0
KURB ON OLLA Lapse üles kasvatamine

9 märki, et sul on “mürgine” vanem

25. oktoober 2015

Leidsin Pinterestis surfates ühe väga huvitava artikli, mida lugedes tundsin kohati kurbust, sest sain täpselt aru, mida artikli kirjutaja mõelnud on. Ehk on kellelegi teisele ka huvitav lugeda, seega üsna umbkaudne tõlge mu oma sõnadega tuleb siit:

Mõned ebaterved suhted on täiesti loogilised – näiteks füüsiline ja seksuaalne vägivald. Küll on aga ebaterveid suhteid, mida ei osata sõnastadagi. Kui sa ütled kellelegi, et “mul on halb ema/isa”, siis juhul, kui ta sind peksnud pole, teevad inimesed sind pigem maha. “Mis mõttes halb? Vaevalt, et ta halba soovis. Oma ema/isa peab armastama!” kinnitavad nad. Ja sa tunned ennast veel halvemini, sest sa tead ise ka, et oma vanemaid peab armastama ja mingil määral sa seda ka teed. Teeksid rohkem, kui nad seda sulle terve elu nii raskeks teinud poleks…

Ei ole vaja karta, et kui sa oled siit nimekirjast ühte asja oma lapsele teinud, et oled kohe halb lapsevanem, igaüks teeb vigu ja kõige tähtsam on neid tunnistada. Samas ei ole see nimekiri ka midagi sellist, et kui saate 3 punkti 9st, on teil toksiline vanem. Ei. Su vanem võib teha siit vaid ühte punkti, kuid see võib teie suhte juba ammu rikkunud olla. Samas on võimalik, et igast toksilisest suhtest saab kunagi täisväärtuslik lapse ja vanema suhe, see aga nõuab aega, kindlameelsust ja eelkõige vastutust.

Seega siit tuleb 9 märki, mis võib anda sulle mõista, et su vanemad ei ole oma “vanemdamisega” kuigi head tööd teinud:

  1. Nad vajavad seda, et SINA nende eest hoolitseksid

    Ei, siinkohal ei ole mõeldud vanemaid, kes haiguse tõttu abi vajavad, vaid lapsevanemaid, kes panevad oma eksistentsiga laste õlule koorma, mida ükski laps kandma ei peaks. Sellises olukorras jääb justkui tunne, et laps ja vanem on kohad vahetanud ja vanem vajab justkui, et laps teda alati aitaks, parandaks, toetaks ja abistaks. Siinkohal on siis mõeldud suhteid, kus vanem maadleb mingi probleemiga (narkootikumid, alkohol, halvad suhted) ja ootab alati oma lapselt abi ja tuge, ilma seda kunagi väärtustamata ja sellele surmani lootma jäädes. 
  2. Nende tunded on alati tähtsamad kui sinu omadNormaalses lapse-vanema suhtes on kõikide osapoolte tunded sama olulised ja nendega arvestatakse. Sellise vanema puhul on tema tunded alati kõige olulisemad. Sinu enda tunded peavad olema maha surutud ja vaigistatud, sest esmatähtis on maha rahustada vanem. Selline olukord on ehe näide “mürgisest” vanemast, sest tegelikult on täitsa normaalne, et ühe tunded on tähtsamad – lapse ja vanema vahel, siis kui laps on alles väike. Kui vanem üritab saada sama tähelepanu ja märki enda olulisusest ka täiskasvanuna, on see selge, et terve selline suhtumine ei ole.

     

  3. Neil on probleemid ja nad vajavad, et sina neid varjaksidSelline probleem on tihtipeale just alkohoolikute peredes. “See on meie perekonna saladus” kinnitavad nad sulle juba maast madalast. “Sellest teistele ei räägita”. Ometi tunneb laps häbi, teistest erinemise tunnet, kaootilist lapsepõlve ja keskkonda. Ka täiskasvanuna käivad sellised tunded inimesega kaasas, häbi ja mure oma vanema pärast, mida oled sunnitud varjama ja olemasolu teesklema. Vanem peab siiski eelkõige oma probleemidega ise toime tulema, mitte neid oma lapse õlule panema.

     

  4. Nad kontrollivad sind kasutades süütunnet või raha

    Kui lapsevanem tahab sind takistada tegemast midagi loomuliku või hädavajalikku, näiteks kodust välja kolida, võtta ravimeid, minna psühholoogi jutule, põhjendusega, et tegu on TEMA rahaga (ajal, kui sa veel vanemate rahakotist sõltud) on tegu toksilise vanemaga. Seda enam, et raha on väga hea mõjutusvahend ja selline vanem saab sind selle abil ideaalselt kontrollida, kui sa tema “reeglitele” ei allu. Teine variant on panna sind ennast süüdi tundma asjade pärast, mis tegelikult teda üldse ei puuduta, vaid ta lihtsalt ise arvab, et sa ei peaks tegema. 
  5. Nad keelduvad laskmast sul suureks saada

    “Sa oled alati mu väike tüdruk” on kohati isegi armas asi, mida su vanem võib sulle öelda. See lause muutub aga ülekoormavaks, kui su vanema elueesmärk näib olevat sul mitte kunagi lasta suureks saada ja iseseisvalt ühtegi otsust vastu võtta. Lühidalt – sind koheldakse kui last. Nad on su täiskasvanueas sama kontrollivad kui lapsepõlves, sest tunnevad, et sa ei saa ise nagunii hakkama. 
  6. Nad ei tunneta su isiklikke piire, või neid lihtsalt ei huvita need

    Nad helistavad sulle iga päev mitu korda, nad astuvad su kodu/toa uksest küsimata sisse, nad teevad ja ütlevad, mida tahavad ja kui sa peaksid neile ütlema, et sulle selline käitumine ei sobi, siis nad solvuvad, vihastavad, eitavad oma ebasobivat käitumist või panevad sind süüdi tundma, et neile “halvasti” ütlesid. 
  7. Nad teevad sind pidevalt maha

    Mitte nii süütud kommentaarid oma lapse kaalu, välimuse, karjääri, akadeemiliste saavutuste üle võivad olla küll maskeeritud naljadena, kuid tegelikult on see lihtsalt viis, kuidas ebakindlad inimesed üritavad näidata oma dominantset külge ja anda teada, et nad on lapsest paremad. Kui selliste “naljade” või kommentaaride peale solvuda, võivad nad sulle öelda, et sa ei saa lihtsalt naljast aru või ei taha kuulata head nõu. Ära lange lõksu, see on lihtsalt viis sind ennast halvasti tundma panna. Miks? Su vanemal on probleemid… 
  8. Nad on kohutavalt passiiv-agressiivsed

    “Kõik on korras” võivad nad öelda, kuid samal ajal demonstratiivselt silmi pööritada, ohata ja pahaselt käed ristata. Nad keelduvad oma probleemidest rääkimast ja neid isegi tunnistamast. Ära lange näitemängu lõksu, sest üritades ohvrit mängida, tahavad nad sind lihtsalt oma pilli järgi tantsima panna. Kui su ema teeb sulle “ma ei räägi sinuga” mängu, siis tea, et tegu on hariliku passiiv-agresiivsusega ja see ei ole lapsevanemale just kuigi kohane käitumine. 
  9. Sa kardad ikka veel oma vanemat

    Kas sa oled oma täiskasvanuelu ajal, kuigi sul on olemas töökoht, imelised sõbrad ja isegi ehk oma pere, tundnud hirmu oma vanema ees, kui sa pole teinud midagi tema soovide kohaselt? Kas sa oled kõvasti püüdnud panna ennast olukorda, kus vanem ei saaks mitte millestki “valest” su elus kinni haarata, et sind rohkem maha teha? Kas sul hakkab süda kiiremini peksma, kui näed, et su vanem helistab sulle? Kui jah, siis “palju õnne”, sul on kohutavalt toksiline vanem. 

Kas keegi tundis siit nimekirjast oma vanema ära? Ma hea meelega kirjutaks siia alla, et mida selles olukorras ka teha, kuid seda enam artiklis ei olnud ja mina ka ei tea, seega kui keegi oskab midagi tarka öelda, siis ootan kommentaare.

1bb676e796a897d82d249a1481a8370cb84e3e77634f1f1ae695672f2bb0ef0e-9759664

Loe ka neid postitusi!

46 Kommentaari

Jäta kommentaar

  • Vasta Elu destruktiivsete vanemate seltsis ning selle mõju – Elise Teekond 28. märts 2021 at 08:57

    […] 9 märki läksid minu puhul väga täppi. Valin enda jaoks kõnetavamad. Link on aga leitav siit: https://mallukas.com/2015/10/25/9-marki-et-sul-on-murgine-vanem/“Kas sa oled kõvasti püüdnud panna ennast olukorda, kus vanem ei saaks mitte millestki […]

  • Avatar
    Vasta aff 11. november 2016 at 14:02

    Loen, vaatan ja imestan.

    Kui te kellelgi lasete sellist jama enda kallal teha ning seda kannatate vaikides, siis ilmselt te pole täiskasvanud veel.

    Toksiliste inimeste, vahet pole, kas vanemad või sõbrad või keegi muu, vastu on ainult 1 abinõu: oma elust välja lõigata.

    Inimese aeg on piiratud. Kas inimene tahab seda kulutada nende inimeste tarbeks, kes talle head soovivad või probleeme pidevalt tekitavad, on ta enda valik.

    EU piirid on lahti, maailm on suur ja lai – paar aastat kuskil soojal maal ja suures linnas elamist võib kõigile suhetele ja oma närvidele ning pereelu hüvanguks hästi mõjuda.

  • Avatar
    Vasta KA. 3. november 2015 at 20:12

    Postitan siia ühe raamatu lingi, mis sobib ideaalselt teemaga. Selle on kirjutanud psühholoog, kes siis
    kirjutab “kodukahjustusest ” ehk siis meie vanematest ja nende mõjust…. Soovitan lugeda.
    Minu enda jaoks oli see raamat täis avastust ” MA EI OLE SÜÜDI ” nimelt, mul on võimuks vanaema, ja ükskõik, mis ma teen
    või tegin ei ole kunagi piisavalt hea. Lapsi ma üldse ei oska kasvatada jne. Olen lasknud lausa tal oma lapsele liiga teha ja olin
    täiesti vait. Õnneks mu laps ei ole suupeale kukkunud aga mina oleks pidanud tema kaitseks välja astuma aga ma lihtsalt ei
    julgenud. Hetkel olen enda üle uhkust tundnud, olen vastu ütlema hakanud ! Oma ämmast ei hakka ma üldse rääkima, temast
    võiks raamatu kirjutada umbes sama paksu kui Lennart Mere “Hõbevalge ” …
    Ja nüüd siis see link …
    http://www.rahvaraamat.ee/p/lapsep%C3%B5lve-m%C3%B5jud/421143/et?isbn=9789985317297

  • Avatar
    Vasta kätlin 27. oktoober 2015 at 19:51

    Nonii…nüüd siis tean,et minu ema pole ainuke
    selline.kahjuks lähevad tema puhul 8 punkti täppi.
    Hetkel me omavahel ei suhtle,pigem olin selle algataja
    mjna sest mu mõõt sai lõpuks täis.elan emaga samas
    majas(erinevates korterites) ja kõige hullem ongi
    privaatsuse mitteaustamine ja kõikide minu otsuste
    mahategemine.õnneks mu mees suudab mu iga kord
    maha rahustada kui emaga tegemist tuleb.aga kevadel
    kolime mujale sest närv enam ei kannata ema
    välja.lihtsalt ei oska enam suhelda inimesega ja eriti ei
    tahagi….enda närvid on ka rikutud.
    loodan ,et kui ise lapsed saan siis suudan olla
    teistsugune

  • Avatar
    Vasta Hundu 26. oktoober 2015 at 20:53

    Mul on ämm selline. Kõrvalt on seda täiesti sürr vaadata, sest sellised inimesed installivad hästi osavalt oma lastesse
    spetsiaalsed nupukesed ja hoovakesed, mida saab terve eluaja vajutada. Aga see töötabki ainult nende oma lastega. Kui mina
    mehe kõrvale tekkisin, üritas ämm mind kohelda täpselt samamoodi, kui oma poega, ja kuna mina tulen normaalsest perest,
    siis minu peal see manipuleerimine-süüdistamine-süütunne-passiivagressiivsus lihtsalt ei mõjunud. See jooksutas tal juhtme
    ikka põhjalikult kokku. Alguses ma ei saanud arugi, et ta mind delikaatselt manipuleerida üritab, siis ta läks ajapikku üha
    rohkem närvi ja hakkas mehele minu peale kaebama, et mina käitun niimoodi ja naamoodi valesti. Mida ta lootis, et mees selle
    peale teeb, ei tea (vt punkt 1 Mallu postituses :D)

    Niipalju kui mina olen käigupealt õppinud, siis mürgise vanema laps sisuliselt ei olegi võimeline sellest kookonist omal jõul välja
    murdma. Installitud nupukesed on lihtsalt nii osavalt sügaval, mamma vajutab klõpsti õiget hooba ja täiskasvanud inimene on
    plaksti jälle väike hirmul laps, kelle emme on suur võimas jumal, kellel on alati õigus ja kellega ei saa vaielda. Aidata saab pigem
    see, kes sul kõrval on, normaalse peretaustaga kaaslane, kes õigel ajal õiges kohas sekkub ja näitab, millal manipuleerimine
    toimub ja millised süüdistused on tegelikult täiesti jaburad ja millised probleemid ei ole tegelikult üldse probleemid, vaid mida
    mürgiämblik probleemiks üles puhub, et keegi teda poputaks ja silitaks.

  • Avatar
    Vasta karmen 26. oktoober 2015 at 19:40

    Igat punkti lugedes mõtlesin oma ema peale ja täppi ei
    läinud ükski. Isegi mitte natukene lähedale. Mind lausa
    hämmastas, et kas tegelikult ka on selliseid emasid!?
    Minu ema on alati oma nelja lapse jaoks olemas. Kahe
    väiksema lapse kõrvalt pole küll vanemate (23 ja 24)
    jaoks nii palju aega, aga sellegipoolest on iga
    telefonikõne justkui päiksekiir kõige hallimas taevas.
    Kuigi olen täitsa iseseisev töötav kodanik, tekib ikka
    vahel kuu lõpus olukord, kus tuleb emalt raha laenata
    ning mind vahel tõsiselt hämmastab, kui suure
    südamega mu ema on. Oma laste heaolu on talle väga
    oluline. Ja mahategemist ma pole pidanud ka tundma.
    Pigem vastupidi, ta ikka alati ütleb, et on uhke oma
    laste üle.
    Sestap on kurb inimeste kommentaare lugeda, kes
    oma vanemad üleval olevate punktide järgi ära
    tundsid.

    • Avatar
      Vasta kats86 29. oktoober 2015 at 10:11

      Usu mind on jah selliseid emasid..sul väga vedas, hoia oma ema))

  • Avatar
    Vasta Merilin 26. oktoober 2015 at 16:02

    Kui lapsed jäävad armastuse vangi. Väga hea kunstnikutöö ilmestamaks neid elulisi situatsioone, kus vanemad ei oska lahti lasta
    ja tahtmatult lämmatavad oma lapsi.

    http://genial.guru/proyecto-fotografico/el-otro-lado-del-amor-de-madre-612/

    See on väga igipõline pereteraapia ning individuaalteraapia temaatika. Ei ole halbu lapsi ega ka vanemaid, on peremustrid ja
    ebateadlik vanemlus. Aga hea uudis on see, et kõike saab paradada, ona vaja vaid tahet ja palju tööd.

  • Avatar
    Vasta L 26. oktoober 2015 at 15:56

    Eriti hea teema seekord. Ka minul on selline olukord, et õpin ülikoolis täiskohaga ja tööl ei käi. Ema-isa ütlevad, et tööle pole
    vaja minna, isa toetab (ema 10 aastat töötu, sentigi ei teeni, aga ütleja on suur). Tegin noormehele 30€ kingituse meie esimese
    koosoldud aasta puhul. Ema arvates (kes ise on töötu ja keda isa peab üleval!) on see liiga palju ja ma ei tohiks “mingi mehe
    peale nii palju raha raisata, sest ise sa ju tööl ei käi, nii vastutustundetult ei tohiks isa raha kulutada”. Ütlesin, et ma lähen siis
    tööle (ainult sellepärast, et ta ei vinguks mu rahakasutuse üle, mitte, et pere näljas ja paljas oleks, sest tütre ülikoolis käimine
    on nii kallis. Selle peale vastati, et ma ei saa/tohi ju tööle minna (poole kohaga ka ei saavat), sest muidu ei saa ma ju ülikoolis
    käimisega hakkama. Sisuliselt suletud ring. Kuidagi ei saa oma esivanemat õnnelikuna hoida ja vägisi tekib tunne, et läheb ka
    selle manipuleeriva rahapunkti alla. Eriti irooniline on asjaolu, et ema ise ei käi tööl juba nii kaua aega, kuid kamandab teiste
    rahakasutuse üle.

    Teine teema oli alavääristamisega. Kui olin ülikoolis juba aasta ära olnud (ülikool ja kodu erinevates linnades), siis
    puhtjuhuslikult mainisin emale telefonivestluses, et tegin suppi päeval. Ja see süütu lause lõpes sellega, et ta reaalselt EI
    USKUNUDKI, et ma oskan kõige tavalisemat suppi keeta. Kui see pole alavääristamine, siis ma ei tea, mis on.

    Kahju jah, et seal artiklis polnud kirjas, mida teha võiks sellistes olukordades.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 26. oktoober 2015 at 15:58

      Kui ma sain teada, et kirjastus on nõus trükkima mu: “Püha taevas, sa oled rase!” raamatu ja ma mega õhinal emale helistasin, et sellest talle teatada, ütles ta vaid: “Raamat? Kes SINU raamatut ostma hakkaks?”. Lisaks leiab ta, et mu blogi on maailma suurim sitt, mis tekitab kohutavalt piinlikust ja ma peaks selle jura kohemaid ära lõpetama 🙂

      • Avatar
        Vasta L 26. oktoober 2015 at 16:00

        Oh issand, eks ma mõtle siis sinu peale sellistel hetkedel, ehk aitab 😀

        • Mallukas
          Vasta Mallukas 26. oktoober 2015 at 16:03

          Ojaa, ma võiks jätkata pikalt, aga kuna ta “seda sitta” ei loe, on ta siiski väga kursis kõigega, mida ma siia kirjutan, seega ma säästan ennast tema hüsteerilistest kõnedest, kuidas ma teda JÄLLE häbistan ja ei hakka edasi kirjutama siin, kuidas pmst kõik, mida ma elus teinud olen on mõttetu, rumal ja debiilne 😀

    • Avatar
      Vasta L 26. oktoober 2015 at 15:59

      See 30€ kink oli elamuse jaoks, mida kasutame võrdselt mõlemad, seega sisuliselt oli kink 15€ (teine 15€ läks mu enda
      meelelahutuseks). VIISTEIST EUROT!!

      • Mallukas
        Vasta Mallukas 26. oktoober 2015 at 16:03

        Armas 😀

  • Avatar
    Vasta oehh 26. oktoober 2015 at 14:25

    Tundsin ka enda ema kõigis punktides
    ära(kahjuks) ja lisaks veel palju juurde. See on
    tõsine põrgu, kui ema teeb sinu elu
    samasuguseks nagu see oli temal. Miks ta
    sellest ei õpi?
    Kui enda elukaaslast vanematele tutvustama
    hakkasin siis hoiatasin teda, mis teda ees
    ootab. Muidugi algselt naeris minu üle, et
    paisutan asja palju hullemaks ja et ta nii tore
    (ema on kahepalgeline). Tänaseks on kõik juba
    sealmaal, et mu elukaaslane on esimene kes
    jookseb minema ja elab hirmus. Õnneks ma
    usun, et ema on minu ema ja üritan olla
    võimalikult positiivne ja aidata teda. Südames
    ta vast ikka armastab meid kuigi pole kunagi
    enda ema käest selliseid sõnu kuulnud…

    Kuna teema on selline siis äkki keegi oskab nõu
    anda mida teha kui ema on anonüümne
    alkoholik ja joob põhimõtteliselt igapäevaselt
    (viina ja puskarit joob nagu kajakas vett, et
    silma ka ei pilgu)
    Lõpetuseks on mul maailma parimat isa, kes on
    nii tugev, homoorikas, positiivne, abivalmis,
    kokkuhoidev, kaitsev jne. Tema praegu
    naeraks selle jutupeale ja nakataks ka mind. Nii
    see meelest lähebki 😀

  • Avatar
    Vasta A. 26. oktoober 2015 at 12:25

    Ma pole siia varem kirjutanud, aga
    sellel teemal olen ma hästi palju
    tegelikult mõelnud. Iseenesest ma
    olen täiesti normaalsest perest, kõik
    suhtlevad kõigiga, ei ole mingeid
    suuri probleeme, välja arvatud see,
    et vanemad tülitsevad regulaarselt
    (mis norm see on, et pigem ollekse
    koos ja iga päev näägutatakse millegi
    üle kui minnakse lahku, sest lapsel
    peab ikka oma ise olema????). Aga
    täiesti tundsin ära 2, 7 ja 9.
    Number 2: eriti hakkasin selle peale
    mõtlema, kui ma oma kaaslase
    vanematega tuttavaks sain. Mitte et
    nad oleksid mingid täiuslikud
    vanemad, aga see, millest
    õhtusöögilaua taga räägitakse, on
    lihtsalt nii erinev. Näiteks ma ei
    tunne ennast eriti mugavalt, kui ma
    pean oma vanematele mingitest
    isiklikest asjadest rääkima, näiteks
    mida ma tunnen, mida ma mingist
    asjast arvan, millised mu unistused
    on, mida ma oma tulevikust tahan. Me
    ei ole kunagi sellistest asjadest mu
    peres rääkinud ja nad ei ole
    Loomulikult see teeb mind kurvaks,
    aga lapsepõlvest on meelde jäänud, et
    see mida lapsed arvasid või mõtlesid
    või rääkisid, ei olnud nii oluline.
    Et seda oli lihtne naeruvääristada.
    See on ilmselt mujale ka üle kandunud
    ja mul ei ole üldiselt lihtne
    inimestele mingitest suurtest
    asjadest rääkida, mis elus toimuvad.
    No üldse ei ole kerge inimestega
    rääkida, hoian kõik pigem endale.
    7 on minu isapoolne vanatädi ja üks
    mu tädidest. Peamiselt
    kaaluteemalised märkused terve
    lapsepõlve jooksul. Olin kergelt
    ülekaaluline, selline pontšik noh,
    aga mitte midagi meditsiiniliselt
    ohtlikku. Ja kogu aeg võeti selle
    kallal mingitel sünnipäevadel või
    istumistel. Ma arvan, et kõik, kellel
    on enesehinnanguga probleeme, oskavad
    sellega suhestuda. Ja siis ma
    mõtlesin, et noh, saan suureks, läheb
    üle, äkki inimesed leiavad millestki
    muust millest rääkida. Ja no EI LEIA.
    Käisin vanaema sünnipäeval suvel ja
    ikka sama värk. Oleks siis, et
    küsitaks töö kohta (mul on väga äge
    töö ja ma olen nii rõõmus ja loodan
    teha akadeemilist karjääri ja puha)
    või et no mis muidu toimub. Aga ei,
    ikka pannakse ära, et sa oled
    suuremaks jälle läinud. Kusjuures
    irooniline on see, et kõrval istuvad
    suurte õllekõhtudega mehed ja
    vitsutavad torti ja kringlit. Ja kui
    sa oled väike laps, siis sa ilmselt
    ei hakkagi mõtlema, et oot-oot, mis
    õigusega mingi tädike mu välimust
    kritiseerib, minu keha? Lihtsalt sul
    tekib tunne, et oled sitt, mis sest
    et koolis läheb hästi ja on toredad
    sõbrad ja käid trennis ka, et ikka
    natuke pekki vähendada ja mitte mingi
    mõttetu töll olla.
    Number 9-ga on selline asi, et ma
    tahaks endale väga tätoveeringut
    teha, mul on see mõte juba mitu
    aastat olnud, aga see on siiamaani
    takerdunud selle taha, et ma pole
    suutnud otsustada, mida ja kuhu. Ja
    siis see, et mul on mingi paaniline
    hirm, et kui mu ema seda nägema
    peaks, siis ta teeb sellise tüüpilise
    “väga kole” märkuse. Ja see teeb
    haiget. Ma saan sellest täiesti aru,
    et see on nii tobe, et mis mõttes ma
    kardan, mida mu ema sellest arvab, ma
    olen ju täiskasvanud inimene. Mis
    vahet seal on.
    Sai pikk kommentaar, aga ma arvan, et
    paljudel on sarnased kogemused.

    Mallukas, sul on tore blogi, kogu aeg
    naeran, teed mu päeva rõõmsaks!

  • Avatar
    Vasta Liina 26. oktoober 2015 at 10:26

    Mina tundsin oma vanemad ära….kahjuks.
    Vanemad läksid isa alkoholi probleemide pärast lahku kui olin 10. Ema leidis uue mehe ja oli “kõrvuni armunud” ja minul
    tähelepanu ei pööranud. Kasvasin ise. 16-aastaselt kolisin kodust välja, kuna kasuisa tegi elu võimatuks. Hakkasin ka kooli
    kõrvalt tööl käima. Hiljem nad läksid lahku ning ema on üritanud kõike heastada. Samas mõjutas ta mind kogu aeg rahaga.
    Käisin ülikoolis ning ei suutnud ise piisavalt elamiseks raha teenida, andis ta mulle iga kuu natuke juurde. Ise ta peab seda nii
    üllaks teoks, et teda peab koguaeg tänama.
    Minuarust on igati normaalne, et vanemad toetavad oma last koolis käimise ajal. Käisin ma ju ka ise tööl ning õppisin väga
    rasket eriala. Kuid tema leidis ikkagi, et ta on niiii hea ema, et mulle natuke raha annab. Aga vaielda temaga on mõttetu.
    Praegu on mul ka omal laps ning kavatsen oma last toetada ülikooli õpingute lõpuni, et tema ei peaks niimoodi tööd rabama
    nagu mina olen pidanud.

  • Avatar
    Vasta M. 26. oktoober 2015 at 09:28

    Minu mehel on selline ema. Aga see “tore” ema viskas ta alaealisena kodust välja, mille tõttu on mehel vaid põhiharidus, ameti
    õppimine keskharidusega jäi pooleli, sest ta pidi ise tööle minema, et maksta elamise eest ja üldse kuidagi toime tulla. Sellest on
    20 aastat juba, vahepeal muidugi on tal olnud aegu kui ta emaga on suhelnud, aga nüüd vist juba 3 aastat on täiesti tühi maa. Ka
    mehe isa oli naise mõjuvõimu all kodus. Mina olen mehega koos olnud 2 aastat ja mingit kokkupuudet pole tema emaga olnud. Ka
    meie laps kasvab ilma isapoolse vanaema olemasoluta, sest mees ei taha, et laps peaks sellise fruktiga üldse kokku puutuma. Mina
    olen seevastu jällegi täiesti normaalsete vanematega üles kasvanud ja kohati tundub hrmus, et mõni vanem võib oma last nagu
    sitta kohelda.

  • Avatar
    Vasta kk 26. oktoober 2015 at 09:04

    Mallukas,
    kas Mari lastekas ei käi enam? 🙂 Lihtsalt meenus, et pole sellest ammu juttu olnud.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 26. oktoober 2015 at 09:19

      Pole ammu käinud jah, tal oli mingi lõputu nohu/köha

  • Avatar
    Vasta Gätriin 26. oktoober 2015 at 07:49

    Arva ära, palju ma sain enda vanemate kohta?
    7 punkti 9-st. Päris masendav.

  • Avatar
    Vasta jh 26. oktoober 2015 at 03:41

    Issand kuidas ma näen siin täielikilt oma mehe
    mõlemat vanemat :/ mees isegi tunnistab vahel seda
    kodus olles …et vanemad ülepiiri läinud. Aga kui neile
    külla sõidame jälle. Oehh…siis ollakse vanemate
    tallaall …isa alandab meest seltskonnas..kui perse
    kukkunud , sa ei tea midagi..ihhihii aahahaahaa….minu
    juures olekul pole sellist mõnitust muidugi olnud. Aga
    siiski…mees ise rääkinud. Ma võiks seda ridapidi juttu
    siin raamatu jagu kirjutada .

  • Avatar
    Vasta mina 26. oktoober 2015 at 03:28

    Minu ema vastab k6igile punktidele. Isa enamusele. Vanaema kasvatas mind ja oli toeks kuni suri kui olin umbes 8 aastane.
    Keegi isegi ei vaevunud mulle ytlema, et ta oli enne surma haiglas. M6tlen tihti mis tunne tal v6is olla seal yksi, arvates, et ma ei
    taha teda vaatama minna. Ta suri yksi. Mulle mainiti nii muuseas ja siis jaeti yksi koju. Siis l6ppes ka minu lapsep6lv. Ma istusin
    tihti hommikuni akna peal, nutsin, m6tlesin et ma olen mingi eriline v2rdjas ja miks ma yldse olemas olen. Oleks tahtnud koos
    vanaemaga minna. See tunne ei l2he vist kunagi yle, aga ma olen 6ppinud seda hasti varjama. Mul ei ole yhtegi s6pra, aga palju
    tuttavaid. Mind kadestatakse. Tegelikult ei tea keegi mis v6itlus kaib minu sees, et mitte kuskilt alla hypata. Ma olen hea
    naitleja, seltskonna hing, ambitsioonikas ja vahetu ka voorastega. Aga see ei ole mina. Mina olen mingi vaartusetu s–t kes
    ennast iga 6htu magama nutab. Sry et selle loos siia kirjutan. Lihtsalt jaks hakkab loppema ja minu korval pole yhtegi inimest
    kellega r22kida. Tsiteerides oma eksi- ma ei taha su lapsep6lvest kuulda, sest see teeb kurvaks. See on nagu mingi s6ja dok.
    mida keegi vaadata ei taha sest reaalsus on liiga jube. Ma ei tea kuidas sellest yle olla.

    • Avatar
      Vasta kt 26. oktoober 2015 at 03:52

      kurb lugeda. v6ib-olla kui sul omal lapsed, siis minevik leevendub, kui hoiad ja hellitad oma jareltulijaid.

      • Avatar
        Vasta Riin 26. oktoober 2015 at 07:31

        Issakene, ära seda küll soovita, et ta lapsi
        hakkaks tegema. Katkine inimene ei saa
        kasvatada terveid lapsi. Soovita hoopis arsti,
        psühhiaatrit-psühholoogi.

        Mina soovitan – mine kohe arsti juurde!
        Järjekorrad on küll pikad, aga mine. Või mine
        valvearstile ja räägi talle see jutt ja ütle, et
        hakkad kohe enesetappu sooritama. Ära karda ja
        unusta valehäbi. Psühholoog oskab sind aidata,
        kui sa ise vaid abi soovid.

        Ole tugev! Ja sa kindlasti pole väärtusetu s***.
        Ausalt.

      • Avatar
        Vasta Liza 5. märts 2022 at 03:27

        Soovitan keskkonavahetust. On valisõingud või töö, õpi selgeks mõni uus oskus või keel ja sa markad, et uue info tulek su ellu pakub kohemaid ka uusi ponevaid mottemustreid. Pmts ei olé elukestva õppe idee või kannapoordes midagi hullu. Nt tagasi vaadates võib tunduda siis loodetavasti, et sul on olnud valjakutseterikas elu, otsida päris valjakutseid, liikuda vahelduseks edasi. Naiteks paneb imestama meestetüüp, huppavad suhtest suhtesse, ameteid vahetavad nagu sokke, teevad ekstreemsporti ja kummet hobi aga keegi ei basta viltu, et “on vist peast segi, niipalju võab ette”.
        Aga tudrukuid kasvatatakse kaituma ilusti, olema ühe koha peal rahulikult ja vaatama kuidas poisid mängivad. Ulakused on poiste ja meeste privileeg. Kui olla sellisesse rolliootusesse situatie, kus suguvõsa muitkui jälgib, kas ikka käitud kortalikult, tutarlastel alati Risk, et kasvatati nukkudeks. Lapdesaamine kindlasti ka arendab, tuhevdab isiksust.

    • Avatar
      Vasta BR 26. oktoober 2015 at 16:31

      Minul ei ole ka ühtegi sõpra ja elu ikka raske olnud.
      Võin heameelega Sinu sõbraks hakata ! 🙂

    • Avatar
      Vasta :(( 26. oktoober 2015 at 22:27

      Mul on sinust nii nii kahju 🙁 ausalt- mine küsi arstidelt
      abi. See ei ole ju häbiasi. Aita ennast! Kallistan

    • Avatar
      Vasta kats86 29. oktoober 2015 at 10:29

      Ei tohi nii ennast piinata! Ära häbene küsida abi, mine kindlasti psühholoogi/ nõustaja jutule. Sul hakkab
      palju kergem kui jagad oma tundeid inimesega, kes oskab aidata. Selline tunne jääb, et sa pole siiani
      tegelenud vanaema surmast ülesaamisega. Väga tähtis on läbida kõik kriisi (antud juhul leina) etapid, et
      eluga edasi minna. Nii, et mine ja ära venita sellega!

    • Avatar
      Vasta Pille Koort 1. november 2015 at 17:38

      Tõesti, mine psühhiaatri juurde. Näed, kirjutan
      oma päris nime all. Olen sinust palju vanem,
      aga osaliselt sa kirjeldad end nagu mina
      räägiksin endast. Olen käinud psühhiaatri
      juures, sest depressioon murdis mu lausa
      maha. Pidin tablette võtma hakkama. Aga
      antidepressandid ei mõju kohe, alguses läheb
      hoopis hullemaks. Mul oli paar nädalat ikka
      väga paha. Aga tasapisi hakkas paremaks
      minema, vahepeal vahetati ka tabletid. Ja
      täiesti terveks sain u 6 kuu pärast. Ma olin
      eelnevalt guugeldanud väga palju
      depressiooni kohta, teadsin kuidas see kulgeb,
      kuigi tulemusi pidi ikka väga kaua (minu jaoks)
      ootama. Ma absoluutselt ei häbene oma
      haigust. Miks peaksingi? Keegi ei häbene kui
      tal nt on kopsupõletik, depressioon on
      samasugune haigus. Ja see ei lähe “õigesti
      mõtlemisega” üle. Kopsupõletik ka ei lähe.
      Igaljuhul mine psühhiaatri juurde, kui
      rahaliselt on võimalik, siis on palju eraarste,
      kes kiiremini vastu võtavad. Võid vabalt minna
      ka haigla vastuvõttu ükskõik mis kell.
      Eelnevalt võid ju isegi helistada sealsele
      valvearstile, numbri saad netist.

  • Avatar
    Vasta K 26. oktoober 2015 at 00:22

    Alkohol, uus mees. Igakord kui külas käisin öeldi, et
    oled paks, kasimatu jne… heitis ette et kandis mulle
    lasteraha kui koolis käisin. Muud raha ei andnud pea
    mitte kunagi jne sellest mul täiesti suva sest tema
    jaoks oli raha elus nii oluline. Ma tänan jumalat et mul
    on maailma parim isa kes hoolitseb ja kasvatas mind!
    Ja ema oskab nii hästi varjata seda oma tegelikku
    palet et kui mu käest on küsitud miks ma emaga ei
    suhtle, siis tehakse suuri silmi et kas tegelt on ta ka
    selline… kui mul laps sündis siis tuli haigla, ta polnud
    aasta aega mind näinud ja esimene asi mis ütles mu
    mehele et näe sa oled nii paksuks läinud kas hea elu
    peal ??? Ajuvaba ja siis ta ei saa aru miks ma temaga
    suhelda ei taha, iga päev mõtlen oma pisikest tibu
    kasvatades et ma ei taha olla nagu mu ema!!!

  • Avatar
    Vasta laura 26. oktoober 2015 at 00:13

    Meie perekonnas esinevad 4,5,6 aga õnneks mitte
    ema-isa poolt vaid isa poolne vanaema. Asi on kahjuks
    muutunud päris hulluks. Kogu jant hakkas peale juba
    siis kui vanemad hakkasid kokku elama. Õde sündis
    siis vanaema võttis ohjad nö enda kätte, ütles et ema
    ei oska midagi teha kuigi vanaema oleks peaaegu mu
    õe vannitades ära uputanud. Kuna aga vanaema elab
    meil linnas ja meie maakohas kus on natuke aiamaad
    siis vanaema hakkas kohe kartuleid ja asju maha
    panema ja nõudis et ema aitaks. Kui ei aidanud siis oli
    nutt majas. Peale minu sündi (13 aastat Vahet) hakkas
    ema lõpuks vastu. Oi siis ei räägitud emaga päris
    pikalt.
    Käisime kord vanemaga soomes enda tädil külas ja
    kuulsin kuidas vanaema lihtsalt mind ja mu ema maha
    tegi ala tüdruk on ikka nii üle käte läinud. Hakkab kogu
    aeg vast”u ja ta on juurde ka võtnud. No ja ta ema.
    *peaaegu nuttes* see on ka ikka täitsa välja
    kannatamatu. Viskab minu asju ära. Ta viskas mu
    gloobuse ära mida ma terve elu tahtsin ja sain ja viisin
    nendele hoiule selle…” eriti teeb asja naljakaks see et
    vanaemal pole elusees gloobust olnud. Lisaks jõuludel
    on tal komme alati palju komme ja asju kinkida kus
    juures kaart heade soovidega. Eelmine aasta sain väga
    etteheitva kaardi. Ära tee seda ja seda ja austa
    vanemaid inimesi… Isegi ei mäleta mis seal oli kirjas,
    aga see riivas mu tundeid väga. Kunagi isa üritas
    natuke tõsisemat teemat arutada temaga, millegagi
    läks ta üle piiri. Vanaema hakkas kohe nö surema.
    “kutsuge kiirabi, ma suren! Miks te ei kutsu juba!” ema
    tõi vett suhkruga ja isa üritas rahustada väga ei
    aidanud. Ta lihtsalt oli nii šokis taas et talle hakati
    vastu, muud tal häda ei olnud. Nüüd ta tuleb meile
    *astub ilma etteteatamata uksest sisse* ja hakkab
    süüdistamine peale et me ei armasta teda ja kõikidel
    oleks palju parem kui ta oleks surnud ja minuga
    peaaegu üldse ta enam ei räägi. Ta ei vaata mulle
    otsagi enam ja räägib väga külmal toonil. Ja ma isegi ei
    tea mis seda põhjustab et mina just eriliselt ette jaan.

  • Avatar
    Vasta Laura 25. oktoober 2015 at 23:46

    Olen elanud terve elu emaga ja 2 punkti jäi kohe eriti
    silma,sest need käivad täpselt mu ema kohta. 6 ja 9.
    Kui need läbi lugeda siis rohkem küsimusi ei tekigi.
    Lihtsalt kurb. On, mida ise teisiti ja paremini teha.

  • Avatar
    Vasta Nõus 25. oktoober 2015 at 23:39

    Aahh, mõned punktid tabasid küll õiget kohta.
    Kohutavalt raske on tõesti kui vanem emotsionaalselt
    täiskasvanud lapse peale toetub. Ideaalses lapse-
    vanema suhtes ootaks just seda, et laps saaks alati
    vanemale loota kui mõni mure. Eriti ebameeldiv
    sellisel juhul kui laps ei saanud üles kasvades
    vanemale kindel olla, sellisest emotsionaalsest
    usaldusest jäi kõvasti puudu ja nüüd ootab vanem, et
    laps mõistaks/ toetaks igal viisil. Aga suhtlemist ära ka
    ei lõpeta selle pärast ju. Raske on tõesti. ?

    • Avatar
      Vasta T 26. oktoober 2015 at 00:05

      Veel jubedam on see kui vanem emotsionaalselt oma alaealise lapse peale toetub.

  • Avatar
    Vasta s 25. oktoober 2015 at 23:38

    Oma ema tundsin ära. Kuigi saame nüüd
    emaga väga hästi läbi ja elame juba aastaid
    eraldi, siis tõepoolest endiselt vererõhk
    tõuseb, kui ema helistab. Minu esimene mõte
    on “Kas tal on jälle vaja midagi?” või “Kas ma
    olen midagi jälle valesti teinud”. Isegi kui ma
    tean l, et ei saa ju olla midagi valesti, siis see
    tunne vist jääb igaveseks. Terve elu on ta
    olnud omakasupüüdlik ning tema sõnad ja
    tunded on kõige olulisemad olnud.Kõige
    nõmedam on see, et kui ema pilli järgi ei tantsi,
    siis ta solvub ja katkestab kõne/kõnnib
    minema ja ei räägi sinuga rohkem. Oma
    vendadega oleme kõik üksmeelel, et midagi
    pole teha, tuleb teda aidata ja silmad kinni
    pigistada…Ta on ikkagi meie ema. Isa kohta ei
    saa nii absoluutselt öelda ja tema on juba
    taevas ingliks. Tema oli ka ainuke, kellega ma
    sain reaalselt rääkida kui tundsin, et ema pisut
    ülekohtune või oma lapsi ebaväärikalt
    kohtleb.

  • Avatar
    Vasta T 25. oktoober 2015 at 23:32

    Ma olen terve elu teadnud et minu ema on täiesti hull aga kui teksti lõpus oli küsimus et kas tunned oma vanema ära siis ma
    mõtlesin kohe sellele et ma neid punkte lugedes ei mõelnudki oma ema peale vaid iseenda peale. Kas mina täidan mõne neist
    punktidest? – õnneks ei täitnud ühtegi aga selliseid asju on vahepeal hea lugeda ja ennast võrrelda, muidu äkki läheb meelest ära
    kuidas normaalne vanem olla, tuletab nagu meelde kust jookseb normaalsuse ja ebanormaalsuse piir.
    Oma ema puhul pean kahjuks kasutama seda meetodit et mida kaugemal elad seda parem, praegugi kui tal on lapselaps on kohe
    näha kuidas ta ei oska lapsega käituda, karjub koguaeg ja korra on isegi salaja käed käiku lasknud, minu arvates on nii kõigil parem
    ja rahulikum elu kui kaugel elada 🙂 Vahepeal imestan et kuidas ta minu ja 5 õde venda üless kasvatas, kuidas me veel elus oleme?!
    😀

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 25. oktoober 2015 at 23:35

      Ma muuseas tegin sama ja mõistsin, et ma mingil määral olen seda passiiv-agressiivust teinud. Noh, mitte Marile muidugi, aga Kardole näiteks. Ta muuseas nii immuune, et ta lihtsalt ignob mind, kuni ma enam jonnida ei viitsi 😀

      • Avatar
        Vasta T 25. oktoober 2015 at 23:49

        Mina tegin seda oma esimesele boyfriendile, ma arvan et tähelepanuvajadusest, aga päris püsivasse suhtesse astudes olin
        aru saanud et nii ikka ei tehta kui midagi ära ei taha lõhkuda (noh et mis tunne endal oleks kui mulle mees nii teeks), võitlesin
        endaga aga sain lahti sellest kombest õnneks 😀
        Tagant järele mõeldes oli see nii lapsik käitumine, sest väikesed lapsed tavaliselt teevad nii ju 😀

  • Avatar
    Vasta Kirsti 25. oktoober 2015 at 23:31

    Minu ema puhul kehtivad need punktid samuti…

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 25. oktoober 2015 at 23:33

      :/

  • Avatar
    Vasta K. 25. oktoober 2015 at 23:30

    Kahjuks tean inimest, kelle ema vastab küll pea igale punktile siin nimekirjas. Kõik ümbritsevad inimesed näevad seda ja räägivad
    omavahel sellest, et selline käitumine on vale, aga kahjuks ei ole keegi neist piisavalt julge, et inimesega otse asjast rääkida 🙁

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 25. oktoober 2015 at 23:32

      Ma usun, et see inimene teab seda ise ka. Ehk peaksite ikka nn julguse kokku võtma ja andma inimesele võimalus suu puhtaks rääkida. Ehk teeks talle olukorda kergemaks, kui saaks oma storyt kellegagi jagada. Nagu artiklis öeldud, on sellised emad/isad suured manipulaatorid ja see inimene võib ise mõelda, et ei taha teemast sõpradega rääkida, sest tema ise teeb ju kogu aeg asju valesti, mitte ema.

  • Avatar
    Vasta L 25. oktoober 2015 at 23:17

    Paljud neist punktidest kehtivad KOGU
    mu suguvõsa kohta, ema ja isa kohta
    muidugi kõige rohkem. Ja siis veel
    inimesed imestavad, miks ma ometi
    üksindust naudin ja kellegagi koos ei
    taha elada.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 25. oktoober 2015 at 23:18

      Oh jumal, siis sul võib veel eriti raske olnud olla. Aga noh, nagu ma endalegi ütlen, siis kõik mis ei tapa, teeb tugevaks!

      • Avatar
        Vasta L 25. oktoober 2015 at 23:28

        Just! Isa poolse suguvõsa poolt on
        olnud see “sa oled ikka pisike beebi”
        attitude ehk siis ühestki tõsisemast
        probleemist rääkida ei saa, kuna see
        on ju nii šokeeriv, et nii noorel
        inimesel ka võivad juba mingid
        probleemid olla. Ema poolse suguvõsa
        poolt jälle pidevad mõnitused + see,
        et emale meeldib jubedalt mind panna
        süütunnet tundma jne. Aga vähemalt
        olen suutnud üpriski paksu naha
        kasvatada, niiet igas sitas leidub
        natuke saia. 😀

        • Mallukas
          Vasta Mallukas 25. oktoober 2015 at 23:30

          Tjah, ma ei hakka siin praegu nii lähedalt oma situatsiooni lahkama, aga ma võin öelda, et on põhjus, miks ma nii hästi sõimu talun 😀