KURB ON OLLA

kadedad inimesed

20. detsember 2013

On üks tüüp inimesi, keda ma ei mõista. Nendeks on kadedad/ihned inimesed.

Mina ise olen seda tüüpi, et kui on, tuleb teistele ka anda. Seega ei ole mulle probleemiks teistele välja teha, poest asju osta, raha laenata, you name it. Kui mu sõbrannal pole raha, aga me tahaks midagi teha ja mul on raha, siis no problem. Otseloomulikult jagan ma seda, mis  mul on, enda sõpradega.

Just seetõttu olengi ma üllatunud, kui ma kohtan teistsuguseid inimesi. Näiteks olen ma läinud külla, mulle on pakutud süüa ja siis öeldud: “Kuule, toiduasjad läksid meil poes 13 euri, sõime siin nüüd kolmekesti, anna nüüd palun 4.3333333 euri.”

Ja ootab ärevalt edasi, kui ma talle näiteks 4.30 annan, sest 3 senti on ju puudu!

Ma saan aru, et on tore, kui inimesed on säästlikud ja blabla, aga kuskilt läheb piir. Näiteks oli mul töökaaslane, kes iial kunagi kuskile tulla ei tahtnud, öeldes et tal pole selle jaoks raha. Aga kui talle öelda, et pole hullu, ma teen välja, siis tuli suurima rõõmuga. Ega ma niikaua sellest suuremat numbrit ei teinud, kuni ta ükskord rääkis, et tal on 19 000 krooni (tegemist oli krooniajaga) kõrvale pandud ja see on NII tore. Küsisin, et mille jaoks ta siis kogus, ta vastas, et niisama. Talle meeldivat, kui tal raha on. Eino…great :D

Teinekord käisime sünnipäeval, kus kaks inimest kinkisid oma sõbrale 10 eurise kinkekaardi :D Kahepeale! Mõlemad kõrgepalgalised inimesed. Ma ei tea. Minu jaoks on see natukene imelik. Ma saan aru, et oleks tegemist mingi suvalise tuttavaga vms, aga nad olid üsna lähedased. Tegemist oli ka VÄGA KALLI poe kinkekaardiga, seega poleks selle 10 euriga sealt isegi…midagi saanud. Ma oleks selle asemel eelistanud saada ilusa kimbu lilli ja asi ants. Aga ega see minu asi pole, ega see minu kink polnud :D

Väga häbi on selliste inimestega ka söömas käia koos. Kunagi hakkas mul üks tuttav teenindajate ees häbistama, kui ma panin 10 euri tippi (meil oli arve üle 90) ja ta hakkas seal ohkima, et issand, niiiiii palju- ärgu mina lootkugi, et tema oma rahast mulle viieka tagasi annab. Ei olnud üldse häbi :D

Veel olen ma kuulnud jutte, kuidas inimene ei raatsi enda tehtud sööki teistega jagada ja parem pressivad selle ise endal kõrist alla, et mitte väärt kraami küla peal laiali jagada. MIKS?! 

Ega jah, oskan ainult rääkida enda seisukohast, aga minu meelest ON see imelik. Mina alati annan raha kerjustele ka. Üksaasta käisin sõbrapäeval Mustika Prismas ja seal ees seisis kurb onu, sildiga, et palun annetada talle toiduaineid. Küsisin talt, et mida tal vaja oleks, ta vastas, et ka pakk makarone oleks juba väga hea. Mul oli vist ainult 35 euri, mille eest ma pidin endisele peikale kasti õlle ostma valentinipäevaks ja veel miskit süüa ka, aga ohverdasin oma grandioossed plaanid ja ostsin onule kana ja mune ja leiba ja saia ja shoksi, et ta suu magusaks saaks. Makarone ja konserve ka. Ja saate aru. Ta ütles, et ma olin VIIE TUNNI jooksul esimene, kes talle üldse tähelepanu pööras. Kõik olid temast mööda kõndinud, nagu tühjast kohast.

Maailm hämmastab mind. Kust sellised ihnuskoid tulevad?

Kas teie olete oma rahaga nii “pulk perses”? Või mida te säärastest inimestest arvate?

 

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

80 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Annikaall 30. detsember 2013 at 13:27

    See on teema millega on kohe lihsalt LUST kaasa rääkida. Nimelt on minu abikaasa vend üks KÕIGE hullemaid koisid EVER!!! Lihtsalt jube kooner ja vastik elukas, mõned näited.

    Meil olid pulmad, kuna maksime pulmade eest ise ja mingeid serviise ei soovinud kingiks saada, panime kutsele, et kink võiks mahtuda ümbrikusse.
    Mehe vend koos oma gf-iga oli ka kutsutud. Kingitus, see oli siis nii, et mehe ema oli kaardi teinud ja kaardi vahele ka raha pannud. Mehe vend/gf olid siis lihtsalt oma nime emmekese kaardile alla kirjutanud.

    Ärge saage valesti aru ma ei ole mingi rahaahne eit, absoluutselt mitte, aga kui tegemist on su omaenda venna pulmaga, kas siis sul on raske ise kasvõi kaart osta?
    Kirjutada ema kaardile oma nimed, õhhh. Tegemist on täiskasvanud inimestega, mõlemad käivad tööl!

    Mu mehe sünnipäevadeks ta kinke ei tee, kuid näiteks eelmine aasta enne tema enda sünnipäeva saabumist helistas, et ta soovib endale nüüd uut mantlid, et davaiks viska pappi. :O
    Ma tahtsin kätega kallale minna talle! :D Aga mees ütles, et ok tal vb siis raske, et no toetame…
    Nii, oligi kinkis siis mees talle pappi, et saaks endale mantli osta.
    Hiljem selgus, et vend oli selle mantli juba kuu enne sünnipäeva ära ostnud!

    Siis mõned näited külas käimisest!
    Minu jaoks on alati olnud loogiline see, et kui minnakse külla siis viiakse midagi nii öelda külakostiks kaasa.

    See reegel muidugi ihnuskoidele ei kehti.
    Tuli siis meile külla, kaks kätt taskus.
    Ma olin muidugi igast näksi ja värki ostnud/küpsetanud, lisaks lauale 3 veini, eeldasin, et ise tuuakse ka midagi, et peaks nagu jätkuma. Aga EI ja siis need 3 veini mis laual olid kadusid nagu tina tuhka tema kõrist alla. Siis käis veel külmkapis sorimas, et oi ta nägi seal veel ühte veini, et ta võtab selle kuna alks otsas. Nagu poleks juba küllalt, lunis veel, et kõik võimalikud konjakid ja värgid mis oleme kingiks saanud ka lahti tehtaks!! Ühe mees heast tahtest tegigi.

    Ning siis kui juba SIGALAKKU täis oli, hakkas seletama kuidas ta on ligi 2000 euri kõrvale pannud..et mingi tagala peab inimesel alati olema!!!!!! Ja vinguma, et ala miks me oma teleka järekaga ostsime, et mõtetu sellised asjad tuleb kohe välja osta. Et tema ostab ALATI kõik asjad kohe välja, sulas!

    Jube! Ühesõnaga selliseid olukordi on veel palju palju palju aga need mõned kaunimad näited :D.

  • Reply Anneli 24. detsember 2013 at 14:21

    Mina ikka nii palju kui võimalik, üritan anda ja sõpradele/lähedastele välja teha. Näiteks pakun sõbrannale kuhugi klubisse minna ja ta ütleb et tal pole raha, siis ma teen pileti välja, jne. Sünnipäevadel ja muudel tähtpäevadel (naistepäev, sõbrapäev) viin alati oma tuttavatele šokolaadi või pudeli vahuveini. Öeldakse, et kui annad, siis saad ka tagasi. Nii on. Mina olen päris palju võitnud sellega, et olen teistele midagi andnud. :)

  • Reply K 22. detsember 2013 at 11:58

    Ma ise olen ise üpris ihnuskoi ilmselt võõraste silmade läbi vaadatuna aga ürita ise elada praktiliselt miinimumi eest Tartus üürikorteris, maksta sellest summast kommunaalid-üür ning toita kaks inimest. Koju minnes on tuju kurb, sest tapeet laseb seinast jalga, lineoleumist on ääred puudu ning erilist meelelahutust pole, et peale tööpäeva end hetkeks vabaks lasta – raadio saime kasutatult mõned kuud tagasi, arvuti andis otsad ~kuu tagasi, telekat pole, ajalehti ei käi.. Rabad nagu loom tööd (7 päevast 1 vaba päev) ning elad ikka nagu viimane rott, selle pärast teistele ei annagi, et endalegi ei jätku. Samas pere ja lähedastega asjade-toidu jagamine on minu jaoks alati normaalne olnud, võõrastega nii helde pole, sest ma ei saa kindel olla, et antav raha just väidetava tegevuse-asja jaoks läheb. Kindlasti elatakse ka kehvemini aga ega end alati kõige halvema variandiga võrrelda ei tohi :)

  • Reply Lemps 22. detsember 2013 at 02:57

    Hmm. Ma nüüd ei teagi, kas lähen sinna koonrite kategooriasse või ei, sest mind näiteks ajavad nii närvi inimesed, kes mitte kunagi teistele välja ei tee. Näiteks läheb seltskond välja pubisse ning kõik tellivad endale joogid ja kuna tahaks ka midagi süüa, siis järjest tellitakse tervele lauale suupisteid kordamööda, kes baarileti äärde jälle satub – ja see üks inimene loomulikult ju seda ei tee, tellib endale vaid alkoholi juurde aga rõõmuga sööb kõhu täis. Alati on neil vabanduseks, et küll ei ole raha ning kuidas neil ikka näpud põhjas. Jah, mul endalgi on rahaga kitsas olnud, kuid välja teha endale väga ei luba – üritan ikka alati kas või väikese osa panustada. Ja selliste koonritega kokku sattudes muutun ise ka koonriks, samas sente mitte lugevate inimestega ei tee ma seda ka ise ning ausalt öeldes – kes see viitsib üldse arvutada mingeid selliseid asju :D Ühiste kingituste jm tegemisel loomulikul olen selle poolt, et arve omavahel ära jagada või kui nt tegu suurema peo jaoks toidu ostuga vm.

  • Reply Anni 21. detsember 2013 at 15:13

    Nägin sind Haapsalus :D

    • Reply Mallukas 21. detsember 2013 at 18:27

      Miks tsau ei öelnud :D

      • Reply Anni 22. detsember 2013 at 04:42

        Esiteks on imelik, ma nagu sind peaagu tean, sina mind mitte :D ja teiseks olin ma poes sees ja sina olid lihtsalt rannarootsi keskuses, et üsna kaugelt läbi akna nägin :D

        • Reply Mallukas 22. detsember 2013 at 10:10

          Oleks pidanud järgi jooksma :(

  • Reply Kristi Kikerpill 21. detsember 2013 at 14:50

    Mina arvasin väga pikalt, et ma olen ka väga kade inimene. Mitte selline, et loen mingeid sente jne, aga lihtsalt ei tahtnud enda asju jagada. Aga nüüd kui ma kohe siit Pariisist ära lähen, siis olen aru saanud, et ma hea meelega jagaks kõigiga kõike.
    Kodutuid ma väga palju Eestis ei kohta, Rakveres neid väga ei ole, kui üldse, aga kui neid on siis pigem ka ostaksin neile süüa, mitte ei annaks raha, või annaks sente, mida olen ka teinud, sest need sendid mulle üldse ei meeldi ja kuna meil on eurod siis sentides võib ju tegelikult päris palju raha olla. Olen ka kuulnud neilt igasuguseid lugusid, et tahavad ainult alkoholi raha. Ühe sõbrana ema ka ükskord andis mingile kodutule mingit toidukraami ja siis see mingi nähvas talle vastu et ma ei taha su sitta, ma tahan raha vms. No kamoon, ilmselgelt sa ei ole nii sitas seisus siis kui tundub kui sa toitu ei taha. Siin Pariisis on neid kodutuid aga küll nii mõnigi ja neil kõigil on KOERAD. Ma ei tea kas nad üritavad sellega inimestele mõju avaldada vms, aga päris jube on küll vaadata kui poe juures täiega tihti istuvad ja koer on nähtavalt täiega nälginud ja peenike. Siin ma ei ole neile ka midagi andnud tegelikult, sest ma nagu ei tea kas nad tahavad raha või mis nad tahavad kui mingit topsi ka ei ole ja rääkida ma nendega ei oska ja siin on elutempo nii kiire et tavaliselt ei ole aega nende poole vaadatagi.
    Minu tutvusringkonnas on ka üks selline paar, kes ise kunagi midagi osta ei taha , aga teiste kulul elavad väga hea meelega. Ühele sõbrale on nad lihtsalt ülipalju võlgu. Neid on lihtsalt nii palju, et ma ei jõua neid üles lugedagi. Näiteks ükskord kui käisime peipsiääres niisama puhkamas ja telkimas jaanipäeva aegu ja siis üks sõber läks poodi mingi toidukraami juurde tooma, siis see võlgades sõber ütles, et sõber tooks talle poest suitsu ja martinit ja misiganes ta sealt veel tahtis ja siis lihtsalt unustas ära et ta peaks maksma ka nende asjade eest sõbrale tagasi. Aga kui eelnevalt käisid koos poes toidukraami ostmas ja võlgades sõber maksis arve, siis küsis kohe pärast teiselt sõbralt poole raha tagasi. Iga kord kui keegi teine midagi ostab või ostavad koos, siis ta ütleb, et HILJEM ARVELDAME. Ja siiamaani mitme aasta taguseid asju ta ei ole teistele tagasi maksnud. Minu mehel oli juunis sünnipäev, siis võlgades sõber ja teine sõber kahepeale kinkisid talle bauhofi kinkekaardid, teine sõber ostis need ära ja võlgades sõber ütles, et ah hiljem arveldame ja siiamaani ei ole see võlgades sõber seda teisele sõbrale tagasi maksnud. See paarike kogu aeg suvel kutsub enda juurde grillima ja siis ise midagi ei osta peale süsi vms, tihti võtame selle ise ka kaasa, kõik asjad ostavad teised ja nemad lihtsalt söövad ja elu on ilus. Okei, ei ole hullu kui paar korda välja teha, aga kui suvest suvesse kogu aeg nii on, siis see ei ole normaalne ju kui ta kunagi ise midagi ei osta. Siis käisime jälle kuskil metsas telkimas, teine sõber ostis õlut ja selle võlgades sõbra sõber tuli sinna ja siis lambist võttis teiste õllesid ja andis enda sõbrale. Ja ta naine ütleb, et neile ei meeldi kui nende kulul elatakse, aga seda ta ei näe kunagi kui väga nemad teiste kulul elavad. Ja see naine ütles ka sellele teisele sõbrale, kes teenib päris korralikult, et: sa peadki teistele välja tegema, sa teenid nii palju ju. Eee, nagu mismõttes?? See on tema raha, ta teeb sellega mis tahab, nemad ei pea tema kulul elama ja ta on neile nii palju juba välja teinud, et paha hakkab. See paar lihtsalt niii jõhkralt elab teiste kulul, et ma ei saa sellest rohkem kirjutada, see ajab mind nii närvi. Minule nad ei meeldi ja mina nendega ei suhtle ja üritan neid vältida. Ega nad teistele ka ei meeldi ja neid eriti kuhugi ei kutsuda. Ega mõistuse ja jutu poolest nad ka kõige hiilgavamad ei ole. võib-olla siin lööb ka veits mu kadedus välja, aga see ei ole normaalne et kogu aeg teised peavad neile asju ostma ja nad kunagi tagasi ei maksa ja kui neile välja tehakse ja nemad mitte kunagi teistele välja ei tee.

  • Reply kristel 21. detsember 2013 at 14:49

    hehhh,mul seisab alati köögis aknalaual kätekreem ja sõbrannad ka vahest kreemitavad enda käsi kui külas käivad.Aga oli kunagi selline peigmees kes ütles,et see ju maksab raha,miks lased nii teha.Õnneks sain ihnuskoist lahti :)

  • Reply S. 21. detsember 2013 at 14:13

    Mul oli hiljuti just ka sarnane lugu, et läksin sõbrannadele Tartusse külla, tegime sealt SALATIT süüa ja oma jook oli mul kaasas. Hiljem tuli muidugi jutt, et salati koostisosad läksid nii ja nii palju maksma ja siis läks alles arveldamiseks. Kuna mul sularaha ei olnud, siis ütlesin, et eks sa anna oma konto nr ja siis kannan hiljem. Konto numbrit ma siiani ei tea, aga ega ma ise ka uurima ei hakanud. sest.. no kamoon, mingi 4-5 euri pärast niimoodi. Pluss ma tulin spetsiaalselt Tartusse selle istumise pärast, külla! Kui ma endale kellegi külla kutsun, siis ma elusees ei hakkaks neilt pärast toiduraha sisse kasseerima, väga nadi ikka.

  • Reply Helina 21. detsember 2013 at 13:31

    Hah! Ma trumpaks selle sentidega arveldamise nalja veel üle! Olin mina kahenädalase beebiga kodus, teate küll, pole aega süüa ega midagi. Tuli sõbranna külla jutuga, et tal just palgapäev olnud ja tahab süüa teha mulle. Kokkas suure potitäie mereannipastat valmis, natuke jõudsime süüa ka. Ütles, et võtab purgiga natuke koju kaasa, kuna seda oli tõepoolest väga palju üle. Vastasin et loomulikult, otsisin talle karbi ja saatsin ilusti minema. Hiljem läks kõht uuesti tühjaks ja läksin õhinal pastat võtma ning leidsin, et selles polnud enam MITTE ÜHTEGI mereandi, ainult paljad makaronid! Mu armas sõbranna oli absoluutselt KOGU kraami pasta seest välja nokkinud ja koju viinud. Närisin siis kuiva makaroni. Endal on piinlik mõelda, et selline parim sõbranna..

  • Reply Anette 21. detsember 2013 at 12:27

    Õnneks mul tutvusringkonnas inhuskoisid pole aga kunagi ühikas elades ei tohtinud šampooni ja palsamit duširuumi jätta, keegi kasutas teiste omasid. Nii minul kui mu toakaaslasel said need müstiliselt kiiresti otsa. Ei raatsinud ise osta ilmselt.
    Aga me mehega võtsime sugulastelt suure summa laenu, tegime mitteametliku lepingu, allkirjastasime ja nüüd maksame graafiku järgi tagasi. Alati tuleb teha leping, siis ei ole hiljem huiamist ja suhted ei halvene. Need rahaasjad ajavad paljud suhted katki.
    Sõbrannadega võtame vabalt, nii kuidas juhtub. Kord maksab üks, kord teine, kord eraldi jne.
    Aga kodutele olen ma harva raha andud, pigem ikka süüa ostnud. Siis tead, et saavad kõhu täis, tihti ostetakse alkoholi saadud sentide eest. Endal ka parem tunne, toidu andmine on palju tähendusrikkam kui mõne sendi viskamine.

    • Reply Kristi Kikerpill 21. detsember 2013 at 15:15

      Minu äri- ja lepinguõiguse õppejõud ütles väga hästi, et ainult armastust avaldage suuliselt, kõik muu pange kirja!

  • Reply J. 21. detsember 2013 at 11:25

    Minu perel pole kunagi elus rahadega hästi läinud, aga isegi see ei takista mul aitamast teisi. Isegi siis kui iga kuu me juba ise peame pead vaevama sellega, et kuidas kuu lõpuni toime tulla, siis teisi aitame me ikka. Muidugi mitte suurte summadega, aga ikkagi iga heategu on ju heategu.
    Ma kunagi isegi ei müü oma riideid maha, vaid annan need teistele, neile kellel on nendest puudust.

  • Reply i 21. detsember 2013 at 10:24

    mul ka tipi andmisega naljakas lugu.
    olime tuttavatega komeedis, sõime. kõrval lauast mindi ära, tippi jäeti nende poolt 5.-
    minu tuttav, tõusis üles ja võttis selle ära, sest seda ju niiiiiiiiiiiiiiiii palju jäetud. peale seda ei arva ma sellest inimesest mitte midagi.
    naabrite kadedus. naabrid ostsid omale uue kapi. küsisin kust ostetud? vastuseks sain, et ei ütle, muidu ostan samasuguse nagu neil.
    mina olen hea inimene, kuskil soodukad või miskit hea hinnaga, alati ütlen seda oma tuttavatele edasi.
    oh, seenekohti ka ei öelda, mis mu jaoks samuti absurd. minu seenekohti teavad kõik mu tuttavad, naabrid, sugulased- ma pole kade!!!!!!!!!!

    • Reply Mallukas 21. detsember 2013 at 10:26

      Seenekohta võid mulle ka jagada, ma olen kolm aastat tahtnud minna seenele, aga ma ei tea, kuhu minna :D Aga see, et teise inimese tippi röövida, see on küll alatuse uus tase! :D

  • Reply K. 21. detsember 2013 at 10:17

    Mina ka aitan alati, kui saan :)
    Kusjuures alles hiljuti oli mul juhus, töötan poes kassapidajana ja üks ema saatis oma puudega poisi piima, saia ja leiba tooma, kaasa andis talle 3 eurot. Nii, poiss siis valis välja ja raha jäi puudu, asendasin kallimad piimad odavamaga ja ikka jäi puudu, aga kuna mul oli nii kahju sellest lapsest, ilmselgelt oli ta juba kergelt ärritanud ja nutuvõre ümber suu. Tühja ka, ei hakanud ütlema ja pärast panin oma taskust raha kassasse juurde. Poiss läks koju, 3 pakki piima kotis, leib ja sai ka.
    Ja kujutage ette, järgmine kord kui see ema poodi tuli, siis ta ütles “meie mingit kilepakis piima ei joo, miks ma lapsel käskisin neid osta..”
    Mul vajus lõug meeter allapoole, kolksuga vastu kassat vist.
    Mis kuradi mõttes, raibe annab oma lapsele vähem raha ja siis tuleb veel vinguma, et mis õigusega ma ta lapsel käskisin mingit odavat piima osta.
    Igatahes ütlesin sellele naisele, et lapsel ei tulnud ju rahast välja ja ega ükski heategu vist karistamata ei jää.
    Edasi oli tema vait ja mina ka. Tegelikult tegi meele ikka kurvaks küll. Ja nüüd kui ma näen, et see poiss tuleb poodi, siis ma ei taha üldse teda teenindada, sest mul on temast lihtsalt nii kahju :(

  • Reply Kristi 21. detsember 2013 at 09:35

    Ma just ise kirjutasin ka sarnasel teemal siin: http://comtewasa.blogspot.com/2013/11/raha-ajab-inimesed-tulli.html

    Ma võin ise vabalt teisi kohvikusse viia, võin teistele koju toiduaineid viia, pidudele snäkke, ilma et me tasaarveldaks, aga mulle ei meeldi, kui rahasse suhtutakse a l a “see on ju AINULT 20 euri”, sest kui ikka oled aasta aega töötu olnud, kus iga 5 euri tundub jumala õnnistus :D siis ajab südame pahaks, kui keegi nõuab kulutusi just üleoleval toonil. Jube keeruline on seda seletada, mu blogipostitus teeb seda kindlasti paremini.
    Teine asi on kerjused – kui tõesti kerjatakse toiduaineid, poleks probleemi mul neid osta (pole ühtegi sellist kerjust küll näinud), aga kui küsitakse “ühte eurot, perenaine”, siis on ju teada värk, kuhu see läheb, ja kellegi alkouima mina finantseerida ei taha.

  • Reply Liina 21. detsember 2013 at 04:07

    Kui ma vanemate kulul elasin, siis oma taskuraha või ka hiljem tööga teenitud raha (mida jäi tänu vanematega elamisele palju rohkem üle kui üksi elades) jagasin alati lahkelt sõpradega, kui oli idee, et teeks midagi koos, aga teisel polnud raha või oli seda minust märkimisväärselt vähem. Aga eraldi kolides, kus ise tuleb kõik arved maksta ja üle palju ei jää, siis ikka väga kergelt see raha minu rahakotist enam välja ei lenda. Kuigi väiksemad summad ikka. Kuid need ajad, kus sai sõbrannale Lady Gaga pileti välja teha, on jäädavalt läbi vist. :D Laenu pole mulle aga kunagi eriti meeldinud anda. Sest vastik tagasi nuiata ja ebameeldiv maik võib jääda, kui inimene ise ei tule selle peale, et võiks nagu tagasi maksta.

    Aga vat, mis mulle üldse ei meeldi, on see, kui halvemal järjel inimesed arvavad, et paremal järjel inimesed peaksid rohkem maksma või et neile võib võlgu jäädagi, sest nad ju teenivad paremini / omavad rikkaid vanemaid/rikast meest / vms. Üks asi, kui on kokkulepe, teine asi, kui lihtsalt eeldatakse, et mul raha küll. See variant, kus kõik maksavad enda eest, on minu jaoks ideaalne.

    Aa ja kingitusi meeldib mulle väga teha, eriti kui ma tean, et inimesele see kink meeldib või tal on seda väga vaja. Kingituste tegemise rõõm on mul suurem kui saamise rõõm. Ka jõulude puhul lemmik asi. Ja kui raha vähe ja ei saa teha selliseid kinke, nagu tahaks, siis on ka jube sitt olla.

  • Reply Meriliis 21. detsember 2013 at 01:24

    Kerjustele ma raha väga anda ei tahaks, sest olen kuulnud igasugusest maffiast…… Dt et ma annan kellelegi teisele kellel juba on, pigem ostan süüa neile.
    Oma asju pole ma ka kade jagama, peaasi et kõigile jätkuks ja õnnelikud oleksid!

  • Reply Gerda 21. detsember 2013 at 01:06

    Kadedus on nii kole isikuomadus! Olen ka palju kohanud inimesi,kes nö pilli lõhki ajavad,et kõik sendi pealt ära jagada.Ja on ka juhtunud,et pole tahtnud välja minna,sest raha polnud ja sõbranna lubas välja teha.Paar päeva hiljem saabus aga sõnum,et kas saad võla ära maksta..No kammoon..
    Haiglas oli aga olukord,et armas vana tädi oli nii õnnet,et keegi lubas talle komme osta ja ta nüüd õnnetult kolm päeva oodanud( keegi oli siis töötaja). Minul ei olnud ka kahju oma viimased £15 ära kulutada ja talle maiustusi osta.See tädi pakkus mulle küll raha,aga minu arvates ei ole see lihtsalt õige.Ja kas see on või ole viimane raha,on see mõte mis loeb.Ja nii tore on ju teada,et keegi hoolib ja eriti võõras inimene!
    Sõpradele välja tehes pole kunagi midagi tagasi küsinud,kui just pole konkreetselt laenuks küsitud.Annaks oma särgi ka seljast ära,kui see kedagi aitaks.

  • Reply Kati 21. detsember 2013 at 00:39

    Hahahhaaa… ma sain nii naerda kommentaaridest, et järgmine päev minnakse jääkide järgi, et äkki jäi tema krõpuspakist midagi alles :D Huumor.
    Ma ei tuleks sellise asja pealegi.
    Kui mul on siis ma laenan, kui mul on siis vahel ma ka ikka annan loomadevarjupaikadele, lastetoetuseks, sel aastal võtsin osa ka lastejõulukinkide kampaaniast. Mul ei ole raha üle, puudu, koguaeg on puudu aga mul on soe kodu ja söök laual, on neid kel seda pole- mul ei ole võimalusel kahju natukenegi aidata. Isegi natukene on ju abiks. Seega koi ma vist päris pole.
    Vahel bingo võidust unistan ja mõttes olematut raha juba jagan, siis võin ausalt öelda, et kõik saaks- mitte endale maja, autod, ehted, firmariided, jne. Ja kui keegi külas käib siis ei loe suutäisi, et nii.. sa sõid minult nii palju raha, maksa! Hullumeelsus.
    Aga vot sellega olen siit nõus, mustlastele raha ei anna, olen andnud, esimene kord olin laps ja nad petsid minult selle välja nii et tänaval tulid juba inimesed ligi sest ma kukkusin nutma, sest mulle ei jäetud isegi bussisõiduraha, siis niipalju sain, et bussipiletiraha anti tagasi. Samas keegi otseselt suurtest inimestest appi ei tulnud, ise küll praegu sellist asja näeks, tormaks appi. Teinekord olin suure kõhuga tartu bussijaamas, väike tütar näpuotsas ja piirama hakkas mind mustlasnaine, ka väikse tütrega. Tahtis ennustada jne. Keeldusin, palus raha, ütlesin et mul ei ole, mul ei olnudki teda nii. Väike söögiraha, mida oli veel vaja. Ta hakkas üle bussijaama karjuma, et mis ema ma olen, et temal laps näljas ja mul on kahju saiakese rahagi anda.. Ta karjus mu peale nii hullult, rahvas vaatas, minul hakkas juba laps nutma ja kartma.. mul ei jäänud muud üle kui anda 25 kroonine talle ja head isu soovida.
    Bussis istusin, nägin, juba uus ohver, lapsel ei ühtegi saiakest vms.
    Kui ma sellest rahvusest kedagi kuskil näen siis avastan igakord endal ülikiireid jalgu. Ma lausa kardan neid inimesi.

  • Reply Kärt 20. detsember 2013 at 23:54

    Mõtlesin kaua kuhu allae ennast liigitada :D Ihnuskoi ma pole ilmselt ja samas ei ole ka väga selline lahke tüüp. Nt ei meeldi mulle laenu anda, ei anna ka ( va mu enda pere). Aga samas mulle meeldib teha kingitusi, ilma hinda vaatamata ja just selliseid asju, mida saaja saada tahaks. Pigem on kiiks, et endale ei raatsi eiriti midagi osta, teistele küll :D

    Ihned jooned on minus olemas küll. Mul on üks sõbranna, kelle sünnipäevale minnes või külla vms, tead, et ei raatsi midagi kinkida. Ta ise teeb alati selliseid kinke nagu oleks kodust mitte vajamineva asja kinkinud. Pluss sünnipäevale võta heaga oma jook kaasa ja süüa on ka alati minimaalselt. Nt kutsutud on 20 inimest ja tema teeb ühe plaadi pizzat, pluss porgand-kurk ja dipikaste. Kui viimased inimesed kohale jõudsid oli pizza otsas, nad muide hilinesid vaid tunni :D Kausis mõni porgand. Mul oli halb tunne aga sõbranna isegi ei märganud, et pizzat pole enam jne. :D Mul temaga on alati selline tunne, et ma ise ei saa mitte kunagi midagi vastu. Raha tal kunagi pole, mitte millegi jaoks. Samas saab minu topelt palga, elab vananameate korteris – ise ei maksa midagi, ainult oma söögi. Ma maksan kommunaalid ja mul ikkkkka on ALATI raha.

    Ilmselt olen pigem lahke ja mitte kooner. Kooner vaid nendega, kes alati ise teistega sellised on. Jõulude ajal alati teen toidukaupade oste toiudpangale poes. Kassiabi toetan, kui meeles on st üle paari uu, pluss abipalvete puhul. Annan tasuat ära oma asjad, mida ei vaja kuigi saaksin ka neid müüa.

    Ahjaa, mul vanad klassiõed on natuke ka naljakad. Neil on vaja alati kõik võrdselt maksat. Nt igaüks võtab kaasa istumisele midagi ja tsekida ka ikka. Et siis arvutada, kes kellele mida maksab :D

  • Reply S 20. detsember 2013 at 23:05

    Üks, mis on aja jooksul kindlaks saanud – mustlastele vot ei anna raha! Siin, kus ma elan, on neid iga nurga peal kerjamas ja enamasti on nad omavahel kuidagi seotud. Kasutavad ka erinevaid nippe, nt on üks tüdruk sebinud endale kuskilt ratastooli ja seisab sellega poe ukse ees, küll on noortel rätid peas ja sada kihti riideid et no ometi ennast hädisemaks teha. Ja mis ma näen – tööpäev läbi, tõmbab muidu hädise välimusega mutt oma kodinad kokku ja liigub oma kahe vägagi rahaka välimusega (nagu nad mustlased on, kuld ja kard) kodupoole, ikka oma kerjusesilti käes hoides. Ja siltidest rääkides – tõsiselt, võiks siis veidi pingutadagi, kõigil on täpselt sama tekst: ”olen väga kurb inimene blabla, mul on x last ja blabla.”

    Neid, kellel tõesti häda käes, olen suurima hea meelega valmis aitama. Kahju on nt vanematest meestest, sest kui väärika mittealkohooliku välimusega vanem mees peab tänaval raha kerjama, peab ometi olema viimane häda käes. Abivajajat ja endast nõrgemat tuleb alati aidata!

  • Reply Sigrid 20. detsember 2013 at 22:51

    Ma ise ei ole kade inimene, aga mu enda vanaema on kade. Ta ei raatsi isegi oma enda lastelastega midagi jagada. Kord käisime loomaias, minu vanaema, mina, minu õde ja siis täditütar. Mina ja õde oleme mõlemad täiskasvanud: mina 20 ja õde 18. Kõik me oleme tema lapselapsed ja tema kutsus meid ju välja. Läksime siis sööma ja vaatasime menüüd… vanaema küsis: “TE MAKSATE ISE, JAH?!” Ee, tegelikult mõtlesime, et ikka vanaema teeb välja, aga kui ta juba niimoodi küsis, siis mida muud ikka vastata kui “Jah, me maksame ise…”. Ma olin juba ammu teadnud, et vanaema on veits kade inimene, aga vot seda ma ei teadnud, et tal ka oma lastelastele millesti kahju. See ajas väga vihale ja pärast seda on mingi tõrge temaga suhtlemisel. Ja tema kadedus ilmneb tihti just toidu teemadel. Jah, kadedus on piiritu!

    • Reply ka vanaema 21. detsember 2013 at 13:19

      Kas tead oma vanaema pensioni suurust? Mitmele inimesele väljategemiseks sellest eriti ei jätku. Võib-ju olla, et Sul on eriliselt rikas vanaema, aga ma ei usu seda hästi. Võib-olla oleks ta pidanud siis ise enne pensionipäeva mitu päeva söömata olema.

  • Reply Meryt 20. detsember 2013 at 22:30

    Mulle meenub kohe seik töö juurest: olin toidupoes kassas ja maksma tuli umbes neljakümnendates paar, naine hakkas asju kotti laduma ja mees jäi maksma. Arve tuli selline, et pidin mehele 0.07€ tagasi andma, kuid ta ütles, et ah, pole vaja. Läks siis oma naise juurde, ning see röögatas üle poe (ikka väga valjult ja kurjalt): “Mida sa priiskad siin rahaga!”. Mees tuli lontis kõrvadega tagasi kassa juurde ja palus mult need seitse senti tagasi :D

  • Reply www.minajamuud.blogspot.fi 20. detsember 2013 at 22:18

    Sellised pole kadedad, vaid ihnuskoid ja kitsipunnd. Eriti kole kui sellise mehe otsa satud. Ei vii sind kunagi kuhugi välja ega ei raatsi lilleõitki kinkida. Õnneks sain sellisest lahti teismelisena sama kiirelt kui tutvusin….

  • Reply Riina :) 20. detsember 2013 at 22:07

    Ei pea paljuks teisi aitama. Kui on-siis annan, kui pole-siis ei anna. Lihtne. Siin, kus ma elan, pole kerjuseid, seega lähevad sendid ja mündid poisi kassasse. Mandril käies, siis ikka, kui kuskil keegi midagi palub ja mul mõni münt/sent taskus, siis annan (tavaliselt mul sularaha pole)
    Raha laenan ka. This reminds me…pean mõnelt hakkama juba tagasi küsima. Natsa pikaks on veninud :) Aga kohe päris kõri kallale ei roni. Kui ei ole tagasi anda, no mis ma sinuga teen siis? Maksad siis, kui saad :) Lihtne!
    Tädi ämmamamma on vist küll maailma kõige suurem ihnuskoi. Poja pidi sõidutama teda arstide vahet ja sajasse erinevasse kohta. Ja mitu bensiiniraha ta andis? Tutkit brat! Poja autole talverehve vaja, korteri kommunaalid võlas. Emme ei aita mitte ühegi kopikaga oma ainust poega. Kontol ilutseb mingi 20tonni. (eurides siis ikka) No kuhu sa selle papi paned? On kahju anda bensiini raha 10€ kasvõi? Või maksta kinni talverehvid? Kärutad nagunii poja kukil ringi.
    Ei saa asjast aru. Ju siis tarvis :/

    • Reply kissi 21. detsember 2013 at 09:50

      Ma ei kujuta ette, et ma enda ema k2est hakkaksin bensu raha kysima kui tal vaja arstile minna. V6i k2siksin tal endale uued talverehvid osta. See minu arust ikka v2ga haige. Kui pole raha, et autole rehve v6i kytust osta, siis oleks v6ibolla targem yhistransporti kasutada. On keskkonnas22stlikum ja pole tarvis 2mma kontoj22ki nillida.
      Ma kerjustele raha ei anna, kuna tean, mismoodi neil need asjad k2ivad. Tihtilugu on tegemist inimestega, kellel pole h2da midagi ja lihtsalt ei viitsi t88l k2ia v6i siis on tegu m6ne s6ltlasega. Tean ka juhuseid, kus ema vorbib lapsi teha ja rendib neid teistele kerjustele teatud summa eest v2lja, hiljem myyb lapsed prostituutideks (ka poisslapsed). Neile raha andes sa lihtsalt toidad kuritegevust. Parem neile syya osta v6i siis abi anda (leida n2iteks l2him kodutute varjupaik v6i supik88k. Tihtilugu inimesed ei saa aru, et head tehes teevad nad tegelikult halba, n2iteks toidavad linde saiaga, kuna arvavad, et linnud n2ljas. Tegelikult sureb Eestis inimeste lolluse tagaj2rjel igal talvel sadu linde. Kerjustel on vaja psyhholoogilist abi eelk6ige, mida neile antakse varjupaikades ja kui kerjus ise abi ei taha, vaid on raha peal v2ljas, siis j2relikult pole tarvis teda ka aidata.

      • Reply Riina :) 21. detsember 2013 at 18:53

        Käskimisest oli asi kaugel. Ja kontolt raha nad vaevalt nillivad. Minu arust on see elementaarne, et kui mul on tarvis kuskile minna ja autoga mugavam, siis loogiline, et annan bena raha ja kui tarvis, siis aitan ka rehvide rahastamisega. Saarel pole nö ühistransporti. Linnas sees, mitte midagi. Ja miks mitte raha anda neile, kellel tarvis? Kui pisike tüdruk kuskil Pärnu kesklinnas laulab tänavanurgal, siis ma annan talle.
        On ka olukordi olnud, kus pomps tuleb raha nuiama, endal haisud kilomeetri kaugusele tunda. Ei anna talle. Kord Pärnus küsiti me pundi käest 2 krooni. Tal leiba vaja osta. Sõber ütles, et tule- lähme poodi, ma ostan sulle leiba, pole kahju. See peale saadeti pika puuga peesse meid ja tuiati edasi.

  • Reply Olga 20. detsember 2013 at 22:03

    Mina olen ka selline, et pigem teen välja, kui jätame nüüd mingi käigu kinno või mõnusa istumise ära. No mõnus ajaveetmine sõpradega on ju tähtsam kui raha. Ühe sõbrannaga oli nii kogu aeg, et see, kel oli hetkel raha, tegi teisele välja. Kunagi ei tulnud mõttessegi hakata lugema, et kui palju siis on üks teisele rohkem välja teinud või midagi. Kingitustega on tavaliselt nii, et kuna kõik oleme vaesed, siis lihtsalt ei teegi kingitusi ja ongi kõik :D Kuigi see aasta natuke murdsin seda traditsiooni ja väikesed sümboolsed kingid ikka ostsin ja ootan juba üle andmist :3

    Mallu tõi mulle üks kord tööle Happy Meal’i, peale seda kui olin peikaga lahku läinud, noh nagu lohutuseks. Täiega armas oli ja see mul vist igaveseks meeles!

    Ma pole siiani silmanud kedagi, kes paluks nt süüa osta, seda võiks võimalusel teha, aga raha anda ma ka natuke pelgan.

    Kui mu vanaema ära suri ja ta korter jäi mu emale ja onule siis kahepeale (kuna vanaema testamenti ei teinud), siis notari juures loobus onu oma pärandiosast mu ema kasuks. Kuna me elasimegi kogu aeg vanaemaga koos seal korteris ja onul on ammu enda korter olemas, siis tal polnud seda lihtsalt vaja. Paljud imestasid, et kuidas ta lihtsalt ära andis, aga minu arust see ju loomulik. Milleks talle pool kahetoalisest korterit lasnas, kui tal endal ilus kolmetoaline mustamäel :)

    • Reply Pisi 21. detsember 2013 at 06:25

      Sellisied imestajaid on jah palju, kui vaja mingit párandust jagada ja ûks abistab teist, mitte ei aja kûmne varba ja sôrmeküünega sente taga. Mul nt juhtum, kus peres mitu last. Ûks sai korteri, teine sai maja ja kolmas ei saanud midagi. Ja tegelikult ei saa see kolmas siiani midagi. Ma ise olen arvamusel, et kui sul rohkem, kui ûks laps, siis peaks ka kôiki vôrdselt kohtlema, mitte et ûhed saavad seda, teised toda ja kolmas ei saa midagi, olgu sul kasvôi kuus last aga kôik on vôrdsed.

      • Reply Ty 21. detsember 2013 at 12:38

        Päris nii lihtne ka see asi ei ole. Kõik lapsed ei pruugi olla võrdsed. Osad lapsed viskavad oma vanemad kodust välja, kui maja nende nimele kirjutatakse. Osad varastavad vanemate tagant ja müüvad oma kodus olevaid asju, et osta narkot-alkot-vms.

  • Reply Mari Liis 20. detsember 2013 at 21:36

    Mina ei saa ka aru neist inimestest kes oma sendid võimalikult sügavale taskupõhja suruvad ja räägivad et tuleb kokku hoida.
    Kurat noh, omavahel tuleb kokku hoida hoopis :D
    Ma ei jää vaeseks ja ei sure ära kui ma kellegile teisele midagi annan ja kui ma ise ei ole selline rott, siis aidatakse mind ka, kui mul kehvemini läheb.

    Samasse auku lähevad need inimesed ka minuarust, kes lolliks lähevad kui keegi sugulane ära sureb ja midagi pärida on. Käituvad nagu see oleks süllelangenud õnn ja kaklevad õdede-vendadega. Ma loobuks vist sellistest sugulastest..

  • Reply Mari 20. detsember 2013 at 21:32

    Kerjustega on mul küll selline lugu, et neid ma pigem pelgan ja kõnnin mööda, mitte et mul nüüd südant poleks, aga ma kardan neid inimesi üldiselt ja ma ei tea miks. Samuti olen ma skeptiline kesklinnas kerjavatele inimestele raha andmise suhtes, sest olen näinud kuidas päeva lõpus “ühe jalaga” mees võtab oma teise jala perse alt välja ja jalutab minema. Tean ka, et on olemas organiseeritud kerjuste ringkond (ma ei oska seda paremini seletada), kes kasutavad ära hea südamega inimesi, see selleks. Kuid kui mõni inimene paluks mult osta süüa, siis mul kahju poleks talle seda osta, aga raha andmise suhtes olen siiski skeptiline.
    Mis puutub aga sõbrannade vahelisse kadedusse, siis olen Mallukaga samal arvamusel. Sõpradele pole kunagi kahju laenata või perele, kui neil on raske või jagada oma asju. Vahel kui ühel pole raha teeb teine välja ja teinekord vastupidi. :)

  • Reply B 20. detsember 2013 at 21:29

    Minu on juba kodust see kaasa tulnud, et kui sööd kommi, pakud teistele ka jne. Näiteks kui tahtsin õues jäätist süüa aga olin sõbraga koos siis pidin sõbrale ka alati viima ja kui oli ainult üks jäätis, ei tohtinud teise ette sööma minna, vaid sain jäätise siis kui tuppa läksin.
    Samast ajast on ka meeles, kuidas ühe tüdruku vanemad ei lubanud tal teistega maiustusi jagada ja see tüdruk on kasvanud ka selliseks… koiks, noh. Teeb odavaid kinke, väljas oma raha eest iial jooke-sööke ei osta.

  • Reply muksik 20. detsember 2013 at 21:22

    Minule ei meeldi raha lugeda. Niikaua kui pole ohtu, et otsa saab, jagan kõigi “omadega” ja kunagi pole kahju. Kui on mingi ühine üritus või kokkamine, mõtlen eelkõige sellele, et oleks tore ja millestki puudust ei tuleks. Kui vaja, maksan teistest rohkem, et oleks ikka hea ja kvaliteetne. Ainult laenu ei anna, sest unustan selle alati tagasi küsida :)
    Ihnsaid inimesi ei kannata kohe üldse. Tean ka paari sellist, kes teenivad korralikult, aga ei raatsi isegi enda peale kulutada, aru ma ei mõista.

    Kord oli tore lugu, kui pidin esimest korda ühe mehega kokku saama, first date või nii. Tüüp jäi hiljaks, ootasin teda söögikohas ja kuna kõht oli hirmus tühi, jõudsin sööki tellida ja juba ära ka süüa. Mees loeb menüüd ja käib peale, et “Söö ikka ka midagi, kas sa tõesti enam midagi ei taha, oled ikka kindel?” Mina vastu, et ma just sõin ja tõesti ei jaksa enam. Ja lõpuks tuli ära: “No ma võin sulle ju välja ka teha…” Järgnes kiire hüvastijätt ja rohkem ma tema sarmile ei reageerinud :)

  • Reply helena 20. detsember 2013 at 21:20

    Ei suuda kõike raha endale hoida ja loomulikult aitan teisi. Näitkes ma vihkan, kui mulle välja tehakse või midagi antakse.. lihtsalt vihkan. Ilmselt sellepärast, et mulle endale meeldib teistele head teha ja asju anda.
    Kunagi Viru juures andsin ühele vanaprouale 500 krooni. Istus teine seal puu all ja kerjas, jube kahju oli.
    Mu esimene annetamine oli vist kuskil 6 aastasena, kus ma andsin Balti Jaamas tunnelis kodutule oma sente.

  • Reply Pirts 20. detsember 2013 at 21:05

    Mul tuli selle looga kohe meelde, kui kroonid eurodeks üle läksid. Olin Eestisse puhkama läinud ja parasjagu sõbranna juures, kes end sünnipäevale sättis. Küsisin siis, et kui muidu 100 krooni ümbrikusse pannakse sünnipäevalapse jaoks, et kas nüüd siis panevad 10 euri? Ta vastas, et nad enda poisiga arvutasid, et tuleb umbes 6.50 sama summa eurodes, nii et panevad kahepeale 13 eurot :-D Mind ajas küll veidi muigama. Kodututele pole raha andnud, kuna siin küsivad tänaval raha enamjaolt narkomaanid või mustlased. Mustlased on veel nii ülbed ka, et kui su käest raha küsima tulevad ja sa ütled, et pole, siis karjuvad sulle: “F*ck off!” ja kõnnivad minema. :-)

  • Reply Pisi 20. detsember 2013 at 20:57

    Mina kerjustele raha ei anna. Kuna kui nad haisevad odekolonni járgi, siis selle jaoks mul raha ei ole. Enne ostan lapsele nt banaani selle raha eest. Kûll aga vôin ma aidata peresid, lapsi, loomi. Nt kunagi sai ostetud oma kuludega kotitåis toitu ja viidud tuttavale, kuna teadsin, et neil rahad otsas aga palgapàevani veel aega.
    Mina aga olen arvamusel, et mida suurem on inimese sissetulek, seda kitsim ta on. Môni annab isegi oma lapsele laenu, mil,ega tehakse leping, et mis aja jooksul ja kui palju peab maksma. Kui lapsel vaja nt söögiraha vôi ravimiteks, siis ikka laen. Ega ei saa niisama toetada, et ostad ise süüa vôi ravimid. Anname aga laenu. Mulle see laenu várk kohe ûldse ei meeldi. Laenu annan vága váhestele, kuna siis môtled, et millal selle tagasi saad. Enne ma annan mingi pisema summa vôi aitan kuidagi teisiti.

    • Reply Kadri 20. detsember 2013 at 22:13

      Mulle ka ei meeldi see laenu värk!

    • Reply Kaili 21. detsember 2013 at 16:31

      Olukord, kus vanem annab lapsele laenu on minu arvates õige vaid siis, kui laps on nt nii kuradi laisk et ise tööd hoida v superlaristaja. Mõne rikkuri/jõukamal järjel vanemate võsuke/laps-nooruk ei aimagi, kui vaeselt tegelt tavarahvas elab. Seega ei oska see hellik raha hinnata ja väärtustada. Laenamise-nõks on vanema kasvatusmeetod oma võsukese üle, et õpiks raha väärtustama. Ei ole ikka nii, et tuleb nt 25 a(ka vanemas eas) noormees (-neiu) oma kodu mitme kuuliste maksmata arvetega, et issi-emme mul maksmata, varsti pannakse kiirmenetlusse, makske ära. Aga mis sellel lapsel siis häda ise tööle minna ja raha teenida? Elab ju ise selles, tavaliselt veel vanematele kuuluvas, korteris oma perega. Kas siis tüdrukuga, kelle suurim katastroof on see et pole kuu aega klubisse saanud minna, v on laps ka siis juba muretsetud, ise töötu, kaasa ka ei viitsi eriti tööd teha-vanemad ju rikkad, küll maksavad. Ega vanemad ela igavest ja iseseisvaks võiks saada võimalukult kiiresti. Kui ise teenid, näed palju kulutad, tead siis kui kerge see elu tegelt on.
      Kuna see elu just enamusel eriti jõukas ei ole. Ja kui oma eluks vaja mõni kasulik suurem summa laenata kokkuleppel, et laps maksab (olgu see siis soojamaa reis, kodutehnika vms) omast tahtest summa tagasi, et ise endale tõestada, et saab elus hakkama. Leian veel, et väga kena on, kui sul on rikkamaid sugulasi, kellelt nö vabatagasimaksena asju soetada. See ju palju soodsam, kui orjalepinguid pankadele maksta.

  • Reply kristiina 20. detsember 2013 at 20:26

    Mul tutvusringkonnas paar sellist tüüpi, et lähevad kellegi juurde peole, ütlevad et neil raha pole jne, joovad teiste kulul ja siis kui kõik ära kustunud, otsivad oma joogid kuskilt nurga tagant välja.
    Ja ühikas elasin koos tüdrukuga, kes ise hea kui korra kuus süüa ostis. Mina küsisin iga nädal vanematelt raha jne, ei julgenud neile öelda ka, et elab minu kulul pmst ja ise sittagi ei osta. Ütleb, et ta emal rasked ajad j pole talle raha anda. Aga siis kui ma lõpuks välja kolisin, siis oli raha nagu muda. Isegi viina jaoks jätkus…kahju mõelda, et kunagi selline sõbranna mul oli.

  • Reply TTiisu 20. detsember 2013 at 20:20

    Ihnuskoisid ma ka ei salli aga veel rohkem ma ei salli inimesi, kes ei suuda oma rahaga õigesti ringi käia. Näiteks kooli ajal oli meil ees üks nädalane reis klassiga Euroopasse. Üks sõbranna ( ma ei saa just öelda, et vaesest perest aga mitte ka rikkast ) ütles mulle nädal enne reisi, et tal on 150 €, mida siis selle reisi jooksul laristada. Nii läksime reisile ja siis ta kukkus iga poe ees oma sente lugema ja kurtma, et tal ei ole raha. Küsisin, et mis sa selle 150 €-ga siis tegid, ta vastas, et ah raiskasin ära. Mulle ei mahu pähe kuidas saab nädala ajaga maakohas 150 € ära raisata. Siis tuli veel jutuks veel elukindlustuse raha ( või mis iganes selle nimi ka ei ole, aga see, mida siis vanemad korjavad ja siis 18-aastaselt saab laps selle kätte ). Nii sain just oma raha kätte ja siis see sama sõbranna ütles, et tema ka. Küsisin jälle, et kuhu panid, ta vastas jälle, et raiskas ära. Küsisin, et mida ostsis ja ta oli ostnud fotoka ja veel muud träni. Võibolla tal olis see raha nii väike, et saigi ainult fotoka seda ma ei tea aga kahtlen selles. Mina saaks oma rahaga ikka mitu, mitu fotokat. Minul ikka seisab see raha pangakontol ja ei kavatse nii pea ära raisata. Oleks, et inimene ostaks midagi kasulikku aga mind ajab nii närvi, kui inimene lihtsalt raiskab oma raha suvalisele tränile, kuigi ta võiks seda raha hoida ja osta midagi kasulikku. Ja ma mõtlen siin just inimesi, kes vaevu ots-otsaga kokku tulevad.

  • Reply kaia kersti 20. detsember 2013 at 20:13

    Alles hiljuti rääkisime sõbrannaga, et me iseendale ei raatsi isegi 10€ eest pluusi osta, aga peikale 30€ kampsiku jaoks pole üldse rahast kahju. Mul võivad olla kasvõi viimased sendid, aga kui küsimus on kellegi teise jaoks selle raha kulutamises, siis no problem! Ma ei oska nagunii raha hoida ja miks mitte kulutada seda kellelegi teisele hea tegemiseks, sest ega ma midagi mõistlikku ikka selle eest endale ei osta ju.

  • Reply Kadri 20. detsember 2013 at 19:51

    Mul ei ole midagi selle vastu, kui inimesed säästavad oma raha ja seetõttu elavad väga tagasihoidlikult ja ehk ei saa tulla minuga välja või mida iganes. Oleme ise perega seisukohal, et enne, kui hakata teisi aitama, tuleks vaadata, et keegi enda lähedastest ei oleks hädas ja et me ise ei jääks teisi aidates hätta. Mis mulle ei meeldi, on inimesed, kes a) on ülisäästlikud, aga vinguvad sealjuures, et on pankrotis ja midagi raisata ei tohi ja b) on rahaga priiskavad ja aitavad teisi hädast ja siis pasundavad sellest kõva häälega, et teiste heakskiitu pälvida.

  • Reply M. 20. detsember 2013 at 19:31

    Tead, Mallu. Loen siin seda postitust ja veendun iga sekundiga aina rohkem, et sa oled üks imepärane inimene! Ausalt!
    Kui rääkida aga ihnutsemisest, siis see on minust küll mööda läinud. Annan vist isegi oma viimased sendid ära, kui seda vaja on. :)

  • Reply Liisu 20. detsember 2013 at 19:26

    Kui mul oleks, mida anda, siis ma annaks :)
    Lähedaste peale ei ole kahju kulutada, oleks seda, mida kulutada ainult rohkem.
    Päris võõrastele annan raha ainult mõjuva põhjuse peale.

  • Reply Mannakas 20. detsember 2013 at 19:23

    Ma ei ole täielik ihnuskoi , kui siis mõningal määral. Nimelt on mul üks tuttav, kes alati oma raha loeb ja, kui siis lõpuks mina asja ära ostan (nt. mingid näksid, kommid jms.) siis ta loodab, et saab osa minult. Mul ei ole selle vastu, et temaga jagada – jagangi ja heameelega, kuid kui päevast päeva ja ajast aega ta ainult minu peale loodabki siis tekib küll trots.
    Mul on vahel kätt võitude võitmises ning olen pileteid kinno ikka hulgim võitnud, kahjuks aga pole mul alati võimalust ise kasutada pileteid siis olen peaaegu kõik piletid sõprade, tuttavate, töökaaslaste vahel laiali jaganud. See kõik aga tekitab suurepärase tunde, kui saad kellelegi midagi anda vähemalt kui oma nänni jagan.
    Kuid, aga kodututuile ja teistele hädas olijatele pole ma küll oma poolset rahalist või toidulist abi andnud ega pakkunud. Olen küll tänavail neid näinud, kuid kahjuks on ka endal seda rahakest nii vähe, et teistega jagada.
    Korra olen Toidupanka abistanud vabatahtlikuna ja vasta võtnud toiduabi hädas olijatele, kuid ise neid toiduliselt nagu ma mainisin abistanud pole.

  • Reply liisur 20. detsember 2013 at 19:18

    Nii hea oli lugeda seda :) Sa oled ise nii hea ja tore ja ma arvan samamoodi ihnuskoidest. eriti kui s6prade vahele mingi paari sendi p2rast jagelemine k2ib arvan, et see on t2itsa ebanormaalne. raha tuleb-raha l2heb ja ei ole kindlasti maailma t2htsaim asi, selleks aitan ka ise inimesi seal kus saan ja kuidas saan. h2biasi ei ole mitte see, et keegi on rahatu ja vaene vaid hoopis see, et kui ollakse kröösus ja hingetu!

  • Reply Kata 20. detsember 2013 at 19:16

    Mina olen ka selline inimene, kes raha hoiab. Sõpradele pole kade välja tegema aga ka minu suust võib tihtipeale kuulda lauset, et ma ei tule, mul pole sellejaoks raha (ei lase endale ka välja teha). Raha mul on kuid mitte niisama pisiasjade või väljas käimise jaoks. See raha on alati tagavaraks, kui on midagi suurt vaja või tuleb ette ootamatu väljaminek (reis,kodumasin jne) . Mainin siinkohal, et ei ole ka miskitpidi kõrgepalgaline niiet seda enam on oluline hoida silma peal kulutustel ning panna kõrvale kõik ülejääv raha (prioriteedid!). Sõpradega on tavaliselt nii, et kord teeb üks välja ja kord teine, üldjuhul arvepidamist ei ole (a’la mina kulutasin eelmine kord x eurot, nüüd pead sina ka niipalju kulutama). Ma ei usu, et enda prioriteetide järgimine kedagi iseloomult kadedaks teeb, sest paljudel inimestel on tõesti kitsas eelarve ning igasugused ootamatused toovad kaasa seda nn kadedust.

  • Reply konkreete 20. detsember 2013 at 19:12

    ükskord oli üks tüüp, kes käis peale nagu uni, et me koos sööma läheks. Mingi 3 nädalat käis peale ja lõpuks olin nõus. Ja kui arve maksmiseks läks, ütles teenindajale et ta täpselt pooleks teeks arve (ma kusjuures sõin vähem!)… siis pani küll imestama veits. Kui sa ikka nii väga tahad mingit tsikki sebida, maksa vähemalt arve ise viisakusest, kasvõi ainult esimesel korral. Teist korda tänu sellele muidugi ei järgnenudki. Mul ei ole isegi arve pooleks tegemise vastu midagi, kui see on eelnevalt kokku lepitud… või noh, ma olen vist see vanaaegne memm, kellele meeldib kui mantlit selga aidatakse ja deidil välja tehakse.

    Üks teine kord oli selline, et olin Tartus ja sõbrad olid Värskas ja kutsusid mind ka Värskasse. Ja ma läksin ka ja järgmisel päeval pidime kõik Tallinna tagasi minema. Loomulikult ma läksin nende auto peale, sest seal oli ruumi. Ja Tallinnasse jõudes järgmisel päeval sõber esitas bensiini eest arve. Jah, ma oleks ilmselt bussiga minnes sama palju raha kulutanud, aga jumala eest, miks ta ei oleks võinud ENNE öelda, mitte mind hiljem üllatada. Olin siis rahatu keskkooliõpilane ja jõudsin oma sendid mujale paigutada. Pärast oli jumala mark talle see 50 krooni mingi nädal hiljem üle kanda, inimene ise oli 27 ja ammu isemajandav tööinimene. Ja kui ma poleks sinna autosse läinud, siis nad oleks ju nagunii sama summa kulutanud bensiini peale… s*tamaik jäi suhu sellest veits.

    Mul pole endal ka iialgi kahju olnud oma raha jagada, kui mul seda olnud on, isegi praegu, kui eriti ei ole. Või noh, ma olen ikka vastuteeneid ootamata päris korralikult välja teinud. Ei helista järgmine päev, et kuule ma nüüd swedpangast vaatasin, et sa peaks mulle nii ja nii palju raha andma :D absurd.

    • Reply konkreete 20. detsember 2013 at 21:15

      aa, nüüd meenus veel üks totter seik. Mul olid mingid metalivendadest tuttavad kunagi ja nuiasid, et mina ja sõbranna nendega kokku saaks. Saimegi. Neid oli 2 ja meid oli 2 ja me läksime sinna Havanna või Savannah clubi… kes mäletab, siis see oli Tallinnas üks selline koht, et kui ostsid ühe joogi, siis said neid sama raha eest kaks. Ja poisid ostsid siis kaks B52 shoti ja said veel kaks tasuta. Jõime need ära ja NAD NÕUDSID MEILT POOL RAHA! Mismõtttes :D Päris andsimegi. See on kuidagi nii ajuvaba, ma ei tuleks ise iial sellise asja peale. Asi on põhimõtes. Ei ole nii, et ma osatn ühe toote, millel on kampaania, et saad ühe pealekauba. Siis “kingin” selle toote sõbrannale ja kui ta vastu võtab selle ja ära tarvitab, siis küsin pool raha selle eest :D

  • Reply IRW 20. detsember 2013 at 19:09

    Minul on viimased aastad olnud rahaga päris kitsas, aga nii lolliks ei lähe ma küll iial. Krooniaja lõpus läksin tööle lõunasööki kaasa ostma, mul oli täpselt 100 krooni rahakotis ja poe ees seisis vana mees, kes vaikselt küsis, kas ma saaksin talle ühe saia tuua. Mul pidi süda pooleks minema, ausalt. Ostsin talle saia, piima, vorsti, makarone, midagi oli veel ja viisin koti talle, ootas mind kannatlikult ja alandlikult samas kohas. Jumal küll, ma annaks kõik, et inimesed ei peaks nälga nägema :(
    PS olgu öeldud, et ma jäin sel päeval ise lõunata. Aga jah, inimesi on igasuguseid.

  • Reply Kaili 20. detsember 2013 at 19:08

    Tundub, et need kel raha on irisevad ka vahel rohkem, et neil pole midagi ja nii-nii vaesed. Samas ole üsna tõsilugu, mida keskmisest vaesemad inimesed on, siis need annetavad ja abistavad suuremal hulgal/tihedamini, kui need, kes tegelikkuses on palju paremal järjel.
    Sinul on küll süda õige koha peal !
    Mind nii liigutas see vanapapi lugu, kus kirjas, et annetage süüa. Üldiselt ise ma ka neile tähelepanu püüan mitte pöörata, haisevad ja tahavad seda sarviku-jooki. Kuid oma mees tahtis ka 1 kodutut vms aidata, ta tuli just poest ja pakkus vorsti jms toitu….no seda ta vastu ei võtnud ja poodi kaasa ka ei läid…see oli ikka joodava peal väljas.
    Jas ma ei saa aru neist, kes vinguvad selle üle, kui Sulle antakse loosimiseks asju. Neid pole vist ammu keegi nunnutanud, et nii kibestunult siia sappi pritsivad (no eelmises kohas…ja ma ei soovita üldse kellegil hiljuti sünnitanud naiterahvaga sõnelusse jms olukorrast kaugemale minna, te ei kujuta ette mida hormoonid teha võivad ka siis kui laps on käes…ega see tasakaal nii kiirelt ka ei taastu-veits teemast väljas, kuid panen selle sulgudesse)

    • Reply konkreete 20. detsember 2013 at 21:03

      Kusjuures jaa, mul töötas üks sõbranna üsna peenes restoranis ja ta ütles, et kõik kuulsad linnaisad mitmekäigulise roa juurde ei jäta sentigi tippi samal ajal, kui vaesund tudengid on endale ühe salati lubanud ja ikka õiglase tipi kokku kraabivad. Hale lihtsalt.

      • Reply Liina 21. detsember 2013 at 03:04

        Ja kuidas nad teie arvates on rikkad rikkaks saanud?

      • Reply Liina 21. detsember 2013 at 03:08

        Ja kuidas rikkad teie arvates on rikkaks saanud üldse?*

        • Reply konkreete 21. detsember 2013 at 13:48

          nad saavad rohkem palka, kui töötud tudengid. Lihtne. Päris kindlasti ei ole nad rikkad tänu sellele, et mitte kunagi tippi ei jäta.

  • Reply Kadri-Leen 20. detsember 2013 at 19:08

    Nagunii hauda seda kaasa ei võta….rikas inimene on see kellest hoolitakse ja kes ise hoolib mitte see kellel kott rahaga seljas aga jagada ei suuda.ei mõista ihnuskoisid….ise olen ka selline sharing is caring tüüpi inimene…:)

  • Reply kadri 20. detsember 2013 at 19:04

    Oeh, ma ei mõista selliseid inimesi absoluutselt. Sõbrannadega jagame asjad alati nii, et kui ühel pole ja teisel on -siis midagi ostmata ei jää. Võlgu ka ei jää, järgmine kord ostab teine. Kerjavaid inimesi pole mul olnud võimalust kohata, meie väikelinnas siin neid pole. Aga aitaks igal võimalusel. Päris palju on suhtumist, et ise selle supi sisse sattusid, söö see nüüd ära ka. Väga haige lihtsalt.

  • Reply Liisa 20. detsember 2013 at 19:03

    Ka mulle meeldib raha kõrvale panna, sest mul tekib kohe kindlam tunne, kui on mõni suurem summa olemas, juhuks, kui millalgi hädasti vaja peaks minema, kuid samas juuksekarva lõhki ei aja. Kui vaja ja omal parasjagu vaba raha on, siis ikka teen mõnele sõbrale midagi välja ja kurb selle pärast pole, kuigi üldjuhul kui midagi sellist juhtub, siis lepime lihtsalt rahulikult kokku, et ta maksab mulle kunagi tagasi või mõni teine kord teeb tema mulle välja, aga kui nii ka ei läheks, siis poleks väga hullu (loomulikult kui just mingi ülisuur summa pole talle laenatud vms).

  • Reply Merje 20. detsember 2013 at 19:03

    Vot kade ei ole ja kui süüa teen, inimestelt 4.333 tagasi ei nõua, aga oli üks juhus, kui leppisime sõbrannaga kokku, et teeme mõnusa õhtu – käime koos poest läbi, ostame sushi valmistamise materjali ja veini, lähme minu juurde ja teeme koos vahva õhtusöögi.
    Poes kuhjasime koos asjad kärusse ja ma eeldasin, et teeme ikkagi arve pooleks, kui kassas võttis sõbranna nätsu ja küsis mu käest, et kas ma viitsiks selle koos asjadega ära maksta, et ta annab mulle nätsuraha siis tagasi :D
    Ehk siis mina maksin terve ostukorvi ja tema andis mulle nätsu eest raha ainult.
    Kade pole ja midagi ei öelnud, sest ta siiski tuli MULLE külla, aga ega enam väga ei kutsunud kah :D

  • Reply Airike 20. detsember 2013 at 19:02

    Minu arvates on igat sorti kadedus täiesti tobe. :D Nt kui keegi mu tuttavatest võidaks miljoni võib-olla oleks NATUKE kade küll, aga pigem ikka rõõmus, et teisel hästi läks? Ja tavaliselt teeb kadedus inimestest sellised trotslikud laisklejad, kes tahavad ainult maailma peale vihased olla ja ise lillegi liigutamata loodavad, et kõik hea ja parem tuleb ise nendeni.
    Sõpru ikka aitan rahaga, kui vaja, a kui mingi suvalne fesaris tuleb, et ‘ouuu laena 5 euri, maksan palgapäeval tagasi’, siis tavaliselt ignon täiega.
    Ja üleüldse on tunne jäänud, et mida rohkem raha inimesel on, seda vähem tahab ta seda kuskile ‘välja anda’.

  • Reply leenu 20. detsember 2013 at 19:02

    Nagu mu vanemad utlevad olen ma vanatudruk kogun raha sukkasaarde ega ei larista .Seda niisama ebvavajalike asjade peale.Ma tegin.oma sobrale 5 euri laenu ,aga ta malsis tagasi.Minu uus sober on nii hadas kuna talle olen neli sokolaadi kohvi ja kaks vahuveini pudelit kinkinud ta on paris hadas.Sest ta tahaks mulle ka midagi osta,aga ma ei lase.

  • Reply E. L. 20. detsember 2013 at 19:01

    Olen Sinuga 100% nõus.
    Olen ise olnud alati lahke kõike jagama, minu arust on teistega jagada tore ja kui mul raha on, siis enamasti ostan kõigile kinke ja tahaks üldse kõigile kõike anda.
    Aga mis puutub kerjustesse, siis ma EI SAA aru inimestest, kes neile kunagi raha ei anna. Olgu, olen isegi vahest mööda läinud, aga siis on mul olnud kas kiire või pole olnud sobivat raha või üldse raha; kuid KUI PALJU olen ma kokku puutunud inimestega, kellel on selline parempoolne poliitiline materialistlik maailmavaade ja kes viltuse suuga küsivad “Miks MINA peaks neile raha andma, mille MINA olen teeninud??? Nagu ise nad on süüdi, et nad kerjused on, kõik peavad ise hakkama saama blablabla” jah… vot siis ma tahaks neile inimestele lihtsalt vastu vahtimist anda :) Enamasti lõpeb see aga minu vere keema mineku ja suure vaidlusega. Kui raske on siis anda neile raha ja neid õnnelikuks teha? Võiksin neile isegi õlut osta – mis sa hing siis teed, kui see on ainuke asi, mis neid veel õnnelikuks teeb.

    • Reply No. 20. detsember 2013 at 21:31

      Nojah, aga seda on uuritud ja on teada, et neil kerjustel on tihtipeale palju SUUREM kuupalk, kui sul!! (Muidugi, kui sul mitmetonnine palk, siis ei pruugi!). Just seepärast ma ei annagi. Näha on, kui palju nad niigi saavad, kohe kui mingi eurone või kahene tuleb, panevad selle kiirelt taskusse ära, et näha poleks.

    • Reply Stina 21. detsember 2013 at 21:30

      “Nagu ise nad on süüdi, et nad kerjused on…”. Aga väga tihti nad ju ongi… St. põhjustanud selle oma valikute tõttu (hakanud jooma, kaotanud selle tõttu töökoha ning siis edasi raha puudusel elukoha). Mina ei saa jälle aru, miks ma peaksin neile andma raha lihtsalt joomiseks, sest selle jaoks see raha ju tihtipeale läheks. Joomise tagajärjel läheb nende tervis ainult kehvemaks ja kiirabil on lisatööd nende turgutamisega.
      Kunagi tehti mingi artikkel, mille raames uuriti kerjustelt, et millist tööd nad oleks valmis tegema ja kas nad sooviks teha seda pikaajaliselt, jne ja siis selgus, et paljud olid rahul oma praeguse eluga, mis oli nende jaoks niigi suhteliselt mugav. St. nad ei soovinud teha tööd alla teatud summa (pudelite korjamisega teenis päris hästi), füüsilist tööd väga ei viitsinud teha, samuti häiris neid see, kui pidi regulaarselt tööl käima ja vaba aega oli vähe.
      Seetõttu ei anna neile raha, küll aga oleks valmis inimest mitterahaliselt aitama, kui ta on tõesti huvitatud oma eluviisi muutmisest.

  • Reply Liis V 20. detsember 2013 at 18:59

    Minul ei ole kunagi raha sest ma kulutan selle teiste peale. Lapsed ja mees ja ülejäänu pere ning sõbrad. Ja ma ei näe selles probleemi sest raha väärtus on pidevas languses ja selle kogumine oleks ilmselge lollus.

  • Reply Merili 20. detsember 2013 at 18:59

    Just ükspäev nägin oma kodu aknast kuidas üks onu lonkab siis meie maja prügikasti juurde ja hakkab seal sobrama ja süüa otsima. Inimesed kõndisid mööda, kes vahtis taevasse kes vahtis ma ei tea kuhu. Ei jõudnud eriti reageerida, haarasin esimesed asjad mis kapist kätte sain ja jooksin et onu ära ei läheks. Onu oli nii tänulik, ütles et kõht on nii tühi. Mul oli temast nii kahju, et kui ma veel teda näeks, ostaks talle kohe eraldi kotitäie kuivaineid ja kõike. Aga et teised LIHTSALT MÖÖDA KÕNDISID?????????? Mul pole sõnu, kurb on see meie ühiskond.

    • Reply Marika 21. detsember 2013 at 11:11

      See päris teemasse ei lähe, aga siiski inimeste ükskõiksust puudutab! Väljusin oma kortermajast, et kiirustada bussile. Maja ees sipleb maas sama maja inimene. Vana invaliid. Oli oma toidukotigi puruks kukkunud ja kuidagi püsti ei saanud. Sikutasin teda siis püsti, üsna raske oli ja samal hetkel väljus trepikojast veel üks elanik, 30ndates turskem mees. Peatus korra ja vaatas umbes 30 sek kuidas ma maaslamajat üles proovisin sikutada ja ta lihtsalt kõndis minema. Lõpuks aitasin ikka invaliidi trepikoja uksest sisse ja jõudsin isegi bussi peale. Bussipeatuses seisis see sama tont, kellel polnud aega natuke aidata!

  • Reply Kärt 20. detsember 2013 at 18:59

    Minuga on nii, et raha võin laenata jne, aga mul on väheke mööda asi see, et ma just toitu ei taha jagada. Loomulikult siis kui külalised on külas, siis ei ole loomulikult probleemi, aga just siis, kui ma söön näiteks shokolaadi või siis komme söön ja keegi küsib minult neid. Ma ei söö tavaliselt kusagil tänava peal selliseid asju, aga näiteks tööl olles. Ma kellegi ees ei kipu näljendama ka :D Aga kui inimene küsib, siis loomulikult annan või siis pakun ise ka, kui ikka kommipaki võtan lahti nende ees. Aga kui ma olen töölaua taga ja söön ühe shokolaadi, keegi märkab nägema seda, tuleb minu juurde ja palub, et ma järsku jagaksin nendega seda, siis selline asi mulle ei istu eriti. Ei saa sinna midagi parata :D Väiksest peale selline olen olnud :D Aga muidu olen selline, kes kipub sõpradele välja tegema, kui võimalus ja kingituste osas ei koonerda (kui just rahatu ei ole).

    • Reply konkreete 20. detsember 2013 at 20:49

      haha jaa, mul oli pool lapsepõlve siuke teema, et ma jõin piima alati PEALE söömist ära. see oli nagu toidu kõige suurem nauding. Ja kui koolis või kuskil lõuna oli, siis inimesed tihti jõid oma piima juba poole söömise peal ära ja ei saanud aru, miks ma neile enda piima ei taha anda, sest ma ju üldse ei joo seda. Joon küll, kurat, aga siis kui viimane amps on söödud :D See, et ma kõike samamoodi korraga alla ei kugista, ei tähenda, et ma oma piima ei taha juua :D ma saan aru küll, kui ihnena see näida võis. Samas selle kombe on elukaaslane mult välja juurinud nüüdseks ja taolisi probleeme enam pole, ma ei joogi enam piima eriti.

      • Reply Mariliis 20. detsember 2013 at 21:24

        Hahaa, tuttav tunne. Ma siiamaani joon oma mahlaklaasi pärast söömist alles tühjaks ja tihti olen pidanud tegelema sama probleemiga: “Näe, mul juba klaas tühi, aga sa pole üldse joonud. Ma võtan sult paar lonksu, sa ju ei taha ise.” Ma muidu ka kade ei ole, aga kui ma söön oma toidu ära teadmisega, et ma saan seda mahla pärast toitu nautida, siis ei ole ju tore, kui sellest mahlast lõpuks suurem osa läinud on. Seega mul on ka see enda toidu jagamise kadedus – ma parem ostan teisele uue mahla, kui et enda omast osa ära loovutan.

  • Reply Kaja 20. detsember 2013 at 18:55

    Mul oli kunagi üks kursaõde selline, kes alati viimase sendi täpsusega jagas raha… Näiteks kui käisime poes, maksin näiteks mina, ostsime kõrpsu, dippi, juua midagi ja pärast koju jõudes õhtul kui söödud-joodud oli, hakkas rääkima, et ma pistsin dipi sisse oma kõrpsu ainult paar korda, ma selle eest ei maksa ja nii saigi ainult kõrpsud ja jook pooleks tehtud. Vastupidises olukorras ootas arve pooleks tegemisel ka sente, näiteks arve oli 3,46 siis tahtiski 46 senti saada. Seega selliseid ihnuskoisid on, kellel on kõigest kahju, ka kuuest sendist.

  • Reply Kertu 20. detsember 2013 at 18:52

    Mul on sõbrannad sellised, et kui mingi istumine kellegi juures on, siis järgmine päev minnakse jääkidele järgi (krõpsud, poolikud alkoholi pudelid jms, kõike, mis kannatab kaasa võtta). Ma olen alati mõelnud, et see on nii imelik, sest kui ma külla lähen ja oma pudeli nt kaasa võtan ja sealt lõpuks üldse ei joogi, on mul piinlik seda kaasa võtta ja siis ma ei võtagi seda kaasa ja jätan sinna, kah asi, las jääb teistele. Mul on isegi oma pere ees häbi olnud, kui olen koju tulnud ja noorem vend ütleb, et mu sõbrannad seal käisid ja oma asjad ära viisid. Ühel korral oli probleem, kui mu vend oli krõpsud ära söönud ,ega ta ei teadnud, kelle omad, mu sõbranna tahtis neid kätte saada, aga polnud ja siis ütles et me võime raha ka siis selle asemel anda, et ei pea uut ostma, tal suva. :D
    Samuti olen näinud olukordi, kus minnakse istumisele oma alkohol kaasas, aga need jäetakse kuskile teise tuppa kotti ja juuakse teiste joogid ära ja minnakse koju tagasi oma jookidega. :) Mitte, et mul kahju oleks, aga imelik on….

  • Reply küpsis 20. detsember 2013 at 18:50

    oh jah täna ei jõudnud ära kiruda.. kuna teen teen kodus tööd ja inimene ( kes ostus mus üheks best pälliks) jättis ellminekord 2euri tippi siis .. ja kui ta seekord hooldusse tuli arvestas ta selle jäetud tipi sellest korrast nüüd maha usinalt :)))) Ärgu siis jätku või ma ei tea .. imelik lihtsalt.. mul oleks mark nii teha. Käime peol üks teeb teisele välja (niisama sest tahab teha) ja järgminekord tasaarveldatakse jälle eitea millest, ma ei suuda kui koonrid inimesed on … sama siin et viin omakandi kodutule villased sokid ja kindad ja ostan kakao ja üritan vähegi omal moel aidata sest mul rohkem pole võimalusi ja siis ennast ka veel kraabitakse kuis saab.. üldse mulle tundub et ükski heategu karistuseta ei jää.. aina aitad ja tahad head ja saad ise vastu näppe nii kõvasti et kurvaks teeb.. aga noh eks ise igaüks teab.. endal kaob igasugune heategemise rõõm ära.

  • Reply Andra 20. detsember 2013 at 18:50

    Sharing is caring.

    Mina olen ka selline, kes välja kipub tegema, kui endal on ja teistel pole. Ja noh, praegu jõulude ajal on mul ilgelt kahju, et ma Bingoga milkut võitnud pole. Sest mul pole raha, et kõikidele neile, kellele ma TAHAN, kinke teha! Saadsaaru?!