minu köök/pardiretsept/soolajutud

Ma olen täna nii produktiivne olnud, et lisaks sellele, et ma jõudsin tööl ja poes ja villas tsillida, leidsin ma veel aega koristada ära terve köök ja küpsetada üks imeline ahjupardike. Aga kõigepealt ma näitan teile tsutike oma kööki ja siis räägin edasi muud köögiga seonduvat juttu. Uuh, ma olen päev läbi kibelenud seda postitust teile tegema!

Ma tahtsin juba ammu kööki mingisugust tahvlit, kuhu me saaksime kohe kirja panna, kui midagi ununeb. Ma olin valmis leppima juba kõige harilikuma tahvliga maailmas, kuni ma leidsin ühe eriti tuusa kodusisustuspoe nagu Fresh Design, kust tellisin peale tahvli ka muud hädavajalikku ja mitte nii hädavajalikku. See tahvel peaks tegelikult lõpuks seinale minema, aga meil pole kipsikruvisid ja nõnda peab see ootama, kuni mu kasuisa tuleb ja selle seina paneb.

Ps! See korv, mis seal riiulis on, see on täis komme, snäkke ja muud ebatervislikku, mis inimesed paksuks teeb. Vähemalt on meil hea varu :))

Siin on siis minu sweet cooking area, veidi on näha ahju ja pliiti kah. Mikrouun on meil olemas, aga käsi südamel, mina seda ei kasuta. Kardo ja ämm seevastu iga päev, nii et ju siis on vajalik. Mina igatahes heaks ei kiida 😀 Ma selline retro vend, et asjad saab pannil ka paari minutiga soojaks kui vaja. Ja ausalt öeldes meeldib mulle külm toit ka päris hästi. Selline imelik lugu siis. 

Siin ma siis tavaliselt hakin ja toimetan. Pildil on küll miskipärast mu blogi lahti, aga tavaliselt tuleb sealt söögitegemise ajal masterchef. See on nii lahe, siis ma tunnen ise ka seda pinget ja olen nagu ka võistluses. Haha, ma kõlab nii haledalt, et paha hakkab 😀

See ilus nugadehoidik on samuti Fresh Designist pärit (LINK) ja ma ei saaks rohkem rahul olla. Maksis ta 23 euri. Muidu vedelesid meil noad pidevalt niisama sahtlis või tööpinna peal ja see pole ju kuigi ilus, onju. Nüüd on kõik kenasti omas purgis. Noahoidiku taga on ka veel suhkru– ja kohvitops, mille ma endale samuti tellisin. Nende hinnaks oli ala 11 euri tk. Mulle meeldivad sellised armsad vidinad, saab kenasti kodu kaunistada ja noh, hea kui need asjad vajalikud ka on.

Selline on siis minu armas köögike, kus mina muudkui vaaritan. Va siis kui üldse ei vaarita…Aga kokkamisest rääkides, nagu öeldud oli, siis tegin mina täna parti. Selle tegemine toimub meie majas alati väga spontaanselt, sest enamasti ostan ma seda Selverist siis, kui see on 50% alla hinnatud. Kuna ma selle nagunii sama päev ära teen, siis ei ole ju selllest midagi hullu, et see homme oma “parim enne” lõpetab ja mina saan pardi poole odavamalt. Part on nagunii üsna kallis liha, tavaliselt maksab see pakk, kus on 2 koiba sees, mingi 4-5 euri. Seega on 50% päris mõnus säästmine.

Esimene samm parditeo juures – kuivata pardikoivad täesti ära. Mul oli täna nii nadi seis – majapidamispaber oli otsas ja ma pidin seal peldikupaberiga mässama. See on aga palju õhulisem kui majapidamispaber, seega lagunes ja sulas see muudkui mu pardi peale ära, kuni ma alla andsin ja pardikesed rätikuga kuivaks tegin. Siis pole enam midagi keerulist – ahi 150 kraadi peale, kuivad pardid vormi ja maitsestad soola ja pipraga. Seejärel viskad pardi ahju ja jumala suvalisel hetkel, ütleme iga tunni tagant, valad pardirasva vormilt pannile, et nad seal ei hauduks, vaid kenasti krõbeneks. Kui part on umbes 3h ahjus olnud, pane ahi 220 kraadi peale ja ainult pealt küpsema. Nõnda läheb nahk megakrõbedaks ja maitsvaks. Nõnda valmbki imelihtne part ja sina võid selle kolme tunni jooksul kööki koristada, sukelduda, kaarte mängida, pangalaenu võtta või jumal teab, mida sa soovid, sest see part sinu abi küll rohkem ei vaja, kui see rasva välja valamis osa. Muuseas, see pole ka nii hädavajalik, vabalt võib seda teha ka lõpus. Aga ära seda jumala eest kraanikaussi vala! Rasvast saab teha mõnusa kastme oma kartulipudrule. Selle jaoks kuumuta pardirasv punase veiniga keema (mul oli ainult valget, sellest ka selline valge värv), keemisel lisa ühe sibula jagu hakitud sibulat ja pane hulka 2 spl jahu. Maitsesta kindlasti soola ja pipraga.

Kuna ma erilist salatit teha ei viitsinud, noppisin oma peenrast natukene oblikaid, lehpeedi lehti, salatit ja ühe tillukese kollase tomati. Toast võtsin veel ühe punase tomati ja maitsestasin ei millegi muu kui soolaga.

Sool siin ja seal, eks? No pole ka ime, sest ma sain täna kätte oma Gurmeesoolade (LINK) tellimuse ja no nüüd ma olen nii põnevil kõiki neid katsetamast. Lisaks tellitud sooladele tuli kaasa ka 3 testrit, millest üht, pärlsoola, kasutasin ma pardi esimesel maitsestamisel. Kartuli-porru pürees kasutasin hoopis suitsutatud soola, mis andis püreeele eriti omapärase ja mõnusa maheda suitsumeki. Salati maitsestamisel kasutasin ma aga roosakaid soolahelbeid, mis andis nii meeldiva maheda meki, et ma vist elusees ei taha tavalist soola kasutada. Musta soola tellisin ka, see on nii lahe, aga ma ei tea veel täpselt, kus roas ma seda kasutan. Aa ja iga soolatopsiku peal on soovitused, et mille jaoks seda kasutada ja mis maitseid sellega esile tuua. Eriti lahe kingitus soolaleivaks, või näiteks kokandushuvilisele sünnipäevaks.

Aaa ja teate, nii kaua kuni mina kraamisin ja kokkasin ja jaurasin, istus Mari mu köögiakna taga kausis ja nautis suve nagu väiksele lapsele kohane! Ps! Vaadake, kui viltused on Mari alumised hambad, jeerum, ma ei teadnudki, et nii väikesel lapsel saavad piimakad ka viltu olla. Vaene laps, juba ema kehva hambumuse pärinud…Või võib see veel korda minna?