Ma juhtusin “Märgatud Tallinnas” lehel nägema sellist sissekannet:
08.11.15 kell 14:05 Märgatud Tallinnas Kristiine keskuse H&M poe I korrusel lauljannat Tanja Mihhailovat (koos meesterahvaga), kes trügis järjekorrast ette, et küsida müüjalt lühikesi nahkpükse jalga proovida. Ta trügis ette ees seisvast rasedast naisest. Kurb oli näha, et tuntud inimene pidas end nii tähtsaks, et ei suuda ära oodata oma järjekorda. Positiivne arvamus temast langes.
Kuna mina ise seal ei olnud, ega tea öelda, kas tegelikult ka Tanja oma kuulsusest rabatuna tõepoolest trügis järjekorras ette või mitte, siis selle kohta mul kommentaare ei ole. Küll tekkisid mu kommentaarid sellest, kuidas keegi neiu küsis, et miks on ometi välja toodud, et rasedast naisest mööda on trügitud.
Jah, ette trügimine on ebaviisakas ka mitte rasedatele inimestele, aga mina leidsin küll, et veel RASEDAST ette trügida on ju ebaviisakam, kui mitterasedast. Mitte, et kõikide aeg ei oleks üheväärtuslik, aga ma mäletan ise, et kui ma rase olin, siis ma mõnikord lihtsalt loobusin poes peale mõnda aega järjekorras seismist, panin oma asjad tagasi ja läksin koju, sest seista oli jube ebameeldiv.
Palav, jalad valutavad, puusad valutavad, jalgevahe valutab. Kui liigutad on ebameeldiv, aga liikumatult seista veel ebameeldivam. Ma siin muidugi kirjeldan omaenda lõpurasedust ja paljudel kindlasti oli ka 9 kuud rasedana täitsa suva pool tundi järjekorras seista või maratoni joosta. Mul igatahes ei olnud ja seega oleksin ma rasedana sellisest trügimisest kindlasti rohkem nördinud, kui mitterasedana.
Sellise seletuse kirjutasin ka antud küsimuse alla, mille peale sain vastuseks: Sellele ma vastu ei saa vaielda. Rasedus on imekena asi ja jumal teab, et beebid on imetoredad. Aga ma olen väääägaaa palju lugenud artikleid, kus tõstetakse draamat imelihtsast asjast lihtsalt sellepärast, et keegi on rase. “Ootasin autopesula järjekorras, keegi tõmbas ette. Minust, kui rasedast” “Restoranis toodi teistele söök enne, kui meile. Ma olen ju ometigi rase!!!” ja nii edasi. Suve lõpus oli ka keegi vihase arvamusartilki kirjutanud Delfisse (?), kus vingus, et Pärnu Steffani pitsarestoranis on kohutav teenindus. Püant oli selles, et too oli sisenenud valelt poolt või taoline jama seal igastahes oli. Naeruväärseks tegi asja see, et ta tõi välja selle, et ta oli rase ja kahe lapsega seal, kuidas talle ometigi eesõigust ei ole. Mina, kui raseduskogemuseta, ei oska öelda kui piin on või ei ole järjekorras ootamised ja annan au neile, kes seda iibe tõstmiseks teevad, aga rasedus ei ole priipääse eelisjärjekorda. Lõpetage selle ettekäändeks toomine. Naeruväärne.
Minu meelest tüüpiline aia ja aiaaugu juhtum. Keegi pole kuskil poole sõnagagi maininud, et see vaene rase seal järjekorras üldse midagi ütles või tegi. Lihtsalt kõrvaltvaataja nägi selles ebaõigust (ma miskipärast eeldan, et ehk tõesti ise ka kunagi rase olnud naine) ja juhtis sellele tähelepanu. Aga ikka tuleb kellelgi kuskil kraaksatada, et rasedus pole haigus ja see pole ettekääne, et saada siin elus “eelisjärjekorda”. Ühtlasi on ka ära mainitud ja “au antud” neile, kes lapsi iibe tõstmiseks saavad, mitte järjekorras ette saamiseks. Kolmandat, neljandat, ega viiendat varianti ju jumala eest ei ole.
Muidugi inimese välja toodud olukorrad on tõesti veidi üle paisutatud ja ma usun, et pigem ka erandid. Ei ole ma näinud kuskil rasedaid rusikaga rinnale tagumas ja poes kiiremini teenindamist nõudmas, sest ta on rase. Ei ole ma ka rasedaid näinud bensiinijaamades teiste autodest voolikuid välja kiskumas, et ise tankida, sest ta on rase. Isegi kohvikus on rasedad kenasti oma koogitükki ootanud.
Samas järjekorras olles lasen ma endast rasedad ja vanainimesed ikka ette. Ja kuskil vetsujärjekordades ka. Bussis pakun ka istet. Sest nagu öeldud – kehv on ju endal ka olla, kui kõik kohad valutavad ja on välja veninud ja mingi vend istub su põie otsas ja sirutab seal oma äranägemise järgi. See pole haigus, sest haigusele on ravi – raseduse ainus ravi on ära sünnitamine 😀
Ühesõnaga, kogu selle kempluse peale, kus üks osa rahvast raiub nagu rauda, et rase naine on samasugune nagu iga teine elujõuline naisterahvas ja igasugune “eeliste nõudmine” on üks suur tähelepanuvajadus ja õpitud abitus. Samas teine pool rahvast soovitab enne rasedaks jääda ja siis arvamus kujundada. Selle peale läksid esimesed muidugi närvi ja kinnitasid, et on ka rasedana täpselt samasugused nagu praegu ja siis teised naersid esimeste üle ja siis kolmandad palusid maha rahuneda ja…
Lõpuks oli see arutelu kestnud kaua ja viinud…mitte kuskile, sest kuskilt koorus välja naine, kes hakkas sellega otsast peale: “Rasedus ei ole haigus kallid naised!”
Mis teie arvate, kas rasedana on sul õigus mõnele eelisele siin ilmas?
69 kommentaari
Mina olen praegu kaheksas kuu rase ja
trammis ning bussis keeratakse tōesti pea
kõrvale, peaasi, et ei peaks ometi istuma
laskma. Aegajalt seisan hea meelega aga on
hetki kus ma olen nii läbi, et nutt kurgus ja
tõesti ei jõua seista. Ükskord Baltas trammi
minnes tormasin kohe istuma sest palju
rahvast oli tulemas ja mul väga iiveldas.
Rohelist kaarti läbi ei tõmmanud ja tulid
kontrollid peale ning viisid mind oma bussi ja
tahtsid 12 eurot trahvi teha. Rääkisin täpselt
nagu oli, et olen rase ja trammis keegi istet ei
paku ja mul oli nii paha olla, tormasin kohe
istuma, muidu enam ei lasta. Tore kontrolör
siis selle peale ütles, et ta ise ka alati imestab
miks noored nolgid istuvad ja rasedad
seisavad ja ei teinudki trahvi 🙂
Laupäeval oli teistmoodi juhtum Baltas… tulin
just rongilt ja mul oli niiiiiiiiiii jube pissihäda, ei
saanud kõndidagi enam ja kohe tahtis püksi
tulla…teate küll see raseda pissihäda on
teistsugune kui muidu. Lähen siis sinna vetsu
kus mingi tädi istub nö vetsukassas ja valvab
ja 40 senti küsib. Ühtegi inimest peale minu
polnud…
Korjan siis igaltpoolt sendid kokku ja taskus
on mul 35 senti, ma pm ei saa enam kõndida
sest nii suur häda ja ei saa automaadini minna.
Küsin et kas võin minna 35 sendi eest.
Käratab, et kas ma ei oska lugeda, et 40 senti
maksab käik ja kukub vene keeles omaette
soiguma ja vanduma. Ma siis selle peale ütlen,
et te olete väga halb inimene, siin ei ole
rohkem vetsu kuskil ja ühtegi inimest pole
jnejne
Selle peale siis lubab minna 35 sendi eest ja
terve see aeg kui ma vetsus olen ta röögib ja
vannub vene keeles, no ikka ülivihaselt ja
loobib samal ajal mingeid asju. Lõpuks ma nii
ehmatasin ja hakkasin seal vetsus nutma ja no
ei saanud nuttu pidama….tundus lihtsalt ulme
mis inimesi leidub.
Kusjuures ei osanud rasedana midagi nõuda ega tahta,
käisin veel vähem kui kuu aega enne sünnitust tööl ja
püsti pidasin hästi vastu. Vb kui mu enda rasedus oleks
valulisemalt möödunud, oskaks teiste piinu rohkem ette
kujutada 😀
Elementaarne viisakus ja lugupidav käitumine vöiks
jah inimestel rohkem olla, olgu siis rase vöi kes tahes,
ei peaks nagu ennast ülevaks pidama.
Olen praegu rase ja ei eelda et keegi mind ette peaks
laskma, aga närvi ajab siis kui üle trambitakse, näiteks
wc järjekorras mühaklikult ette joostakse ilma
küsimata. Samuti häiris kui Narvas riide poes käisin,
siis oli tunne et sealsetel inimestel pole üldse suud
peas et küsida, “palun kas saaks mööda, vöi vabandage
ma soovin mööda minna” ja samas saab alati ka ju
kerge ringiga minna riide vitriinide vahelt, aga ei !! on
vaja rasedale käed külge panna ja sõnagi lausumata
eest lükata. Samuti ajab närvi kui ei vaadata
absoluutselt toidupoes kuhu korvidega sõidetakse,
vahel on tunne et peab mingi kummirõngaga poodi
minema, et sealt ohutult tagasi jöuda. Ja isegi kui
töesti juhtub et ei pannud tähele, siis viisakas on
vabandada. Kõige hämmastavam aga oli ülekäigurada
ükspäev ületada. Rasedana on liikumine mingi hetk
vaevalisem ja läheb ikka aega enne kui sebrast üle
veered ja kujutage ette kui taamalt keerab teele rekka
mis muudkui lisab kiirust ja ei kavatsegi pidurit
vajutada ja olles keset sebra lidud nii kiiresti kui jaksad
ja jöuad täpselt nii et selja tagant tuhiseb see
monstrum mööda ja… Mötled siis elule järele ning ei
tahaksi nagu enam kodust välja minna veel enam
rasedana.
Rohkem tundub olevat enesekesksust, viisakusest
väga ei teata midagi, mõeldakse pigem kuidas endal
parem on, unustatakse ümbritsevad ära
jah juhid arvavad tõesti, et rasedad suudavad suure kõhuga joosta. Alles paar aastat tagasi jäid mul õde pärnus bussi alla
8-kuuga rasedust. Ma arvan, et ma võin vabalt terve oma suguvõsa, tema mehe ja sõprade nimel öelda, et me tahtsime
selle bussijuhi ära tappa. Õnneks õelaps terve ja tubli ja õde jäi ka terveks. Bussijuht veel ütles, et ise astus nii hilja
ülekäigu raja peale, kuigi õde oli juba poolel teel.
Pole päris teemas, aga mille pagana päralt
Hiiu peatuses kurjad vanurid tihtilugu mu
lapsevankrist läbi üritavad trügida, kui ma
maha lähen ja nemad peale?! Vanker on
ometigi nagu auto – suur ABC design maastur
😛 Ükskord ütlesin kõva häälega (igaks
juhuks..): “Vabandage, võiks enne inimesed
välja lasta!” Ilmselt polnud ma piisavalt
inimene, sest eidekene pidi ikka enne läbi
vankri trügima. Sest buss ju ei oota..
Rasedana olid mul pigem positiivsed
kogemused, aga vot vankriga liiklemisel on
küll palju negatiivseid kogemusi võõraste
suhtumises.
Kui mul oli laps alles paarikuune beebi ja mees oli
parasjagu Eestist ära, siis oli vaja toidupoes käia
beebiga… Kõik asjad korvi laotud, seisan järjekorras kui
järsku hakkab titt lihtsalt röökima, vait ei jää… Inimesed
minust eespool järjekorras vahivad mind ja minu titte
vihaste pilkudega aga ükski türnüffel enda kohta ära ka
ei anna. Sellest ajast ma alati jälgin ka väikeste
beebidega emmesid ja vajadusel kindlasti annan enda
koha järjekorras beebile ja tema emmele.
Teine juhtum seoses väikeste lastega. Käisime
sõbrannaga Hispaanias ja mõlemal kaheksakuused tited
kaasas. Mehi meil kaasas polnud ja seega pidime ise
hakkama saama, arvestasime sellega ka kohe reisi
planeerides. Aga… Lennujaamas, suured mehed, Eesti
mehed, nendest peab titt kaenlas läbi trügima, et oma
kohvri kätte saaks sealt lindi pealt. Vot see oli tõesti
uskumatu, mul muidu tõesti ei ole Eesti meeste vastu
midagi ja ma ei arva, et nad on sead aga vot see pani
imestama. Täpselt samamoodi oli ka tagasi tulles. Kuna
Hispaanias olid nii mehed kui naised alati väga
abivalmid ja aitasid sind enne kui sa jõudsid abi paluda,
siis ilmselt sellepärast see hästi silma jäigi, muidu
võibolla poleks tähelegi pannud.
Noooo läks rasedusest vähe mööda aga mina ka
rasedana tundsin, et mingi eelis võiks ikka olla, kuna
tõesti võib vahepeal vâga kehva hakata, mul näiteks
jalalabad olid koguaeg nii paistes, et kallerdasid pealt.
Mõistke rasedaid, toredaid vanureid ja väikelastega
emasid!
Minu raseda kogemus eelmisest suvest,
tantsupeo ajal. Liikusime staadionile ja olin
sellel ajal 6kuud rase(?), polegi raseduse
pikkus nii oluline aga liikusime bussijaamast
mööda ja mul oli hullumeelne pissihäda.
Sisenedes nägin, et järts on ilmatuma pikk ja
mingi myndisysteem, lippasin välja, korjasin
kamba peae myndid kokku, tagasi järjekorra
lôppu. Kui lôpuks minu kord oli sineneda, jäin
sinna kuidagi aparaadi juurde jändama ja üks
neiu hüppas minu raha eest sisse, väravad
sulgusid. Mis ma tegin? Hakkasin nutma ja
kôndisin minema ?. Õnneks abikaasa tuli
mind turvama ja saatis mu järjekorrast ette,
muidu vist oleksingi suurest kurbusest püksi
teinud.
Lihtsalt, et hingepealt ära saada-
rasedale pakun alati kohta aga
pensionärid…tihti ühistransporti
kasutades ütleks, et enam ei koti
eriti. Vanas eas inimene sellist kust
ja äädikat täis- kombetud, tõuklevad
ja sõimlevad. Korduvalt olen seetõttu
peast haige pensionäriga sõnelenud,
kes pressib peale ennem kui teised
inimesed näiteks trollis maha tulnud
on. Vigastuse tõttu jalale toetada
valus- 15 minutiline sõit seistes
ühistranspordis on piin. Eriti söövad
närve need kelle käekotil eraldi
istet vaja, noormehed, kes istuvad
kahel istmel korraga kuna jalad vaja
nii harki ajada. (Kuigi pole seal
midagi erilist
demonstreerida)….ühistranspordis
mind häirivate asjade asjade nimekiri
on pikk.
kust ja äädikat täis :D:D:D:D:D:D:D apppiiii ma ei saaa naeru pidama enam
Rasedatele pakun alati eesõigust ja samuti ka
vanadele-ausalt öeldes viimaseid ma valin. Valiku teen
näo järgi suhteliselt, ilmselt kui kuulen tänamist tegin
õigesti, aga kui kobisetakse muud siis no paneb
mõtlema kas vanadele ikka peaks eesõigust jagama.
Näo järgi hakkasin valima alates sellest, kui olin rase ja
pidin bussiga sõitma, kõht oli ilmselgelt rasedusest
suur. Ning siis üks vanamoor (vabandan väljenduse
pärast) käratas mulle, “Kui sa nii paks oled, käi jala!”
Rasedus pole tõesti haigus ja rasedad ei peaks ka seda
enesele süvendama, nad on nagu iga teinegi. Lihtsalt
nähtavalt suure kõhuga naistele (rasedatele st) võiks
olla väikegi eelis.
Pole ise küll rase olnud, kuid rasedaid ja vanainimesi
aitan alati! Endal on puus haige ning tean kui piinav
valu on seista kuskil ühistranspordis või pikas
järjekorras, piineldes ise valudes 🙂
Tihti öeldakse, et rasedus ei ole haigus ja ma saan
sellest aru, kuid viltu vaatan neid rasedaid, kes
panevad kuskile pilte erinevatest alkohoolsetest
jookidest ja demonstreerivad “pidusi”. Kui nende
piltide alla keegi midagi kirjutab, ala jube vaadata
kuidas rasedad naised selliseid asju teevad. Siis
öeldakse vastu, et rasedus pole haigus! Ja sellist asja
ma ei pea õigeks.
Sellised inimesed ei peaks isegi rasedaks jääma, ma saan veel sellest aru et kui sa ei tea et sa rase oled ja siis jood, aga kui
sa tead ja teadlikult teed siis see on ebanormaalne. Muidugi on ka see aspekt, et kui sa klaasi veini nädalas või kord kuus
jood ei tee midagi, kuigi mida vähem tarbid seda parem on.
vanad, rasedad ja haiged on need keda ma igakell
eelisjärjekordaläheks/annaks istet vms.
No pole see rasedus haigus( muloli kyllmega yyber suur
kõht ja kõik nö tundsid kaasa a ma ei saand midagi aru
?) aga lihtsalt… see on viisakas. Ja äkki mõnel rasedal
ongi raske?
laseks*
Kui ma sünnitama läksin, siis kõht oli suht väike ja paks talvejope varjas ka seda. Kiirabi ma ei kutsunud, sest asi ei tundunud üldse
hull. Läksin siis bussiga hommikul. Mingid penskarid istusid esiistmetel. Terve buss oli täis. Palusin siis, et kas nad laseksid mind
istuma, et ma lähen sünnitama ja mul üsna ebameeldiv seista. Lihtsalt naerdi mulle näkku, et endal pole kõhtugi ja nõuab vanadelt
inimestelt istumiskohta.. See oli tõesti solvav. Ei öelnud neile enam sönagi ja kannatasin selle 15 min bussisõitu ära koos üsna
jubedate valudega.. 🙁
oleks pidanud sellistest pildi tegema
See on küll ebanormaalsuse tipp, ise ka enam igale
penskarile istet ei paku, sest nende ülbus on piiritu
Peale seda pole ka enam penskaritele istet pakkunud
Kirjutasid sellise lause oma raseduse kohta, et sul oli nii: Palav, jalad valutavad, puusad valutavad, jalgevahe valutab.
Ma saan aru, et jalad valutavad rasedal, aga jalgevahe??? (puusavalust ka aru ei saa) Miks sul ometi jalgevahe valutas? 😀 Minul oli
üleüldiselt raske olla, kuna kõht oli väga suur ja kuskil seista ka ei suutnud, hakkas halb.
jalgevahevalu kutsutakse sümfüüsivaluks, mida tunnevad 70% rasedatest. Puusaga on mul endal jamad ammustest aegadest, mis raseduse ajal võimendusid lihtsalt.
Minul lõi esimese rasedusega puusavalu välja ja siiani on see probleemiks….
mul esimese rasedusega oli ka just jalgevahe valus
Olen kahe lapse ema. Mul tõesti jalad
valutasid alates 14.nädalast ja põis vajas
tühjendamist iga poole tunni tagant mõlema
rasedusega. Rääkimata veel väsimusest,
kõrvetistest, jõuetusest, iiveldusest.
Nii et igati jagan Malluka arvamust.
Minu arust võiks olla lihtsalt igal inimesel natukene viisakuse tunnet ja anda rasedale või vanainimesele eelisõigus.
Pole ise rase olnud ei ole ka vanainimene, aga kodus on kasvatus antud, et endast vääti inimesele tuleb eesõigus anda ja
ma nüüd ei väida et rasedad oleks tõesti nüüd surmavas haiguses või oleks kehvemad. Vaid lihtsalt mul on 15 õelast ja
tean, mida on nende emad raseduseajal tundnud.
Soovitus: Sul pole nii kiire poes toidumoonaga, et sa ei võiks rasedatnaist või vanainimest endast ette lasta.
Tänapäeval on vist kõigil millegi kohta irised ja pealekauba nii tühistes asjades. Kuid nii vähesed on nõus üksteist
aitama.
Ma tahaks sellele “sul pole nii
kiire” asjale veidi vastu vaielda.
Kust sa tead, mis asjaolud sellel
inimesel endal on ja kui kiire tal
tegelikult on?
Ma näiteks käin vanaisaga linnas
arsti juures ja siis peab alati talle
toidu ka ära varuma. Poodi kaasa pole
ta nõus tulema, kuid pikalt autosse
jätta ka ei julge. Ma ei saa teda
sinna lukutaha panna, see oleks
ebanormaalne aga alati on hirm, et
äkki läheb uitama ja linnas (tema
jaoks veel pealegi täiesti muutunud
ja võõras kohas) võib tal väga
kiiresti paanika tekkida ja jumal
teab kuhu sattuda. Seetõttu käingi
poes pooljooksuga, et ta võimalikult
vähe aega üksi oleks. Ma ei läheks
iial sellise vabandusega järjekorrast
ette trügima aga niisama lihtsalt
kedagi teist vahele ka ei lase, kui
mul endal on kiire. Ehk kõik mured ja
raskused ei paista alati välja nagu
rasedus paistab.
Ma mõtlesin sellega neid inimesi, kes tavaliselt kassajärjes ka lampi kassapidajale tusatsevad, et kas sa kiiremini
ei saaks ja miks järjekord pikk on. Endise kassapidajana tean, et kui sul on miljon asja leti peale, siis ei ole robot ei
jõuad neid 1 sekundiga läbi lasta.
Ega ma ei mõelnudki neid inimesi, kellel on tõesti kiire ja hädasti vaja ruttu koju/autosse naasta.
Kuna ma käin igapäev praktiliselt poes, siis alati huviga jälgin teisi inimesi ning alati on näha et peaaegu pooled
jalutavad poes katsuvad korda mööda üht ja teist, vaatavad millest süüa teha(mina olen see inimene, kes läheb
poodi vaatab ja uimerdab pool tundi vahepeal isegi tund seal) ja enamus inimesi kellel silm peale on jäänud on ka
samal ajal minuga kassase sattunud ja sellepärast kirjutangi, et sul ei ole nii kiire. Kahjuks ja oleks võinud välja
tuua ka määraja, aga ma ei uskunud et tähte närima hakkatakse.
Ma olen üks neist, kes on arvamusel,
et rasedus pole haigus ja krt te
vingute kogu aeg, keegi käskis
kondoomi mitte kasutada või? See oli
nüüd poolnaljaga öeldud, ärge kõri
päris läbi närige.
Aga sinu postitus on küll hea ja
tasakaalukas. Ma ei poolda suhtumist,
et endast lapse välja punnitanud
naisisik on püha lehm, kelle ees
edaspidi kõik kummardama peavad, sest
ta on ju ometi EMA, kuid tõsi ta on,
et enda kõhus kedagi kanda on
arvatavasti äärmiselt ebamugav ja
seetõttu katsun ka ise rasedate
suhtes võimalikult viisakas ja
abivalmis olla. Mõni aga on nii
demonstratiivselt hädine, et selliste
pärast küll ise nahast välja pugema
ei hakka.
Ma mõtlesin ka ennem nii, kui polnud rase olnud..
Kui ära sünnitasin, siis hakkasin 10 korda rohkem oma ema hindama, sest ema olla on tõesti midagi erakordset. Sa annad endast
kõik, et nii enda eest hoolitseda kui ka beebit kasvatada.
Sa ennem ei mõista, kui ise emaks saad 🙂
Kui ma 3 aastat tagasi suvel viimaseid
nädalaid rase olin ja haiglas arsti ukse taga
oma järjekorda ootasin,pidin küll napilt pildi
tasku panema. Ootajaid oli palju,pingid kõik
kinni. Palav,oi kui palav oli see juulikuu!
Toetasin selja vastu jahedat seina ja lootsin,et
püsti jään. Istujaid oli nii noori,kui
vanu,huvitaval kombel mäletan,et sellel hetkel
polnud seal mitte ühtegi rasedat. Kahe sammu
kaugusel oli tualett ja nii ma siis käisin kordi ja
kordi endale külma vett peale panemas.
Mingil põhjusel aga suu ei avanenud,et
palun,kas keegi laseks istuma. Arst märkas
kohe,et tunnen end halvasti ja vererõhk oli
laes. Maarjamõisast Veeriku poe poole
keerates (olin üksi autoga)ei märganud 30 ala
ja muidugi politsei pidas mind kinni. Kerin
akna alla ja politsei küsib,et kuhu kiirustan.
Ma,et no ei kiirusta,kui oligi ehk spidomeetril
51/52 ees,siis see pole ju vast trahvi väärt.
See,et 20 km/h kiirust ületasin tuli ikka
absoluutse üllatusena. Politseinik oli
mõistev,manitses vaid,et ma ei vastuta vaid
enda eest ja kuna nägi,et tunnen end
nirult,palus kusagil end koguda.Nii ma tegin
ka,sest plaan oli lähedal elava täditütre juures
enne pikka sõitu koju veidi puhata. Mis
puudutabki rasedaid,vanureid,väikelastega
peresid – ikka märkad ja vastavalt siis kas
lased järjekorras ette või vajadusel istuma jne.
Elementaarne.
Minul on küll rasedana ainult head kogemused –
pakutakse istet, keegi ei trügi ette.
Samuti kui bussis oma kahe aastasega sõitsin pakuti
alati istet – isegi vanemad inimesed.
Suur osa oleneb minumeelest kuidas sa ikkagi ise
inimestesse suhtud – kas põrnitsed altkulmu v
naeratad. Kui vaga tigeda naoga oled siis vb ei
julgetagi abi pakkuda :).
Rasedus pole kül haigus aga tahaks ühele eel
kõnelejale vastuvaielda – et muud erinevust pole kui et
1 asemel on kaks. Raseduse ajal võib vererõhk väga
kõrgeks minna, lisaks jalakrambid, peavalud, suur
koormus liigestele ning vahel võib laps niivõrd
ebamugavalt olla, et surub hingamise kinni lisaks
rasedus diabeet jne…. ehk siis rasedus ise pole haigus
aga põhjustab palju n.ö haiguslikke seisundeid.
Rasedad, vanurid ja ka väikeste imikute emad võiks ette lasta või viisakalt küsida, kas nad soovivad ette. Istekoha pakkumine
bussis on ju elemntaarne 🙂 Ei ole ju raske tegelikult ja maailm ongi kohe meeldivam paik.
Kui ma esimest last ootasin, siis oli jube külm talv ja tänu sellele oli ka seljas paksult riideid ja kui ma pidin siis selle
riidehunnikuga veel poodi minema, oli suht kindel laks, et järjekorras ära minestan. Ja nii oligi alati. Vahel kükitasin
järjekorras, vahel jätsin korvi maha ja tormasin õue ära. See oli tohutu piin! Õnneks oli vahel ka abistavaid müüjaid- tõid vett
ja aitasid istuma. Seega leian, et tõesti on armas vahel rasedatele tähelepanu pöörata.
Ise nüüd emana lasen vahel poes enda ette maksma mõne titaga emme, kellel võib olla sama hull pikas järjekorras seista.
SMALL THINGS MATTER
🙂
Suur aitäh selle postituse eest. Mina ei ole rase olnud ning ma ei tea, kuidas minust see teema nii mööda läinud on. Ilmselt kuna
ma väga bussiga ei sõida ja ühiskasutatavaid wc’sid jms eriti ei kasuta. Aga ütlen ausalt, piinlik on lausa, ma poleks tulnudki selle
peale, kui ebameeldiv sellel rasedal olla võib. Kui kogemus puudub, siis ei kujuta ettegi. Edaspidi kavatsen kindlasti jälgida, kui
mõni lapseootel naine järjekorras või hädas on, ning pakun abi.
Aa sellega seoses tuli üks lugu meelde, mis mu kasuisa just hiljuti rääkis. Oli ühes Maximas ja rase naine kukkus kassas kokku, siis
mees hakkas loomulikult teda abistama ja müüja käratas, et makske oma arve ära, mees viskas raha kassa peale, müüja andis raha
tagasi ja ütles korjake oma naine siit nüüd kokku, et teised kliendid tahavad maksta. NAGU MIDA VITTU PÄRISELT ON
SELLISEID INIMESI V 😀
ma ütleks selle peale lusikaga antud, kulbiga võetud 😀
Saku Suurhallis oli Cirque de Soili etendus ja seal
vaheajal enamus tormasid sealolevasse hesburgeri
järjekorda, samuti mina ja mu kaaslane. Olime seal
tykk aega juba ootanud ja peaaegu kassas kui aga
tormas meie ette järsku üks naine koos umbes kuue
aastase lapsega. Tõi meile põhjenduseks, et “Olen
lapsega, laske nüüd ette”. Minu meelest see oli täiesti
vale ja ennasttäis tegu. Meie taga oli ka vanemaid koos
lastega ja tema arvas, et tal on eelisõigus järjekorda
trügimiseks?! Ja muidugi me ei lasknud teda ette, aga
ta sai teise kassasse ikka oma ahnusega. Masendav
vaatepilt oli. Oleks siis viisakalt küsinud aga ei, tuli
peale oma nõmeda suhtumisega ja üritas kohe suruda
end vahele.
Lõputu teema ? Mina just 2 ja pool kuud
tagasi sünnitasin ja ka viimast kuud rase olles
pani paar trolli/bussi trügivat mutikest mulle
küünarnukiga kõhtu ja kordagi ka istet ei
pakutud raseduse ajal, kõik vahtisid lolli näoga
aga istet ka ei pakkunud. Nüüd ka vanemad
inimesed vajuvad kogu keharaskusega
vankrile, kuigi siis ikka käratan, et mul beebi
vankris ja sa tahad peal lösutada.
Mulle meeldib lugu, trügivast memmest
bussis, kes virutas lôpurasedale käekotiga
kôhtu. Mille peale rase virutas kotiga vastu.
Selle peale oli memm pilgu tõstnud, et
pragama hakkata aga alles siis märkas, et
tegemist raseda naiseganing vabandas.
Mulle meeldis Portugalis, seal oli toidupoodides lausa eraldi kassa, kus oli silt, et rasedad ja lastega vanemad saavad järjekorrast
ette, tõesti oli mugav ja tore 🙂
Jaa, haige on see, et maximas ka selline kassa, aga keda sa seal näed? ikka mingid suvalised inimesed ja lastega pered ootavad
viiemiilistes järjekordades.:D
Minu meelest on see päris ajuvaba, milleks seda kassat siis üldse vaja, kui nagunii sinna pääseb igaüks. Üks päev
kõndisin seal kassast mööda ja nägin et seal sabas seisis üks rase naine koos oma u 3 aastase lapsega ja tema
selja taga oli üks härra, kaks noorikut ning kutt kes üritas ennem 10 oma alksi kätte saada. Sain nii vihaseks ja
käratasin neile, et te tõesti näete väga rasedad ja lastega inimesed välja. Härral hakkas häbi ja läks teisse
kassasse, aga ülejäänud jäid ikka kindlalt seisma ja kutt vastas, et mis see sinu asi on seisan kus tahes. Sain veel
kurjemaks ja ütlesin et kuradi ennast täis siga, loodan et sa oma viina kätte ära sured koos oma ülbusega.
Poemüüjad võiks mitte neid teenindada, sest minul on kahju vaadata kui väiksed imikud nuttavad ja emad
peavad pikades järjekordades passima ja ootama, Kahju, et me üksteisega nii ükskõiksed oleme.
Rohkem hoolivust eestlased, uskuge see ei maksa midagi!
No see kassa võibki ju kõiki teenindada, aga idee (vähemalt Portugalis) oli selles, et kui rase/lastega vanem peaks ka
sinna kassa järjekorda tulema, siis tema lastakse ette. Muidu oleks ka tobe, kui üks kassapidaja ootab terve päeva paari
rasedat ja lastega peret.
vau, ei saaks öelda, et sa nüüd ise
üle ei reageerinud teisele surma
soovimisega
minu arust see kassas võiks, siis teenindada ainult vanainimesi ning rasedaid ja lastega peresi. Oleks
rohkem siis seal klientuuri, et kassat lahti hoida ja saaksid neid kiiremini teenindada.
Olen halb inimene jah, soovisin teisele halba aga selliseid ennast täis troppid on selle välja teeninud.
Kuna nad ei austa teisi inimesi absoluutsel ja mitte kunagi. Klienditeenindajatega ülbitsevad, kui sina
nendega kohta ei vaheta ja nüüd tema oma alksi kätte ei saa siis nukataga tuleb ja tappab sind ära, sest
tema on kiire ja ainult üks asi aga sul on poole talve varud. Krt, miks mind huvitab kas saad oma pudeli
kätte või mitte. ning ma ei räägi parmudest või kodutudest , need on tavalised eesti nolgid kellel on
suvalisel päeval nosu täis tõmmata ja viimasel minutil on pood avastatud, Kahjuks isegi ei tunne süüd
selle lause üle, andke andeks kui ei tundu inimlik but i dont care.
Karma is a biaatch and me too.
Minu meelest on ühistranspordist eluohtlik püsti seista 😀 ole siis rase või mitte 😀 bussijuhtide jaoks on ju ainult kaks pedaali ja
need tuleb ikka ja alati põhja vajutada 😀
Kes mind järjekorras ette laseb ja bussis istuma? Ma ei ole eakas inimene, ma ei ole rase, mul ei ole nähtavat puuet, aga ometigi
mu väljakannatamatud seljavalud ei lase mul tihtipeale normaalselt elada, istuda, seista, kõndida, raskeid asju kanda,
kummardada, selga sirgelt hoida ilma, et pisarad silmis oleks. Mul ei ole mingit vabandust varnast võtta, et endale bussis istekohta
paluda, aga kui ma lähen esimesena bussi ja istun maha, siis mõtlen endast kui inimesest, kes on samamoodi pileti ostnud kui kõik
teised, ning seega on mul õigus ja vajadus toolil istuda. Mis ei tähenda muidugi seda, et ma oma kergemal päeval vanainimest või
rasedat istuma ei lase. Aga seda ainult siis , kui pikka aega tõesti keegi teine ei ole seda teinud. See bussis istuma laskmise küsimus
viib üldse selleni, et Tallinnas on bussid liialt täis tuubitud, kuna bussid käivad liiga harva. Olen tähele pannud, et teistes Euroopa
riikides ja linnades ei ole kunagi sellist probleemi. Enamasti saavad kõik soovijad istuma. Mitte nagu Tallinnas tööpäeva õhtutel,
kus näiteks 16 ja 23 bussipeale ei ole üldse mõtet üritada saada. Kui bussid on nii täis, siis peaks neid ju rohkem käima panema,
sõitjaid ju on.
Nii et jah, rasedus ei ole haigus. Üldse ei saa ma aru, kuidas minu tuttavad rasedad naised ei ole kunagi kurtnud oma raske
füüsilise olukorra üle, kõik on vähemalt 6nda kuuni tööl käinud, mõõdukalt treeninud, aktiivset sotsiaalset elu elanud.
Mina ka ei kurda rasedana, mis mõtet sellel on, räägid kõigile kui raske ja vastik on olla? Ega keegi sind niikuinii aidata ei saa. Kui
keegi küsib kuidas läheb vms. siis ütlen et hästi kuna maailmas on palju halvemaid asju kui minu kõik valutavad kohad ja
kõrvetised, näiteks halvasti oleks siis kui lapsega poleks kõik hästi või ta sünniks enneaegselt. Ja üleüldse nägin paljusi
kommentaare et jah mis sa vingud kondoomi ei oska kasutada jne. kommentaare, mina lugesin loost välja pigem selle et Nii inetu
on trügida järjekorras ette kui oled kuulsus, eriti veel rasedast. See rase ju ootas seal järjekorras täpselt nagu kõik teisedgi ja siis
see Tanja lihtsalt trügis ette talle kui ta lõpuks selle kassani jõudis.
Millistest teistes Euroopa riikides ei ole seda probleemi? 😀 Ma olen sõitnud Helsingis ikka väga palju trammiga ja mitu korda olen
olnud trammis mis on räigemal viisil ülerahvastatud, nii et lihtsalt ei saagi liigutada, hea et üldse välja saab trammist. Samamoodi
Hispaanias metroos oli jumala mitu korda räme ülerahvastatud nagu kilud karbis. No ei ole kõik päris nii, et Eestis on paha ja
kusagil mujal ei ole. Mulle vahest tundub, et inimesed kujutavad endale ette või ma ei tea kust võetakseid taolisi asju.
See meenutab mulle lugu,kus ühele naisele,kellel oli
õigus inva kohale parkida ,oli pandud kojamehe vahele
kiri “kas unustasid ratastooli koju?”. Alati pole
arubsaada,kui inimesed on midagi viga. Sa ei peaks
ennast istumise pärast kunagi halvasti tundma,kui
seljavalud vaevavad. Olen ise Hetkel 40 nädalat rase
ja on päevi,kus ma liikuda ei saa ning on päevi,kus
võiksin lausa joosta. Õnneks siin Inglismaal,kus ma
Hetkel élan,on inimesed suht toredad ja pole pidanud
kellegagi võitlema 🙂
Rasedus ei ole haigus aga nagu siin varem mainiti võib
rasedusega kaasneda igasugu jamasid. Endal hakkas
neljandast kuust meeletu valu just jalgevahel. Sellega
midagi teha ei Anna. Aitab sünnitamine 🙂 Aga võin
julgelt väita,et ega see meeldib ei ole. Raske on isfuda
ja astuda. Ise Olen valuga harjunud,mees aeg ajalt
unustab,et mul miskit häda on ja jälle pärib,Mis viga
kui ma oiates ennast püsti ajan.
See pole haigus aga elemenaarne viisakus võiks olla, saan aru kui bussis nt ei paku istet see , kellel on mingi haigus,ega ma ju
inimese sisse ei näe , aga terve inimene , kellel on mõistust võiks küll pakkuda rasedale istet .
Minul isiklikult oli rasedusajal selline juhtum,et tüse
taksojuht istus autos. Vajutas nuppu ja avas pagasiukse.
Noh mina siis seal 7.kuud rase mõtlen,et ehk ta ikka
tuleb. Noh ootan ja siis äkki kisab:,,Saad oma kotid
pandud ka?! Peaks minekut tegema!” Võtsin kotid ja
läksin edasi kuna ei soovinud seal enam viibida(See oli
ratastega kohver!)
Mina arvan küll, et rasedatel on eesõigus, kuigi mul
endal lapsi pole. Isegi ju annan oma järjekorra koha
neile või abistan. Rasedus pole haigus aga teised
võiksid ju sellest hoolimata kaasa aidata, et see aeg
kergem ja ilusam oleks ?
See on kõige ilusam kommentaar siin
üldse!
Tuli meelde hetk, kui olin 8ndat v 9ndat kuud rase, ei mäleta
täpselt, aga see juhtus lõpupoole. Elan Rakverest 40km eemal,
aga vanemad ja sõbrad elavad Rakveres kõik, seega sõidan päris
tihti bussiga edasi-tagasi. Maakonna bussid sõidavad minuarust
veel aeglasemalt, kui pikamaa vms omad. No ja kujutage nüüd
ette olukorda, buss sõidab, loksub, sul jalad paistes/valutavad,
suuuuuur kõht ees ja laps ka keerutab kõhus… 😀 ja sa pead
püsti seisma terve selle 40km-se tee. Kõik jõllitavad sind, et
issand rase seisab, aga istet ei paku keegi… Lõpuks istusin
bussipõrandale, sest ei jaksanud enam seista. 😀 Ma ei taha
väita nüüd, et kõik rasedad PEAVAD bussis istuma, aga kui on
näha, et naisel on suur kõht ees, siis võiks ju istuma lasta, kasvõi
pooleks teeks (bussis mõtlen). 🙂
Minu arvates on siin küsimus lihtsalt
elementaarsest viisakusest – on
elementaarne, et laseme inimesed,
kellel VÕIB olla meist raskem/halvem
vms meist ette või meie asemel
näiteks ühistranspordis istuma. Ega
me muidugi ei tea, kas sellel
vanatädikesel või rasedal, kellele
abi pakume päriselt ka raske on
(inimese sisse ei näe!) – on minulgi
tulnud ette juhtumeid, kus pakun
istet ja tegelikult inimene seda ei
soovi. Aga pakkuma peab. See on
elementaarne viisakus.
Mäletan enda rasedusajast kuidas ka
viimasel trimestril üle meetrise
ümbermõõduga kõhuga pidin inimestelt
kohta küsima. Mõnel korral oli aru
saada, et inimene tõesti ei näinud,
aga oli ka kordi, mil keerati pea
lihtsalt kõrvale ja enam-vähem
palvetati, et ma jumala eest neid ei
kõnetaks. See ei teinud mind
vihaseks, aga kurbus tuli küll hinge.
Õnneks juhtus seda harva.
Hoopis teine asi on olla esimesed
kuid rase nii, et keegi ei saa veel
peale vaadates arugi ja siis, kui
süda näiteks pahaks läheb ootamatult
või tabab nõrkushoog, istet paluda..
Mina sain nii küll palju vildakaid
pilke. Siis oli lihtsalt abitu tunne,
aga õnneks on siiski inimesi, kes
ikkagi abi paludes aitavad.
Ehk siis – loo moraal on minu jaoks
see, et kui keegi istet küsib või
järjekorras ette palub, siis on
inimlik eeldada, et tal on selleks
mingisugune mõjuv põhjus ning
võimalusel talle seda pakkuda (kui
endal pole halvem). Muidugi, kui ise
pole kunagi selles olukorras olnud
võibki olla sellest “paha olla, appi,
aidake” tundest raske aru saada..
Siiski tahan uskuda, et enamik
inimesi aitavad endast halvemas
olukorras olevaid inimesi.
No pole mina veel H&M-is näinud mitme meetriseid järjekordi, kus inimesed sada aastat ootama peaksid ja seetõttu kisa
tõstaksid. Ma ei imesta, kui see rase naine oligi ainus järjekorras ja nüüd on vaja vinguda ja halada. Mu arvates seal Märgatud
Tallinnas lehel ainult jaburused ongi, inimestel on liiga suur tähelepanuvajadus ja veel suurem vingumis vajadus.
Oeehhh.
Tean seda tunnet,olles mõned kuud
tagasi sünnitanud.Terve raseduse aeg
ei pakkunud ühistranspordis keegi
istet ja ma ka ei teinud sellest väga
välja,pigem kannatasin hambad ristis
ära :D.
´Raseduse viimasel kuul tuli mulle
suure üllatusena kui mulle pakuti
istet( noor tüdruk).Kuna mul oli vaja
sõita ainult 3 peatust siis ma
tänasin seda tüdrukut ja ütlesin,et
ma väljun varsti ja ei soovi
istuda.tüdruk selle peale,et ära tee
nalja,pärast kukud ja saad haiget 🙂
et seda tüdrukut maha rahustada ma
istusingi ja olin õnnelik,et vähemalt
korragi terve raseduse aeg pakuti
istet 😀
Kusjuures 8ndal raseduskuul oli buss
tühi ja sain istuma,muidugi mingiaeg
buss täitus inimestega ja üks suur
mammi istus minu kõrvale,aga kuna ta
oli tõesti suur ja ei mahtunud mu
kõrvale siis ta tõukas mind,mille
peale ma ehmusin ja ütlesin,kas sa
oled debiilik v ja viitasin näpuga
oma kõhule,mille peale mammi tõusis
püsti ja ohkis midagi vene keeles ja
istus mujale.Tänapäeval inimesi ei
koti,kas rase või mitte.Aga õnneks
leidub ikkagi mõni inimene,kes hoolib
ja mõistab rasedaid.
Jättes kogu raseduse teema kõrvale, siis on tegelikult jube ebamugav, kui pakud kellelegi ühistranspordis istet ja ta tänab
viisakalt ning ei istu. Ise ei hakka siis ju ka enam tagasi istuma ja siis seisadki seal totakalt tühja pingi kõrval. Eriti nõme veel, kui
buss parasjagu täis ka, kõigil oleks rohkem ruumi, kui keegi sinna vabale kohale istuks. Ma olen oma emale sõnad peale lugenud,
et kui pakutakse, siis tänad ja istud! 😀
Oh kus mulle meeldib kui mind bussis istuma lastaks
või vetsu järjekorras ette (olen viimast kuud rase) 😀
ometigi elan väikses linnas aga siin selliseid viisakusi ei
ole elan üle kui vetsu järjekorras eelist pole aga nooo
bussis võiks ju ikka oma koti teise istme pealt kokku
korjata ja istet pakkuda aga eii ja kui küsida julged et
äkki oleks võimalik oma kott ära võtta saad veel
sõimata ka vanainimestelt just et mis ma siin õpetan
neid . neil tuleb sõbranna mõne peatuse pärast peale
ja nii edasi muud vabandused. Miks jumala eest ei
peaks istuma laskma. Sellisel hetkel tekib küll tunne et
see rasedus on lausa nakkus haigus 😀 😀 seega
eelistan busside asemel nüüd autoga sõita 😀
Olles ise lõpurase, siis jah, rasedus ei ole
haigus, aga mingine elementaarne viisakus
raseda/ vanuri vastu vōiks säilida. Nt bussis
aknapoolst istekohalt rasedana väljudes oleks
nunnu, kui kõrvalistuja suvatseks välja lasta
nii, et ei pea kõhuga päris vastu eesistuja tooli
llitsuma, beebi vastu selgroogu kõveras või
uksest sisenedes/väljudes vastutulijad päris
küünarnukkidega trügides sinust enne ei ürita
mööda saada, sest äkki sa oled aeglane.
Ausalt, ma võin oodata ja järjekorras seista (
pole küll mugav, aga eriteenindust ka ei oota),
kuid ilmne matslus on ikka imelik küll.
Oh ei, rasedus ei ole haigus. Ma ei ole veel kunagi nii haige olnud, et end nõnda räbalasti tunneksin nagu 40 nädalat järjest
rasedana.
Ma ei pea õigeks, et üks lapseootel naine käega vastu rinda taob ja oma “õigusi” nõuab aga MITTE KUNAGI ei jätaks ma rasedat
naist vetsu- või poejärjekorras enda taha seisma. Minu silmis on lapseootel naisel eesõigus kõigele, mis nõuab füüsilist pingutust.
No minul kippus rasedana pilt tasku minema… sõin-jõin, aga ikka oli veresuhkur madal ja vererõhk madal ning pidevalt virvendas
silme ees, niiet mina (ilma, et ma oleks oma rasedusele mingit tähelepanu juhtinud – mu hormoonid oleks sellega ise suure
tõenäosusega ise hakkama saanud) oleksin Tanjale ütlenud, et minust ette ei saa – seljataga võid oodata 😀 Aga mäletades oma
piinu, siis võimalusel lasen rasedad endast ette ja pakun istet ja kui näost väga ära, siis küsin ka, kas kõik korras… sest kahjuks ise
kogesin, et võin maha surra, aga abi ei tulnud keegi pakkuma, kui väga halb oli olla… Jah, rasedus ei ole haigus, aga rasedusega
võivad välja lüüa tervisehädad, millest muidu aimu ehk ei olekski.
Aga elementaarsest viisakusest on meie ühiskonnas nii palju puudu, et kurb lausa 🙁
Minule pole kunagi istet pakutud kuskil vms. Mul on
natuke pisem kõht, kui tavaliselt rasedatel ja
arvatakse, et ilmselt pole nii raske olla, aga mul on
täpselt sama raske, kui teistel, kellel suurem kõht. Ma
kannan ju sama suurt last kõhus. Olen 38näd rase,
ehksiis päris lõpus, mul on raske, aga ilmselt
arvatakse, et ma nii rase pole ja pole vaja viisakas olla
🙂
Mitmes Euroopa riigis on rasedatele ja invaliididele toidupoodides eraldi kassad (kassa kohal silt suure kõhuga naisest ja
ratastoolist). Kesk-Euroopas on riidepoodides on väga tavaline, et müüja laseb pilguga üle kassajärjekorra ja kutsub raseda ette
või avab tema jaoks teise, seni kinni olnud kassa. Ja on riike, kus on uskumus, et raseda aitamine toob sulle endale õnne! Eestil on
veel arenguruumi…
Ma olen 100% nõus, et lapseootel naise aitamine ja ta olemise mugavamaks tegemine kasvõi järjekorras ette laskmise näol on
inimlik ja õige. Iseendale eelistuste nõudmine, põhjusel et olen rase – see mitte niiväga. Välja arvatud loomulikult juhud kui selleks
on rasedusest tulenev põhjus (raske seista, kange pissihäda, ebamugavustunne jm). Siis on abi või eelise küsimine loomulik. Need
kaks asja on erinevad ja ei saa ühte patta panna.
No kas ma poejärjekorras ette laseks, aga
istuma laseks ikka, vaesekesel ju raske. Vetsu
samamoodi, sest olen kuulnud, et neil nende
hädadega samuti raske. Võib-olla isegi aitaks
tal raskeid kotte autosse tassida jne. Aga pole
nad erinevad meist midagi, va et neid on 2(või
rohkem), sama inimene nagu mina või sina või
tema.
Istuma oleks tahtnud kyll bussis ja noh vb oleks tore
kui kuskil uksest v2ljudes k6ik ylej22nud poleks yle
minu yritanud minna, aga mis puutub sellesse, et
rasedus pole haigus siis noh keegi ei tea kui raske
kellegi rasedus on. Igasugused vastikud h2dad v6ivad
selle ilmaimega kaasneda. Lisaks lihtsalt elementaarne
viisakus v6iks s2ilida.
Hahahaa, väga hea blogipostitus!
Esimest last oodates ütleksin, et ei
olnud haigus. Komplikatsioone polnud,
enesetunne oli hea, sai seda teist ja
kolmandat tehtud. Nüüd 8 aastat
hiljem olles lapseootel ja alles
teine trimester käsil, ütlen et on
ikka küll haigus 😀 algusest peale on
koguaeg raske olemine olnud. Pikk pai
sulle kui lased mu poejärjekorras
mõnikord ettepoole, usu või mitte,
suur asi 🙂
No ma ütlen, et ma mäletan ka samamoodi, et no vahepeal oli nii niru olla, et tõepoolest oli suur asi, kui sain istuda või poest kiiremini välja 😀