Googeldasin “kriidivärvid” ja sattusin leheküljele, kus hakkas iseenesest laul mängima, teate ju küll neid. Ja kuigi tavaliselt ma vihkan seda, et leheküljed arvavad, et ma tahan nende mussi kuulata, siis seekord jäi mul hing kinni. Ma polnud seda laulu nii ammu kuulnud. Mis sellest nüüd on, viis või kuus aastat?
Ma mäletan, et ma lamasin vannis. Järgmine päev oodati mind kella kaheksaks Pelgulinna sünnitusmajja. Ma kartsin nii hirmsasti, ma ei teadnud, mida ma tegema peaksin. Ma ei teadnud, kuhu ma jooksma peaksin ja kui ma jookseksin, mis siis saaks? Ja kes mind ikka aidata oleks saanud? Nagu kõik mulle ütlesid, olin ma veel liiga noor, mul oli terve elu alles ees, mul polnud ju töökohtagi, mul ei olnud mitte kedagi. Ja homsest alates ei pidanud mul enam olema ka rasedust.
Ma ei mäleta, et ma oleks nutnud. Ma lihtsalt lamasin vannis, panin käed kõhu peale ja mõtlesin: “Anna mulle palun andeks.” Ja ma ei nutnud pisaratki seal vannis, ega haiglas. Tundsin, kuidas mu süda aeglaselt juppideks vajus, aga pisaraid ei tulnud. Ma ju tegin õigesti. Nii nagu kõik ütlesid. Siis see on õige, eks? Aga kui ma haiglast koju sõitsin, tuli raadiost see laul:
They say that things just cannot grow
Beneath the winter snow,
Or so I have been told.
They say were buried far,
Just like a distant star
I simply cannot hold.
Is love alive?
Is love alive?
Is love alive?
This is my winter song.
December never felt so wrong,
‘Cause you’re not where you belong;
Inside my arms.
Ja nõnda sõitsin ma koju ja hakkasin oma endist peikat vihkama. Sügavalt ja kogu hingest, sest keegi pidi ju süüdi olema. See viha on praeguseks muidugi ammu kadunud, aga kui ma praegu sellele mõtlen, siis kihvatab midagi minu sees ikka korra küll. “Mallu, ma jooksen ära, kui sa lapse saad. Ausalt.”
Nüüd ma saan aru, et elul on omad viisid, kuidas kõik õigeks saab ja iga sitt on millekski hea. Aga sellel hetkel tundus kõik lihtsalt nii õudne ja see armastus ei saanud enam kunagi nii kõikehõlmavaks ja lõputuks “happily ever afteriks” nagu ma kunagi 16-aastaselt temaga õhtul smse saates õhkasin. See ussitas seda ilusat esimes armastust kuni see ära suri. Küll aasta hiljem, aga suri.
Peale seda tekkis mul hetki, kus ma ei suutnud hingata. Ma võisin lihtsalt istuda ja oma asjadega tegeleda, kui mulle äkki pähe tuli, et “ma oleks praegu viis kuud rase”. Ja ma ei saanud enam hingata. Mu keha lõpetas igasuguse töö, ma olin kui kivikuju, blokis.
Ma ei rääkinud sellest kellelegi. Need, kes teadsid, neile ühmasin, et pole hullu midagi ja et see oli õige tegu. Aga tegelikult ei saanud ma hingata. Pisaraid ei tulnud, aga klomp kurgust ei kadunud. Lihtsalt hinga, lihtsalt hinga, lihtsalt hinga. Ma loodan, et ma sain andeks.
Vot sellised emotsioonid siis tänasesse pühapäevaõhtusse. Googelda veel kriidivärve…
1 Kommentaar
🙁