ellu jäin, sest ma irnusin talle ainult näkku ja tema peksis ja peksis. Siis õnneks sai see asi ka otsa. Sõbranna ja mu mees hakkasid koos elama ja veetsid tublid 1,5 kuud koos, mille järel nad nii tülli läksid, et mees olla ähvardanud, see naise ära tappa kui veel lävepakule ilmub.
Eks see oligi selline segane aeg, kus reaalsus oli nii hägustunud, et mingeid normaalseid otsuseid oli raske teha ja eks tänu sellele ma lasin ka asjal nii kaugele minna. Normaalne oleks olnud lõpetada suhe kohe.
Ma ei saa hästi aru, keda see mees peksis…Sind?
sry, sai vist natukne segaselt kirja, aga jah mind….
Teine kord võiks enne ära saatmist korra üle lugeda. Muidu veidi raske aru saada 🙂
saigi läbi loetud, täitsa mitu korda 🙂
Mina sain küll aru
Aga muide, ma sain oma sellelt eksilt ka väärt nõu tulevikuks ehk ära iial räägi oma sõbrannale kui hea sul mingi kutiga voodis on või kui pikk tal on jne, sest tal tekib uudishimu. Olen seda nõu järginud alates sellest ajast peale. Kui keegi peaks isegi minu käest küsima, et nooooh, kuidas siis ka oli. Vastan ma alati, et oli kah.
No minu sõbranna läks ikka totaalselt üle piiri. Elasime koos, mina, mu poiss, sõbranna ja tema poiss. Ühel hetkel otsustasime poisiga, et kolime ära, kuna poiss-sõber ei suutnud taluda enam minu sõbranna käitumist temaga, oli selline vinguv ja üleolev pidevalt(Minu juuresolekul käitus väga hästi). Olin ilusti ära rääkinud oma erinevad põhjused, miks me ära kolime, kui siis äkki sõbranna maru vihaseks sai ja asju vastu seina loopima hakkas. Üritasin võimalikult viisakalt ja sõbralikult välja kolida, mida varem seda parem, et ikka sõpradeks edasi saaksime jääda, et mitte ajapikku koos elades muud moodi tülli ei läheks, sest koosaelades tekib palju erimeelsusi, lootsingi et nad mõistavad meid ja me saame ikka endiselt sõbrad edasi olla. Samal päeval otsustasin oma eelmisse, vanemate koju sõita, lihtsalt olema ja ütlesin sõbrannale, et mõtlen veel kõik üle ja kui olen otsustanud kolida siis tuleme oma asjadele järgi. 2 päeva hiljem asjadele järgi minnes oli ukse lukk ära vahetatud ja pikka kolkimise peale ukse taga sain sõnumi, et enne raha, siis asjad. Mõtlesin siis et no mida kuradit, mis väljapressimine see on. Raha nõuti ühe asja paranduse eest, mis kogemata rikki läks ja mille pärast varasemalt oli tehtud ka kindel kokkulepe, et järgmise kuu alguses saab see asi parandatud(siis saime veel hästi läbi ja kõik oli tiptop). Kuna olin nii kaugele sõitnud oma asjade järgi siis polnud ma nõus ilma nendeta lahkuma. Õnneks oli mul võimalus kohe neile ära maksta ja sain ka oma asjad, kuid siiamaani on see teema nii ärritav, sest see ei ole lihtsalt normaalne, et mu kunagine parim sõbranna minu väljakolimise peale niimoodi reageerib ja minult raha hakkab nõudma minu asjade eest, öeldes vabanduseks, et kui me oma asjad siit ära viime, siis hiljem nad raudselt neile lubatud raha ei näe. See oli lihtsalt nii haige, et mul pole siiamaani sõnu sellise väljapressimise peale
Raha on vist jah selline asi, mis võib tülli ajada
Tegelikult ei olnudki nagu raha see, mis tülli ajas, vaid see tema käitumine just, sellesuhtes et mina olin lubanud, et rikki läinud asi saab minu poolt parandatud, kõik oli korras, aga kui välja otsustasin kolida siis hakati minult raha välja pressima, kuigi olin nkn lubanud, et maksan ja küsimise peale oleks ka varem andnud, agatülli ajaski just see käitumine ja väljapressimine, et saan asjad siis, kui raha maksan, lnagu ma oleksin talt oma asju osta tahtnud 😀
Hkmmmm…ma ise olen umbes selline “sõbranna” kunagi olnud. Kill me ya´ll now !
Ah, olen ka mina see douche eit olnud, mis siis, praegu räägime TEISTE vigadest 😀
Üks suvi veetsin pikalt välismaal, no nii umbes 2 kuud. Just enne äraminekut tekkis suht kuum teema veel kuumema kutiga. Veidi kahju oli pikaks ajaks ära minna, aga kui peab siis peab. Terve see 2 kuud sms-isime ja chattisime omavahel ööd ja päevad, et oi ma igatsen sind mu elu armastus jne jne. Vastik siirupine jutt käis omavahel pidevalt, nagu noortel vast-armunutel kombeks ikka.:D Kui tagasi jõudsin, sain kohe järgmisel päeval oma sõbrantsidega kokku, et muljetada ja väike snaps ka kõrvale teha. Kui neid nägin, olid nad niiiii teistmoodi, et ma ei tundnud neid enam äragi- uus stiil ja uus muusika maitse jne. Mõtlesin, et noo, okei, ikka võib juhtuda pubekatel nii. Kui oma peiksiga kokku sain, oli see ka kuidagi teistmoodi. Kohati vajus ta ära ja unustas mu ära. Noo, olgu, ehk pingutasin üle mõtlemisega, et pole üksteist kaua näinud ja nii. Kuni ühel peol, kui olin oma sõbrantsiga veidi võtnud, tunnistas ta üles, et oli mu peiksiga maganud. MIDAAAA???????? Sõbranna ja peiks mõlemad oleksid saanud nii, et suled sahisevad ja ma istuks tõenäoliselt juba trellide taga pikemat aega, kui sõbranna poleks öelnud sellist fraasi: aga sa olid ju kaugel ära. Loodan, et sa ei pahanda.” Kui lambimat vabandust veel annab otsida? 😀 hiljem kuulsin, et tüüp oli veel tervele linnale kaks tiiru jõudnud peale teha kui mina tagasi jõudsin, kuid see selleks. Et ega eriti kahetseda pole midagi. 😀
Mõnus 😀
Kenad vabandused 😀 Mulle on mu sõbranna vabanduseks õelnud: “Me olime ju purjus!” . Vihkan elu lõpuni, kui see vabanduseks tuuakse.. Ma olen ka ennast purju joonud. Ja mitte ainult üks kord.. Aga, ma teavitan omale alati, mis teen! Niiet, hale vabandus! 😀
ma sain kuskil enne keskkooli aru, et naised on ikka väga kurjad ja ega mul eriti naissoost sõpru pole olnud alates sellest ajast, midagi hullu keegi mulle teinud ei ole, aga oli aru saada, et näkku ütlevad ühte asja ja selja taga räägivad hoopis teist juttu, muidugi on ka erandeid, aga kahjuks vähe
Tõsijutt!
Ma kunagi oma sünnal otsisin oma peikat tükk aega taga. Leidsin ta lõpuks ühest teisest ruumist vägagi lähikontaktis oma sõbrannaga. Sõbranna seletas asja niimoodi, et ” ma tahtsin teda lihtsalt tegevuses hoida, et sul oleks rohkem aega teiste külaliste jaoks ja ei peaks teda lõbustama”..say what nagu 😀 A kutt oli ka väga tropp, sest üsna ruttu tuli välja, et tegelikult ta pidas samal ajal mitut naist ja oli niisama jobu 😀
Haha, väga armas ju sõbrannast, et sinu eest hoolitses nii kenasti 😀
See pole nii kurb lugu nagu sul, aga seostub teemaga. 🙂 Me saime ükskord sõbranna koolist varem ära ja bussini oli veel parasjagu aega. Pakkusin siis, et sõidame taksoga koju ja võibki nädalavahetus alata. Olin nõus ise taksoraha välja käima, aga küsisin siiski sõbrannalt, et kas tal muidu ei oleks raha, saaksime pooleks teha. Ütles, et ei, tal ei ole midagi, isegi rahakotti ei ole kaasas. Pole midagi, eks, ma ei ole kitsi, muidugi ma teen selle taksosõidu sulle välja. Hakkasime taksode poole kõndima ja järsku ütles sõbranna, et enne, kui me koju sõidame võiks poest läbi käia. Ma olen päris kindel, et ta oli unustanud selle lause, kus ta ütles, et tal pole raha. Vaatasin teda lolli näoga, aga olin nõus, et lähme poodi. Tahtsin näha, mis ta seal poes teeb. Läksime poodi ja ta mõtles, et värviks omal juuksed ära. Vaatasime siis seal neid juuksevärve ja ta isegi küsis veel, et huvitav, mis värv talle sobiks. Ma ei teadnud, mis värv talle sobiks, aga teadsin, et mu jalg sobiks hästi ta tagumikku. Pärast ladus kassas 300 krooni letile ja ütles rõõmsalt, et võime nüüd koju sõita. Läksime ikkagi koos taksosse, aga jätsin selle asja meelde. Siiamaani kahetsen, et talle taksoaknast fakisõrmega aidaa ei lehvitanud…
Muuseas!! See sama sõbranna L ei ostnud never koju toitu – ütles, et ta ei taha süüa ja siis sõi isuga minu sööki 😀 Mina viisaka inimesena ju ikka pakkusin. Mõnikord ma mainisin, et ta võiks ka poest midagi tuua, siis vastas ka enamasti, et pole raha, AGA suitsu oli tal alati ja iga kord uus huvitav jutt valmis mõeldud 😀 Kuidas talle tänaval anti suitsupakk (täpselt see mark, mida ta tavaliselt tõmbas) kuidas ta leidis oma teise käekoti sees paki jne jne jne 😀
Aga millest see neiu korteriarveid maksis kui ta tööl ei käinud? Ja kui sina koguaeg süüa ostsid?
See oli tema vanemate korter ja need maksid tal seal üüri 😀
Oi kus ma naersin!!! 😀 Sa oled ikka jube hea ütlemisega. Endalgi oli sõbranna kes üritas mu kunagisele kallimale ligi pugeda. Õnnestus! Aga mul ka õnnestus sel hetkel kui nemad romantilist õhtut vannis veetsid neiu püksikud sinepiga määrida ja lapse lõhnav mähe käekotti neiule toppida. Haisegu ja õhetagu sealt alt poolt pärast, hihih! Õel, ma tean. Aga ta oli selle ära teeninud. Ega see mees mulle ka meelt mööda just ei olnud ja pisaraid ma väga ei valanud. Ahjaa, tema juuksesirgendaja sai paar päeva varem juba tavalise liimiga kokku mökseldatud 😀 Oo_ps.
Sa oled vist hull. Päris lapsik ja lisaks olen ma eluaeg arvanud, et selliseid tegusid teevadki need “väärastunud sõbrannad”
Sinu lugu tekitas selliseid toredaid äratundmise momente, aga minu tolleaegse parima sõbranna säravaim õhtu oli ikka minu noormehe sünnipäev. Ta pidas seda enda vanemate kodus, kuhu oli siis kutsutud päris mitu inimest. Olles siis tükkaega chillinud oma kuti süles, siidrit kaanides, tekkis ükshetk vajadus külastada tualetti, kui sealt väljusin ja miskipärast otsejoones suuna üleskorrusele võtsin (rahvast jagus nii alla kui ka üles) avanes mulle treppidelt üles koridori kaunis vaatepilt – minu noormehel kaksiratsi süles minu parim sõbranna, vastu seina kirglikult ikka surutud ja käsil vingem suudlemine. How cute is that ! Otseloomulikult ei andnud ma kummalegi võimalust selgitamiseks, vältisin neid kahte pikka aega, selle aja sees jõudsid nemad juba nagu for real kokku hakata, aga ega siis mees muutu nii kiiresti, käristas minu parima sõbranna südame täpselt sama moodi tükkideks 😀 Karma on BITCH.
Elu nagu seebiooper 😀
endal ei tule ühtegi sellist seika hetkel meelde kurat 😀
Lugesin kunagi kuskilt, kuidas mingi tsikk rääkis, kuidas ta alati sõbrannale enne peole minekut meiki tegi.. Tegi alati meelega koleda meigi, et ise peol ilusam olla.. 😀 😀 😀
hahahhaa 😀 good one!
Mulle tegi abikaasa parim sõbranna pulmameiki (selline trenditeadlik überbeib noh), mulle juba siis tundus, et veits kahtlased on need potisinised silmad aga kuna ma ilutoodetest ega trendidest ei tea tuhkagi siis ei hakanud protsesteerima – eriti veel kuna kõik kiitsid et nii ilus. Nüüd vahest videot vaadates tundub nii creepy et tahaks selle osa kus ma ise kaadris olen ruttu edasi kerida 🙂
Mul on siiamaani üks sõbranna, kes soovitab klubitama minnes panna selga pigem paksu põdraga kampsuni ja matkasaapad, kui seksika musta kleidi ja kontsad. Ikka selleks, et ise siis minu kõrval fantastiline välja näha! 😀
ma loodan, et sa ikka kindlasti kuulad teda alati 😀