olukord on kriitiline

Ma istun praegu elutoas, mis näeb välja nagu vähemalt neli kodutut oleks siin territooriumi üle kakelnud ja tõmban hinge. Sünnipäev on läbi, miljon sünnipäevapidu ja -üritust on lõpuks üheks aastaks ühel pool ja nüüd pean 25-aastane Mariann enda laga ise ära koristama. Hehe, et mu juttu lausa kui ilustada, võttis Mari just paki kamapalle ja valas need mulle diivanile, nii et nüüd ma istun konkreetselt hunniku kamapallide otsas. Halleluuja!

Naljakas muidugi öelda, aga kuradi kiire on nagu aina….Ütleb inimene, kes on praeguseks hetkeks vist mingi 35h ainult trussikute väel vedelenud ja peaaegu mitte kui midagi teinud. See on lihtsalt õudne, kuidas ma viimasel ajal ringi olen tõmmelnud. Pidu peo otsa (jah, aasta alkohooliku naljad siiapoole) ja isegi omajagu tööd tehtud, kuigi esimene tööpäev hakkab alles märtsist. Ühepäev tegin lausa viis tundi intekat ja nüüd täna hommikul sain ma aru, et mul on seda lugu TÄNA vaja, mis seal ikka, arvuti kaenlasse ja klõbistama! Nüüdseks on lugu loomulikult valmis, aga mis hinnaga!

Mari lihtsalt käis ja hävitas mu ümber elamist. Hävitas, kukkus ja nuttis. Repeadi peal. Tal, vaesekesel, on nimelt täiega nohu ja seetõttu ei ole tal see enesetunne just kõige parem. Minu taktika – las teeb kõike, mida tahab, peaasi, et ei nuta, ei paista eriti töötavat. Või no töötab, ta ei nutagi enam kogu aeg, aga mu voodiesine on täis pastat ja oliive, mille Mari kausist välja valas.

Ja kui ma siin juba niisama soiun, siis ma ütlen ära kõikidele neile, kes mind Askis hullunult painavad – ei, ma ei alustanud Mari lutist võõrutamisega, sest SIIS TA NUTAB KOGU AEG. Jah, ma tean, et see tuleb üle elada, aga palju lihtsam on seda…mitte üle elada ja talle lutti anda. Loomulikult praegu on tal nina nagunii täiesti kinni, mistõttu luti imemine on raskendatud ja ämmaga siin mõtlesime, et a) ta nagunii ei saa praegu lutti imeda, b) nagunii joriseb kogu aeg, et ehk peaks siis alustama. Võtsime talt kõik lutid ära ja 2 minutit hiljem astub minu juurde Mari uue lutiga. Ma ei tea, kus tal see lutikaevandus on, kus ta neid hordide viisi hoiab! KUS?!

Ühtlasi on Mari hakanud väga usinalt pihta harjutamaks oma tulevaseks ametiks, milleks on mägironimine. See on täiesti utoopiline, kus kohtades see laps muudkui turnib ja ronib ja loomulikult kukub. Ma olen lausa hämmingus, et ta juba ennast kuskilt vigaseks kukkunud pole, aga vähe sellest, et see kukkumine teda peaaegu üldse ei heiduta (noh kukub, nutab ja jääb siis vait), läheb ta pidevalt uuesti täpselt sama koha peale ronima ja kukub loomulikult uuesti. Kas need lapsed ei pidanud olema väiksed käsnad, mis teadmisi endasse imevad? Mari igatahes ei ole…Või siis ongi juba ennast tumbaks kukkunud, kes teab.

Panete tähele, kuidas ma räägin hästi palju random asjadest, et ma jumala eest ei peaks hakkama Marikest magama viima, sest siis see tähendab ju seda, et ma pean koristama…Muuseas, ma eile mõtlesin, et ka täiega teen nädal aega iga päev pilti sellest, mida ma süüa teen ja enam juurde ei osta, vaid kasutan ära olemasoleva (nagu Leenu), aga ma tegin eile “jäänusepastat” ja nüüd mul nagu polegi mitte midagi enam alles, kui me just nädal aega putru ja torti ei taha süüa (torti on mul täiega!).

Ahjaa, tänasest hakkas mul perekondlik alkoholivaba kuu. Loodame, et ma leekidesse ei lahvata!