Alles heiskasin siin sõpradele, et küll mina olen hea ema – Mari ei ole kunagi kuskile kukkunud ega haiget saanud. Tänaseks pean ma enda sõnu sööma, kuigi otseselt Mari ei kukkunud ega saanud ka haiget, aga noh, ma kohe jõuan teemani ka, ausalt.
Nimelt tuli mulle suurepärane idee minna rulluisutama. Sannu ammu juba on tahtnud minna ja mina soetasin ka ju endale rullikad, seega tundus tänane võrratu ilm selle jaoks parim aeg olevat. Nõnda seadsime sammud siia kergliiklusteele.
Viimati panin ma uisud alla umbes 13-aastaselt, seega võiks öelda, et ma olin üsna koba, aga noh, natukese aja pärast tundus, et jalad hakkavad ka juba koostööd tegema ja vankriga tundus palju julgem sõita, kui ilma vankrita oleks tundunud.
Heitsin veel Sannule nalja, et tuleb loota, et ma oma uusi hambaid suust välja ei kuku, kui ma järgmine hetk pikali maas vedelesin ja vanker mu kõrval kummuli oli. Mul jäi päris ausalt süda seisma. Tempo meil õnneks jumala eest suur ei olnud, aga Mari kukkus hüsteeriliselt nutma. Nimelt olin ma hoogu lükates vist natuke vankri tasakaalust välja löönud, see hakkas kukkuma, aga kuna ma isegi tasakaalu pidada ei saanud, ei osanud ma seda kukkumist ka üldse takistada. Õnneks oli Sannu sealsamas ja tõstis vankri kohe püsti, ta oli tegelikult ainult natukene külili kukkunud ja Mari seal sees turvaliselt rihmadega kinni, aga kuna ta oli just magama jäänud, ehmatas ta ennast lihtsalt nii paugust üles, et hakkaski südantlõhestavalt nutma.
Mina käänasin natuke oma randme paigast ja põlv oli ka veidi katki, aga ma ei pannud seda üldse tähelegi. Üritasin ainult oma saatanauiske maha kiskuda, et ma Marikese sülle saaksin võtta ja ta maha rahustada. Lõpuks see õnnestus ka, aga jupp aega ei julenud mina rullikaid enam alla panna ja kepsutasin tagasi sokki. Olgu jumal tänatud, et ma täna Kardo sokid jalga pannud olin, muidu oleks enda omad sootuks ära rikutud olnud, eksole.
Kuna autoni oli jupp maad, siis lõpuks panin mina ka ikka rullikad jalga tagasi ja paaniliselt kukkumist kartes jõudsime autoni. Ellu jäime!
Sander küsis küll, et miks ma lihtsalt vankrist lahti ei lasknud, kui ma kukkuma hakkasin, aga ma päris ausalt ei saanud, sest vanker juba ise hakkaski kukkuma. Oleks ma selle lahti lasknud, siis oleks ta kolksuga asfaldile kukkunud, aga tänasel õnnetusel ta suht…vajus külili.
Igatahes oli õudne ja mina ei tea, kas ma julgengi enam neid põrguriistu alla panna.
Õudnee! Sellest pidi saama postitus, kus ma lunastan ennast selle eest, et ma Mariga kunagi ei jaluta ja näitan teile, kui võrratu, tervist armastav ja sportlik ma olen. Selle asemel sai sellest postitus, kuidas ma peaaegu endal hambad välja kukkusin ja oma lapse PÕHIMÕTTELISELT asfaldile pillasin.
Good job, Mallu. Good job!
Siin ma veel kukkunud pole, aga vist MIDAGI reedab, et ma väga koduselt nende rataste otsas ei tunne.
Palun ärge mulle nüüd lastekaitset kutsuge, ma niigi tunnen ennast nagu “aasta ema 2014”.
44 kommentaari
Soe soovitus, mine rullita ilma Marita ja ilma käruta.
Äh, ära rullikaid nurka küll viska seepärast! Rullitada on tegelt lahe ja see nn oskus tuleb ka päris kiirelt. Paari korra järel oled juba nagu vana kala. Jäta lihtsalt lapsuke harjutusajaks koju ;). Ja kanna kiivrit ja põlvekaitsmeid, need tekitavad päris turvalise tunde siiski (ja muudavad reaalselt ka turvaliseks). Edu! 🙂
Seeparast ma ei pooldagi rullikaid ja vankrit koos. Never know mis võib juhtuda. Kui ise ei komista, võib mõni nähvits joosta ette… Ja üldse palju jama. Ma vaatan alati hirmuga neid kes nii sõidavad. Ise eluseeski ei julgeks. Aga see siin oli õnneks õnnelik õnnetus.
Mina esimese lapsega olin pulmas (külalisena), kui ta oli 2 kuune. Ilus suvine pulm oli. Aga panin kontsaga kinga jalga. No ja lambist väänasin jala välja, ja kukkusin koos vankriga. Laps oli siis alles korvi osas, kus rihmasid pole. Õnneks oli suur ja massiivne vanker, korvi osal see kate trukkide peal, ja vanker kukkudes kukkus otse sang ees, nii et jäi laps jäi vankris püstisese asendisse, ehk siis vajus korvi alla otsa kössi. Tema õnneks ei saanud mõhkagi aru, magas edasi aga mina peale seda olen küll vankritega ettevaatus kuubis. Kui see juhtus mul suure neljarattalise vankriga, siis ei ole julgenud enam kolmerattalisele mõeldagi. Ülejäänud kahe lapsega tänu sellele ehmatusele rohkem vankriõnnetusi pole juhtunud:).
JUMAL tänatud, et kõik hästi läks. Kunagi aasta tagasi jagati FB postitust ka, kus ema oli oma lapsega bussile üritanud minna (laps siis kookonis) ja mingi mees aitas bussist vankrit tõsta, aga nad kallutasid nii palju et vaene lapseke kukkus kookonist otse asfaldile – ÕUDNE! Kookonis pole ju turvarihmasid. 🙁 Ma ei tea, mis sellest loost edasi sai. Laps oli nutnud ja eks ema käis vast kontrollis ka temaga.
Ja näiteks eile, mõtlesin ma ei lähen oma koerte ja lapsega jalutama, rahulikuma koera panin rihmaga lapse vankri külge ja teine oli mul käes. Ühtäkki tundis mu koer ilmselt mingit lõhna ja hakkas tõmbama, mu süda jäi vist 20x seisma, sest vanker oli peaaegu külili, aga ma jõudsin õnneks tagasi kangutada ja oma kurja häälega koera korrale kutsuda. Õnneks laps on ka mul alati rihmadega kinni ja asi läks ka õnnelikult!
Meil kõigil juhtub kummalisi õnnetusi ja kui kõik hästi läks, siis ei pea ennast pahasti ka tundma! 🙂
Ja mis mõttega seda FB-s jagati siis? Teistele õpetuseks või niigi õnnetu ema mõnitamiseks?
Sain ka rullikad alla eelmine kuu esimest korda peale 6ndat klassi..
Esimesel korral käisin vankriga ja see oli ikka kuradima raske.. Vanker ise massiivne ja raske lükata ja tõugata seda koos lapsega (laps 2a 5k).. Olin ikka nii läbi..
Nüüd olen paar korda käinud kergkäruga ja sellega tunduvalt parem ja kergem 🙂 Meil 4rattaline Carena Lieback Lux käru.
Mul just on käruga kindlam tunne.. ilma tõmblen seal rajal ja iga paari meetri tagant on hetk, kus võin põõsas lõpetada 😀
Õnneks (ptüi-ptüi-ptüi!) seda veel juhtunud pole ja ehk ei juhtu ka 😉
Aga väga tore, et ellu jäite ning ära sa veel lõpeta..püüa ikka veel 🙂
(eks paljudel on juhtunud, et laps on kuskilt kukkunud..Mul poiss u 1.5a bussipeatuses hüppas vankrist välja.. tahtis mulle sülle hüpata aga ma just kummardasin ja hüppas maha..peaga vastu asfalti.. nokamüts päästis ka vist suuremast.. otse teed EMOsse.. kõik ok!!
Plika aga suutis alla aastaselt magades voodist alla sadada.. Soomes betoonpõrandale :S ja ka peaga.. nii, et peas mõra 🙁 Nüüd tunnen end ise kui tõelise “aasta emana” :S
Õnneks väikestel pead pehmed ja kõik ok nendega!)
Nad mul üldse jubedalt aktiivsed ja rahmeldised.. ronivad, turnivad, jooksevad, hüppavad alla igalt poolt 🙂
Lõpp hea, kõik hea 🙂
Järgmine kord võta Kardo kaasa ja las tema hoolib käru eest 🙂 Muidu spordi tegemise jaoks on selline käru hea: http://www.whwatts.co.uk/images/products/zoom/1316706448-90578100.jpg .
Edu sulle ja küll suve lõpus proff oled, ära alla anna, eks 🙂
Páris julge oled kui esimest korda 10 aasta jooksul rullikad alla paned ja kohe káruga koos söitma láhed. Enne peaks ikka natukene harjutama ja proovima, kuidas uisk jalas on ning kui kindlalt ennast rulluiskudel tunned. Ma olen rulluisutanud 5-aastasest saati ning kuna núúd oli suht pikk vahe jáánud ( ja uued uisud ka), siis vötsin rahulikult ning olin ettevaatlik. Pildilt on juba náha, et sa usaldad káru rohkem kui ma jalgu. (st. tundub et hoiad ennast káru najal pústi).
Igatahes, mul on hea meel, et ei Mari haiget ei saanud ja et sina nii hullusti ei kukkunud ka. Kuid nagu keegi eespool útles, pane kindlasti kiiver páhe ning randmekaitsmed on ka páris táhtsad. 🙂
Ma ei taha enam iial minna:( Ma kujutasin ette, et see on kergem 😀
Mariann, kui su rullikad peaksid tõesti nyyd seisma jääma, siis tea, et mina meeleheitlikult otsin endale uusi 😀
mul 37 jalg 😀
jehuu, mul ka!
no vb kirjuta mulle nädala pärast 😀
Eks kõigil juhtub. Mul on ka laps kukunud voodist..oma 30cm oli kõrgus ,aga siiski. Helistasin muidugi kõik hädaabi kohad läbi ja üritati mind ikka lohutada ,et eks igal emal korra elus juhtub selliseid asju.
Aga muidu jah, see kolme rattaline käru..pean nõustuma..endal küll mingi hetk oli lihtsalt eest pöörlevate ratastega käru ja alati on see ,et peab ära fikseerima kui teed kiiremat sõitu. Need käru ei taha eriti stabiilsed olla. Täpselt sellel põhjusel läksingi turvalise nelja rattalise peale üle ,millel rattad ongi koguaeg fikseeritud ja stabiilsed. Aga muidu tehaksegi ju sporti ka kolme rattalistega, aga ratas peab olema fikseeritud 😉
Mul ka kolmekas, kuid sportlik Casualplay s4, esiratas lukku, KÄSIPIDUR on kõige tähtsam.
Ma arvan et Sa oleks pidanud siiski esmalt paar sõitu üksi tegema ja siis minema..
Natuke OT, aga mis mõttes Sa “heiskasid”?
Auu, neiu Mallu! Ega ma tähenärimist ei lõpeta. Professionaalne kretinism, mis parata. Mõni on kohe selline, et kui tekstis viga näeb, hakkavad sõrmed punase pastaka järele sügelema 😛
Ega ma paha pärast, lihtsalt mõtlesin, et valgustan sind, et see sõna, mida Sa kasutada tahtsid, on tegelikult “hõiskasin”. Sa oled seda varem ka vähemalt ühel korral valesti kirjutanud. Siis ma mõtlesin, et lihtsalt näpukas.
Absoluutselt ei taha solvata järgnevaga, aga mulle tuli seda lugedes meelde mu väike sugulane, kes nii kolme-neljaselt ütles “seitma” 😉
Aga teemasse ka, ära üldse muretse, neid kukkumisi hakkab varsti tulema küll ja veel, ole sa nii hea ema kui tahes. Kui laps jalad alla saab või esialgu lihtsalt istumagi, siis kukub ta ümber täiesti iseseisvalt ja tahaks näha vanemat, kes oma võsukest 100% turvata jõuab.
Usu või ära usu, aga ma olen täitsa kursis sõnaga “hõiskama”. Mulle lihtsalt meeldib “heisata” rohkem, mis me nüüd siis ikka selle peale teeme, eksole 😀
Kas “Naistelehe” või Sinu raamatu keeletoimetaja jätaks selle parandamata? Ma päris ausalt tahaks teada. Olen tegelikult ühe teise keele filoloog ja ei oska eesti keele kohta sõna võtta, kui tõsine see eksimus on.
minu raamatus on palju selliseid “minu väljamõeldud sõnu” ja need jäeti alles. Naistelehes vast parandataks ära, aga noh, seal ma ei kirjuta ka nii, nagu ma räägin. Oma blogis kirjutan täpselt nii, nagu ma seda lugu jutustaks.
Aga mille järgi ma peaksin aru saama, et see on sinu välja mõeldud sõna? Kui ma sõnastiku lahti võtan, siis on ‘heiskama’ seal täiesti olemas ju.
heiskama ‹heisata 48›
(lippu, purjesid) üles tõmbama Lipp heisati vardasse. Hiivasime ankru ja heiskasime purjed. *Loputan oma riided ja mütsi älvevees ja heiskan lõkke kohale kuivama. N. Baturin.
Kui Sina seda sõna mingis teises tähenduses kasutad, siis võiks ju lugeja ka sellest aru saada, mitte esimese mõttena eeldada, et kirjutaja on vea teinud. Või ma eksin?
Ma ise oleks äkki jutumärke kasutanud. Siis jääks minusugused tähenärijad ka ehk rahule. 😉
Ma tõesti ei ürita siin Sind maha teha või rünnata. See on lihtsalt ametist tulenev tung anda tagasisidet ja pakkuda konstruktiivset kriitikat. Isegi siis, kui seda palutud ei ole.
Õpetajana ma ei lepi kuidagi, kui õpilane ütleb, et ma tean küll, kuidas õige on, aga teen ikka nagu tahan. 😛
Aga ma ei käi koolis ja sa ei ole minu õpetaja 😀
See veel puuduks!
Aga ega kriitikale pea alati rünnakuga vastama siia.
Kas ma olen sind rünnanud? Ma saan aru, et sa tahad mind parandada ja see on väga kena. Küll hindaksin ma aga parandusi kohtades, mille “vigadest” ma teadlik ei ole. Ja sa ju tõepoolest ei ole minu õpetaja, kus siin see rünnak siis on? See oli pelgalt tähelepanek 😀
Olgu, olgu, ehk ma siis olin tiba liiga tundlik. Mulle nimelt tundus, et Sa oled algusest peale ründaval positsioonil.
Aga ma küsiks ikkagi, et kuidas üks inimene peab teadma, kas teine on oma “veast” teadlik või mitte? Sa mu esimesele kommentaarile ju üldse midagi ei vastanud. Kust ma siis pidin teadma, et Sa oled teadlik sõnast “hõiskama”? Oleksid ju võinud siis kohe lahkesti seletada mulle rumalale, et Sa ütled meelega “heiskama”. Mulle jäi vägisi mulje, et Sa ise ei saa arugi, et midagi kellegi jaoks valesti võib tunduda, ja siis tagantjärgi õigustasid end. Vabandust, kui eksin, aga täpselt selline mulje jäi.
Uhh, küll võib väikesest asjast teema välja imeda. Aga mis seal salata, lõbus on vaielda! 😀
Ütlen ausalt, et ma isegi alguses ei pannud su kommentaari tähele 😀 Aga tegelikult ma kasutan tihtipeale sõnu, mida pole olemas ja ei pea vajalikuks iga kord põhjendada, et miks ma seda teen 🙁
Aga vahe ongi ju selles, kas kasutada sõnu, mida olemas ei ole või kasutada sõnu mittetavapärases tähenduses. Siia võiks järgneda pikk tiraad keeleteadusest, aga keda see ikka huvitaks.
Tõmbame parem teemale joone alla. Ma luban, et enam ei hakka tähte närima
Oleme nüüd sõbrad edasi 😀
Esimese ratta peaks kindlasti fikseerima mittepöörlevasse asendisse. Käisin ka täna rullitamas oma kolmerattalisega. Ja käsipidur on ka päris hea asi.
Mina oma kolmerattalise käru esimese ratta panen uisutades alati lukku
Vot see oleks vist hea idee olnud jah
Mina käin 3-rattalisega uisutamas, suured rattad kõik kolm ja siiani pole õnneks midagi juhtunud. Laps on alati rihmadega kinni olnud ja mõnikord olen isegi kiivri pähe pannud (suurem laps vankris kui Sul). Ainuke asi on see, et ma väldin väga tiheda liiklusega teid, kus võib ootamatuid olukordi tekkida. Keegi sõidab Sulle sisse või keerab ette, üks selline ohtlik olukord on mul tekkinud. Nimelt kurvis, koos tõusu ja langusega, nii, et täiesti lambist tekkis mulle ette kaks “kepitajat”. Õnneks sain pidama ja keegi mulle tagant sisse ka ei tulnud.
Uue beebiga pole veel proovimas käinud. Aga ma hindan oma oskusi väga kõrgelt, olen terve elu spordiga tegelenud – alates suustamisest kuni võrkpallini ja pubekana väga palju rulluisutanud.
Pane palun endale kiiver pähe, Su lapsel on tervet ema tarvis 😉 Ise kasutan kõiki kaitsmeid + kiiver, olen kunagi väga õnnetult rulluiskudega kukkunud ja jalgrattaga samuti. Ja Sa ei tea kunagi ette, millal keegi teine Sulle ohtliku olukorra tekitab…
Ma ei taha enam kunagi sõita :((
Ma täiesti käruga sportimise vastane pole, aga ideaalis võiks muidugi käsipiduriga käru olla ning sõita ei tohiks kindlasti ema, kes loodab tänu vankrile rulluiskudel püsti seista.
jah, ma nõustun 😀
Neil kärudel, millel on pöörlev esiratas, tuleks see ratas sportimise ajaks lukustada, sest hoo pealt võib ka väiksem kivi või puuoks selle viltu kiskuda.
No ikka juhtub! Mari ju viga ei saanud, jumal tänatud rihmade eest, eks 🙂 Ma tundsin ka ennast halvasti, mu laps oli voodist välja kukkunud neljakuuselt ja viiekuuselt, ikka tunned end halvasti, ja meelest pole kunagi see läinud, samas, peale seda nunnutasin last veelgi rohkem, igastahes, ära seda põe, kolmerattalisega ongi veidi ohtlikum, noh tasakaalu mõttes ja polnud ju otseselt sinu süü 🙂
Ma usun, et Carmeni värisev käeke valib küll juba lastekaitse numbrit 😀
Jah, ma ise mõtlesin kah sellele 😀
Kui mul preili pisike oli, tahtsin ka meeletult rulluisutada ja vaatasin kadedusega neid kellel veel õnnestus seda koos käruga teha.. Kuid siiski ma neid rulle jalga ei sättinud omale, lähedused teed olid nii kohutavad ja mul veel oli kolmerattaline käru, sul veel seal ees 2 ratast kui mul oli ikka 1 suur ees ja 2 taga… Ma olen aastaid rullitanud ja armastan seda siiani.. kuid vot mul polnud julgust rullitama minna… Annan au, et proovisid… kahju, et nii kurvalt asi lõppes…
Kahjuks 3rattalisega ongi selline oht.. Ise kärutasin ka nii kui laps pisike oli.. aga mul oli 4rattaline Icoo peak..
Vähemalt tubli, et lapse ikka kinni panid.. Paljudel lapsed rihmadest lahti kui siis võib veel õnnetumalt minna.. :/
Jah, ma ise mõtlesin sama, et tegelikult oligi selles asi, et ma lükkasin vankrit, see esimene ratas läks all viltu ja tõmbas kõik tasakaalu paigast. Nelja rattaga seda ei juhtuks, seega kui kunagi julguse kokku võtan, siis ei lähe kergkäru, vaid vankriga.
Ma käisin ka kolme rattalisega, aga ma kallutasin sõitmise ajal käetoele rohkem et raskus oleks selle osa peal kus on kaks ratast, esiratas hakkas alati kahtlaselt võbisema.