neli kuud armastust

Täna olin juba mitu tundi sinuga tsillinud ja sulle naljakaid hääli teinud, kui külla tuli onu Sander ja röögatas: “Palju õnne sünnipäevalaps!”. Häbi tunnistada, aga enne kui Sannu seda ütles, oli see mul totaalselt meelest läinud! Kujutad ette, ma unustasin su sünnipäeva ära!

Peab lootma, et ma tulevikus seda ei unusta…

Uskumatu, et sa juba neli kuud meiega koos elanud oled. NELI KUUD! Sa oled iga päevaga aina rohkem nagu päris väike inimene. Naerad, kui ma sind  juustega kõdistan ja ajad silmad punni, kui sa kedagi uut kohtad. Umbes nagu: “WOOW, nii palju inimesi on maailmas!”.

                                    UUS NÄGU?!

Sa oskad juba asju kätte võtta ja neid suhu panna, keerutada küljelt-küljele ja loomulikult  kõhuli minna. Hmm, mida veel. Hästi tugevasti käest kinni hoida. Mu juukseid kiskuda ja mulle näppe ninna, suhu ja silma panna. Mulle näkku aevastada. Vaip täis lasta, kui sul mähe ära võtta ja sind hetkeks maha panna. Oskad olla maailma võrratuim!

            stop kissing me mom…

See on nii armas, kui ma võtan su käed ja teen nendega endale pai, sest siis sa hakkad naeru mugistama, nagu ma teeksin maailma suurimat nalja. Mul peaks see isegi kuskil videos olema.

Ma armastan sind nii nii nii nii nii nii palju, et mul hakkab füüsiliselt paha. Kuidas saab kedagi nii väga armastada? Kuidas sa suudad nii armsalt nohiseda? Kuidas see saab olla naljakas, kui sa mu juuksed ära kiskuda üritad? Kuidas sa nii siiralt mu nägemise üle rõõmustada saad? Kuidas sa alati nutu lõpetad, kui ma su sülle võtan. Kuidas sina mind ka nii niii niii niiiii väga armastad. See on mõnus!

Jätkame siis samas vaimus ja muidugi palju õnne sulle. Sa said ju täna kingituse ka, aga kuna sa hetkel nii armsalt magad, siis ma ei hakka sind selle pärast üles ajama. Maga-maga kallike, varsti hakkame jälle naljakaid hääli tegema.