kümme kuud armastust

Kallis Marjontšik-pontšik,

Nagu ikka, pean ma natukene vanamuti kombel heietama, et see ei ole võimalik, et sa oled juba kümme kuud meiega olnud. Kümme kuud on peaaegu aasta, aasta on juba peaaegu kolm aastat ja kolm aastat on juba seitse aastat ja nii edasi. Kui asi samas tempos jätkub, avastan ma kindlasti üsna pea, et sa oled kolmekümne aastane ja mina pensioniealine. Aga mis siis, ma olen kindel, et selleks ajaks armastan ma sind lihtsalt veel rohkem, sest nagu aeg on näidanud, läheb see armastus sinu vastu aina suuremaks ja suuremaks.

See on ka natukene hirmutav. Mida ma siis tegema hakkan? Sulle ausambaid ja monumente püstitama? Eks aeg näitab. Ega mul ühe monumendi ehitamine raske oleks, kui see oleks sinu heaks.

Uskumatu, ma poleks mitte kunagi uskunud, et ma kedagi nii väga armastaksin, kui ma sind armastan. Ja seda imelikum see on, et see aina suureneb. Aga ma näen, et see on vastastikune. Iga kord, kui sa mind näed, oled sa lihtsalt nii õnnelik ja hakkad kätega üles-alla vehikma. (Okei, sa teed seda peaaegu alati, kui sa ÜKSKÕIK keda näed, sest sa vist armastad kõiki). Lihtsalt üks väike inimene, kelle sees on nii palju rõõmu ja armastust.

Mida sa teha oskad? Noh, loomulikult ringi vudida, aina kiiremini ja kiiremini. Iga asja najale seisma tõusta ja mõnikord kukkuda. Enamasti tundub mulle, et seistes sa otseselt tuge enam ei vajagi, aga ikkagi meeldib sulle kätt mittegi vastu toetada ja siis ringi uudistada. Päris iseseisvalt sa ei seisa, aga minu poolest võid sa terve elu ka mu käest kinni hoida – see mind ei heidutaks.

Viimasel ajal oled sa hakanud asju maha viskama, vastu lauda taguma ja rebima. Esimest korda pabereid rebides oli sul nii õnnelik nägu peas, nagu sa oleks avastanud maailma huvitavaima tegevuse. Samas see oli nii naljakas, kui sa ükskord üritasid oma body tükkideks rebida ja ärritusid, sest miskipärast ei saanud sa seda üldse sama lihtsalt rebestada kui ajalehti. Siis sa seal omaette möirgasid ja pingutasid nii hirmsasti, et lausa käed värisesid.

Sööd sa kenasti kõike, mida sulle kätte anda. Ainukesed mitte meeldinud asjad on olnud mõned beebipüreed, aga pärisinimese toidu seas ei ole asju, mis sulle ei meeldiks. Selles veendusin ma siis, kui sa kahe käega oliive ja sinimerekarpe vitsutasid, ise “mämm-mämm-mämm” röökides.

Ükskord tahtsin ma nalja teha ja andsin sulle kätte rabarberi, et siis pilti teha, mis näo sa teed. Loomulikult ei teinud sa mitte mingit nägu, vaid sõid seda nagu leivakääru. Rahulikult ja rõõmuga.

Mina: “Mmm, Mari! Sa oled NII MÕNUS!”. Mari: “Eee…Kas keegi võiks mulle seletada, kes see naine on ja mida ta minust tahab?”

Ikka veel oled sa maailma parim laps. Päris ausalt! Sa ei nuta, kui ma võtan sult midagi käest, mida ei ole mõtet endale kurku toppida. Vaatad ainult korraks pettunud näoga, et miks ma topin oma nina su ellu ja otsid midagi paremat, millega sahmerdada. Sa ei karda mitte kedagi, sa sulatad absoluutselt kõigi südamed ja sa oled lausa nii hea hingega, et kui keegi sinu ees nutma peaks, siis hakkad sina ka viisakalt tihkuma. Ju siis on mingi situatsioon, kus keegi saab liiga ja seda nalja sa juba ei kannata! Isegi see sulle ei meeldi, kui keegi Milvi või kassidega pragab. Need on ühed vähestest kordadest, kus su näol ei ole laia, hambutut, naeratust.

Naljakas on see, et kuigi sulle meeldivad teised beebid küll, siis veel rohkem meeldivad sulle umbes 2-4 aastased lapsed. Ükskõik, mida nad tegema peaksid, ajab sind nii hüsteeriliselt naerma, et sa lõpuks luksuma hakkad.

Sinu naerma ajamine on üks mu lemmiktegevusi, aga ega see raske ka pole. Tuleb ainult sind kõhule musitada, või ennast korraks ära peita, või sulle kuklale puhuda või su jalataldu kõditada ja juba sa lõkerdadki naerda ja üritad muudkui naerust luksudes eemale roomata. Kui ma su uuesti kinni nabin, on see ju ometi VEEL NALJAKAM ja sa lausa kõõksud naerust.

Mõelda vaid, kui ilusaks sa mu elu teed. No nii, nii, nii ilusaks!

                                                             Pildid: Mirjam

Mõnikord ma vaatan sind ja mõtlen, et kui sa rääkima hakkad, mida sa mulle ütled? Mitte, et sa praegu rääkida ei oskaks! Sa korrutad kogu aeg “aitäh-aitäh” ja “mämm-mämm!”. Ükskord kuulsin selge sõnaga, kuidas sa “taara” ütlesid, päris ausalt!*

Ma vaatan, kuidas E kogu aeg Mirjamile ütleb: “Emme, ma armastan sind!” ja ma lihtsalt ei jõua ära oodata, millal sa mulle ka nii ütlema hakkad. Eriti feil oleks, kui sa äkki ei tahakski mulle niimoodi öelda, aga loodame, et ikka tahad, sest mina sind küll armastan. Su kõrvakestest varbaküünteni välja.

Mis siis, et ärkvel olekus ei taha sa enamasti üldse, et ma sind kallistaksin, sest sa arvad vist, et ma hoian sind kinni, aga tõde on see, et kui sa minu kõrval magama juhtud, kaisutan ma su sind, mu väikest nohisevat Marjoonotskit, nii kõvasti, et pisar tahab silma tulla.

Ma armastan sind, kes siis ei armastaks?

*No tegelikult ma olen üsna kindel, et sa ei öelnud PÄRISELT taara, aga see kõlas küll umbes midagi sellelaadsena 😀