Te ei kujuta ette ka, mitu korda ma olen viimastel päevadel mõelnud, et fuck it, panen kinni selle blogi. Lihtsalt olen selline pussy, et iga asi läheb nii hinge ja lisaks ajab veel vihaseks ka. Ja tekibki selline tunne, et ma ise olen see lollakas olnud, kes oma elu netti riputab ja karistuseks peabki kogu aeg sõimu saama.
Suvakatelt ja … emalt.
Oh juudas, ma ei julge ära oodata, mis järgmise nädala Pealtnägijas saama hakkab.
Ühesõnaga, ma olen habras rase naine, kelle tissid kasvasid korraga nii suureks, et ma võiks nendega kedagi nokki lüüa kui vaja!
Loodan, et see rasedusest, aga võimalik, et asi on selles 73 liitris coca colas, mida ma siin olles ära joonud olen.
Ps! Jäin nüüd seda pilti vaatama ja mõtlen et… great voldid. Ma ei viitsi neid ära croppida ka, ega see neid olematuks ei tee. Ma reaalselt olen jõudnud oma elus esmakordselt punkti, kus ma JÄLESTAN omaenda keha. Reaalselt iga kord kui peeglisse vaatan, siis tahaks oksendada. Aga kas ma teen midagi, et olukord muutuks? Ei!
Olen lihtsalt jälk edasi ja arvatavasti lähen veel jälgimaks.
Oh, veel õks põhjus blogi kinni panna, siis ma ei ole ever sunnitud endast pilte lisama ja saan rahus salaja paks olla.
The end
(Sorri, et siin halan, aga Kardo lubas mind peksma hakata kui ma veel oma paksusest räägin).
PS2! MA TAHAN KOJUUU! Ja Mari kaissu võtta… mmmm. Mari.
Nüüd päriselt The end!
12 kommentaari
Palun ära ole nii kurb ja negatiivne oma keha suhtes! Sa oled nii ilus ju! Tõesti, Mari pärast juba
mine räägi kellegagi. Tean, kui raske on kaalu kaotada- ma ka iga päev ahastan pisut. Aga samas
ma ikkagi pean ennast ilusaks ja toredaks. Ole vapper ja pea püsti! 🙂
Kallis Mallukas, selliste muredega käiaksegi tihtipeale psühholoogi juures, piinlikkust ära küll tunne, pigem võib juhtuda see, et
kui jääd oma muredega( mis tunduvad nii tühised) üksi siis võivad need veel suuremateks muredeks osutuda. Mõnikord lihtsalt
on vaja spetsialisti selget pead ja head nõu 🙂 edu sulle kõiges!
Olen kahe käega selle poolt, et sa läheksid psühholoogi jutule, sest ma olen ammu mõelnud, et sinu enesehinnang ei ole päris
paigas. Mõnikord on olnud täitsa kurb lugeda, et sa ennast nii paksu ja koledana näed. Juba Mari pärast peaksid sellega
tegelema, sest kuidas temagi saab tulevikus ennast armastada, kui näeb kõrvalt, kuidas ema iseennast ei armasta. Peagi nutab
tema peegli ees, et ta on nii jube, ja ta ei usu siis oma ema, kes vastupidist väidab.
Ma olen nii palju kuulnud, et ma olen rõve paks seaninaga pilusilm. Seetõttu olid ajad, kus ma üritasin käia nina maas, et mu
seanina silma ei torkaks, vältisin südamest naermist, sest siis on mu silmad erilised pilupelmeenid ning rannas ei julgenud vette
minna, kuna olin nii hirmus paks. Nutsin peegli ees, et mul ei ole mitte midagi selga panna, sest näen igas asjas sardell välja.
Ma ei tea, mis juhtus, äkki sain lihtsalt vanemaks, aga kui ma olin 30 kilo raskem, siis ma ei tundnud end ikka nii paksuna, kui
varem 55-kilosena. Piltide puhul vaatasin küll, et kas ma tõesti olen nii paks, aga muidu peegli ees tundusin küll endale sale ja
enesetunne oli ka saleda oma. Teistpidi haige enesehinnang? Igasugune reaalsustaju oli kadunud. 😀
Pilt on ilus, kadestan. 😀 Minu raseduseelne 75C on nüüd (üldse mitte prink) 75A ning see ei ole proportsioonis minu jämedate
käte, jalgade ja suure tagumikuga. :/
Aa, blogimise osas, siis ma ükspäev mõtlesingi, kuidas sa selle kõigega toime tuled. Mina juba praegu olen kaalunud lõpetamist
või hullu tsensuuri peale panemist ehk isiklikest asjadest enam üldse ei blogiks (ja siis polegi enam millestki blogida), sest
näiteks olen teada saanud, et kodukandi keskealised klatšimoorid on ka mu lugejad. Ja kuna seal väikses kohas tunnevad kõik
kõiki ja ikka paremini kui inimene end ise tunneb, siis mind nii häirib paljas mõte sellest, et oleme seal taas jutuaineks. Eriti
majamüügi pärast, mis otseloomulikult tekitab inimestes kahjurõõmu…
Kle, ma ei saa. Ma vaatan su tisse nagu mingi lesbar!
Miks mulle kunagi rasedus tisse ei anna? Mul mingid
tühjaks imetud piimapakid. Palju puudu ei jää, et
kandilised ka oleksid. 😀
Kuna maailmale kuulutad, et uus päts ahjus on? 😀
No sa oled aasta imetanud ja mina mingi…4
kuud. See pidavat ka rindu muutma 😀
Ma ei tea, kui hullud sul sellised mõõnaperioodid on, aga igaks juhuks soovitan psühhiaater Ülo Kallassalu, kelle juures ma ise
käisin ja kes mu edasi sobiva psühholoogi juurde suunas. Viimase juures ma nüüd siis käingi. Halba igatahes pole teinud. 🙂
Ega psühholoog mu sõimajaid ei vaigista ja
mind kõhnemaks ei tee 🙁
Jah, aga ta võib aidata sul selle kõigega paremini toime tulla. Mina õpin seal praegu näiteks enesesisendust. Tundub hästi
nõme iseendale korrutada, et olen ilus, tark ja osav, aga samas, justkui mõjub ka. 🙂 Mul on muidugi nagunii perioode, kus ma
end paremini tunnen, aga üritan neid siis nüüd vähemalt võimalikult pikaks venitada. 🙂 Huvitav seal käia igatahes on.
Ma olen tegelt sada korda mõelnud, et lähen, aga siis mõtlen jälle, et ei ole mul tegelikult ju midagi häda ja siis ei lähe
Nii tuttav tunne! 😀 Lõpuks läksin ja seni olen selle otsusega rahul.
Krt, äkki peaks siis ka. Lihtsalt tunduks imelik, et roniks kohale ja ta küsiks, et noh, mis mure on ja ma ütlen, et kle mai tea, paks ja rõve olen 😀
MIne! 🙂