Uncategorized @et

you know what really grinds my gears?

27. veebruar 2015

“Ei ma taha, aga aastas korra ikka lähen närvi,” ütlevad laulusõnad, aga täna see tõesti juhtus ja mina närvi läksin ka.

Öelge mulle, mis teid VÄGA häirib? Ma olen üldiselt väga pohhuistlik inimene ja on raske leida midagi, millega mind ikka väga närvi ajada, aga ühed mu sõbrad seda ometigi teha suutsid. Toredad inimesed teised, aga kurat KOGU AEG lasevad üle. Nagu reaalselt ei suuda ma praegu kokku lugeda, mitu korda olen ma tunde kokanud, süüa teinud, poes käinud, kraaminud, laua katnud, veini välja valanud, koristanud ja siis õndsa näoga neid külla oodanud. Arvake, kas nad tulevad? EI.

Esimene kord:

Teine kord:

Kolmas kord:

Neljas kord:

Kui see neljas kord nüüd mu FREAKING SÜNNIPÄEVAL juhtus, siis ma ausalt läksin nii närvi, et kustutasin need inimesed enda sõbralistist ära. Ehk veidi lapsik, aga no ma olin nii pahane ja läksin nii närvi.

Nad said sellest täna aru ja üks neist tuli minuga rääkima: “Kui sa ei suuda sellega leppida, et inimestel võivad probleemid olla ning seetõttu oleme sunnitud “üle laskma” nagu sa seda nimetad, siis olgu see nii.”

Nüüd olen mina see mu**, kes ei saa aru, et inimestel võivad probleemid olla ja selle pärast ei jõua nad kohale kohtadesse, kuhu nad on lubanud minna. Ok, ühe korra. Ok, kaks korda. WTF neli korda on JUST SIIS probleemid?! Nagu….ok.

Lõpetuseks küsis ta mu käest, et kas ma oleks siis ka pahane, kui ta oleks enne siia jõudmist haiglasse sattunud…

Öelge mulle jumala eest, kas teid ei ajaks selline kamm närvi? Asi on minus või? Ma ei saa inimeste suurtest probleemidest aru ja olen südametu?

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

31 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply allukas 24. veebruar 2016 at 18:10

    Eks ikka ajab see närvi ja ei õigusta kuidagi seda käitumist, kui inimene sind lihtsalt ilma põhjuseta “üle laseb”, aga see FB
    kustutamine on tõesti väga lapsik. Hea, et vähemalt ise ka seda tunnistasid.

  • Reply Jaanika 2. märts 2015 at 12:04

    Mul üks pikaajaline (oli ka nagu parim??) sõbranna on ka umbes niimoodi ‘ära kadunud’. Ei viitsi ma ennast rohkem peale ka pressida. Paar aastat tagasi sai mu sünnipäevaga sedasi kokku lepitud, et peame paar nädalat hiljem, ühel festivalil. Sinna me niikuinii kõik läksime ja hea lihtne, mitu kärbest ühe hoobiga.
    Noh, tordi vedasin ka kohale, seda vitsutas meeleldi, kuid muidu kostis vaid “aaahhhh, su sünna…õige jaa”. :)
    Et nii palju siis kokkulepetest! Ja viimasel sünnal soovis õnne nädal hiljem, kuna ei saanud varem netti :) Khm, telefon… Kurb on veel see, et olen seda inimest siiani koguaeg kaasa kutsunud, ka sõidutanud siia-sinna ja ei mingit tasu vastu.

  • Reply liis 1. märts 2015 at 15:00

    Väga andekad pildid :)
    Aga tõesti uskumatu. Nad nagu üldse teada ei andnud? ?? Et 1 h enne oleks helistanud, et laps jäi haigeks vms. Või et keegi haiglas vms? Lihtsalt ütles, et probleemid? Sõpradele ikka öeldakse ju kui midagi juhtub. Oeh seda issanda loomaaeda. Säästa oma aega ikka ainult neile keda kalliks pead. Ja pühenda oma energia neile.

  • Reply Kat 28. veebruar 2015 at 18:38

    Ilmselt läheb see sinna kategooriasse, et pole piisavalt tähtis lihtsalt. Nagu see, kui su väga pikaajaline sõber ütleb iga ettepaneku peale, et pole aega või tööväsimus, aga fb kontol ilutsevad pea iga õhtu pildid külaskäikudest ja pidutsemisest. Aga mis ikka teha, kedagi sundida ei saa…. inimsuhted vajavad hoolt, neisse tuleb panustada kui nad korda lähevad.

  • Reply A 28. veebruar 2015 at 14:45

    Minul endal on ka üks selline klassiõde, pidevalt lubab et lähme ja teeme midagi, lubab kindel tulija olla jne ja siis lõpuks kui minek on, ei ilmu kohale ja kõnesid ka ignoreerib. Viimane kord pani üldse mu numbrile bloki peale. Alles oli meil ka pidu, tuli küll kohale aga läks vahepeal ära ja lubas kindlalt tagasi tulla. Mingiaeg hiljem saime teada, et läks hoopis mujale filmiõhtule ja kellelegi peoolijatest ei öelnud midagi.

  • Reply Mari 28. veebruar 2015 at 13:57

    Miks te nimetate sellieid inimesi oma sõpradeks?
    Pidage ise endast lugu ja siis hakkavad teised ka teist lugu pidama

  • Reply mai 28. veebruar 2015 at 10:55

    kõige häirivam sõber, kes mul kuangi oli, oli selline, et tal oli alati midagi nagu halvasti öelda. ma nt ostsin uue kleidi ta ütles, et ta kandis ka sellist seitsmendas klassis. või hakkasin jooksmas käima, ta ütles, et jooksmine on nii nõrkadele, tema käib mingis cross-fit-super-body sõnu sisaldavas asjas.
    ta oli tark ja intelligentne, kolmandaid teemasid (mitte mind ega teda) oli normaalne arutada, lisaks oli ühine muusika- ja kirjandusemaitse ja maailmast arusaam. aga no viskas üle, et alati olin mina see kehvik ja nõme tema meelest. pole ju raske olla positiivne ja sõbralik? hiljem olen aru saanud, et see on nagu enesekaitse.
    kolisime õnneks eri linnadesse. nüüdseks elab ta kuskil austraalia lähedal ja ei pea suhtlema.

  • Reply M 28. veebruar 2015 at 09:02

    Siiani on väga valusalt meeles kunagi põhikooli ajal korraldatud sünnipäevad (kaks korda juhtus nii), kuhu kutsusin kaks parimat sõpra, aga kumbki ei tulnud. Laud oli kaetud, kõik ilus ja valmis. Helistasin mõlemile, üks vastas, et ei viitsi tulla, teine tuli pika palumise peale lõpuks kohale. Siiani teeb haiget ja kardan veidi oma sünnipäeva tähistada. Saan aru, et mina ei ole maailma naba ja keda huvitab mingi sünnipäev, aga oleks siis võinud ju varem teatada, oleks lihtsalt ära jätnud peo ja perega midagi teinud. Ikka oleks olnud lõbusam kui kaetud laua taga ihuüksi nutmine.

    Mind ajab närvi veel see, kui minult nõutakse vastuolulisi asju (“hoia meist eemale” ja hiljem “miks sa oma sõbrad hüljanud oled?”) või murtakse oma lubadusi. Oo, ja silmakirjalikkus.

  • Reply Kk 27. veebruar 2015 at 21:38

    Ju talle siis ei meeldi külas käia, kui palju rahvast kokku tuleb.

  • Reply Eneli 27. veebruar 2015 at 21:19

    Minu tutvusringkonnas on ka üks täielik ülelaskja. Ta eelnevalt lubab maad ja ilmad kokku ja kui on aeg tulla, tuleb ta lagedale täiesti ajuvabade vabandustega – ole siis hea ja vähemalt ütle julgelt kohe alguses ära, et sa ei tule – miks viimase minutini oodata?? Me sõpradega oleme sellega juba arvestanud ja viimasel koosviibimisel ei tulnud see enam sugugi üllatusena. Otsustasime lihtsalt loobuda kutsumast :D solvugu siis, või.. Not our problem!

  • Reply ML 27. veebruar 2015 at 21:04

    Et kas telefonist need ´sõbrad´ sul kuulnud on? Äkki reklaamid välja, et selline tore asi vahepeal leiutatud!? Ühest korrast saad veel aru, et juhtus midagi ja kiiruga unustati teatada, aga teine kord sama jama oleks juba liiast!
    Ma ka üldjuhul suht pohhuistlik, aga üks sõbranna suutis ikka kopsud- maksad segi ajada, kui kukkus lambist sõimama, et ma nii halb sõber, kuna tal mees pikalt välismaal tööl ära ja ma ei helista ega uuri, kuidas tal läheb ja tema istub kodus ja pole ammu kuskil väljas käinud jne. Vot siis vihastasin ja ütlesin talle ka välja, mida ma arvan, nimelt olin ma ise beebiga kodune ja parasjagu oli ka minu mees komandeeringust pärast paarinädalast eemalviibimist koju jõudnud, mehe äraoleku ajal oli laps veel haige ka ja üksi beebi kõrvalt nagu käia ka kuskil väga ei saa. Ütlemata siis jätsin selle, et mul tõesti polnud jõudu veel ühe lapse eest hoolitseda, kuna helistamised kujunesid alati temapoolseks halaks ja kaeblemiseks. Suhtlen temaga edasi, kuna meil ühised tuttavad, aga sõpruseks ma seda enam ei nimetaks. Tema kaotus, sest raske iseloomu tõttu tal eriti palju sõpru just pole.

  • Reply Evelin 27. veebruar 2015 at 20:58

    Minul kah selline sõbranna, kes pidevalt üle lasi peaaegu kõiki meie kokkusaamisi mis hõlmasid tema liigutamist. Tema vabandused olid alati teada ja üsna ühesugused, aga viimase korraga suutis ta mind eriti närvi ajada(mille peale ma ka suhtluse lõpetasin, sõbrad olime olnud üle kümne aasta.), kui helistasin talle kümme minutit peale tòö lõpetamist, et kas ta kindlalt tuleb minu soolaleivapeole, et tema ei tea ja kui küsisin, et mismõttes, see oli juba kaks nâdalat teada Sulle, sain vastuseks, et ‘sorri, et ma täna tööl käisin’. Sellised ei ole sõbrad ja neid igaljuhul oma ellu pole vaja!

  • Reply Liis 27. veebruar 2015 at 19:19

    Kunagi aastaid tagasi pidime sõbrannaga välja minema. Olin kohe eriti elevil, sättisin kaua, tegin isegi soengu pähe. Pidime enne peole minekut veits minu juures istuma. Katsin siis näksilaua ja veinid ja puha. Ja ta lihtsalt jättis tulemata, ei vastanud kõnedele ka. Vot siis olin küll pisarateni solvunud ja pettunud

  • Reply Keidy 27. veebruar 2015 at 18:43

    Mul sama mure. Klassiõed lubavad koguaeg midgi, aga ALATI tuleb midagi viimasel minutil vahele ja siis ma olengi lihtsalt üksi! Ükskord pidime minema sõbra sünnipäevale viiekesi, kui sünnipäevani oli ainult üks päev oli alles ainult üks mineja- Mina! kordi on olnud, et lepime kokku, et lähme restorani sööma või poodidesse shoppma ja jälle viimasel minutil olen üksi mineja. Ei saa kunagi aru neist. Ja siis nimetavad veel kedagi teist ülelaskjaks, aga endas nagu viga nad üldse ei näe v? Olen neile kordades öelnud, et miks teete nii, kas teil tõesti tuleb igakord midagi vahele?? Nende vastus on alati sama- Et elus juhtub ju tähtsamaid asju ka, kui tüdrukutega välja minek. Selle peale ütlen ma ainult- OK, elage oma elu siis nii, nagu te seda paremaks peate.

  • Reply R. 27. veebruar 2015 at 18:41

    Ma tean, mida sa tunned ! Mina neelasin kõik alla alati, kuni minu lapse sünnipäevani . . .

    • Reply Rents 2. märts 2015 at 18:47

      Ma saaks küll aru, et kui ma olen kellegi sõbranna, siis ma hoolin TEMAST, mitte ta lapsest. Ise ka ei viitsiks eriti kellegi lapse sünnale minna.

  • Reply Pärdik 27. veebruar 2015 at 18:39

    MINA MÕISTAAAAAAN! Ja mind ajab veel närvi see kah, kui ei suudeta öelda, kas tullakse või ei tulda. Minu meelest on see ebaviisakas, aga see olen ju ainult mina!

  • Reply N 27. veebruar 2015 at 18:27

    Minul nt ei tulnud sünnipäevale kohale üks sõber, kes oli lubanud tulla. Natuke enne peo algust veel rääkisime ja siis järsku ei vastanud enam sõnumitele. See oli esimene kord, aga solvusin väga. Mis veel hullem, ta ei öelnud mulle pea terve aasta enam ühtegi sõna (muidugi ma ise ka vestlust ei alustanud, enne seda rääkisime tihti) ja nüüd siis paar kuud tagasi küsis, et kuidas läheb jms. Nagu oleks kõik korras… ei vaeva end sellise inimesega suhtlema enam. Endal kergem.

  • Reply Manjana 27. veebruar 2015 at 18:06

    Sa ootan 4 x et sind üle lastaks ja alles siis unfrendid :D KOHE tuleb unfrendida, siis inimene teine kord mõtleb, kui kuskile lihtsalt tulemata jätab. Kui inimesel pole sinu vastu nii palju austust, et ette teatada, et ta ei saa tulla, siis ei kutsuta teda enam mitte KUNAGI külla. Võimalik, et ma olen liiga temperamentne, aga kuna mul on rohkem kui 1 sõber, siis ebaviisakate üle parda saatmine pole mingi küsimus :D Pärast on hea puhas tunne, kui sul on ainult sellised sõbrad, kellele sa piisavalt oluline oled, et sinu aega austada.

    • Reply Maarja 27. veebruar 2015 at 21:55

      Ma küll ei arva, et kohe päerast esimest korda tuleks unfriendida. See esimene kord võis ju tõesti midagi pakilist vahele tulla ja see on igati andestatav. Aga kui juba kolm või neli korda seda juhtuks, läheks ma ikka päris närvi…

      • Reply Rents 2. märts 2015 at 18:48

        Midagi pakilist tuleb vahele ja telefon ka läheb katki?

  • Reply juh 27. veebruar 2015 at 18:02

    Neil pole ilmselt raha … Kui näpud põhjas on, siis tihti on inimestel valehäbi ja nad ei julge seda tunnistada. Kuidas tulla külla ilma külakostita?
    Jah, muidugi mõtleme, et ütleks, et: “pole midagi, saan aru ja ega mina su rahakoti paksust loe.” Aga kui näpud täiesti põhjas on, siis paljud peidavad end kivi alla. Vb ei suutnud kohe valet leiutada, MIKS külla ei saa tulla ja pärast polnud enam julgust …

  • Reply Tr 27. veebruar 2015 at 17:40

    Mina vihkan hilinemist. Ma ise olen alatu pigem varem kohal ja vihkan kui keegi hilineb!!Eriti kui ta ei teata ka!!

    Lisaks vihkan ma inimesi kes koguaeg teisi kritiseerivad. No mitte selliseid kes lihtsalt lõõbivad või omaette klatsivad vaid selliseid inimesi kelle meelest kõik teised on pahad, paksud, koledad ja lollid. Miks vaevata ennast teiste suunas halbade mõtete mõtlemisega, parem nautida lahedaid inimesi ja suunata oma energia sinna.

    Ja kõige rohkem ma ei salli seda kui lapsed vinguvad. Lihtsalt kisavad ja undavad ja halavad üksteise võidu nagu neil oleks mingi minu närvide söömise võitlus! :P

    • Reply Kail 27. veebruar 2015 at 20:39

      mhmh, VIHKAD kritiseerijaid… Ise tundud küll jõhker rõõmurull :D

  • Reply Gerli 27. veebruar 2015 at 17:32

    On küll häiriv ja kuidas veel. Mul endal on selline sõber, kes on krooniline hilineja ja kellele ma üritan kuidagi täpsuse kommet külge kasvatada. Aga mis kõige hullem, on see, et IGA JUMALA KORD, kui ma olen meie kohtumise pikalt ette planeerinud (noo ikka nii oma kuu aega või isegi rohkem) ja mul on kõik plaanid tehtud, ütleb tema üldjuhul eelmisel päeval, et “sorri, ma ei saa tulla”. No okei. Üks kord oli nii. Teine kord muutis juba kahtlustavaks ja kolmas kord… no siis viskas kopa ette küll.
    Kuna tegu on aga suhteliselt (!) normaalse inimesega, olen veel ära kannatanud, aga kui tuleb veel neljas ja viies kord, siis ei. Mul on ka omad piirid või midagi…

    • Reply Mallukas 27. veebruar 2015 at 17:42

      Ma ei praga kunagi hilinemise pärast, sest ma olen ise ka suur hilineja alati. Aga no üldse mitte tulemine onteine tase :D

  • Reply M. 27. veebruar 2015 at 17:22

    Mul on(OLI) üks selline tore sõbranna, kes lasi KOGUAEG üle! Isegi mu sünnipäevale ei jõudnud, jutuga et ala ta on lastega kodus. Hiljem selgus, et oli mingi kuti juures ja ta lihtsalt ei tulnud kuna ei saanud juua. Okei sünnipäevad on ainult joomiseks:D? Ning need alatud valed:D Oeh, kustutasin ka ära kuigi tegu on 10 aastat kestnud “sõprusega” . Selliseid ei ole vaja ja need pole mingid sõbrad

  • Reply Kertu 27. veebruar 2015 at 17:20

    Ajaks küll närvi. Normaalne on helistada või äärmisel juhul siis sõnum saata kui helistamine raske on. Kergem on andeks anda kui tõesti helistatakse, et “kuule juhtus selline asi, me täna jälle ei saa tulla”, aga see et lihtsalt kohale ei ilmuta ja siis pärast ollakse imestunud et miks sa pahane oled…
    Sellistele mitteilmujatele ei teegi selgeks et mida nad valesti tegid, selgita palju tahad, kaamel oled ikka ise.

  • Reply Kristi 27. veebruar 2015 at 17:17

    Mugavad lihtsalt ..ei viitsi kodust välja minna :D

  • Reply meow 27. veebruar 2015 at 17:11

    Hahaha, see gifi-seeria on priceless! :D Aga ofkoors ajaks närvi. Ei tunduks enam väga juhusemoodi see asi. Aga samas äkki ongi halbade asjade kokkulangemine kogu aeg?

    • Reply Mallukas 27. veebruar 2015 at 17:13

      Ei no ma ei usu, et nad meelega ei tule. Lihtsalt sellised uimerdised või mina ka ei tea