Ei ole vist ühtegi teist sellist teemat, mis nii paljud inimesed tülli ajaks, kui rahateemad. Kes tahab rohkem, kes veel rohkem. Eile kirjutas keegi blogija (LINK), et tema leiab, et rikkamad inimesed võiksid lasterahasid vähem saada, kui need, kellel sissetulek väiksem (st. ma arvan, seal oli nii palju keerulist juttu aetud, et ma vahepeal ei saanud aru :D). Samas Leenu arvas jälle, et see oleks ebaõiglane, kui raskelt teenitud raha tuleks teistele anda, kes pole näiteks viitsinud haridust omandada ja seetõttu rohkem palka teenida ei oska (LINK).
Pean ütlema, et mina ise nõustun esimese vaatepunktiga. Ma ei räägi küll siin emapalgast, sest see on minu meelest loogiline, et kui keegi saab näiteks tööl 1000 eurot palka, siis järelikult on tema selle summaga juba eelnevalt arvestanud ja selle kuskile ära paigutanud. Need vajadused jäävad ka samaks ju siis, kui inimene enam tööl ei käi ja lapse eest hoolitseb. Äkki on inimesel ära paigutatud, et 400 läheb üür/kodulaen, 200 kommunaalid, 300 söök ja ongi pmst täpselt raha läinud. Loomulikult võiks öelda, et ah, ela siis vähesemaga ära, teised ka ju elavad, aga narr oleks sundida rasedat naist kolima odavamale pinnale, sest pole aus, et tema saab nii palju emapalka ja osad ei saa.
Aga see lasteraha värk, mis on mingi 45 eur? Ma ei ütle, et ma selle summa peale sülitaks, kui keegi mulle seda niisama pakuks, aga selles suhtes, et meie pere see raha küll kuidagi ei toeta. Ta võib olla, aga võiks vabalt ka mitte olla ja ma ei paneks isegi tähele. Samas mõnele perele on see terve nädala söögiraha, või isegi kahe? Kui ma teaks mõnda sellist pere, kellele otse seda näiteks edasi kanda iga kuu, siis ma võiks seda vabalt teha. Ma usun, et seda teeks paljud inimesed, kellel ka sellest rahast just väga kahju ei ole. On see ju mõeldud TOETUSEKS, aga kui ma tuge ei vaja ja mõni vajab, siis oleks see minu meelest vaid aus see edasi anda.
Loomulikult inimesed pelgavad. Võib ju igaüks öelda, et kuule, kanna pliis mulle see summa, sest meil pole kodus üldse raha jne, tegelikult tellib endale hiinast iga kuu kottide kaupa kraami. Inimesed ei usu, umbusaldavad. Ma olen jälle selline, et ma usun kõike, mis mulle räägitakse :)) Kardo teinekord teeb mulle ka mingeid nalju ja mina muudkui usun kõike, lollikeste viga noh. Samas ei ole ma kunagi pidanud oma usaldamist väga kahetsema.
Eelmisel aastal kirjutas mulle üks tüdruk, kes küsis mult nõu, mida teha. Mees võttis naise nimel kiirlaenusid, läks ise minema ja jättis naise 2-aastase lapsega üksinda. Jah, loomulikult võiks tänitada, et miks see loll üldse lasi enda nimel sms laenu võtta ja miks see loll tööle ei läinud. Aga vot, armastus teebki inimesed teinekord lolliks ja nõnda juhtuski, et see vaene naine avastas ennast olukorrast, kus tööd ei olnud, võlad olid kaelas ja ta oli üksi. Ainukene sissetulek – seesama lastetoetus. Alla kolme aastaste lastega on see vist umbes 80 eurot kokku vms? Ma võin ka praegu eksida, sest ma ausalt pole kunagi näpuga taga ajanud, kui suur summa see on.
Ta pidi kolima välja oma üürikast, ühe tuttava-tuttava vanaema juurde vabasse tuppa, sest tal ei olnud mitte kedagi. Ja ta kirjutas mulle ja küsis, mida ta saaks teha? “Ma võin ise terve kuu makarone süüa, selles pole küsimus. Aga mu süda valutab, kui ma pean oma lapsele makarone andma. Esimesed nädalakese sõi ta pirtsutamata, aga ma näen, et ta enam ei taha…”. See jutt oli enam kui hirmus ja minu süda hakkas ka valutama. Vaene ema, kes peab tundma ennast nii kasutuna oma lapse soovide ees. Eriti, kui see soov on vaid mingi muu söök peale makaronide.
Päev hiljem sain naisega Rimis kokku. Ta tuli koos oma lapsega ja oli väga…alandlik. Ta korrutas pidevalt, kui piinlik tal on ja rõhutas, et see ei olnud tema kirja point, et saada raha või süüa vms. Et ta soovis lihtsalt kõik hingelt ära rääkida. Aga vot mina soovisin teda aidata ja kuna ma seda muud moodi teha ei osanud, sain ma osta vähemalt süüa.
Nõnda me seal ostsime igasuguseid erinevaid kuivaineid, putrusid, mitu-mitu pakki võid. jogurteid, kana ja liha, mida sügavkülmutada, kartuleid, külmutatud juurvilju, puuvilju, komme ja shokolaadi, tampoone, küpsiseid, leiba ja saia (kas sa teadsid, et nad neid saab sügavkülmutada?), vorsti, juustu, konserve. Iga asja juures, mis korvi rändas, ütles ta, et aitab nüüd küll, et rohkem pole tarvis, aga no, ma tahtsin osta vähemalt nii palju, et ta mõndagi aega hakkama saaks.
Järgmine kord kohtusin temaga kuu aega hiljem. Ta oli saanud lapse lasteaeda ja ise käis juba esimest kuud tööl. Seega oli vähemalt süda rahul, laps sai ju lasteaias ka sooja sööki. Ometi ei olnud tal ikka veel kõik korras, sest kodus ei olnud pesupulbrit, nõudepesuvahendeid jne. Ja ma ostsin need talle, täitsa vabalt. Ta tundus nii tore inimene ja mul ei olnud kahju sellest paarikümnest eurost, mis mul kulus.
Ainult ühe korra saimegi veel kokku, kui ta kirjutas, et tal enam pole abi vaja. Et ta on nüüd otsa peal ja proovib ise hakkama saada. Selleks läks umbes kolm kuud. Samal ajal rääkis mulle üks tuttav, kui loll ma ikka olen, sest abivajajale tuleb anda ÕNG, mitte kala. Aga näed, inimene sai tänu kalale lõpuks ise endale õnge meisterdatud. Ja olgem ausad, mida muud ma oleksin saanud teha alguses? Tuttav ütles küll, et suunama inimest koolitustele, kus ta saaks siis rohkem raha teenida jne, aga mis see oleks aidanud? See väike laps oleks ikka oma makaronikausi taga nutnud. Olenemata sellest, kas ema käis hommikul uhkel koolitusel või mitte.
Seega minu meelest vahel võib aidata. Vahel peab aitama. Ja ma mõtlen, et kui minu lastetoetus läheks just sellisele hädas naisele. siis ma annaks selle hea meelega. Ma ei kõhkleks minutikski. Ja kui tulles tagasi selle lause juurde, et need, kes teenivad vähem, peaksid ala rohkem õppima, et rohkem raha teenida, siis ma ütlen ainult seda: siin elus on palju ameteid ja kõikide ametite tegijad peaksid saama oma palgaga ära elatud ja inimväärse elu tagada oma lastele. Mis siis, et teadlane on haritum, kui koristaja, inimesed on nad ju mõlemad ja elada tahavad ka mõlemad.
Mis teie arvate? Kas teie meelest oleks õiglane, kui need, kellel on raha päriselt VAJA saaksid lastetoetust natukene rohkem, kui need, kellel seda päris ausalt vaja ei lähe, aga noh, kena “kommiraha” ikka?
52 kommentaari
Väga armas, et aitasid. Mina lähtun
alati sisetundest selles osas…On ju
kohe näha, kas inimesel on õpitud
abitus või hetkeline raske olukord.
Sel viimasel juhul ei ole mul iial
kahju inimest aidata kuna tean, et ta
kasutab seda õngena ja kala püüab ise:)
Kasvõi Kodutunne on läbilõige sellest
teemast- osad pered on seal räpased,
mustad ( ei korista lihtsalt) ja igas
asjas ootavad teiste abi. Teised on
jälle ise väga tublid ning nende
aitamine on puhas rõõm ( nt
Kodutundes olnud Jaanika Shoppinq).
Palju on peresid kes teevad endale ”
100 last” ja siis ootavad käed pikad,
et riik aitaks! Lapsi tuleb saada
täpselt nii palju kui suudad ise üles
kasvatada ilma riigi toeta. Muidugi
neid aidatakse kuna muidu on
kannatajaks lapsed aga reaalsuses see
ei muuda nende vanemate osas midagi,
nad jääbaki abi ootama eluaeg.
Kui mul oleks see raha niiöelda üleliigne ja mul oleks
oma kolme lapse kõrvalt aega siis panustaksin selle
raha hoopis lastekodus olevale lapsele. Minu õde ja
parim sõbranna mõlemad on valinud endale
lastekodust ühe lapse kelle tugiisikud nad on st nad
tegelevad nendega, käivad kinos,teatris ja kasvõi
niisama jalutamas. Nendele lastele tähendab see nii
palju, sest neil kas pole kedagi või kui on siis ei hoolita.
Sõbranna tugilaps sai kasuperre ja enam tugiisikut ei
vaja, kuid siiski see suvi läks sõbranna suure
lillesülemiga tema põhikooli lõpetamisele. See laps sai
tänu tema toetusele üle väga paljudest hirmudest ja
probleemidest.
Mis puudutab toetusi siis leian, et vähekindlustatud
perede puhul peaks kindlasti olema suurem kontroll,
kuhu raha läheb ja mille tarbeks. Teadmiseks, et see
lisatoetus mida saab taodelda on suht olematu. Tuttav
kunagi palus kvartali toetust selleks pidi ta kirjutama
iga internetis müüdud asja kohta selgituskirja ( laekus
pangaarvele ) ja võtma pangast pitsatiga väljavõtte
mis ka maksis, lõpuks sai toetust 19€ ( ema ja laps
peres ). See on mõnitamine ausalt!
Meie sots süsteem on juba ammu puudulik. Seda on
selgelt näha näiteks ka Kodutunde saadet vaadates,
muidugi on ka inimesi kes ise oma elu raskeks elanud,
kuid….. Kas me teame kuidas oli nende lapsepõlv?
Kuidas nägi välja nende lastetuba? Kas neil oli
vanemate poolt antud kaasa oskus elus hakkama
saada?
Vahest jalutan tänaval ja näen noori mehi/naisi
prügikastis soramas, meie nimetame neid parmudeks
või kodututeks. Tänaval taaruvad narkomaanid, nii
noored kui vanad. Ma mõtlen, mis küll nendega
juhtus? Ka nemad olid armsad väiksed lapsed kunagi?
Mis puudutab teemat ” Miks Te ei õpi ülikoolis või ei
pinguta, et paremat tööd saada?” Ärgem unustagem,
et kõik ei ole sünnipäraselt 5sed õpilased ja ei saa
tasuta kohale ülikooli. Kõigil pole rikkaid vanemaid
kes maksaks nende õppemaksu. Seega jääbki noi, et
omandatakse gümnaasiumi haridus või siis
kutseharidus mille põhjal aga alati ei ole võimalik leida
seda “head” töökohta. Samas kui poleks neid
madalapalgalisi kes poes kassat nühivad siis kust Te
süüa ostaks? Või kes Teid söögikohtades teenindaks?
Jne.
See teema on minu jaoks tuline juba ammu! Ma ei leia,
et kõrgepalgalised peaks vähem saama kui
madalapalgalised aga sellistel mure peredel võiks olla
lihtsamad ja paremad võimalused erinevateka
vajaduspõhisteks toetisteks ja et nad ei peaks minema
piinlikusega neid taotlema, sest ma osetean mismoodi
suhtutakse sinusse kui sa sesa taotlema lähed ja see
pole meeldiv.
Järgmine teema on üksikvanem. Neid ona ka kahte
sorti. Esimesed on need kes juba lapaeootusest peale
on üksi ja on ka ametlikult üksikvanem, nende
igakuine toetus lisaks lasterahale on 19€,
naeruväärne eks? Beebi puhul on see pakk mähkmeid
või siis kaks heal juhul. Teised on need kellel on
kõrvalt ära läinud inimene ja ta siis kas toetab või ei.
Siit juba jägmine asi, nimelt alles kaks päeva tagasi
kulutasin jälle kohtutäituri ust, sest minu kahe lapse
isa, noor mees, käed jalad küljes lihtsalt ei maksa
lastele elatusraha. Väidetavalt ei saa palkasid kätte
jne. Seda juba viimased 7 aastat? Praeguseks hetkeks
võlg ca 22000€, kuna töötab mustalt, vara tal pole,
lube tal pole,kalal käib ilma kalastusloata jne siis võtta
pole talt ka midagi. Poega pole ta vaatamas käinud vist
juba 1,5 aastat tütart 7 kuud, nende elus ta ei osale
aga laste üle on tal täpselt samad õigused. Kui tahtsin
lastega Soome kolida oli vaja tema nõusolekut ja mis
ta vastas mulle ” Võtad täiturist alimendid maha siis
annan loa” ja selliste puhul ei olegi midagi teha. Mul on
uus elukaaslane ja saame hakkama palgapäevast
palgapäevani aga ei ela luksuses, küll aga on paganama
raske nendel emadel/isadel kellel pole kedagi kõrval!
Ja seadusega pole midagi teha. Nüüd võtan tee
politseisse ja teen avalduse aga ka sellel ei pruugi meie
õigussüsteemi järgi positiivset tulemust olla,kahjuks!
Eestil on nende kohtade pealt veel palju areneda,
kahjuks!
Teema jooksis nüüd ühest äärest teise, aga minu jaoks
on see teema juba ammu südamelähedane just
sellepärast, et olen igast sitast läbi käinud, kukkunud
mitmeid kordi, kuid lõpuks suutnud tõusta ja põlved
puhtaks pühkida ja seda kindlasti mitte Riigi abiga vaid
tahtejõu ja õige inimese 🙂
Soovin kõigile päikselist suve ja paindlikumat meelt!
http://www.telegram.ee/maailm/katse-kodututega-raha-eimillegi-eest-kas-utoopiline-ideaal#.VZOpYPmqqko
Huvitav artikkel ühest eksperimendist.. Kuidas kala teeb inimesele palju paremat kui õng.. Ütlesid õigesti, et lapsed söövad ikka
makarone hoolimata uhkest koolitusest. Enne tuleb inimesele elutahe tagasi anda ja jõudu edasi minna, kui ta on valmis õnge
kasutama.
Minu meelest on toetuste saamiseks vajalikud eel-toimingud täiesti absurdsed! Toon näite enda elust – käin (võõras linnas)
ametikoolis dekoraator-stilisti eriala omandamas (põhikooli järgne) ja olen enamjaolt viieline õpilane, seega saan õpilastoetust
60€ kuus. See on ju super summa.. minu jaoks! On aga veel eritoetus (60€) – toetus, mida saavad need õpilased, kes on rahalistes
raskustes. Kuidas seda siis õige kindlaks tehakse, kas ikka on vaja või mitte? Nimelt vaadatakse siis pere sissetulekut, kas on
töötuid jne. Selleks, et seda toetust saada, on muidugi vaja olla sellesse linna/valda sisse kirjutatud! Aga ma ju ei hakka ennast
üürikorterisse sisse kirjutama nii lühikeseks ajaks! Ja ma ei saagi seda toetust just nimelt selle pärast, et ma pole siia sisse
kirjutatud! Samas on mul tuttav, kes elab nagu kuningakass, käib ja laristab nagu hullumeelne ja ütleb veel ise ka, et see eritoetus
on talle laristamiseks! Kuhu me oleme jõudnud?
Uuri veel, eritoetuse saamiseks on veel teisigi
võimalusi.
kui sa oled luuser ja pole viitsinud õppida ning töötad madalapalgalisel töökohal siis pole sul õigust saada
protsentuaalselt suuremat toetust kui see, kes on eluaeg hoolega õppinud ja karjääri teinud.
Aga kes sinu meelest peaksid tegema siis neid nn lihtsaid töid? Ja kas nad peaksid kuskil rentslis elama?
Valdo Randpere pahvatas hiljuti TV3 uudistes väitluses Kadri Simsoniga välja, et “mis nad siis ei õpi normaalseid erialasid
koolis, mille eest palka makstakse, vaid teevad seda jama tööd, mille eest keegi ei maksa” või no mõte oli vähemalt selline,
äärmiselt ülbe suhtumine oli. Huvitav, et selline eeldatavasti haritud ja seega ka intelligentne inimene midagi seesugust
suust välja suudab ajada – kes tema meelest siis ta uhket kabinetti koristab, kes tänavad puhtaks pühib, kes ajalehe postkasti
toob, kes poes kalli viski talle müüb jne, jne jne? Halb hakkab lihtsalt..
Ega siis kõik hädasolijad mingid joodikud ka pole, ütleks, et enamus ikka pole. Nad on tavalised korralikud, lihtsad tööinimesed,
kes teevad vb 8 tundi rasket tööd, kuid saavad väga väikest palka, maksud maha ja polegi eriti midagi järgi. Üksikvanemad ja
paljulapselised pered on tavaliselt need, kellel raskused. Elu ei ole nii must ja valge, et ala miks õppida ei viitsinud, sellepärast
oledki vaene jne. Igal asjal on oma põhjus ja ju see on siis selle inimese jaoks nii. Paljud ka ei taha vb oma erialal töötada mingil
põhjusel enam või mida iganes, kaotasid töö jne. Ja Eestis ongi palgad väiksed. Lõppude lõpuks on kannatajad kahjuks lapsed,
eriti veel tänapäeval, kus peaks kõigil olema mingi nutitelefon ja arvuti ja ägedad riided jne, ja kui sul ei ole siis võidakse hakata
kiusama jne. Muidu ma arvan, et mingid lastetoetused võiksid ikka kõigil olla, aga vb siis nendel, kellel väiksem sissetulek
suurem summa. Aga seda peaks ka kompleksemalt vaatama. Ma tean, et on mingid vajaduspõhised lastetoetused, mida saab
taotleda, aga need ikka päris raskustes inimestele vist ja siis peab vist mingi iga kuu taotlema minema seda. Ma ei usu, et kõik
taotlevad ja et see kõigini abivajajateni nii jõuab.
Nii see kahjuks on jah 🙁
Mul ei oleks ka mitte kui midagi
selle vastu, kui minu lapse 45 eurot
läheks lapsele, kes seda vajab. AGA
paratamatult ma olen väga skeptiline,
kas see tõesti jõuab ka lapseni.
Olles töötanud õppeasutuses väga
palju aastaid, siis näen
suurepäraselt seda, et kui lasterahad
tulevad, siis on probleemsete
vanematega peaaegu võimatu kontakti
saada, sest nad lihtsalt joovad selle
pisku maha. Ja kui seda oleks 2 korda
rohkem, siis see tähendaks vaid paar
päeva pikemat pidu. Sest nädal peale
lasterahade ületulekut tulevad need
samad vanemad tudisevate ja
värisevate kätega ning paluvad abi,
et saaks kuu lõpuni ära elada. Võib
olla on mind töö teinud liiga
realistiks, kuid…ma pigem toetaks
otse neid lapsi. Ja olen seda ka
teinud, ostes lastele süüa või
õppevahendeid ja mul tõesti ei ole
sellest kahju. Samas mul oleks kahju
oma lapse rahast, mis ma annaks maha
joomiseks.
Üldse tuleks toetuste teema üle
vaadata ja mõelda. Toetus ei peaks
olema rahaline, riik võiks hoopis nt
jagada toitu, aidata eluasemega,
laste huvitegevuse toetamisega jms.
Raha on see, mis kipub käest kaduma
ja pahatihti just sinna pudelisse.
Jah, ma täitsa usun sind. Seda oleks vist palju loota, et riigiametnikud teeksid selgeks, et kes seda raha elamiseks vajab ja kes joomiseks…
No see ongi probleem! Ametnikke nagu
ju oleks…aga ilmselt neid
abivajajaid ka palju või siis see
väljaselgitamine raske…eriti
väikestes kohtades, kus teatakse nagu
küll kõiki, kuid kes see julge oleks,
et öelda, et vot teie joote raha maha
ja teile me ei anna.
Mina 😀
Meie peres läheb see 45€ lapste kontole.
tuleviku tarbeks, et oleks midagigi seemneks,
kui gümnaasium läbi. Sest iial ei tea, mis elu
ette toob ja palju me reaalselt saame toetada.
Vanemal tütrel läheb osa rahast kasvukontole
ja 10€ a/a nö taskuraha. Meil abikaasaga
kokku on vägagi norm sissetulek, aga me
oleme ise veel noored ja tahame teha ja olla ja
käia ja ausalt ka kulutada. Ja samas me oleme
ise ennast üles töötanud ja just selleks, et
elada sellist elu nagu on soov.
Ja samas, kui vaja/soov kuskil annetad või
toidupanga värk läheduses, siis oleme käpp.
Sest teame väga hästi, mis tähendab
makaroone sisse süüa kuude ja kuude kaupa.
Töötan sellises asutuses, kus nägin iga 2-8 kpv
kuidas tulid kohale need inimsed kelle nö
raske- suud vahused, käed värisevad ja
kahtlustava olekuga, endil pole laste olekust
halli aimugi, aga lastetoetus olemas…
Aga äkki tuleks siis see raha, mida enivei
tähele ei pane, hoopis lapse kontole vaikselt
tiksuma suunata 😉
Raha väärtus langeb ajaga nii kiiresti, et ma parem teen olevikus kellegi elu sellega paremaks, kui 18-aastasena Marile kommiraha annan.
Eriline rahaboss. Iga kuu paned 45
euri tallele kuni ta saab 18 ja see
on kommiraha v? Eriti hea 😀
Kas sa arvad päriselt, et 18 aasta pärast on selle raha väärtus sama mis praegu? 😀
Kas sa arvad, et 18 aasta pärast on
lapsetoetus ka 45 euri v?
Mina isiklikult arvan üldse, et
vahepeal tuleb uus maailmasõda ja
eesti vahetab omanikku ja siis on
asjad niikuinii teisiti. Aga noh, kui
ei, siis mina küll koguks lapsele
seda raha. Nt kas sa ise poleks
tahtud taolist summat pärast gümni
saada või oli siis ka raha külluses?
Jah, ujusin rahas… Igatahes, lepime nüüd kokku, et sina korja oma lapsele, mida soovid. Ma ei pea ju ometi sinu vaadete ja põhimõtete järgi elama, eks 🙂
Mul ei ole last ju 😀
Ma lihtsalt juhtisin tähelepanu, et äkki oleks aega lõpetada pubekakombel elamine ja tulevikku vaadates
majanduslikult mõtlema hakata?. Tahad öelda, et sa ei kogu üldse mustadeks päevadeks, kui sul on vastutus teise
inimese elu eest?
Btw, see klikkides mingi lollaka reklaami avanemine sakib ass täiega. Ma saan aru, et teenid sellega, aga jah, ära
neid lugejaid päris ära tõrju nii.
Ja sinu meelest on majanduslik mõtlemine koguda raha, mis on nii väike summa 18-aasta pärast, et heal juhul ostab ta selle eest endale läpaka vms. Ma ei näe selleks vajadust, kui ta 18-aastaselt läpakat soovib, siis ma lihtsalt ostan talle selle. Ei, ma ei kogu mustadeks päevadeks, sest ma olen nii kõva vend lihtsalt :O vot sulle lopsu! Ja kui sulle reklaamid ei meeldi, siis ausalt, mul poleks kurb meel, kui need sinu siit ära tõrjuks :))
Sest sa oled nii kindel, et sa oled sel ajal ka majanduslikult sama hea järjel eks. Ja ole mureta küll ma lähen. Eks ma
olengi igavusest sinu üle naermas käinud siin, aga kui selle tüütuks muudad, siis ma seda enam ei tee. LOLL LITS!
Ma arvan, et see naermine on siis meil üsna vastastikune olnud 😀
On sul närvid läbi või oledki muidu ka nii kuri hingelt v? Me siin lihtsalt arutasime asju rahulikult, vähemalt mina ei
öelnud isiklikult ühtki halba sõna sulle ja siis sa läksid bitchiks kätte, et tehku mina mis ma tahan jne. Tavaliselt
lähevad inimesed siis isiklikuks, kui neil pole teema kohapealt midagi arukat öelda või häirib neid tunne, et nad
jäävad alla vestluskaaslasele.
Hmm…Kas sa oled lõhestunud isiksus? Minu meelest bitchiks olemine on “ah, käin siin su üle naermas, LOLL LITS”. Tundub, et sa hakkasid ise vist alla jääma ja ei oskanud enam midagi öelda :)? Ma ei viitsi sinuga ausalt taielda, ära käi enam siin lehel või käi kui tahad, mina enam ühtegi sinu kommentaari läbi ei lase :)Kena elu!
See oli lõpuks jah, aga muidu ma olen sinuga väga viisakalt suhelnud. Aga pms sa ütlesid juba ära, et point pole
selles, mida ma ütlesin või ei öelnud, vaid minu isikus eks. Sina oled enda arust jube äge ja populaarne ning mina
mingi luuser, kes sind mingil põhjusel ikkagi kehvasti paneb tundma 😀
Jeesus, ma pean oma sõnu sööma praegu. Ikka vastan sulle ka, nagu mingi loll…Ma ei ole sulle kordagi öelnud, et sa oled luuser, miks sa mulle sõnu suhu paned? Kui sa inimeste juttu nii tõlgendad, ehk tegu sul mingi enda kompleksiga. Muudmoodi pidevat ja alusetut hirmu, et teised sind luuseriks peavad, ei oska ma seletada.
Sinu isiksusega ei ole mul probleemi, probleem on ikka selles mida sa ütlesid (LOLL LITS! Käin siin sinu üle naermas). Ma arvan, et sa teeksid selle taidluse meie vahel palju kiiremaloomulisemaks, kui sa ütlesksid kohe ära, et sa oled näiteks vaimse alaarenguga ja sind ei tohi narrida, sest terve inimese suust sellist segast juttu ma enne kuulnud pole.
Tulles selle juurde, et “Sina oled enda arust jube äge ja populaarne”. Muidugi ma olen enda arust äge, kas sa ei arva, et sa oled äge? Ja no see, et ma olen nt blogide seas võrdlemisi populaarne, ei ole mitte minu arvamus, vaid fakt.
Head õhtu jätku.
Hei!
Ei teadnud kuskohast küsida, aga mis
sai sellest perest kelle juurde
pidite talgutele minema? 🙂 Kas nad
said raha kokku ja tööd tehtud?
Päikest! 🙂
(Eesti )ühiskonnas on ju palju inimesi, kes on vaeva näinud, teevad kasulikku tööd, aga ei saa normaalset palka. Minu arust on
selge, et turg ei suuda ühiskonda täielikult ja nö mõistlikult reguleerida, osad inimesed saavad väga palju palka, sest nad on
turul irratsionaalselt populaarsed, aga ühiskonna tarvis üleüldiselt loovad samaväärset väärtust kui väiksema palgaga
inimesed, kes lihtsalt pole nii popid. Seetõttu peabki riik sekkuma ja pakkuma vastavat maksusüsteemi, toetusi või nt
kodanikupalka. Viimane oleks tegelikult kõige odavam variant riigile, sest kodanikupalga puhul kaoksid ära muud toetused,
eristamine, regulatsioonid, pidevad x ja y seaduste muudatused, parandused, lõputud kontrollid jne jne ja siiamaani on
eksperimendid näidanud, et see mõjub positiivselt ja vähendab riigi kulusid pikemas perspektiivis. Nt Wikipedia Basic income
jutu järgi Kanadas maksti ühes linnakeses kõikidele kodanikupalka, tulemused näitasid, et tööhõive ei vähenenud, paranesid
haridusalased tulemused ja inimeste tervis üleüldiselt. Indias samamoodi, sh seal toodi veel välja, et puuetega inimesed
muutusid ühiskonnas aktiivsemaks, Namibias hakkasid lapsed rohkem koolis käima jne. Ehk siis isegi sellistes piirkondades,
kus mõned inimesed eelarvamuslikult ootavad, et äkki hakatakse täielikeks loodriteks (Namibia – ikkagi Aafrika ju) vms,
hakatakse hoopis rohkem õppima, tervislikumalt toituma ja sääste koguma tänu kodanikupalgale.
Nii et täitsa huvitav asi see kodanikupalk, mulle tundub see isegi mõistlikum kui lõputud detailsed juuksekarva regulatsioonid,
et kes saab rohkem ja kes vähem ja kes trenniraha jne, sest neid piire peaks pidevalt nihutama ja mida keerukamad seadused,
seda vigasemad need on, seda rohkem lisatööjõudu riigi palgale ja riigikogu istungeid parandusettepanekute kuulamiseks ja
kinnitamiseks ja uuesti parandamiseks jne jne. Lisaks veel see, et nt Iirimaa mingi uuringu kohaselt peaks maksukoormus
kodanikupalgaga riigis olema u 45% (oleneb kodanikupalga suurusest muidugi ka), mis Eestis juba on pm niikuinii või rohkemgi
kui käibemaks ja aktsiisid juurde panna, st kui tööandja palgakulu on 1000 eurot, siis sa saad kätte u 600, millest omakorda läbi
tarbimise annad riigile veel juurde.
Nagu sa isegi andsid sellele naisele süüa (kala, mitte õnge) ja naine sai jalule, võib ka kodanikupalk olla see, mis lõpuks need
probleemid lahendab, mida haridussüsteem ja turumajandus pole suutnud lahendada. Et mingist hetkest pole enam mõtet
juuksekarva lõhki ajada oma detailsete seaduste ja haridussüsteemi õngedega ja tulebki kõikidele inimestele lihtsalt raha
anda, et ühiskonnas olevad probleemid ära lahendada.
Oh need toetused on tõesti kuum teema. Siinkohal tahan rääkida ühest olukorrast (kindlasti on selliseid juhtumeid ka rohkem).
Nimelt tean perekonda kus on kaks last ning nad ei tule omadega hästi toime, seega peaksid nad kindlasti saama suuremat
toetust…samal hetkel tean ühte 5 lapselist pere, kes saavad igasugu toetusi(paljulapselisus ja kõik muud jutud) ning nad tuleksid
ka ilma nendeta toime. Seega on toetuste süsteem üldse väga vale. Pole vaja anda raha, kui sul on 10 last aga saaksid ka ilma
toetusteta hakkama. Pigem andke kahe lapsega perele kes on vaesuses piinlev!!
Ühesõnaga, kui mina ja mu elukaaslane teenime kahepeale kokku veidi üle 2000 euri, millest igakuiselt läheb
eluasemelaen+komunaal talvisel ajal umbes 400 euri + elekter kuskil 35 euri + internet 20 euri + kaks mobiili 30 euri + auto
järelmaks, kindlustus ja kütus 500 euri, toidu peale läheb igakuiselt kuskil 300 euri ( siinkohal arvestan hetkel ennast ja oma
meest, kuna lapsi meil kahjuks veel pole ). Võtame veel maha kahe lemmmiklooma igakuised kulud, mis on hetkel kuskil 30
eurot. Hetkel on meil siis alles 685 euri. Nüüd lisame kõigile nendele kulutustele veel omakorda otsa lapse olemasolu ja temale
kuluvad summad : toit+mähkmed+riided+mänguasjad+arvatavasti medikamendid jms. Ei ütleks et seda raha niivõrd palju on …
Jah ma saan aru, et on inimesi, kes teenivad miinimumi ja on üksikvanemaid jne. Ausalt, kui ma elaksin üksinda ja teeniksin
miinimumi, ma hüppaks aknast välja, rääkimata sellest, kui mul veel kõrval laps oleks. Inimesed võiksid lihtsalt veidi …
avaramalt ringi vaadata. See kui inimesed teenivad raha veidi rohkem, kui miinimum palgal elavad inimesed, ei tähenda, et nad
pea iga kuu kogu selle palgavahe sokisäärde paneks. Lihtsalt igakuised kulutused kipuvad olema suuremad. Jah võiks ju kolida
2x väiksemale pinnale, auto maha müüa, toidukorvi üle vaadata jne aga miks ? Me käime selleks tööl ja teeme SEDA tööd,
selleks, et elada nii nagu me elame…
“Ausalt, kui ma elaksin üksinda ja
teeniksin
miinimumi, ma hüppaks aknast välja”
Jaa, üksi elamine on luksus 😛
Ka need inimesed, kes teenivad miinimumi või alla keskmise palka, teevad tööd. Kahjuks ei ole Eesti ühiskond nii arenenud, et
ka koristajad, müüjad, turvamehed, bussijuhid saaksid elamisväärset palka. Võib öelda, et nende erialade esindajad võiksid
minna ülikooli ning õppida midagi, mis tagaks neile ja nende peredele parema elu aga ma arvan, et me võime kõik nõustuda, et
see pole lahendus olukorrale. Keegi peab neid töid nii kui nii tegema. Las siis vähemalt nende tööde tegijad saavad lisatoetusi.
Haridusest aga nii palju, et see ei anna garantiisid ja kõik ülikooli diplomit nõudvad tööd ei ole ka kõrgelt tasuvad. Kahjuks aga
koristaja võib olla professionaalne, kiire ning oma tööd tundev (näiteks toidutööstuses töötavad koristajad peavad väga hästi
oma tööd ja puhastusaineid tundma, sest nende teadmatus võib olla tervist kahjustav) aga ta ei saa nendest oskustest
rikkamaks. Samuti on müüjaga (ja kutsekoolides saab isegi müüja eriala õppida) aga..jah.
See on tõesti väga-väga armas tegu sinupoolt 🙂 Samas on nii palju õudsaid inimesi kes kasutavadki inimesi julmalt
ära.. Ja kuidas siis aru saada kes tõesti hädas on ja kes niisama nutulaulu laulab ? Lasteraha on ka meile väga tähtis, sest on
enne palgapäeva ja aitab nii mõnigi kord kitsikusest välja ..
Mäletan juhtumit kaltsukas kus üks laps tahtis mingit mänguasja, teate küll kuidas lapsed nuiavad ja ema muudkui korrutas, et
ei saa pole raha .. Mul hakkas nii kahju lapsest ja otsustasin ise ära osta, kahjuks seal kaardiga maksta ei saand ja mul jäi 20
senti puudu ( maksis vist äkki mingi 6-7 eurot .. Vaatasin siis sellepeale poemüüa otsa kes siis valjult üle poe lajatas, et tema ei
hakka küll igasugustele välja tegema .. Inimesed vaatasid meid nagu mingeid kodutuid, kusjuures too müüa muheles
rahuldusest, et sai nüüd kellegile väga sitasti öelda.. Igastahes pani see noor ema koos oma lapsega nagu tuulispask poest välja
ja mina jäi lelu käes lollilt vaatama ..
Vot siis aitamisest. Mul ei tekkinud kordagi kahtlust kas peaksin ikka aitama, sisetunne ütles, et üks laps saab väga õnnelikuks
aga poleks eluseeski arvanud, et üks mingi vanamutist poemüüa suudab totaalselt ära rikkuda mu eluisu ..
Appi..nii kahju jah,,kui inimesed ei oska teisi rõõmustada,nagu elu summast jääks ilma. See rõõm mis valmistada lapsele oleks
olnud palju suurem.
Õudne jah 🙁
Ei tasu elada üle oma võimete.
Nagu sa kirjutad: iga inimene peaks saama
palka nii palju, et ära elada. See on väga õige,
sest ameteid on palju ja kõik tahavad ju
hakkama saada. Lapsi mul endal küll ei ole, aga
arvan, et õige on last saada siis, kui suudad ta
ka üksinda üles kasvatada. Mitte riik ei pea sind
toetama. Lapse suhtes on see väga ebaõiglane,
kui tema vanemad jäävad lootma riigipoolsele
toetusele ja siis kiruvad, kui väike on
lastetoetus.
Ma ei räägi siin riigipoolse toetuse ootamisest, vaid sellest, et mõnel perel lihtsalt on raskem kui teistel. Ütleme näiteks perekond, kes saab küll söögi lauale, aga perega kuskile minna ei saa, siis see raha oleks ju ideaalne selleks:)
Kas sa oled kunagi sellele möelnud, kuidas saavad hakkama need inimesed,
kes ei ole planeerinud lapsi, sest selleks pole raha, aga rasestutakse isegi
pille vöttes? Ma tean päris palju selliseid noori inimesi, kes koolist
sünnitama lähevad ja on sunnitud oma elu ruttu ülesse seadma. Sellisel
juhul läheb aega, enne, kui pere kogusissetulek oleks piisavalt hea, et isegi
seda 45 eurost toetus pole vaja.
Seni, kuni see raha ei läheks mõne sarisigija toetuseks, poleks mul kahju enda osast tulevikus loobuda.
??@sarisigija. Selle sõnakasutuse jätame meelde.
Võiks seada uueks sõnaks.
Aga selle mõttega 100% nõus. Raha (riigi toetuse)
nimel lapsi saada on ikka paganama vale. Ja “ups
kogemata juhutus” pole mingi vabandus, nii palju
need kondoomid vm ei maksa.
Ma võin nüüd eksida aga minu arust on
sellistele raskemates oludes peredele mingid
lisatoetused. Avaldua tuli teha vist kord
kvartalis
Kindlasti mingid variandid on, aga ma ise ei ole kursis nendega.
Praegu loen ja klimp kurgus. Nii ilus tegu sinu poolt ja nii tubli naine, et nii kiirelt oma elu joonele sai.
+1
Ma olen nõus sellega, et need, kellel raha tõesti vaja läheks, et neile oleks need toetused suuremad.
Samas, aga ei meeldi mulle see, et vanemad ei võta vastutust selle eest, et nad on ühe inimolevuse
sigitanud ja ei suuda tema eest nüüd piisavalt hoolitseda, toita jms. Kahjuks on meil selliseid peresid küll
ja küll siin armsal Eestimaal. Ja ma usun, et ka selliseid, kes lapsi ehk selle mõttega sünnitanudki on, et
saada natukene viinaraha 🙁 . See on nii kurb lihtsalt!
Jah, muidugi on selliseid, kes teevad lapsi lasteraha pärast, aga ma ütlen ausalt, kui minu 45 euri läheks lisaks mingile viinaninale, kellel laps kodus, siis laseksin sellel ikka minna. Ehk vähemalt midagigi jäöks ka lapsele, mida muidu ei jääks.
Mõtlemisainet kõigile selles postituses.
Tean ise ka peresid, kus 45 eurot on märkimisväärne raha, millega tuleb toidulaud pikaks ajaks kaetud saada ning samas tean peresid, kus see 45€ käib nii muuseas lõunasöögi alla kuskil restoranis, et silm ka ei pilgu. Loodan, et varsti seda lasterahade jagamise süsteemi korrigeeritakse ning kindlasti ma ei protesteeriks, kui mina ise seda ka enam ei saaks. Isegi kui mu palk pole teab mis suur, siis elukaaslasega kahepeale saame ju tegelikult ilusti hakkama. Samas kui Eestimaal on üksikvanemaid, kel seda raha iga kell rohkem vaja läheb.
No ma ise mõtlesin sama! Et kui on võimalik mõtlemata see raha panna restorani alla, siis järelikult pole seda ka eluliselt vaja 🙂