EDIT: Kahjuks tuli kutsu siiski magama panna ja raha enam saata vaja pole. Rohkem infot SIIT!
Kallid blogi lugejad. Ma pean tunnistama oma viimase aja mõtteid. Mõtteid sellest, et natuke raske on. Raske on pidevalt võidelda ja mõelda ja kuulata ja tunda. Ma ei tea, kas asi on minus? Et ma tunnen rohkem kui teised? Olen ma liialt emotsionaalne?
Igapäevaselt saan ma kirju, mis paluvad abi, või juhivad mu tähelepanu mingisugusele ühiskonnaprobleemile jne jne. Ja ma teen, sest ma tunnen, et kui mul on suur lugejaskond, siis ma pean. Ma pean aitama, ma pean kuuldavaks tegema need, keda muidu võibolla ei kuulata. Ja ma teen siit natuke ja sealt natuke ja kurvastan ühe ja teisega ja lõpuks…Lõpuks hakkab raske.
Ma näiteks ei mäleta, millal ma viimati nutsin. Naljakas. Mul on tihti pisarad kuskil…kurgu ja silmade vahel, aga ei tule välja. Nagu oleks natukene juba seest surnud eksole. Lihtsalt kohati tunnen, et olen tuim ja liiga emotsionaalne korraga. Kas see on üldse loogiline?
Igatahes, morbiidse sissejuhatuse lõpetamiseks mõtlesin ma täna Selveris jalutades, et ma pean aja maha võtma. Ma pean leppima, et ma ei saa kõiki aidata, ma ei saa kirjutada igast teemast, mida teised tahaks või ise tahaks. Ma ei saa ära õppida kõiki asju, mida ma tahaks ja kindlasti ei saa ma meisterdada kõiki neid asju, mida ma tahaks. Ma ei kujuta ette, mis siis veel saab, kui ma tööle peaks minema, sest selle jaoks mul ka aega ei oleks. Mul on mu blogi, mis toob mulle küll palka sisse (kõvasti alla miinimumi) seega ma peaks ikka kunagi päris tööle ka minema ja mul POLE SELLEKS AEGA aga ühtlasi mitte ka tahtmist.
Jälle olen ma teemast kõrvale kaldunud. Vabandust.
Mõtlesin siis mina, et ma nüüd enam kedagi ei aita (milline tobe ja jube mõte üldse minu poolt!) kui ma sain kirja, mille lõpuks olid mul pisarad jälle seal kurgu ja silmade vahe peal ja ma mõtlesin, et no TEDA ma ikka pean aitama.
Msi tunne võib olla, kui sinu armastatud loom on haige ja sul pole lihtsalt majanduslikult võimalik teda aidata… Ma ei suuda ettegi kujutada! Igatahes matsin ma maha oma mõtte täna õhtusöögiks sinimerekarpe teha ja otsustasin, et selle raha saab endale Dora, kes vajab ravi, kuid paraku ei ole tema tudengitest, kuid armastavatel, omanikel raha teda ravida. Näitan ka teile kirja, ehk liigutab kellegi südamenoote?
Tere Mariann!
Ma poleks elu sees uskunud, et pean Sinu poole pöörduma, õigemini poleks ma isegi seda osanud ette kujutada, et pean abi paluma. Lugedes sinu blogi, olen tähele pannud, et sinu juurde tullakse erinevate palvetega. Ma ei tea kas sa oled minu mure lahendamiseks õige inimene, kuid ma siiski loodan seda kogu südamest. Minu mõistus on otsas ja ma lihtsalt ei oska enam kuidagi elada. Samuti ma ei oska Sulle enda kurba lugu kirja panna, aga ma üritan seda siiski (läbi ahastuse ja pisarate).
Ütlen kohe alguses ära, et mul on hagijas (krants) ja ta nimi on Dora ning ta pole veel aastatki vana, õigemini on tal ülehomme sünnipäev. Lugu sai alguse täpselt nädal tagasi, kui mu koer haigeks jäi, tundus et täiesti tavaline kõhuviirus ja tal pole lihtsalt isu ja väljaheide on imelik, kuid asi muutus tundidega, kui mitte minutitega. Paari tunni möödudes sain aru, et Dora pole tema ise, ta muutus täiesti apaatseks ning hakkas kiiresti hingama (~100 korda minutis, norm on midagi alla 50). Nagu ikka kõikide probleemidega, sai asi alguse öösel (umbes 11-12 ajal). Helistasin kiiresti EMÜ loomakliinikusse, kus küll soovitati kohapeale minna, ja öeldi, et öise tariifi järgi on kõik protseduurid poole kallimad. Kuna ma olen tudeng ja seda on ka mu elukaaslane, siis raha meil jalaga segada ei ole, vaatamata sellele, et mõlemad käime tööl. Otsustasime oodata hommikuni. Koer magas terve öö voodis, et saaks teda hästi jägida, kuid hommikuks oli olukord täpselt sama. Võtsin ühendust uuesti EMÜ kliinikuga, kus soovitati minna J. Orro loomakliinikusse, sest EMÜs olid kõik ajad kinni, ning nende juurde sain kohe aja ja hommikul kell 10 olime koeraga platsis. Tehti vereanalüüsid, röntgen (alumisest kehapoolest) ja pandi kohe tilguti alla. Kusjuures tol hetkel ma ise arvasin, et ta on prügikastist midagi näpanud ja tegemist on soolesulgusega. Saabusid ka analüüsid, mis näitasid põletikku ja arst pani koheselt peale antibiootikumravi ja lubas kodusele ravile (muidugi me konsulteerisime veel teistelgi teemadel). Kodus oli koer rahulik ja magas, kuid siis tekkisid hingamisraskused, ehmatasin ära ja helistasin tagasi kliinikusse, u 15minutiga olin tagasi Orro loomakliinikus, kus tegime rindkere röntgeni ja pildi pealt oli selgelt näha muutuseid kopsudes. Sealt läks meie tee edasi EMÜ kliinikusse, kus tehti uued analüüsid ja võeti ööseks statsionaari. Tol hetkel sain veel rahuliku südamega magada ja lootsin, et koer paraneb. Hommikul sain suhteliselt positiivse kõne, et koer tunneb ennast paremini, mida võis ka arvata, kuid terve ta pole ja täpset diagnoosi panna ei oska. Öösel oli ta saanud lisahapnikku ja samuti oli tilguti all. Õhtul lubati jälle koju, koos valuvaigistite ja antibiootikumidega. Nende poolne vastus oli, kas kopsupõletik või kopsusagara keerd.
Nii me hakkasimegi siis kodus ravima – igal hommikul ja õhtul tabletid sisse ja jube kallis konservtoit haigetele koertele. Tol korral sain abi emalt (isa mul pole) ja sugulastelt ning seekord läks kõik kokku umbes 300€.
Kuni eilseni tundus, et koer hakkab paranema, tundis õues huvi ja jalutas korteri peal ringi, lisan ka juurde selle, et terve haiguse vältel tal söögiisu polnud suurt ollagi. Eile hommikul oksendas kõik tabletid välja. Kuna ma pidin tööle minema, siis ei saanud jääda teda koju valvama. Kui ma õhtul koju jõudsin, oli koer suhteliselt sirakil maas, hingeldas ja oli palavikune, kuid oli õnnelik, et koju jõudsin. Millegipärast juhtuvad kõik asjad just siis, kui mu elukaaslane on tööl ja ta sealt ka ära tulla ei saa. Kõik kordus täpselt samamoodi, kõne EMÜ kliinikusse – sõit kliinikusse – uued analüüsid – röntgenid jms. Koer jäi jälle ööseks sisse ja ma pidin koju minema. Õhtu poole tuli kõne ja sain teada, et hingamisraskused olid tingitud vedelikukogust kopsus, mis hiljem eemaldati.
Mul on lihtsalt kõhe mõelda, kui raske see on Dorale, nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt. Terve aja suutsin jääda positiivseks, kuid eile kaudus lootus. Nädala aja möödudes peaks kopsupõletik hakkama taanduma, kuid Dora tervis ju aint halveneb.
Tänane info lõigi mul jalad alt. Arst peaks tegema homme koerale endoskoopilise uuringu, mis läheb maksma umbes paarsada (~200) eurot ja kui uuringu käigus selgub, et tegemist on kopsusagara keeruga, siis läheks ta kohe operatsioonilauale, mis omakorda on miinimum 1000€ (protseduur ise, sinna juurde tuleksid muud statsionaarsed kulud). Ma ei teagi kumb on hullem, kas teha operatsioon, milleks mul raha pole, kuid alati jääb sinna väike „aga“, koer ei pruugi sellest haigusest välja tulla, ning ta võib siiski komplikatsioonidesse surra. Ma lihtsalt ei taha mõeldagi, et pean enda väikese koera magama panema. Ma oleks nõus ära müüma kõik asjad, et saada kokku 1500-2000€, kuid nii palju ma elu sees kokku ei saa. Mida ma tegema pean? Kas tõesti leiduks siin ilmas 1500 inimest, kes igaüks annetaks 1€ minu Dora elu jaoks? Mu enda eluisu saab juba otsa, lihtsalt selline koeraarmastaja olen, ma annaks kas või viimase palukese koerale söögiks, ise võin nälgida. Mu organism on nii väsinud, et peavalu tapab ja pidevalt iiveldab. Ma olen müüki pannun riideid, kuid keegi ei osta neid… ja lähiajal üritan elektroonikat maha müüa.
Mu süda ei anna rahu ja selleks tahan operatsiooni proovida, sest arsti sõnul on ellujäämisvõimalus hea, kui operatsioon möödub edukalt ja samuti on Dora väga noor. Mu kallis Dora PEAB peab saama oma elu esimese sünnipäeva.
Ma ei taha sind üldse ära kasutada. Lihtsalt loodan sinu ja teiste heade inimeste peale. Palun, palun, palun aita mind, ma pean homseks oma otsuse langetama. Ehk leiame koos mingi viisi, et saaksid mu abipalve oma blogisse ja FB seinale postitada.
Kui tekib küsimusi, siis vastan neile meeleldi ja väga kiiresti. Haigluslood jms võin saata ka meili peale, et sa ei arvaks, et olen petis.
Igaks juhuks saadan selle sama teksti ka sinu FBi, et kiiremini vastust saada.
Siin on ka üks pilt temast, mis on tehtud täna, mõni tund tagasi kliinikus.
Lugupidamisega
Anette Nappa
e-mail: anette.nappa@gmail.com
tel: 5627 0058
Ja mõelge, kui õnnelikuks iga väike euro teeb nii Anette kui ka Dora.
Kes saab, siis palun aidake ja eriti hea oleks, kui saaksite antud postitust ka FB’is jagada. Ehk jääb mõnele hea südamega loomasõbrale silma, kui ise näiteks aidata võimalik ei ole!
43 kommentaari
Teen samuti kande ja loodan et kõik laabub.
Olen isegi tudeng, aga Dora jaoks saan 2 eurot ikka anda 🙂
Teen kindlasti kande! Kõik kindlasti soovivad ka võimalikult palju infot, kuidas läheb jne 🙂
Edu tervenemisel!!!
Abi teele pandud, jään ootama uudiseid Dora tervise kohta!
Dora, parane kiiresti!
Ehk olen sinisilmne, aga ei tulnud pähegi, et tegu võiks olla petisega. Panin ka väikese summa Dora jaoks teele. Palun kindlasti uudiseid Dora tervise kohta!
Võibolla tõesti oleks siinkohal paslik rääkida ja uurida rohkem lemmiklooma kindlustusest. Alla 10 euri kuus ikka leiab, kui pärast tuhandelisi arveid maksta.
Või küsida inimeste kogemusi lemmiklooma kindlustusega?
Head paranemist kutsile!
Olen Tartu inimene ning loomaomanik. Mul on kass ja koer. Kahjuks pidme enne jõule kassi magama panema. Kõik see, mis enne oli….
Alustasime samuti EMÜ-st. Tegime kõikvõimalikud protseduurid. Meie kiisul oli piimanäärme kasvaja. Kõikvõimalikud testid said tehtud ja erilist uut infot ei saanud. Kokku läks summa päris suureks. Kuna probleem ei lahenenud, siis käisime ikka ja jälle. Kogu aeg räägiti ja anti lootust. Lõpuks käisime teise arvamuse mõttes külastama teist arsti. Kes ütles valusa ja karmi tõe- selle 16-aastase kiisukese elu ei ole enam täisväärtuslik. Ta ei saa enam terveks. Operatsioonist ta enam ei taastuks (seda tunnistas ka EMÜ aga oli nõus seda siiski tegema). Teine loomaarst ütles, et sellel kõigel lihtsalt ei ole mõtet. Paitage ja hoidke kiisukest nii kaua kuni ta valu allub valuvaigistitele, kuid edasi peaks siiski mõtlema magamapaneku peale. Oi kui raske see kõik oli minu jaoks. See oli üks mu elu raskemaid aegu, sest see kass oli minuga 16-aastat koos samas voodis maganud, väiksena ma panin talle eraldi teki ja padja oma voodisse ja ta oli väga leplik selle kõige suhtes. Ühesõnaga jah… praegu pisarad voolavad. Meil ei olnud põrmugi kahju rahast. AGA meid häiris kohutavalt EMÜ arstide suhtumine- teeme hästi palju erinevaid protseduure, mis olid juba algusest peale teada- mõttetud. Samas kui väiksem kliinik andis väga selgelt märku, mis meid ees ootab.
Meil on ka koer, kes on kindustatud. Seetõttu ei ole meil absoluutselt vahet kus kliinikus me temaga käiksime. Kunagi avastasime ka, et koer on loid, ei söö ja hoiab omaette. Tormasime EMÜsse. Seal tehti jälle sada uuringut (ei tehtud nii, et alustati kõige loogilisemaga ja siis kui ei avastatud midagi vaid tehti kõik võimalikud uuringud). Piisanud oleks kui nad oleks vaadanud röntgeni. Sest tuli välja, et koera soolestikus oli mingi ummistus (midagi oli söönud). Me pidime siis muidugi maksma kõik need protseduurid ja visiiditasu+ mingid rohud. Kuna asi ei paranenud läksime uuest arstile. Seekord jälle sinna kus me alati oleme harjunud käima. Seal ütles arst kohe, et koer on tõenäoliset midagi söönud, mis on sooled ummistanud. Andis mingit rohtu, kutsu hakkas kakama ja probleem lahendatud. Kogu visiit läks maksma vist 6€ (arst ei nänud EMÜs tehtud pilti ega analüüse).
Mis ma öelda tahan on see, et teemaalgataja võiks otsida alustuseks normaalsemate hindadega kliiniku. EMÜl pole mitte midagi muud paremat peale ilusa hoone. Väga paljusid protseduure teevad läbi üliõpilased. Mina käin FIKi kliinikus. Isegi vaatamata sellele, et meie loom on kindlustatud ning saame raha niikuinii tagasi. Lihtsalt aastatega on tekkinud usaldus. Sama arst, kes seal hetkel on päästis esmeses lõigus mainitud kassi elu, kui too oli 5-aastane. Kass oli autolt löögi saanud ning lõualuu oli puruks, lisaks veel igasugused kahjustused, sh ka üks silm enam ei funksioneerinud ning see tuli eemaldada. Seesama kiisu elas 16-aastaseks. Praegu on meil veel üks kass, kes saab kohe 4. Temal oli mädane emakas, mis diagnoositi selle järgi mis ma olin seletanud. Arst pani kiisule narkoosi ning ütles et kas opereerime või paneme magama, sest paari tunni pärast emakas plahvataks ning kass sureks veremürgitusse. Hiljem näitas seda kassi emakat. See mis pidanuks olema pöidlaotsa suurune oli rusika suurune. See arst päästis JÄLLE mu kassi elu. Septembri alguses avstasime koeral mingi kasvaja. Samuti oli diagnoos kiire ning täpne (kuid tehti uuringud, mis saadeti laborisse. lõikus tehti enne, sest halvemal juhul oleksid olnud mängus tunnid ja päevad). Koer on nüüd terve. (pikemalt saaks seda lugeda minu blogist, ei hakka ümber kirjutama).
Vaadates hinnakirju siis on juba näha vahet lihtsatel asjadel. Nagu näiteks visiiditasu, pusade lõikamine, narkoosi manustamine jne. MEELETUD hinnavahed. Kvaliteedi vahe aga on minu kogemuste põhjal olematu. Kuna EMÜs on palju üliõpilasi siis nende jaoks vist lastakse teha kõikvõimlikud uuringud, et nad saaksid harjutada ja vaadata. Kinni maksab selle muidugi klient. Soovitan siis minna murega Dora omanikul kuskile odavamasse kliinikusse. Uurida natuke tausta muidugi ka.
Mul on sama kogemus, et EMÜ on ikka ülikallis. Isiklikult soovitaksin R-kliinikut.
Väike abi Dorale teele pandud!
Tean ka omast käest, mis tähendab kui mingeid otsuseid elus oled sunnitud tegema raha pärast. Aga kellegi heaolu, kellegi ELU… ei tohiks iial jääda raha taha.
Saame hakkama!
Hoidke palun kursis kui palju raha on kogunenud ja kui palju peaks veel kokku saama.
Anette, minu teada peaks olema võimalik ja ELS-ilt abi paluda. Ja kindlasti tasuks rääkida läbi loomakliiniku juhatajaga, et äkki on võimalik koostada maksegraafik garantii-kirja alusel (tean juhuseid, kus on vastu tuldud, eriti kui tegemist on sellliste suuremate summadega).
Meie pisikese perekonna poolt ka väikene toetus Dora jaoks teele pandud. Kiiret paranemist! Kai, Joosep, labradoripoiss Python ja juhtkoer Janet 🙂
Väike abi saadetud. Tean, mis tähendab lemmiku haigus ja võin kinnitada, et nad on visad võitlejad ja kindlasti paraneb ka Dora!
Kurb lugu… Panin ka väikse abi teele.
Mina oleksin huvitatud riietest, mis koera omanik müüki pani, et koera raviks raha saada. Paluks linki!
Head paranemist koerakesele ja jaksu perenaisele! Toetuseke teele pandud.
Pisike toetus teel. Dorakesele kiiret paranemist!
Dorakese jaoks ülekanne tehtud ! Hoian südamest pöidlaid ja varbaid ja kõike muud ka, et kutsa tervis paraneks !
Vastuseks “Ee” kommentaarile: Minul on ka koer, koera võtsin gümnaasiumis käies ja ausalt öeldes sel hetkel oli see isegi natuke läbimõtlemata otsus, sest ma ei kujutanud ette, kui suur vastutus koerapidamine tegelikult on. Või no, kujutasin küll, aga samas ei kujutanud ka. Nüüdseks on mul koer olnud 7 aastat. Tegemist on samuti hagijase sarnase krantsiga muuseas, nii et seda lugedes tuleb mul kohe enda nunnukas silme ette ja see lugu kohe mitte kuidagi ei saa külmaks jätta. Aga mitte selleni ma ei tahtnud jõuda. Tahtsin öelda, et ka minul, käies täiskohaga tööl, ei oleks päeva pealt võtta 1500-2000 eurot, kui mu loom peaks haigestuma. See aga ei tähenda, et mul ei oleks rahalisi võimalusi tervet looma ülal pidada või et ma teda 100% ei armastaks ja tema aitamise nimel kõiki variante ei prooviks. Nagu Mallukaski ütles, siis mitte keegi ei mõtle looma võttes nii kurba stsenaariumi ette. Ja minu arust väärib see neiu hoopis austust, et ta julgeb niimoodi abi küsida. Abi küsimine ei ole sugugi kerge ning nõuab parasjagu eneseületust. Ja minul tõesti ei ole kahju oma võimaluste piires pisikest Dorat aidata.
PS. Mallukas, andke siis hiljem teada ka, kas Dora sai operatsiooniks vajaliku raha kokku ja kuidas lugu lahenes. Palju jaksu ja vastupidavust omanikele!
…keda ka olude sunnil ei kindlustata ja võimaluse puudumisel ei kindlusta, seda lausa ühes isikus! Ja ongi nii, et hädad algasid siis kui makseid enam teha ei jõudnud. Kõõluserebend, lennureisi suured hädad jm, mida kindlustus katnuks, kuid lepingut ei ole… – seetõttu pean eksisteerima makstavast pensionist nii inimene kui koerana, sest mul lihtsalt ei jätkuks ressurssi nt teise koera hammaste raviks ega tema kremateerimiseks, mis hetkel veel, arvestades sõbra eluiga, oleks vägagi tõenäoline, sest ainuüksi üks suutäis hambad (mis peavad jahvatama!) ,on ülikallis lõbu eakale.
Mõistan nii kriitikuid kui nende mahategijaid, sest õigus on nii esimestel kui teistel, aga inimese, õpetaja ja isana kõigepealt siiski usaldan inimest ja seepärast toetan tema palvet, sest loodan, et pika elu jooksul, mis noortel ees seisab, saavad nad nii kogenenumaks kui targemaks. Tähtsaim, et inimese hing oleks sees, ülejäänu tuleb ajaga.
Ülekanne tehtud, nüüd jääb üle ainult loota, et Dora saab terveks ja tugevaks koeraks 🙂
Minu poolt ka ülekanne tehtud ja loodan südamest, et Dora saab terveks.
EMÜ loomakliinik pakub ka koostöös medicredit.ee-ga kallimatele raviprotseduuridele järelmaksu, mille võid tagasi maksta 3 kuu kuni 3 aasta jooksul. Kindlasti uuri, kui vajalikku summat kokku ei peaks saama.
Saatsin ka annetuse teele. Loodan, et Doraga saab kõik korda!
Annetasin samuti.
Loogiliselt võttes peaks hea tunne olema, aga eriti ei ole, kuna ise samuti meeletu koerahull ja nii valus on lugeda sellist asja.
Südamest loodan, et raha saadakse kokku, sest tean, kui raske on koerast lahti öelda ja ei taha, et omanikud seda kaotusvalu peaks tundma.
Minu poolt on samuti raha saadetud. Peaasi, et Dora terveks saaks.
Tean omast käest, kui raske see on, kui väike abitu loomake jääb haigeks. Minu 11 kuune koerake on juba kahel korral haige olnud (kuna ta nii energiline on, siis närib ja neelab alla kõik, mis ette jääb kuid mis mitte midagi head endaga kaasa ei too). Umbes nädal aega enne esimest haigeks jäämist lugesin kindlustuse kohta ja mõtlesin/lootsin,et seda küll niipea vaja ei lähe, kuid plaanisin igaks juhuks ühel hetkel selle siiski ära teha. Nädal hiljem sain aru, et nüüd ongi see aeg käes, kui seda vaja läheks. Aga jah…
Rahaliselt oli see muidugi väga karm,aga kõige karmim oli oma väikest armsakest piinlemas näha. Nemad ju ei tule su juurde ja ei ütle, mis neil viga on. Ja loomad ju üritavad viimse hetkeni tugevad välja paista.
Kuna aga paar kuud hiljem otsustas preili uuesti midagi mürgist õues sisse süüa, oli taaskord vaja loomaarstide abi. Õnneks selleks hetkeks oli kindlustus tehtud.
Ühesõnaga, jutu mõte pole ainult kindlustus vaid et mõistan koerakese omaniku, et teeksid oma väike sõbra nimel kõik, et ta terveks saab.
Toetan Teid ja loodan südamest, et koerake paraneb!!
Mina aga olen olnud olukorras kus kallis koerake on nii raskelt haige, rahas poleks küsimust aga kirurg ei opereeri, sest lihtsalt enam poleks mõtet… Ma ei teagi kumb on hullem olukord! Toetasin natukene… ja muide, neile kes targutavad et miks võtate koera kui raha pole. Võib ju vabalt olla olukord, kus koer võetakse hetkel kui majanduslikult tuleb pere hästi toime, aga majanduslikult võib kõike juhtuda ja heaolu ei pruugi kesta igavesti samamoodi nagu lemmiku tervisega võib kõike juhtuda.
Minusuguse loomaarmastaja silma võttis küll märjaks. Ülekanne tehtud ja loodan, et Dora saab kiiresti terveks !
tunnen südamest kaasa! mu pere kass pole veel isegi kolmeaastane ja hiljuti diagnoositi tal neerupuudulikkus. tehti hirmkallis operatsioon, mille käigus haigem neer eemaldati kuid kahjuks ei ole ka tervem neer täisväärtuslik. nüüdseks tegeldakse ta elu “pikendamisega”, kiisu peab kord kuus tilgutite all olema. olukord pole eriti lootusrikas, aga õnneks on mu emal veel piisavalt vahendeid, et mitte alla vanduda ja loomale võimalus anda. tean, kui valus ja abitukstegev selline olukord on. loodan ja usun, et saad vajaliku raha kokku. kindlasti on ta sinuga veel pikkadeks-pikkadeks aastateks.
ära tunne ennast halvasti sellepärast, et abi palud. kui minu loom jääks haigeks roniksin nahast välja, müüksin viimase särgi maha, spämmiksin kogu FB täis, et ta ainult terveks saaks. ja mingeid “kui pole marurikas, miks üldse looma omale võtad” troppe ära ka kuula. olen samamoodi tagasihoidliku sissetulekuga tudeng, niisamuti ka mu elukaaslane ja meil on kõige armsam kass. olud pole alati täiuslikud, aga õnneks on mul vaimustav toetav ema ja sõbrad, kes on kiisusse väga kiindunud ja on alati teda nõus hoidma ja meid aitama. mitte kordagi ei ole ma kahetsenud seda, et teda hoiukodu kuuri külmetama ei jätnud kuna mm, noo, pole parim ajastus, võib-olla mõne aasta pärast… noup. kõik see hea, rõõmus, õrn ja tänulik, mis temast õhkab ei laseks mul kunagi otsust kahetseda.
Raha teel, loodan et kõik läheb hästi 🙂
http://scontent-b.cdninstagram.com/hphotos-xaf1/t51.2885-15/10598176_277560869104660_1106284204_n.jpg
Panin ka raha teele. Loodan, et leidub häid inimesi ja Dora elu saab päästetud.
Kurb on lugeda, et meie seas on nii palju vaenu ja maha tegemist. Me ei tea keegi, mis meile elu toob ja nüüd sellepärast jätta midagi tegemata on ka rumalus. Tihtipeale jääb mulje, et lemmiklooma võib endale alles siis võtta, kui supled rahas ja tead, et oled võimeline kõik arsti visiidid kinni maksma. Paraku ei tea keegi lemmiklooma võttes, mis haigused teda kimbutama võivad hakata. Inimesed võiksid tõesti rohkem hoolivust välja näidata ja sageli näitavad just need inimesed hoolivust ja armastust välja, kellel ei ole võimalik kõike endale lubada. Seega, Anettele ja Dorale palju edu ja ma tõesti loodan, et meie seas leidub inimesi, kellel ei ole sellest 1€ kahju.
Lemmikloom on ikkagi pereliige ning tema nimel olemegi me valmis ükskõik mida tegema, et tal oleks hea 🙂
Minu annetus on teele pandud ja südamest loodan, et Dora saab selle operatsiooni ning paraneb 🙂
Kindlustamine on toesti hea mote.
Elus voib juhtuda igasuguseid onnetusi, lastega, loomadega, lahedastega voi mis iganes ja koigeks ei saa alati valmis olla. Tuleb ette, et peab monikord abi kysima, ka voorastelt ja selle parast ei maksa kurjaks saada. Kui ei taha, ara aita, aga kindlasti on palju neid kes soovivad aidata. Anette kirjastki voib valja lugeda, et ega see abi kysimine tema jaoks kerge polnud, milleks siis veel tagant jargi naagutada.
Minul igatahes on hea meel, et sain aidata.
Ütlen ausalt, et olin kindlustust tegemas. Kui Dora oli 2kuune, siis juba käisin IFis. Kuid aeg läks kiiresti edasi ja poleks uneski osanud ette näha, et midagi sellist võib vahele tulla.
Anette enda Facebooki lehel pole mingit vastavasisulist postitust näha. Kas lihtsalt võõraste eest varjatud? Mis põhjusel? Kuna endalgi raha laialt käes ei ole, aga aidata tahaks, siis selline asi kahjuks usaldust ei tekita.
Ma ei oska sellele küsimusele mitte kuidagi vastata, aga kas mõtlesite selle all privaatsussätteid, et postitusi pole näha? Kui jah, siis muutsin need nähtavaks. Vabandust kui tekitan umbusaldust, kuid petis pole ma kindlasti.
Kindlasti toetan, kohe kui Sa siia kontonumbri lisad. Aga lihtsalt inimestele südamele panemiseks, kindlustage oma lemmikud ära 🙂 IF’is maksab näiteks 10 eurot kuus, ma arvan, et see ei tee aasta peale palju. Looma ravimiseks tuleb märkimisväärsemalt suuremaid summasid maksta.
Kuigi ma üldse ei poolda Tallinna Loomade Hoiupaiga si**a tööd, aga lihtsalt soovituseks neile, kellel loomadel on kergemad vigastused-probleemid, siis seal on päris soodne võrreldes teiste loomakliinikutega. Ja kliiniku poole peal olid küll toredad inimesed.. vähemalt tol korral.
Konto nr olemas: Anette Nappa
EE082200221004184002
Ja see kindlustus on VÄGA HEA mõte! Igakuiselt 10 eurot maksta on kindlasti vähem, kui korraga mitu tuhat!
Mitte et ma oleks kuri ja sydametu inimene, aga miks votavad inimesed koera kui pole raha? Nr1 asi enne looma votmist on see, et kas sul on piisavalt raha tema eest hoolitseda, ykskoik mis voib juhtuda, ravid ongi vaga kallid. Ja kas siis sugulastel, tuttavatel pole laenata voi kasvoi laenu votta? jarjekordselt tuleb keegi abi paluma, et oi mu loom on haige ja pole raha. Neid on juba nii palju viimasel ajal! Kas asi on toesti selles, et pole mitte mingidki voimalust leida see raha, laen, mis iganes, voi pigem on lihtsalt kergem loota teiste inimeste peale, kes lihtsalt annavadki kuna see jutt on nii kurb… Kahju vaiksest Dorast.
Ükski inimene ei võta ju looma arvates, et loom nii raskesti haigeks jääb, et tal selle jaoks raha pole. Kui mina endale esimese kassi võtsin, oli minu igakuine sissetulek 200 euri, millest üür ja kommud kokku 120 euri. Ütleme nii, et kui mul oleks tol hetkel midagi sellist juhtunud, siis mingi piirini oleksin ma ehk vanematelt abi saanud, aga viimane asi, mida ma oleks tahtnud sellisel hetkel kuulda, on parastamine, et ise võtsid nii vaesena looma.
Ta ei küsi ju 200 eurot. Tõesti, kas sinu meelest peab KÕIGIL inimestel, kes omavad lemmiklooma, olema vähemalt 2000-3000 eurot ravifond?
Kindlasti aitan Dorat.
Sama hästi võiks öelda, et lapsi võivad saada ainult miljonärid… Ilmselt olen ma eriti vastutustundetu, sest töötava väikesepalgalise tudengina võtsin endale koera ja nüüd sain lapse ka veel. Ütlen ausalt, et mul pole ühtegi säästu ja vanemadki pole rikkad aga näe, nõnda ma tegin.
Kunagi ei tea mis juhtuda võib ja lükata oma elu edasi et äkki midagi halba juhtub, on arulage. Ja eestlased võiks aru saada et abi palumist ei tohi halvaks panna, keegi ju ei käsi sul aidata. Ja pealegi, küsija suu pihta ei lööda!
Olgem rõõmsad ja armastagem ennast ja teisi, siis on maailm ka ilusam koht.