KURB ON OLLA

Ega sa mingi saksapreili pole

4. aprill 2014

Ükskord kirjutas mulle üks firma nimega Colourful letters ja tahtis mulle teha kingituse kinkekaardi näol. Kui mul ei ilutseks tagatoas juba MARI seinal, siis ma oleks loomulikult tema nimetähed võtnud, aga kuna mul need olemas olid, ei osanud ma pikka aega midagi valida.

Lõpuks mõtlesin ma välja, et kuhu ma need panna tahan. Eks ikka elutoa seinale, papa pildi kõrvale. Ja mis muu lause ma sinna panna saaks, kui papa põhilause minule. Tegelikult on see ju üsna sügavamõtteline ja saab kasutada igapäevasel parem inimene olemaks ;)

papaNäiteks võttis papa presskannu, millest oli kohvi ära joodud, valas sinna purule keevat vett peale ja oli endaga rahul. “See on täpselt sama hea kui tavaline kohvi, proovi, proovi! Ega sa mingi saksapreili ole!”.

“Kui praekartul kukub maha, siis maksab see ikka ära süüa, ega sa mingi saksapreili ole!”.

“Poodi minnes võta plastikaatkott ka kaasa, mis sa ikka uut ostad, ega sa mingi saksapreili ole!”.

Samamoodi manitses mind papa alati, kui ta mulle kommiraha andis, et ma seda siis korraga ära ei raiskaks, sest seda saavad lubada endale vaid saksapreilid. Toiduga ka pirtsutada ilus pole, sest jumal hoia, ega minu puhul mõne saksapreiliga tegemist ei ole.

Mulle meenub praegu, kuidas ma tegin papale pai, enne kui ma Austraaliasse sõitsin. Ma istusin oma voodil, papa kõrval ja tegin talle pai. Juukseid oli vähevõitu. Mul olid pisarad silmas.

“Ära usu kõike, mida sulle räägitakse. Ära ütle kohe kõige välja, mida su sülg suhu toob. Hoia oma tervist,” loetles ta mulle.

Ja siis me kallistasime ja ma ei näinud teda enam mitte kunagi.

Kallis papa, ma proovin siis natukene vähem saksapreilit mängida. Äkki ma just selle õpetuse pärast olengi nii “anti saksapreili” kui olla saab? Ma võtan huuleläike topsist näpuga seda möga ja ei minestagi kohe ära, sest see on ju NII ebahügieeniline. Saksapreili, my ass.

Minu papa omas elemendis - rinnuni pükstega, karjamaal, kus talle meeldis lõket teha ja minuga koos, kes ma talle ka ikka omajagu meeldisin :)

Minu papa omas elemendis – rinnuni pükstega, karjamaal, kus talle meeldis lõket teha ja minuga koos, kes ma talle ka ikka omajagu meeldisin :)

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

22 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply politicalcurrency.tumblr.com 13. september 2014 at 13:41

    I think this is one of the most important information for me.

    And i am glad reading your article. But wanna remark on some general things, The web site style is wonderful,
    the articles is really excellent : D. Good job, cheers

    Feel free to visit my blog post; weight loss pills (politicalcurrency.tumblr.com)

  • Reply Kati 5. aprill 2014 at 13:54

    Idee ja teostus- 5+ ja rohkemgi!

  • Reply Eliko 5. aprill 2014 at 11:04

    Kahju, et minu lastel vähemalt üht vanaisa ei saa olema. Temast oleks suurepärane vanaisa olnud, sest Suurepärane Isa TA oli.
    Minul oli üks PAPA, kes kogu aeg meile külla tulles tõi moonisaia ja banaani. Ta hoidis meid väga ja tema juures käies olid meie mänguasjadeks pesulõksud.

  • Reply Maire 5. aprill 2014 at 06:15

    väga südantliigutav postitus. nii armas ja siiras. ja tõeline auavaldus temale, kui sellise ütluse seinale paned.

    mina vanaisasid ei mäleta, vanaemad küll on, kuid nad on kaugel ja nii lähedased me pole. küll aga olin abikaasa vanaemaga lähedane. mäletan, kuidas mõni aasta tagasi viisime talle hoida tema lapselapselapse. nad sõid koos jäätist ja apelsine. vanaema küll ei liikunud suurt. enamus ajast istus. kuid ometi armastas mu poeg teda väga. (oli siis u 2). õhtul lapsele järele minnes vaatas ukselt meile vastu kaks laia naeratust. mõlemal oli lõbus olnud, juttu oli palju (kui nii võib öelda) ja ta tundus siiralt õnnelik. ära minnes tegid omavahel veel suuure sooja kalli. järgmine päev sõitsin ära oma vanematele külla…ja päeval tuli teade, et vanaema pole enam. mõni tund peale seda, kui olime õhtul tema juurest ära läinud, oli ta kokku kukkunud. kiirabi viis haiglasse kus ta suri. siiamaani mõtlen, et me küll palju aastaid tuttavad, kuid ta oli mulle kalliks saanud, ja nii tore on teda mäletada naeratavana. ja et tema viimane päev sai veedetud koos lapselapselapsega.

  • Reply Riina :) 4. aprill 2014 at 21:17

    Mul tuli lausa pisar silma.
    Mina oma vanaisa ei mäleta väga :( (isaisa siis)
    Suri ta kui esimesse klassi läksin.
    Mäletan, kus ta Pärnus elas ja milline ta kodu oli. Mäletan, kui Pärnus käisime külas ja grillkana sõime :)
    Olen oma pärnu-saksa juured temalt saanud :) Ja nii palju, kui ema on jutte rääkinud, siis oli ta maailma kõige armsam ja muhedam vanaisa, kes olla saab :)
    Ema rääkis, et kui mina sündisin, siis oli ta oma kõige parema sõbraga Hiiumaale tulnud. Moskvits oli maast laeni kõike paremat täis, hea, et ise sees said olla :) Tõi mulle helesinise mõmmi :)
    Ma rohkem ei saa rääkida, sest silme-eest läheb häguseks ja klomp on kurgus :(

  • Reply k.l 4. aprill 2014 at 16:51

    Küsiks mis materjaliga on antud tähtedega seinas tegu? Tahaks ka lapse tuppa tellida.

  • Reply kadri 4. aprill 2014 at 15:58

    Nii-nii tore postitus! Minu arust ka üks su parimaid üldse :)

  • Reply Eveliis 4. aprill 2014 at 15:17

    Väga kihvt lugu! Mul on oma vanatädist selliseid “klassika varasalve” talletatud lauseid. Üks neist on selline suht ropp, aga meile nii naljakas (õpetussônad mehele, kes purjus peaga peolt tuleb):”löö uks lahti ja ütle, l…s lôuad, elumees laulab!” Kõige naljakam on asja juures, et tegelikus elus poleks keegi julgenud nii öelda, sest tädi sôna maksis. Kôik mehed kartsid teda.

  • Reply www.minajamuud.blogspot.fi 4. aprill 2014 at 14:03

    Arvan, et see on sinu kõige parem postitus :)

    • Reply Janika 4. aprill 2014 at 21:38

      JAAAAAA!

  • Reply K 4. aprill 2014 at 14:02

    Sul oli niii armas vanaisa!!! Naudin oma kahte vanaisa ja kahte vanaema kuniks veel saan.. :)

  • Reply Pirje 4. aprill 2014 at 12:54

    Mul tuli ka sinu meenutuste peale oma kallis vanaisa meelde…
    Tema kutsus mind kassikataks:-)
    Koos me talitasime, tegime karjaaeda, jutustasime… ta ei kurjustanud minuga mitte kunagi!
    Ta suri u kuu enne mu pulmi, haiglas…enne kui ma lahkusin, ŭtlesin, et saa ikka terveks, sest nii ootasin teda pulma…

    • Reply Sandra 4. aprill 2014 at 14:16

      Issand kui kurb… Mul suri vanaisa kaugelt enne, kui ma isegi pulmadest unistada oskasin, kuid nüüd on kõige rohkem kahju, et just tema sel päeval ei saa minu kõrval olla. Ma nii tahaks, et tema viiks mind käekõrval mu tulevase abikaasa juurde, aga kuna teda ei ole, siis jalutan üksi. Ka mul oli suurepärane vanaisa, kellega ma perest kõige lähedasem olin.

      • Reply Pirje 4. aprill 2014 at 20:47

        Nüüd on sellest pea kuus aastat möödunud, aga ikka tuleb aeg ajalt pisar silma kui oma vanaisa peale mõtlen.
        Ma usun, et sinu vanaisa on sellegipoolest pulmapäeval su mõtetes ja südames!

  • Reply Termos 4. aprill 2014 at 12:03

    Tõesti armas postitus! Tore vanaisa oli sul :)

  • Reply Johanna 4. aprill 2014 at 11:35

    Väga armas oli seda lugeda :) Vanaisad on ikka toredad. Minu vanaisa öpetas mind, kui väike olin, visa järjekindlusega rattaga söitma, mis sest, et ma muudkui kukkusin ja nutsin ja kirusin jalgratast ja lubasin, et ma sellega enam kunagi ei söida. Vanaisa jäi ikka kannatlikuks ja minul sai rattasöit löpuks ikka selgeks.

  • Reply Marleen 4. aprill 2014 at 11:35

    Sinu postitus võttis mul pisara silma. Olin ka oma vanaisaga väga lähedane. Mina läksin ka Austraaliasse, pisarsilmil jätsin oma vanaisaga hüvasti. Kallistasime ja ta ütles: “Ega me vist enam ei näe.” Nii raske südamega lahkusin ta juurest. Kuu aja pärast ta suri. Mõnes mõttes mul on hea meel, et ma ei olnud kodus, kui ta suri. Teises mõttes aga piinab see siiani mind. :(

  • Reply Caro 4. aprill 2014 at 09:55

    Päriselt tõi see post ka mulle pisara silmanurka. Väga vahva viis oma kallist inimest meenutada ja mälestada. Mina oma vanaisast mäletan seda, et ta õpetas mulle malet ning lubas oma õllekannu pealt vahtu juua.

  • Reply liisur 4. aprill 2014 at 09:01

    Oeh, v6tsid minugi 6hkama! Nii sydamlik ja nii 2ge papa sul! Usun, et ta hoiab sul silma peal.

  • Reply Kätlin 4. aprill 2014 at 08:59

    See jutt puudutas küll südant, nii ilusti kirjutatud :)
    Kahju, et väärt inimesed igavesti ei ela…

  • Reply Kati 4. aprill 2014 at 08:32

    Nii siiras ja armas:)

  • Reply Laura 4. aprill 2014 at 08:10

    Mallukas, su postitus tõi kohe pisara silma, eks need vanaisad ongi ühed muhedad vuntsid. Mäletan veel kuidas minu vanaisa arbuusi lõikas ja muheles, püksid rinnuni… Jõudu sulle!