Küsisin emalt, et mis toitu ta mulle esimesena andis – ei mäleta. Üldse kõikidele titeküsimustele vastab ta nõnda. Ta ei mäleta, kirja ta kuskile ei pannud neid asju ja ega see teda vist suuremat ei huvitanud ka. Sest kui oleks huvitanud, ju siis oleks kirja ka pannud.
Aga mina tahan mäletada iga hetke.
Ma tahan täpselt mäletada, mis mõnuleva näo tegi Mari siis, kui me ta esimest korda vanni panime. Täpselt mismoodi lõhnasid ta juuksed kui ta oli alles paaripäevane (nagu suhkrusaiad!). Ma tahan mäletada kõiki tema viitkümmend sentimeetrit, mis ta sündides pikk oli. Ma tahan täpselt teada, mis kuupäeval ma tundsin esimest korda kõhus ta liigutusi. Ma tahan teada, mis kuupäeval naeris ta esimest korda häälega ja laginal. Mille peale? Eks ikka minu. Sest kui teised minu nalja ei mõista, siis tema naerab kasvõi viisakusest kaasa. Ma tahan alles hoida imetillukesi riideid, mis talle alguses natukene suured olid ja nüüd naeruväärselt väiksed tunduvad. Ma tahan elulõpuni mäletada, kui pehmed ja siidised on praegu väikese Mari peopesad. Kui kasutamata jalatallad tal on. Kui naljakalt ta mulle otsa vaatab, kui ta on just ära söönud ja eluga nii hirmus rahul. Kuidas ta hommikul silmad lahti lööb ja rõõmustab, et ta saab just meiega koos üles ärgata. Kuidas ta vannis hullumeelselt vehib. Kuidas ta mõtlikult mängukaare all lamab, justkui maailma üle mõtiskledes. Ja kuidas ta on alati elevil, kui ta saab vaadata enda peeglisõbrannat, kes talle alati naeratab. Ja kuidas ta unisena näeb välja nagu silmini täis inimene, kes ei suuda enam silmi lahti hoida, aga nii väga tahaks edasi lobiseda!
Selle jaoks on mul vaja PILTE! Ma teen iga päev Marist vähemalt mõne pildi, sest ma päris ausalt tahan mäletada iga hetke, momenti, päeva, olukorda. Iga sekundit õnne. Noh, et mul oleks, mida meenutada, kui ta teinekord nii lohutamatult nutab ja mind vihkavat paistab. Sest ma tean, et varsti on ta jälle rõõmus 🙂
Või siis, kui ta kunagi vihaselt uksi paugutab ja meile näkku karjub, et ta meid vihkab, sest me tal kuskile peole minna ei luba…
Kui tihti teie oma beebidest/lastest pilte teete? Aga kas teil see aastaraamat vms on, kuhu üles märkida, et mis olulist millal toimus?
33 kommentaari
Mina sain jõuludeks vanavanematelt pildialbumi, kus sees pildid minust vanuses 0-15, üks parimaid kinke, mis ma üldse kunagi saanud olen ja väga suur üllatus. Endal last ei ole, aga pildistada meeldib küll, peret, sõpru ja reisiseiku siis põhiliselt.
Mari on imearmas ! 🙂
Väga armsad pildid teist:)
Aga tahtsin hoopis su blogi taustapilte kommenteerida. Et kui nüüd vaadata teist pilti (kus sina, Kardo ja Mari) ja neljandat (kus on kass), siis sa oled kassiga ikka väga sarnane:D Juba poosilt aga muidu ka- ühte nägu:) Eks lemmik lähe ikka ajapikku peremehe nägu 🙂 Loodan, et võtad seda kui komplimenti 🙂
No appi , ma lahistan siin nutta, kuidagi nii kurvaks tegi see postitus ja pisarad voolavad ;/ Pildid on nii ilusad ja lähevad hinge , jutt on nii tõsi .. Vaatan oma pisikest ja nutan läbi naeru ….
Oehh aga mul selline küsimus nüüd hoopis,et mis kaameraga pildid tehtud on? Ja kas sul endal on kodus kaamera või keegi teine teeb nii kauneid pilte? 😉
Meil kodus kaamerat pole. Need tegi üks tore tüdruk nimega Marianne 🙂
Pildid tegin kaameraga, mil nimeks Canon 5D Mark II ja küljes objektiiv f/2.8 100mm 🙂
Tundsin põnni põtkimist 20. veebruari paiku, olime suusareisil Karpaatides. Poiss sündis augusti alguses. Septembris, ehk teisel kuul, andsin paari nädala jooksul viinamarjasuhkruga magusamaks tehtud kohupiima, nii teelusika otsaga algul, hiljem supilusikatäie. Kolmandal kuul andsin analoogiliselt porgandimahla – ikka lasteõe soovitusel. Siis kaapisin lusikaga õuna… Neljandal kuul pistsin noormehele suhu lusikaotsaga kartulit-kastet ja supileent…. omaalgatuslikult. Laps sai rinda aasta ja 8 kuud, ise loobus. Paar päeva enne 4-kuuseks saamist hakkas keerama, kuu hiljem käpuli edasi liikuma, 9,5-kuuselt toeta seisma ning aastasel sünnipäeval vudis joosta. Ah jaa: 3650 ja 50. Aasta oli 1978. NII olulised asjad ei unune. Teine poeg (3820, 51) sündis juuni lõpus ja oli (on jätkuvalt) tähemärgile vastav: aeglane ja rahulik. Kolmas poeg (3650, 50) käis oma esimese aasta vanima venna “jälgedes” (mõlemad tule märgiga).
Loen, vaatan ja…. muhelen: Sinu Mari on armas! Ja ära muretse, et ta käekesed ei ole nii nagu arstid tahavad või raamatud ette näevad – kõik inimesed on erinevad ja erilised. Mina näen, et ta pürgib edasi (nagu krooli ujudes).
Mõnusat kooskasvamist!
Ahjaa….beebiraamat on mul ka olemas sünnist kuni viieaastaseks saamiseni 🙂
Nii ilusti kirjutatud 🙂 Pisarad tulid kohe silma… Kõik emad tahavad kindlasti kõike mäletada, aga see on paratamatu. Miski ju ikka ununeb. Ma teen suhteliselt palju pilte, kuid nüüd tagantjärgi mõelda oleks võinud veel rohkem teha, eriti videosid. Nüüd, kui ta juba aastaseks meil sai on nii lahe vaadata ühe kuuselt tehtud videot, kus ta nagu ei osanudki veel midagi teha ja samas mõne kuust videot, kus ta juba avastab mänguasju enda ees ja üritab nendega juttu rääkida 😀 See on lihtsalt hindamatu väärtusega !
No kuidas sa küll oskad nii armsasti kirjutada.
Beebi-raamatu ostan kindlasti, kuhu kõik tähtsad asjad üles kirjutada. Pilte hakkan ma ka kohe kindlasti PALJU tegema. Praegu on tähtajani poolteist kuud ja juba nüüd on telefon täis videosid mu kõhust, kui poja end seal siputab, sest ma olen peast soe 😛
Ma panen kõik olulisemad asjad kirja spetsiaalselt ostetud märkmikusse. Ma lihtsalt ei tahtnud neid tüüpilisi poeraamatuid, sest tahtsin ka muid asju kirja panna, kui seal ette nähtud on. Piltide jaoks tegin ise talle esimese eluaasta kohta kaks albumit (kokku paarsada pilti ehk), kus on lisaks piltidele juures ka kõik tähtsamad verstapostid (esimene naeratus, esimene haaramine, esimesed sammud jne). Need saab ta kaasa, kui kodust välja kolib või lapse saab või noh millalgi siis, kui ma raatsin anda 🙂 Eks ma panen üldisesse perealbumisse ka tähtsamad pildid, aga kindlasti mitte nii palju, kui tema isiklikku albumisse.
Offtopic comment teemal, miks blogi lugejaid vihata või mis see oligi.
Ilusad pildid küll, aga kui nad kõik originaalsuuruses on (ehk 1 pilt ca 6MB… kui see midagi ütleb), siis on vähe tüütu oodata, kuni kõk pildid kenasti kohale on tulnud. Meenutab interneti alguse aegu, kui sai modemiga internetis käidud ja kõik lehed avanesid niiiii aeglaselt.
Aga noh, kui kõigil on kiired ühendused peale minu, siis pean leppima, et mina olen pidur.
Ma pole selle peale tulnudki 😀 Sorri
Kusjuures, jah, sama viide ka siitpoolt – su lehe laadimine võtab metsikult aega, nii et nt andmeside otsast on sind eriti tüütu lugeda. Pane piltidest thmbnailid ja tee pildid klikitavaks, siis on parem! Palun? 🙂
olx. panen edaspidi väikselt 😀
Mul on iga lapse jaoks raamat, kõik olulise panen kirja. Mu Ema pidas ka päevkut, kui ma väike olin. Kahetsen,et pole lapsi,eriti pesamuna filminud
Ma tegin ka algul ikka hästi tihti pilti. kuid, usu mind, aastatega see möödub 😀
Beebiraamatud on mul ka mõlemil lapsel olemas ja just selle mõttega, et kunagi, kui neil omal lapsed on, siis on ju huvitav neil endil uurida. Aga mul on beebiraamatud kuni seitsmenda aastani. Kuni selleni, kui kooli lähevad. Isegi esimesed klassivennad/-õed saab kirja panna. Mulle meeldib. Lisaks teen ma ise niiõelda oma pere raamatut. Kuhu panen kirja peresündmuste tipphetked ja muu sellise. Raamat algas sellega, kui kolisin lapsepõlve kodust välja. Ja ei tea, kes ja kuidas see kogumik lõppeb 🙂 .
Olen ka algusest peale tundnud, et tahan mäletada iga hetke. Aga hoolimata sellest oli mul juba 2-kuuse lapse kõrvalt tunne, et ma üldse ei mäleta, milline ta 1-kuuselt oli. Nüüdseks on laps nelja aastane, olen teinud palju pilte ja videosid, aga sellest hoolimata tundub piltidel beebi nagu võõras, sest praegu laps on hoopis teistsugune ja see titaaeg tundub üldse kellegi teise elu olevat, sest see aeg oli nii lühike 🙁
Ma mõistan, miks mõned inimesed saavad 10 last – siis on koguaeg beebi olemas 😛
Mul on poja juba 2 aasta 9 kuune 12 päevane aga ma ikka pildistan teda iga jumala päev, kõik mis ta erilist ja naljakat teeb või ütleb panen kirja, väiksesse raamatusse aga meil on veel eraldi raamat mida ma nüüd iga nädal korra avan ja loodan, et saan sinna midagi kirja panna kuigi nüüd on seal ainult mingi sünnipäeva värk mida saab ainult korra aastas täita. Mul on igas arvutis, tahvlis, telefonis ja läpakas hunnik pilte temast. Ükskord mõtlesin et loen kõik erinevad pildid kokku aga kahjuks on neid kõvakettaid, mälupulkasid ka veel ja andsin alla 🙂
Vahest ma mõtlen, et ma olen mingi hull titemamma aga siis ma saan aru, et ma lihtsalt armastan oma last ülimega palju.
No täitsa lõpp, Mallu, Sa oled niiiii-niii kaunis ja Mari on imearmas!!!!
Minul on vot selline märkmik kõige meelde jätmiseks. http://www.moleskine.com/en/collections/model/product/baby-journal
Lisaks teen ika poole aasta järel tema jalast ja käest jälje. Pilte ja videsid tuleb nii kuidas juhtub. Väiksemast on rohkem, nüüd on vähem mahti ja noh ei tundu enam nii huvitav ka kõik. Aga nädalas ikka mõned pildid tulevad.
Aa ja esimeste asjade jaoks tegi mu õde ühe korraliku karbi, niiet sinna mahub mitme aasta jagu kraami.
Nii armsad pildid!
Mulle meenub, et vaatasin kunagi ühte videot, mille isa oli oma tütrele 18 sünnipäeval kinkinud. Video võlu seisnes selles, et isa oli oma last iga jumala päev pildistanud, pannud need pildid kokku. Video oli umbes 5 minutit pikk.
Hea kingiidee Marile, kui ta 18 saab 😀
Mitte üks jutt enam lõualottidest ja ebafotogeenilisusest – sa oled imeilus! Ja Mari muidugi kaa 🙂
Viimane kolmik pilt on ÜLIM 🙂 Nii head näod . Mul seda raamatut ei ole kuna arvasin et raudselt unustan sinna kirja panna . Ja siis alguses koguaeg mõtlesin et peaks ikka kuskile kirja panema , aga ma viivitasin sellega nii kaua (kuna ma arvasin , et raudselt mul on veel tükk aega meeles millal ta mida tegema hakkas) ja nüüd on kõik meelest läinud . Aga pilte on mul mega palju 🙂
Ma tahtsin lihtsalt öelda, et sa näed suuuurepärane välja ja niii peenike pealekauba, su põsesarnasi ma kadestan! Marist ei hakka parem rääkimagi – imeilus tüdrukutirts..
Te olete üliarmsad 🙂
Kuna olen alles beebiootel ja last pildistada veel ei saa, siis pildistan oma kassi koguaeg iga nurga alt . Siis vahel vaatan ja mõtlen et alles ta oli nii imetilluke 😀
Ja pilte on ka meil tohutult 😀 Isegi eraldi tema pildialbum sai ostetud ja pilte täis topitud 🙂
Mina samamoodi tahan igat hetke jäädvustada:) Kui veel rase olin, meisterdasin talle vihiku, kuhu panin kirja esimesed liigutused, kingitused, arstil käigud jne. Nüüd täidan seda hoogsalt edasi. Varsti ka ilmutan või prindin välja mõned pildid, mida lisada sinna. Kuna ma lihtsalt ei viitsinud poodi seda raamatut minna ostma. Ja üleüldse näeb enda meisterdatud raamat palju armsam ja ilusam välja. Tema esimese mütsi, nabanööri (ma ei tea kas see on imelik aga mina tahan selle alles jätta), ja mõned riided olen pannud ühte pisikesse karpi, mille me vallalt jõuludeks saime:)
Mu telefon on titepilte pungil.
Oooo, nii ilusad pildid ja ilus Sina!:)