“kas te saaksite aidata? mu siga ei liigu…”

Kuna eile oli selline leitsak, siis sündis meil plaan minna karjääri ujuma. Et aga vaene Milvi ka ennast jahutada saaks, otsustasime ta kaasa võtta. Siit karjäärini jalutada on umbes 15 minutit ja tegelikult peab Milvar jalutama küll, sest muidu kasvavad ta sõrad liiga…pikaks? Ma ei tea. Igatahes mõtlesime, et hea idee on ju lapse ja seaga ujuma minna.

Kui me poole tunniga alles Rimi juurde jõudsime, ei arvanud ma veel asjast midagi. Muidugi on õues palav, kõik kohad uued ja huvitavad lõhnad igal pool. Las see siga siis jalutab rahulikus tempos. Ega meil ju kiiret polnud.

Umbes poolel teel aeglustus Milvi samm kohe väga. Lausa nii väga, et edasi kõndis ta ainult siis, kui ma talle iga 2m tagant leivatükikese andsin. Kuna aga pool maad oli läbitud, tundus tobe ka tagasi pöörduda, seega loivasime edasi ja vahepeal niisutasime Milvit kaasavõetud veega.

Ühel hetkel otsustas, Milvi, et tema jalutamised on jalutatud ja tema enam edasi ei liigu. Mitte sammu ka! Mina muudkui meelitan kõrval virsikuga ja tema:

Kuna taamalt tuli burksi ja friika lõhna, jooksis Kardo putkani ja ostis Milvile meelituseks karbi friikaid ja pealekauba andis tore müüja Milvile tasuta vett ka juurde. Umbes paarsada meetrit need aitasidki! Milvi liikus kaasa ja elu tundus jälle ilus, kuni me pidime teed ületama. Esiteks ei tahtnud proua enam äkitselt äärekivist alla astuda ja ma pidin temaga megasuure ringiga minema. Teiseks otsustas ta KESET SÕIDUTEED, et ta siiski enam ei taha kõndida ja takkatipuks vongerdas ennast oma traksidest ka välja. Keset sõiduteed…

Ma olin nagu filmides, panin käe autodele ette ja karjatasin oma siga kenasti üle tee. Kahjuks otsustas ta valida selle tee poole, kust ma ta just läbi suure jama üle olin saanud. Seega ei jäänud mul muud üle, kui röökiv siga kaenlasse võtta ja üle tee joosta. Proovige umbes 15 kilose jurakaga niisama “üle tee joosta”. See pole normaalne. Panin siis Milvari maha. Vesi paistis ja tema ei liikunud enam millimeetritki. No mitte ükski muskel ta kehas ei liikunud. Ilmselgelt ei mõistnud vaene loom, et ma tahan ju teda jahutama minna, mitte ei sunni niisama lõõskava päikesega sada aastat jalutama. Selleks ajaks olime me jalutanud umbes poolteist tundi. Milvi enam ei tahtnud.

Tõsi on see, et kui siga midagi teha ei taha, siis ta lihtsalt ei tee seda ja kõik. Järgmised 200 meetrit randa läksid nii, et ma seisin Milvi selja taga ja õrnalt lükkasin teda ranna poole. Tema õrnalt üritas vastu punnida. Viimased 20 meetrit pidi Kardo teda süles tassima. Siga röökis.

Ma ei tea, kui paljud kujutavad ette, kuidas siga röögib? No ikka kõvasti. Ma usun, et pooled karjääris olijatest arvasid, et üks noormees tuleb pühapäeva õhtul niisama oma siga karjääri uputama, sest otsejoones vee poole me suundusime. Noh, et Milvit ikka kasta. Vees ta siiski olla ei tahtnud, aga õnneks oli rand täis inimesi, kes talle lahkelt vett peale valasid, temaga pilte tegid ja teda sügasid, kuni meie kiirelt ennast vette kastsime.

Andke andeks, et ma nii räämas välja näen, aga proovige ise normaalsem olla, pärast mõnda tundi seatassimist ja -karjatamist. Väsimus tikkus lausa peale, kui aus olla.

Mingi hetk karjatas vene noormees, kes Milvi rihma hoidis, et siga läheb koju. Nii oligi. Milvi hakkas vaikselt kodu poole liikuma. Et liikuv siga oli ime ja haruldus, viskasime me kõik riided ruttu selga ja olime valmis koju minema.

Umbes 30 meetri pärast otsustas Milvi, et ta ikkagi siiski mõtles ümber ja ei taha koju kõndida. No mis mul siis üle jäi, kui joosta ühe seltskonna juurde, kes ennast autosse mahutasid.

“Tere, vabandage, kas te saaksite meid aidata? Meil oleks vaja koju saada, aga meie siga ei liigu paigast.”

*Awkward vaikus kõigi poolt*

“Et noh, ma annaks teile raha ka! Me ei ela kaugel. Autoga paar minutit!”

Vene noormees oli nõus ja nõnda istusimegi me Kardo, tite ja hüsteeriliselt röökiva seaga autosse ja saime koju. Jumal tänatud selle lahke poisi eest, muidu oleks me vist siiani Männiku karjääris.

Hetkel siis kõik, ma nüüd pean vanne edasi vaatama, sest jõudsime järeldusele, et ehk ei olegi dušikabiin parim valik siin ilmas. Tsau!