Leidsin Pinterestis surfates ühe väga huvitava artikli, mida lugedes tundsin kohati kurbust, sest sain täpselt aru, mida artikli kirjutaja mõelnud on. Ehk on kellelegi teisele ka huvitav lugeda, seega üsna umbkaudne tõlge mu oma sõnadega tuleb siit:
Mõned ebaterved suhted on täiesti loogilised – näiteks füüsiline ja seksuaalne vägivald. Küll on aga ebaterveid suhteid, mida ei osata sõnastadagi. Kui sa ütled kellelegi, et “mul on halb ema/isa”, siis juhul, kui ta sind peksnud pole, teevad inimesed sind pigem maha. “Mis mõttes halb? Vaevalt, et ta halba soovis. Oma ema/isa peab armastama!” kinnitavad nad. Ja sa tunned ennast veel halvemini, sest sa tead ise ka, et oma vanemaid peab armastama ja mingil määral sa seda ka teed. Teeksid rohkem, kui nad seda sulle terve elu nii raskeks teinud poleks…
Ei ole vaja karta, et kui sa oled siit nimekirjast ühte asja oma lapsele teinud, et oled kohe halb lapsevanem, igaüks teeb vigu ja kõige tähtsam on neid tunnistada. Samas ei ole see nimekiri ka midagi sellist, et kui saate 3 punkti 9st, on teil toksiline vanem. Ei. Su vanem võib teha siit vaid ühte punkti, kuid see võib teie suhte juba ammu rikkunud olla. Samas on võimalik, et igast toksilisest suhtest saab kunagi täisväärtuslik lapse ja vanema suhe, see aga nõuab aega, kindlameelsust ja eelkõige vastutust.
Seega siit tuleb 9 märki, mis võib anda sulle mõista, et su vanemad ei ole oma “vanemdamisega” kuigi head tööd teinud:
- Nad vajavad seda, et SINA nende eest hoolitseksid
Ei, siinkohal ei ole mõeldud vanemaid, kes haiguse tõttu abi vajavad, vaid lapsevanemaid, kes panevad oma eksistentsiga laste õlule koorma, mida ükski laps kandma ei peaks. Sellises olukorras jääb justkui tunne, et laps ja vanem on kohad vahetanud ja vanem vajab justkui, et laps teda alati aitaks, parandaks, toetaks ja abistaks. Siinkohal on siis mõeldud suhteid, kus vanem maadleb mingi probleemiga (narkootikumid, alkohol, halvad suhted) ja ootab alati oma lapselt abi ja tuge, ilma seda kunagi väärtustamata ja sellele surmani lootma jäädes. - Nende tunded on alati tähtsamad kui sinu omadNormaalses lapse-vanema suhtes on kõikide osapoolte tunded sama olulised ja nendega arvestatakse. Sellise vanema puhul on tema tunded alati kõige olulisemad. Sinu enda tunded peavad olema maha surutud ja vaigistatud, sest esmatähtis on maha rahustada vanem. Selline olukord on ehe näide “mürgisest” vanemast, sest tegelikult on täitsa normaalne, et ühe tunded on tähtsamad – lapse ja vanema vahel, siis kui laps on alles väike. Kui vanem üritab saada sama tähelepanu ja märki enda olulisusest ka täiskasvanuna, on see selge, et terve selline suhtumine ei ole.
- Neil on probleemid ja nad vajavad, et sina neid varjaksidSelline probleem on tihtipeale just alkohoolikute peredes. “See on meie perekonna saladus” kinnitavad nad sulle juba maast madalast. “Sellest teistele ei räägita”. Ometi tunneb laps häbi, teistest erinemise tunnet, kaootilist lapsepõlve ja keskkonda. Ka täiskasvanuna käivad sellised tunded inimesega kaasas, häbi ja mure oma vanema pärast, mida oled sunnitud varjama ja olemasolu teesklema. Vanem peab siiski eelkõige oma probleemidega ise toime tulema, mitte neid oma lapse õlule panema.
- Nad kontrollivad sind kasutades süütunnet või raha
Kui lapsevanem tahab sind takistada tegemast midagi loomuliku või hädavajalikku, näiteks kodust välja kolida, võtta ravimeid, minna psühholoogi jutule, põhjendusega, et tegu on TEMA rahaga (ajal, kui sa veel vanemate rahakotist sõltud) on tegu toksilise vanemaga. Seda enam, et raha on väga hea mõjutusvahend ja selline vanem saab sind selle abil ideaalselt kontrollida, kui sa tema “reeglitele” ei allu. Teine variant on panna sind ennast süüdi tundma asjade pärast, mis tegelikult teda üldse ei puuduta, vaid ta lihtsalt ise arvab, et sa ei peaks tegema. - Nad keelduvad laskmast sul suureks saada
“Sa oled alati mu väike tüdruk” on kohati isegi armas asi, mida su vanem võib sulle öelda. See lause muutub aga ülekoormavaks, kui su vanema elueesmärk näib olevat sul mitte kunagi lasta suureks saada ja iseseisvalt ühtegi otsust vastu võtta. Lühidalt – sind koheldakse kui last. Nad on su täiskasvanueas sama kontrollivad kui lapsepõlves, sest tunnevad, et sa ei saa ise nagunii hakkama. - Nad ei tunneta su isiklikke piire, või neid lihtsalt ei huvita need
Nad helistavad sulle iga päev mitu korda, nad astuvad su kodu/toa uksest küsimata sisse, nad teevad ja ütlevad, mida tahavad ja kui sa peaksid neile ütlema, et sulle selline käitumine ei sobi, siis nad solvuvad, vihastavad, eitavad oma ebasobivat käitumist või panevad sind süüdi tundma, et neile “halvasti” ütlesid. - Nad teevad sind pidevalt maha
Mitte nii süütud kommentaarid oma lapse kaalu, välimuse, karjääri, akadeemiliste saavutuste üle võivad olla küll maskeeritud naljadena, kuid tegelikult on see lihtsalt viis, kuidas ebakindlad inimesed üritavad näidata oma dominantset külge ja anda teada, et nad on lapsest paremad. Kui selliste “naljade” või kommentaaride peale solvuda, võivad nad sulle öelda, et sa ei saa lihtsalt naljast aru või ei taha kuulata head nõu. Ära lange lõksu, see on lihtsalt viis sind ennast halvasti tundma panna. Miks? Su vanemal on probleemid… - Nad on kohutavalt passiiv-agressiivsed
“Kõik on korras” võivad nad öelda, kuid samal ajal demonstratiivselt silmi pööritada, ohata ja pahaselt käed ristata. Nad keelduvad oma probleemidest rääkimast ja neid isegi tunnistamast. Ära lange näitemängu lõksu, sest üritades ohvrit mängida, tahavad nad sind lihtsalt oma pilli järgi tantsima panna. Kui su ema teeb sulle “ma ei räägi sinuga” mängu, siis tea, et tegu on hariliku passiiv-agresiivsusega ja see ei ole lapsevanemale just kuigi kohane käitumine. - Sa kardad ikka veel oma vanemat
Kas sa oled oma täiskasvanuelu ajal, kuigi sul on olemas töökoht, imelised sõbrad ja isegi ehk oma pere, tundnud hirmu oma vanema ees, kui sa pole teinud midagi tema soovide kohaselt? Kas sa oled kõvasti püüdnud panna ennast olukorda, kus vanem ei saaks mitte millestki “valest” su elus kinni haarata, et sind rohkem maha teha? Kas sul hakkab süda kiiremini peksma, kui näed, et su vanem helistab sulle? Kui jah, siis “palju õnne”, sul on kohutavalt toksiline vanem.
Kas keegi tundis siit nimekirjast oma vanema ära? Ma hea meelega kirjutaks siia alla, et mida selles olukorras ka teha, kuid seda enam artiklis ei olnud ja mina ka ei tea, seega kui keegi oskab midagi tarka öelda, siis ootan kommentaare.
46 kommentaari
[…] 9 märki läksid minu puhul väga täppi. Valin enda jaoks kõnetavamad. Link on aga leitav siit: https://mallukas.com/2015/10/25/9-marki-et-sul-on-murgine-vanem/“Kas sa oled kõvasti püüdnud panna ennast olukorda, kus vanem ei saaks mitte millestki […]
Loen, vaatan ja imestan.
Kui te kellelgi lasete sellist jama enda kallal teha ning seda kannatate vaikides, siis ilmselt te pole täiskasvanud veel.
Toksiliste inimeste, vahet pole, kas vanemad või sõbrad või keegi muu, vastu on ainult 1 abinõu: oma elust välja lõigata.
Inimese aeg on piiratud. Kas inimene tahab seda kulutada nende inimeste tarbeks, kes talle head soovivad või probleeme pidevalt tekitavad, on ta enda valik.
EU piirid on lahti, maailm on suur ja lai – paar aastat kuskil soojal maal ja suures linnas elamist võib kõigile suhetele ja oma närvidele ning pereelu hüvanguks hästi mõjuda.
Postitan siia ühe raamatu lingi, mis sobib ideaalselt teemaga. Selle on kirjutanud psühholoog, kes siis
kirjutab “kodukahjustusest ” ehk siis meie vanematest ja nende mõjust…. Soovitan lugeda.
Minu enda jaoks oli see raamat täis avastust ” MA EI OLE SÜÜDI ” nimelt, mul on võimuks vanaema, ja ükskõik, mis ma teen
või tegin ei ole kunagi piisavalt hea. Lapsi ma üldse ei oska kasvatada jne. Olen lasknud lausa tal oma lapsele liiga teha ja olin
täiesti vait. Õnneks mu laps ei ole suupeale kukkunud aga mina oleks pidanud tema kaitseks välja astuma aga ma lihtsalt ei
julgenud. Hetkel olen enda üle uhkust tundnud, olen vastu ütlema hakanud ! Oma ämmast ei hakka ma üldse rääkima, temast
võiks raamatu kirjutada umbes sama paksu kui Lennart Mere “Hõbevalge ” …
Ja nüüd siis see link …
http://www.rahvaraamat.ee/p/lapsep%C3%B5lve-m%C3%B5jud/421143/et?isbn=9789985317297
Nonii…nüüd siis tean,et minu ema pole ainuke
selline.kahjuks lähevad tema puhul 8 punkti täppi.
Hetkel me omavahel ei suhtle,pigem olin selle algataja
mjna sest mu mõõt sai lõpuks täis.elan emaga samas
majas(erinevates korterites) ja kõige hullem ongi
privaatsuse mitteaustamine ja kõikide minu otsuste
mahategemine.õnneks mu mees suudab mu iga kord
maha rahustada kui emaga tegemist tuleb.aga kevadel
kolime mujale sest närv enam ei kannata ema
välja.lihtsalt ei oska enam suhelda inimesega ja eriti ei
tahagi….enda närvid on ka rikutud.
loodan ,et kui ise lapsed saan siis suudan olla
teistsugune
Mul on ämm selline. Kõrvalt on seda täiesti sürr vaadata, sest sellised inimesed installivad hästi osavalt oma lastesse
spetsiaalsed nupukesed ja hoovakesed, mida saab terve eluaja vajutada. Aga see töötabki ainult nende oma lastega. Kui mina
mehe kõrvale tekkisin, üritas ämm mind kohelda täpselt samamoodi, kui oma poega, ja kuna mina tulen normaalsest perest,
siis minu peal see manipuleerimine-süüdistamine-süütunne-passiivagressiivsus lihtsalt ei mõjunud. See jooksutas tal juhtme
ikka põhjalikult kokku. Alguses ma ei saanud arugi, et ta mind delikaatselt manipuleerida üritab, siis ta läks ajapikku üha
rohkem närvi ja hakkas mehele minu peale kaebama, et mina käitun niimoodi ja naamoodi valesti. Mida ta lootis, et mees selle
peale teeb, ei tea (vt punkt 1 Mallu postituses :D)
Niipalju kui mina olen käigupealt õppinud, siis mürgise vanema laps sisuliselt ei olegi võimeline sellest kookonist omal jõul välja
murdma. Installitud nupukesed on lihtsalt nii osavalt sügaval, mamma vajutab klõpsti õiget hooba ja täiskasvanud inimene on
plaksti jälle väike hirmul laps, kelle emme on suur võimas jumal, kellel on alati õigus ja kellega ei saa vaielda. Aidata saab pigem
see, kes sul kõrval on, normaalse peretaustaga kaaslane, kes õigel ajal õiges kohas sekkub ja näitab, millal manipuleerimine
toimub ja millised süüdistused on tegelikult täiesti jaburad ja millised probleemid ei ole tegelikult üldse probleemid, vaid mida
mürgiämblik probleemiks üles puhub, et keegi teda poputaks ja silitaks.
Igat punkti lugedes mõtlesin oma ema peale ja täppi ei
läinud ükski. Isegi mitte natukene lähedale. Mind lausa
hämmastas, et kas tegelikult ka on selliseid emasid!?
Minu ema on alati oma nelja lapse jaoks olemas. Kahe
väiksema lapse kõrvalt pole küll vanemate (23 ja 24)
jaoks nii palju aega, aga sellegipoolest on iga
telefonikõne justkui päiksekiir kõige hallimas taevas.
Kuigi olen täitsa iseseisev töötav kodanik, tekib ikka
vahel kuu lõpus olukord, kus tuleb emalt raha laenata
ning mind vahel tõsiselt hämmastab, kui suure
südamega mu ema on. Oma laste heaolu on talle väga
oluline. Ja mahategemist ma pole pidanud ka tundma.
Pigem vastupidi, ta ikka alati ütleb, et on uhke oma
laste üle.
Sestap on kurb inimeste kommentaare lugeda, kes
oma vanemad üleval olevate punktide järgi ära
tundsid.
Usu mind on jah selliseid emasid..sul väga vedas, hoia oma ema))
Kui lapsed jäävad armastuse vangi. Väga hea kunstnikutöö ilmestamaks neid elulisi situatsioone, kus vanemad ei oska lahti lasta
ja tahtmatult lämmatavad oma lapsi.
http://genial.guru/proyecto-fotografico/el-otro-lado-del-amor-de-madre-612/
See on väga igipõline pereteraapia ning individuaalteraapia temaatika. Ei ole halbu lapsi ega ka vanemaid, on peremustrid ja
ebateadlik vanemlus. Aga hea uudis on see, et kõike saab paradada, ona vaja vaid tahet ja palju tööd.
Eriti hea teema seekord. Ka minul on selline olukord, et õpin ülikoolis täiskohaga ja tööl ei käi. Ema-isa ütlevad, et tööle pole
vaja minna, isa toetab (ema 10 aastat töötu, sentigi ei teeni, aga ütleja on suur). Tegin noormehele 30€ kingituse meie esimese
koosoldud aasta puhul. Ema arvates (kes ise on töötu ja keda isa peab üleval!) on see liiga palju ja ma ei tohiks “mingi mehe
peale nii palju raha raisata, sest ise sa ju tööl ei käi, nii vastutustundetult ei tohiks isa raha kulutada”. Ütlesin, et ma lähen siis
tööle (ainult sellepärast, et ta ei vinguks mu rahakasutuse üle, mitte, et pere näljas ja paljas oleks, sest tütre ülikoolis käimine
on nii kallis. Selle peale vastati, et ma ei saa/tohi ju tööle minna (poole kohaga ka ei saavat), sest muidu ei saa ma ju ülikoolis
käimisega hakkama. Sisuliselt suletud ring. Kuidagi ei saa oma esivanemat õnnelikuna hoida ja vägisi tekib tunne, et läheb ka
selle manipuleeriva rahapunkti alla. Eriti irooniline on asjaolu, et ema ise ei käi tööl juba nii kaua aega, kuid kamandab teiste
rahakasutuse üle.
Teine teema oli alavääristamisega. Kui olin ülikoolis juba aasta ära olnud (ülikool ja kodu erinevates linnades), siis
puhtjuhuslikult mainisin emale telefonivestluses, et tegin suppi päeval. Ja see süütu lause lõpes sellega, et ta reaalselt EI
USKUNUDKI, et ma oskan kõige tavalisemat suppi keeta. Kui see pole alavääristamine, siis ma ei tea, mis on.
Kahju jah, et seal artiklis polnud kirjas, mida teha võiks sellistes olukordades.
Kui ma sain teada, et kirjastus on nõus trükkima mu: “Püha taevas, sa oled rase!” raamatu ja ma mega õhinal emale helistasin, et sellest talle teatada, ütles ta vaid: “Raamat? Kes SINU raamatut ostma hakkaks?”. Lisaks leiab ta, et mu blogi on maailma suurim sitt, mis tekitab kohutavalt piinlikust ja ma peaks selle jura kohemaid ära lõpetama 🙂
Oh issand, eks ma mõtle siis sinu peale sellistel hetkedel, ehk aitab 😀
Ojaa, ma võiks jätkata pikalt, aga kuna ta “seda sitta” ei loe, on ta siiski väga kursis kõigega, mida ma siia kirjutan, seega ma säästan ennast tema hüsteerilistest kõnedest, kuidas ma teda JÄLLE häbistan ja ei hakka edasi kirjutama siin, kuidas pmst kõik, mida ma elus teinud olen on mõttetu, rumal ja debiilne 😀
See 30€ kink oli elamuse jaoks, mida kasutame võrdselt mõlemad, seega sisuliselt oli kink 15€ (teine 15€ läks mu enda
meelelahutuseks). VIISTEIST EUROT!!
Armas 😀
Tundsin ka enda ema kõigis punktides
ära(kahjuks) ja lisaks veel palju juurde. See on
tõsine põrgu, kui ema teeb sinu elu
samasuguseks nagu see oli temal. Miks ta
sellest ei õpi?
Kui enda elukaaslast vanematele tutvustama
hakkasin siis hoiatasin teda, mis teda ees
ootab. Muidugi algselt naeris minu üle, et
paisutan asja palju hullemaks ja et ta nii tore
(ema on kahepalgeline). Tänaseks on kõik juba
sealmaal, et mu elukaaslane on esimene kes
jookseb minema ja elab hirmus. Õnneks ma
usun, et ema on minu ema ja üritan olla
võimalikult positiivne ja aidata teda. Südames
ta vast ikka armastab meid kuigi pole kunagi
enda ema käest selliseid sõnu kuulnud…
Kuna teema on selline siis äkki keegi oskab nõu
anda mida teha kui ema on anonüümne
alkoholik ja joob põhimõtteliselt igapäevaselt
(viina ja puskarit joob nagu kajakas vett, et
silma ka ei pilgu)
Lõpetuseks on mul maailma parimat isa, kes on
nii tugev, homoorikas, positiivne, abivalmis,
kokkuhoidev, kaitsev jne. Tema praegu
naeraks selle jutupeale ja nakataks ka mind. Nii
see meelest lähebki 😀
Ma pole siia varem kirjutanud, aga
sellel teemal olen ma hästi palju
tegelikult mõelnud. Iseenesest ma
olen täiesti normaalsest perest, kõik
suhtlevad kõigiga, ei ole mingeid
suuri probleeme, välja arvatud see,
et vanemad tülitsevad regulaarselt
(mis norm see on, et pigem ollekse
koos ja iga päev näägutatakse millegi
üle kui minnakse lahku, sest lapsel
peab ikka oma ise olema????). Aga
täiesti tundsin ära 2, 7 ja 9.
Number 2: eriti hakkasin selle peale
mõtlema, kui ma oma kaaslase
vanematega tuttavaks sain. Mitte et
nad oleksid mingid täiuslikud
vanemad, aga see, millest
õhtusöögilaua taga räägitakse, on
lihtsalt nii erinev. Näiteks ma ei
tunne ennast eriti mugavalt, kui ma
pean oma vanematele mingitest
isiklikest asjadest rääkima, näiteks
mida ma tunnen, mida ma mingist
asjast arvan, millised mu unistused
on, mida ma oma tulevikust tahan. Me
ei ole kunagi sellistest asjadest mu
peres rääkinud ja nad ei ole
Loomulikult see teeb mind kurvaks,
aga lapsepõlvest on meelde jäänud, et
see mida lapsed arvasid või mõtlesid
või rääkisid, ei olnud nii oluline.
Et seda oli lihtne naeruvääristada.
See on ilmselt mujale ka üle kandunud
ja mul ei ole üldiselt lihtne
inimestele mingitest suurtest
asjadest rääkida, mis elus toimuvad.
No üldse ei ole kerge inimestega
rääkida, hoian kõik pigem endale.
7 on minu isapoolne vanatädi ja üks
mu tädidest. Peamiselt
kaaluteemalised märkused terve
lapsepõlve jooksul. Olin kergelt
ülekaaluline, selline pontšik noh,
aga mitte midagi meditsiiniliselt
ohtlikku. Ja kogu aeg võeti selle
kallal mingitel sünnipäevadel või
istumistel. Ma arvan, et kõik, kellel
on enesehinnanguga probleeme, oskavad
sellega suhestuda. Ja siis ma
mõtlesin, et noh, saan suureks, läheb
üle, äkki inimesed leiavad millestki
muust millest rääkida. Ja no EI LEIA.
Käisin vanaema sünnipäeval suvel ja
ikka sama värk. Oleks siis, et
küsitaks töö kohta (mul on väga äge
töö ja ma olen nii rõõmus ja loodan
teha akadeemilist karjääri ja puha)
või et no mis muidu toimub. Aga ei,
ikka pannakse ära, et sa oled
suuremaks jälle läinud. Kusjuures
irooniline on see, et kõrval istuvad
suurte õllekõhtudega mehed ja
vitsutavad torti ja kringlit. Ja kui
sa oled väike laps, siis sa ilmselt
ei hakkagi mõtlema, et oot-oot, mis
õigusega mingi tädike mu välimust
kritiseerib, minu keha? Lihtsalt sul
tekib tunne, et oled sitt, mis sest
et koolis läheb hästi ja on toredad
sõbrad ja käid trennis ka, et ikka
natuke pekki vähendada ja mitte mingi
mõttetu töll olla.
Number 9-ga on selline asi, et ma
tahaks endale väga tätoveeringut
teha, mul on see mõte juba mitu
aastat olnud, aga see on siiamaani
takerdunud selle taha, et ma pole
suutnud otsustada, mida ja kuhu. Ja
siis see, et mul on mingi paaniline
hirm, et kui mu ema seda nägema
peaks, siis ta teeb sellise tüüpilise
“väga kole” märkuse. Ja see teeb
haiget. Ma saan sellest täiesti aru,
et see on nii tobe, et mis mõttes ma
kardan, mida mu ema sellest arvab, ma
olen ju täiskasvanud inimene. Mis
vahet seal on.
Sai pikk kommentaar, aga ma arvan, et
paljudel on sarnased kogemused.
Mallukas, sul on tore blogi, kogu aeg
naeran, teed mu päeva rõõmsaks!
Mina tundsin oma vanemad ära….kahjuks.
Vanemad läksid isa alkoholi probleemide pärast lahku kui olin 10. Ema leidis uue mehe ja oli “kõrvuni armunud” ja minul
tähelepanu ei pööranud. Kasvasin ise. 16-aastaselt kolisin kodust välja, kuna kasuisa tegi elu võimatuks. Hakkasin ka kooli
kõrvalt tööl käima. Hiljem nad läksid lahku ning ema on üritanud kõike heastada. Samas mõjutas ta mind kogu aeg rahaga.
Käisin ülikoolis ning ei suutnud ise piisavalt elamiseks raha teenida, andis ta mulle iga kuu natuke juurde. Ise ta peab seda nii
üllaks teoks, et teda peab koguaeg tänama.
Minuarust on igati normaalne, et vanemad toetavad oma last koolis käimise ajal. Käisin ma ju ka ise tööl ning õppisin väga
rasket eriala. Kuid tema leidis ikkagi, et ta on niiii hea ema, et mulle natuke raha annab. Aga vaielda temaga on mõttetu.
Praegu on mul ka omal laps ning kavatsen oma last toetada ülikooli õpingute lõpuni, et tema ei peaks niimoodi tööd rabama
nagu mina olen pidanud.
Minu mehel on selline ema. Aga see “tore” ema viskas ta alaealisena kodust välja, mille tõttu on mehel vaid põhiharidus, ameti
õppimine keskharidusega jäi pooleli, sest ta pidi ise tööle minema, et maksta elamise eest ja üldse kuidagi toime tulla. Sellest on
20 aastat juba, vahepeal muidugi on tal olnud aegu kui ta emaga on suhelnud, aga nüüd vist juba 3 aastat on täiesti tühi maa. Ka
mehe isa oli naise mõjuvõimu all kodus. Mina olen mehega koos olnud 2 aastat ja mingit kokkupuudet pole tema emaga olnud. Ka
meie laps kasvab ilma isapoolse vanaema olemasoluta, sest mees ei taha, et laps peaks sellise fruktiga üldse kokku puutuma. Mina
olen seevastu jällegi täiesti normaalsete vanematega üles kasvanud ja kohati tundub hrmus, et mõni vanem võib oma last nagu
sitta kohelda.
Mallukas,
kas Mari lastekas ei käi enam? 🙂 Lihtsalt meenus, et pole sellest ammu juttu olnud.
Pole ammu käinud jah, tal oli mingi lõputu nohu/köha
Arva ära, palju ma sain enda vanemate kohta?
7 punkti 9-st. Päris masendav.
Issand kuidas ma näen siin täielikilt oma mehe
mõlemat vanemat :/ mees isegi tunnistab vahel seda
kodus olles …et vanemad ülepiiri läinud. Aga kui neile
külla sõidame jälle. Oehh…siis ollakse vanemate
tallaall …isa alandab meest seltskonnas..kui perse
kukkunud , sa ei tea midagi..ihhihii aahahaahaa….minu
juures olekul pole sellist mõnitust muidugi olnud. Aga
siiski…mees ise rääkinud. Ma võiks seda ridapidi juttu
siin raamatu jagu kirjutada .
Minu ema vastab k6igile punktidele. Isa enamusele. Vanaema kasvatas mind ja oli toeks kuni suri kui olin umbes 8 aastane.
Keegi isegi ei vaevunud mulle ytlema, et ta oli enne surma haiglas. M6tlen tihti mis tunne tal v6is olla seal yksi, arvates, et ma ei
taha teda vaatama minna. Ta suri yksi. Mulle mainiti nii muuseas ja siis jaeti yksi koju. Siis l6ppes ka minu lapsep6lv. Ma istusin
tihti hommikuni akna peal, nutsin, m6tlesin et ma olen mingi eriline v2rdjas ja miks ma yldse olemas olen. Oleks tahtnud koos
vanaemaga minna. See tunne ei l2he vist kunagi yle, aga ma olen 6ppinud seda hasti varjama. Mul ei ole yhtegi s6pra, aga palju
tuttavaid. Mind kadestatakse. Tegelikult ei tea keegi mis v6itlus kaib minu sees, et mitte kuskilt alla hypata. Ma olen hea
naitleja, seltskonna hing, ambitsioonikas ja vahetu ka voorastega. Aga see ei ole mina. Mina olen mingi vaartusetu s–t kes
ennast iga 6htu magama nutab. Sry et selle loos siia kirjutan. Lihtsalt jaks hakkab loppema ja minu korval pole yhtegi inimest
kellega r22kida. Tsiteerides oma eksi- ma ei taha su lapsep6lvest kuulda, sest see teeb kurvaks. See on nagu mingi s6ja dok.
mida keegi vaadata ei taha sest reaalsus on liiga jube. Ma ei tea kuidas sellest yle olla.
kurb lugeda. v6ib-olla kui sul omal lapsed, siis minevik leevendub, kui hoiad ja hellitad oma jareltulijaid.
Issakene, ära seda küll soovita, et ta lapsi
hakkaks tegema. Katkine inimene ei saa
kasvatada terveid lapsi. Soovita hoopis arsti,
psühhiaatrit-psühholoogi.
Mina soovitan – mine kohe arsti juurde!
Järjekorrad on küll pikad, aga mine. Või mine
valvearstile ja räägi talle see jutt ja ütle, et
hakkad kohe enesetappu sooritama. Ära karda ja
unusta valehäbi. Psühholoog oskab sind aidata,
kui sa ise vaid abi soovid.
Ole tugev! Ja sa kindlasti pole väärtusetu s***.
Ausalt.
Soovitan keskkonavahetust. On valisõingud või töö, õpi selgeks mõni uus oskus või keel ja sa markad, et uue info tulek su ellu pakub kohemaid ka uusi ponevaid mottemustreid. Pmts ei olé elukestva õppe idee või kannapoordes midagi hullu. Nt tagasi vaadates võib tunduda siis loodetavasti, et sul on olnud valjakutseterikas elu, otsida päris valjakutseid, liikuda vahelduseks edasi. Naiteks paneb imestama meestetüüp, huppavad suhtest suhtesse, ameteid vahetavad nagu sokke, teevad ekstreemsporti ja kummet hobi aga keegi ei basta viltu, et “on vist peast segi, niipalju võab ette”.
Aga tudrukuid kasvatatakse kaituma ilusti, olema ühe koha peal rahulikult ja vaatama kuidas poisid mängivad. Ulakused on poiste ja meeste privileeg. Kui olla sellisesse rolliootusesse situatie, kus suguvõsa muitkui jälgib, kas ikka käitud kortalikult, tutarlastel alati Risk, et kasvatati nukkudeks. Lapdesaamine kindlasti ka arendab, tuhevdab isiksust.
Minul ei ole ka ühtegi sõpra ja elu ikka raske olnud.
Võin heameelega Sinu sõbraks hakata ! 🙂
Mul on sinust nii nii kahju 🙁 ausalt- mine küsi arstidelt
abi. See ei ole ju häbiasi. Aita ennast! Kallistan
Ei tohi nii ennast piinata! Ära häbene küsida abi, mine kindlasti psühholoogi/ nõustaja jutule. Sul hakkab
palju kergem kui jagad oma tundeid inimesega, kes oskab aidata. Selline tunne jääb, et sa pole siiani
tegelenud vanaema surmast ülesaamisega. Väga tähtis on läbida kõik kriisi (antud juhul leina) etapid, et
eluga edasi minna. Nii, et mine ja ära venita sellega!
Tõesti, mine psühhiaatri juurde. Näed, kirjutan
oma päris nime all. Olen sinust palju vanem,
aga osaliselt sa kirjeldad end nagu mina
räägiksin endast. Olen käinud psühhiaatri
juures, sest depressioon murdis mu lausa
maha. Pidin tablette võtma hakkama. Aga
antidepressandid ei mõju kohe, alguses läheb
hoopis hullemaks. Mul oli paar nädalat ikka
väga paha. Aga tasapisi hakkas paremaks
minema, vahepeal vahetati ka tabletid. Ja
täiesti terveks sain u 6 kuu pärast. Ma olin
eelnevalt guugeldanud väga palju
depressiooni kohta, teadsin kuidas see kulgeb,
kuigi tulemusi pidi ikka väga kaua (minu jaoks)
ootama. Ma absoluutselt ei häbene oma
haigust. Miks peaksingi? Keegi ei häbene kui
tal nt on kopsupõletik, depressioon on
samasugune haigus. Ja see ei lähe “õigesti
mõtlemisega” üle. Kopsupõletik ka ei lähe.
Igaljuhul mine psühhiaatri juurde, kui
rahaliselt on võimalik, siis on palju eraarste,
kes kiiremini vastu võtavad. Võid vabalt minna
ka haigla vastuvõttu ükskõik mis kell.
Eelnevalt võid ju isegi helistada sealsele
valvearstile, numbri saad netist.
Alkohol, uus mees. Igakord kui külas käisin öeldi, et
oled paks, kasimatu jne… heitis ette et kandis mulle
lasteraha kui koolis käisin. Muud raha ei andnud pea
mitte kunagi jne sellest mul täiesti suva sest tema
jaoks oli raha elus nii oluline. Ma tänan jumalat et mul
on maailma parim isa kes hoolitseb ja kasvatas mind!
Ja ema oskab nii hästi varjata seda oma tegelikku
palet et kui mu käest on küsitud miks ma emaga ei
suhtle, siis tehakse suuri silmi et kas tegelt on ta ka
selline… kui mul laps sündis siis tuli haigla, ta polnud
aasta aega mind näinud ja esimene asi mis ütles mu
mehele et näe sa oled nii paksuks läinud kas hea elu
peal ??? Ajuvaba ja siis ta ei saa aru miks ma temaga
suhelda ei taha, iga päev mõtlen oma pisikest tibu
kasvatades et ma ei taha olla nagu mu ema!!!
Meie perekonnas esinevad 4,5,6 aga õnneks mitte
ema-isa poolt vaid isa poolne vanaema. Asi on kahjuks
muutunud päris hulluks. Kogu jant hakkas peale juba
siis kui vanemad hakkasid kokku elama. Õde sündis
siis vanaema võttis ohjad nö enda kätte, ütles et ema
ei oska midagi teha kuigi vanaema oleks peaaegu mu
õe vannitades ära uputanud. Kuna aga vanaema elab
meil linnas ja meie maakohas kus on natuke aiamaad
siis vanaema hakkas kohe kartuleid ja asju maha
panema ja nõudis et ema aitaks. Kui ei aidanud siis oli
nutt majas. Peale minu sündi (13 aastat Vahet) hakkas
ema lõpuks vastu. Oi siis ei räägitud emaga päris
pikalt.
Käisime kord vanemaga soomes enda tädil külas ja
kuulsin kuidas vanaema lihtsalt mind ja mu ema maha
tegi ala tüdruk on ikka nii üle käte läinud. Hakkab kogu
aeg vast”u ja ta on juurde ka võtnud. No ja ta ema.
*peaaegu nuttes* see on ka ikka täitsa välja
kannatamatu. Viskab minu asju ära. Ta viskas mu
gloobuse ära mida ma terve elu tahtsin ja sain ja viisin
nendele hoiule selle…” eriti teeb asja naljakaks see et
vanaemal pole elusees gloobust olnud. Lisaks jõuludel
on tal komme alati palju komme ja asju kinkida kus
juures kaart heade soovidega. Eelmine aasta sain väga
etteheitva kaardi. Ära tee seda ja seda ja austa
vanemaid inimesi… Isegi ei mäleta mis seal oli kirjas,
aga see riivas mu tundeid väga. Kunagi isa üritas
natuke tõsisemat teemat arutada temaga, millegagi
läks ta üle piiri. Vanaema hakkas kohe nö surema.
“kutsuge kiirabi, ma suren! Miks te ei kutsu juba!” ema
tõi vett suhkruga ja isa üritas rahustada väga ei
aidanud. Ta lihtsalt oli nii šokis taas et talle hakati
vastu, muud tal häda ei olnud. Nüüd ta tuleb meile
*astub ilma etteteatamata uksest sisse* ja hakkab
süüdistamine peale et me ei armasta teda ja kõikidel
oleks palju parem kui ta oleks surnud ja minuga
peaaegu üldse ta enam ei räägi. Ta ei vaata mulle
otsagi enam ja räägib väga külmal toonil. Ja ma isegi ei
tea mis seda põhjustab et mina just eriliselt ette jaan.
Olen elanud terve elu emaga ja 2 punkti jäi kohe eriti
silma,sest need käivad täpselt mu ema kohta. 6 ja 9.
Kui need läbi lugeda siis rohkem küsimusi ei tekigi.
Lihtsalt kurb. On, mida ise teisiti ja paremini teha.
Aahh, mõned punktid tabasid küll õiget kohta.
Kohutavalt raske on tõesti kui vanem emotsionaalselt
täiskasvanud lapse peale toetub. Ideaalses lapse-
vanema suhtes ootaks just seda, et laps saaks alati
vanemale loota kui mõni mure. Eriti ebameeldiv
sellisel juhul kui laps ei saanud üles kasvades
vanemale kindel olla, sellisest emotsionaalsest
usaldusest jäi kõvasti puudu ja nüüd ootab vanem, et
laps mõistaks/ toetaks igal viisil. Aga suhtlemist ära ka
ei lõpeta selle pärast ju. Raske on tõesti. ?
Veel jubedam on see kui vanem emotsionaalselt oma alaealise lapse peale toetub.
Oma ema tundsin ära. Kuigi saame nüüd
emaga väga hästi läbi ja elame juba aastaid
eraldi, siis tõepoolest endiselt vererõhk
tõuseb, kui ema helistab. Minu esimene mõte
on “Kas tal on jälle vaja midagi?” või “Kas ma
olen midagi jälle valesti teinud”. Isegi kui ma
tean l, et ei saa ju olla midagi valesti, siis see
tunne vist jääb igaveseks. Terve elu on ta
olnud omakasupüüdlik ning tema sõnad ja
tunded on kõige olulisemad olnud.Kõige
nõmedam on see, et kui ema pilli järgi ei tantsi,
siis ta solvub ja katkestab kõne/kõnnib
minema ja ei räägi sinuga rohkem. Oma
vendadega oleme kõik üksmeelel, et midagi
pole teha, tuleb teda aidata ja silmad kinni
pigistada…Ta on ikkagi meie ema. Isa kohta ei
saa nii absoluutselt öelda ja tema on juba
taevas ingliks. Tema oli ka ainuke, kellega ma
sain reaalselt rääkida kui tundsin, et ema pisut
ülekohtune või oma lapsi ebaväärikalt
kohtleb.
Ma olen terve elu teadnud et minu ema on täiesti hull aga kui teksti lõpus oli küsimus et kas tunned oma vanema ära siis ma
mõtlesin kohe sellele et ma neid punkte lugedes ei mõelnudki oma ema peale vaid iseenda peale. Kas mina täidan mõne neist
punktidest? – õnneks ei täitnud ühtegi aga selliseid asju on vahepeal hea lugeda ja ennast võrrelda, muidu äkki läheb meelest ära
kuidas normaalne vanem olla, tuletab nagu meelde kust jookseb normaalsuse ja ebanormaalsuse piir.
Oma ema puhul pean kahjuks kasutama seda meetodit et mida kaugemal elad seda parem, praegugi kui tal on lapselaps on kohe
näha kuidas ta ei oska lapsega käituda, karjub koguaeg ja korra on isegi salaja käed käiku lasknud, minu arvates on nii kõigil parem
ja rahulikum elu kui kaugel elada 🙂 Vahepeal imestan et kuidas ta minu ja 5 õde venda üless kasvatas, kuidas me veel elus oleme?!
😀
Ma muuseas tegin sama ja mõistsin, et ma mingil määral olen seda passiiv-agressiivust teinud. Noh, mitte Marile muidugi, aga Kardole näiteks. Ta muuseas nii immuune, et ta lihtsalt ignob mind, kuni ma enam jonnida ei viitsi 😀
Mina tegin seda oma esimesele boyfriendile, ma arvan et tähelepanuvajadusest, aga päris püsivasse suhtesse astudes olin
aru saanud et nii ikka ei tehta kui midagi ära ei taha lõhkuda (noh et mis tunne endal oleks kui mulle mees nii teeks), võitlesin
endaga aga sain lahti sellest kombest õnneks 😀
Tagant järele mõeldes oli see nii lapsik käitumine, sest väikesed lapsed tavaliselt teevad nii ju 😀
Minu ema puhul kehtivad need punktid samuti…
:/
Kahjuks tean inimest, kelle ema vastab küll pea igale punktile siin nimekirjas. Kõik ümbritsevad inimesed näevad seda ja räägivad
omavahel sellest, et selline käitumine on vale, aga kahjuks ei ole keegi neist piisavalt julge, et inimesega otse asjast rääkida 🙁
Ma usun, et see inimene teab seda ise ka. Ehk peaksite ikka nn julguse kokku võtma ja andma inimesele võimalus suu puhtaks rääkida. Ehk teeks talle olukorda kergemaks, kui saaks oma storyt kellegagi jagada. Nagu artiklis öeldud, on sellised emad/isad suured manipulaatorid ja see inimene võib ise mõelda, et ei taha teemast sõpradega rääkida, sest tema ise teeb ju kogu aeg asju valesti, mitte ema.
Paljud neist punktidest kehtivad KOGU
mu suguvõsa kohta, ema ja isa kohta
muidugi kõige rohkem. Ja siis veel
inimesed imestavad, miks ma ometi
üksindust naudin ja kellegagi koos ei
taha elada.
Oh jumal, siis sul võib veel eriti raske olnud olla. Aga noh, nagu ma endalegi ütlen, siis kõik mis ei tapa, teeb tugevaks!
Just! Isa poolse suguvõsa poolt on
olnud see “sa oled ikka pisike beebi”
attitude ehk siis ühestki tõsisemast
probleemist rääkida ei saa, kuna see
on ju nii šokeeriv, et nii noorel
inimesel ka võivad juba mingid
probleemid olla. Ema poolse suguvõsa
poolt jälle pidevad mõnitused + see,
et emale meeldib jubedalt mind panna
süütunnet tundma jne. Aga vähemalt
olen suutnud üpriski paksu naha
kasvatada, niiet igas sitas leidub
natuke saia. 😀
Tjah, ma ei hakka siin praegu nii lähedalt oma situatsiooni lahkama, aga ma võin öelda, et on põhjus, miks ma nii hästi sõimu talun 😀