0
Rasedus

kas rasedus on haigus?

17. november 2015

Ma juhtusin “Märgatud Tallinnas” lehel nägema sellist sissekannet:

08.11.15 kell 14:05 Märgatud Tallinnas Kristiine keskuse H&M poe I korrusel lauljannat Tanja Mihhailovat (koos meesterahvaga), kes trügis järjekorrast ette, et küsida müüjalt lühikesi nahkpükse jalga proovida. Ta trügis ette ees seisvast rasedast naisest. Kurb oli näha, et tuntud inimene pidas end nii tähtsaks, et ei suuda ära oodata oma järjekorda. Positiivne arvamus temast langes.

Kuna mina ise seal ei olnud, ega tea öelda, kas tegelikult ka Tanja oma kuulsusest rabatuna tõepoolest trügis järjekorras ette või mitte, siis selle kohta mul kommentaare ei ole. Küll tekkisid mu kommentaarid sellest, kuidas keegi neiu küsis, et miks on ometi välja toodud, et rasedast naisest mööda on trügitud.

Jah, ette trügimine on ebaviisakas ka mitte rasedatele inimestele, aga mina leidsin küll, et veel RASEDAST ette trügida on ju ebaviisakam, kui mitterasedast. Mitte, et kõikide aeg ei oleks üheväärtuslik, aga ma mäletan ise, et kui ma rase olin, siis ma mõnikord lihtsalt loobusin poes peale mõnda aega järjekorras seismist, panin oma asjad tagasi ja läksin koju, sest seista oli jube ebameeldiv.

Palav, jalad valutavad, puusad valutavad, jalgevahe valutab. Kui liigutad on ebameeldiv, aga liikumatult seista veel ebameeldivam. Ma siin muidugi kirjeldan omaenda lõpurasedust ja paljudel kindlasti oli ka 9 kuud rasedana täitsa suva pool tundi järjekorras seista või maratoni joosta. Mul igatahes ei olnud ja seega oleksin ma rasedana sellisest trügimisest kindlasti rohkem nördinud, kui mitterasedana.

Sellise seletuse kirjutasin ka antud küsimuse alla, mille peale sain vastuseks: Sellele ma vastu ei saa vaielda. Rasedus on imekena asi ja jumal teab, et beebid on imetoredad. Aga ma olen väääägaaa palju lugenud artikleid, kus tõstetakse draamat imelihtsast asjast lihtsalt sellepärast, et keegi on rase. “Ootasin autopesula järjekorras, keegi tõmbas ette. Minust, kui rasedast” “Restoranis toodi teistele söök enne, kui meile. Ma olen ju ometigi rase!!!” ja nii edasi. Suve lõpus oli ka keegi vihase arvamusartilki kirjutanud Delfisse (?), kus vingus, et Pärnu Steffani pitsarestoranis on kohutav teenindus. Püant oli selles, et too oli sisenenud valelt poolt või taoline jama seal igastahes oli. Naeruväärseks tegi asja see, et ta tõi välja selle, et ta oli rase ja kahe lapsega seal, kuidas talle ometigi eesõigust ei ole. Mina, kui raseduskogemuseta, ei oska öelda kui piin on või ei ole järjekorras ootamised ja annan au neile, kes seda iibe tõstmiseks teevad, aga rasedus ei ole priipääse eelisjärjekorda. Lõpetage selle ettekäändeks toomine. Naeruväärne.

Minu meelest tüüpiline aia ja aiaaugu juhtum. Keegi pole kuskil poole sõnagagi maininud, et see vaene rase seal järjekorras üldse midagi ütles või tegi. Lihtsalt kõrvaltvaataja nägi selles ebaõigust (ma miskipärast eeldan, et ehk tõesti ise ka kunagi rase olnud naine) ja juhtis sellele tähelepanu. Aga ikka tuleb kellelgi kuskil kraaksatada, et rasedus pole haigus ja see pole ettekääne, et saada siin elus “eelisjärjekorda”. Ühtlasi on ka ära mainitud ja “au antud” neile, kes lapsi iibe tõstmiseks saavad, mitte järjekorras ette saamiseks. Kolmandat, neljandat, ega viiendat varianti ju jumala eest ei ole.

Muidugi inimese välja toodud olukorrad on tõesti veidi üle paisutatud ja ma usun, et pigem ka erandid. Ei ole ma näinud kuskil rasedaid rusikaga rinnale tagumas ja poes kiiremini teenindamist nõudmas, sest ta on rase. Ei ole ma ka rasedaid näinud bensiinijaamades teiste autodest voolikuid välja kiskumas, et ise tankida, sest ta on rase. Isegi kohvikus on rasedad kenasti oma koogitükki ootanud.

Samas järjekorras olles lasen ma endast rasedad ja vanainimesed ikka ette. Ja kuskil vetsujärjekordades ka. Bussis pakun ka istet. Sest nagu öeldud – kehv on ju endal ka olla, kui kõik kohad valutavad ja on välja veninud ja mingi vend istub su põie otsas ja sirutab seal oma äranägemise järgi. See pole haigus, sest haigusele on ravi – raseduse ainus ravi on ära sünnitamine 😀

Ühesõnaga, kogu selle kempluse peale, kus üks osa rahvast raiub nagu rauda, et rase naine on samasugune nagu iga teine elujõuline naisterahvas ja igasugune “eeliste nõudmine” on üks suur tähelepanuvajadus ja õpitud abitus. Samas teine pool rahvast soovitab enne rasedaks jääda ja siis arvamus kujundada. Selle peale läksid esimesed muidugi närvi ja kinnitasid, et on ka rasedana täpselt samasugused nagu praegu ja siis teised naersid esimeste üle ja siis kolmandad palusid maha rahuneda ja…

Lõpuks oli see arutelu kestnud kaua ja viinud…mitte kuskile, sest kuskilt koorus välja naine, kes hakkas sellega otsast peale: “Rasedus ei ole haigus kallid naised!”

when_is_it_okay_to_ask_a_woman_if_shes_pregnant-113926-1649190

Mis teie arvate, kas rasedana on sul õigus mõnele eelisele siin ilmas?

Loe ka neid postitusi!

69 kommentaari

Jäta kommentaar

  • Avatar
    Vasta Geisha 18. november 2015 at 17:59

    Mina olen praegu kaheksas kuu rase ja
    trammis ning bussis keeratakse tōesti pea
    kõrvale, peaasi, et ei peaks ometi istuma
    laskma. Aegajalt seisan hea meelega aga on
    hetki kus ma olen nii läbi, et nutt kurgus ja
    tõesti ei jõua seista. Ükskord Baltas trammi
    minnes tormasin kohe istuma sest palju
    rahvast oli tulemas ja mul väga iiveldas.
    Rohelist kaarti läbi ei tõmmanud ja tulid
    kontrollid peale ning viisid mind oma bussi ja
    tahtsid 12 eurot trahvi teha. Rääkisin täpselt
    nagu oli, et olen rase ja trammis keegi istet ei
    paku ja mul oli nii paha olla, tormasin kohe
    istuma, muidu enam ei lasta. Tore kontrolör
    siis selle peale ütles, et ta ise ka alati imestab
    miks noored nolgid istuvad ja rasedad
    seisavad ja ei teinudki trahvi 🙂
    Laupäeval oli teistmoodi juhtum Baltas… tulin
    just rongilt ja mul oli niiiiiiiiiii jube pissihäda, ei
    saanud kõndidagi enam ja kohe tahtis püksi
    tulla…teate küll see raseda pissihäda on
    teistsugune kui muidu. Lähen siis sinna vetsu
    kus mingi tädi istub nö vetsukassas ja valvab
    ja 40 senti küsib. Ühtegi inimest peale minu
    polnud…
    Korjan siis igaltpoolt sendid kokku ja taskus
    on mul 35 senti, ma pm ei saa enam kõndida
    sest nii suur häda ja ei saa automaadini minna.
    Küsin et kas võin minna 35 sendi eest.
    Käratab, et kas ma ei oska lugeda, et 40 senti
    maksab käik ja kukub vene keeles omaette
    soiguma ja vanduma. Ma siis selle peale ütlen,
    et te olete väga halb inimene, siin ei ole
    rohkem vetsu kuskil ja ühtegi inimest pole
    jnejne
    Selle peale siis lubab minna 35 sendi eest ja
    terve see aeg kui ma vetsus olen ta röögib ja
    vannub vene keeles, no ikka ülivihaselt ja
    loobib samal ajal mingeid asju. Lõpuks ma nii
    ehmatasin ja hakkasin seal vetsus nutma ja no
    ei saanud nuttu pidama….tundus lihtsalt ulme
    mis inimesi leidub.

  • Avatar
    Vasta Kaili 18. november 2015 at 12:43

    Kusjuures ei osanud rasedana midagi nõuda ega tahta,
    käisin veel vähem kui kuu aega enne sünnitust tööl ja
    püsti pidasin hästi vastu. Vb kui mu enda rasedus oleks
    valulisemalt möödunud, oskaks teiste piinu rohkem ette
    kujutada 😀

  • Avatar
    Vasta Mar 18. november 2015 at 09:41

    Elementaarne viisakus ja lugupidav käitumine vöiks
    jah inimestel rohkem olla, olgu siis rase vöi kes tahes,
    ei peaks nagu ennast ülevaks pidama.
    Olen praegu rase ja ei eelda et keegi mind ette peaks
    laskma, aga närvi ajab siis kui üle trambitakse, näiteks
    wc järjekorras mühaklikult ette joostakse ilma
    küsimata. Samuti häiris kui Narvas riide poes käisin,
    siis oli tunne et sealsetel inimestel pole üldse suud
    peas et küsida, “palun kas saaks mööda, vöi vabandage
    ma soovin mööda minna” ja samas saab alati ka ju
    kerge ringiga minna riide vitriinide vahelt, aga ei !! on
    vaja rasedale käed külge panna ja sõnagi lausumata
    eest lükata. Samuti ajab närvi kui ei vaadata
    absoluutselt toidupoes kuhu korvidega sõidetakse,
    vahel on tunne et peab mingi kummirõngaga poodi
    minema, et sealt ohutult tagasi jöuda. Ja isegi kui
    töesti juhtub et ei pannud tähele, siis viisakas on
    vabandada. Kõige hämmastavam aga oli ülekäigurada
    ükspäev ületada. Rasedana on liikumine mingi hetk
    vaevalisem ja läheb ikka aega enne kui sebrast üle
    veered ja kujutage ette kui taamalt keerab teele rekka
    mis muudkui lisab kiirust ja ei kavatsegi pidurit
    vajutada ja olles keset sebra lidud nii kiiresti kui jaksad
    ja jöuad täpselt nii et selja tagant tuhiseb see
    monstrum mööda ja… Mötled siis elule järele ning ei
    tahaksi nagu enam kodust välja minna veel enam
    rasedana.
    Rohkem tundub olevat enesekesksust, viisakusest
    väga ei teata midagi, mõeldakse pigem kuidas endal
    parem on, unustatakse ümbritsevad ära

    • Avatar
      Vasta Mairi 18. november 2015 at 22:46

      jah juhid arvavad tõesti, et rasedad suudavad suure kõhuga joosta. Alles paar aastat tagasi jäid mul õde pärnus bussi alla
      8-kuuga rasedust. Ma arvan, et ma võin vabalt terve oma suguvõsa, tema mehe ja sõprade nimel öelda, et me tahtsime
      selle bussijuhi ära tappa. Õnneks õelaps terve ja tubli ja õde jäi ka terveks. Bussijuht veel ütles, et ise astus nii hilja
      ülekäigu raja peale, kuigi õde oli juba poolel teel.

  • Avatar
    Vasta k 18. november 2015 at 00:30

    Pole päris teemas, aga mille pagana päralt
    Hiiu peatuses kurjad vanurid tihtilugu mu
    lapsevankrist läbi üritavad trügida, kui ma
    maha lähen ja nemad peale?! Vanker on
    ometigi nagu auto – suur ABC design maastur
    😛 Ükskord ütlesin kõva häälega (igaks
    juhuks..): “Vabandage, võiks enne inimesed
    välja lasta!” Ilmselt polnud ma piisavalt
    inimene, sest eidekene pidi ikka enne läbi
    vankri trügima. Sest buss ju ei oota..
    Rasedana olid mul pigem positiivsed
    kogemused, aga vot vankriga liiklemisel on
    küll palju negatiivseid kogemusi võõraste
    suhtumises.

  • Avatar
    Vasta Heleri 18. november 2015 at 00:15

    Kui mul oli laps alles paarikuune beebi ja mees oli
    parasjagu Eestist ära, siis oli vaja toidupoes käia
    beebiga… Kõik asjad korvi laotud, seisan järjekorras kui
    järsku hakkab titt lihtsalt röökima, vait ei jää… Inimesed
    minust eespool järjekorras vahivad mind ja minu titte
    vihaste pilkudega aga ükski türnüffel enda kohta ära ka
    ei anna. Sellest ajast ma alati jälgin ka väikeste
    beebidega emmesid ja vajadusel kindlasti annan enda
    koha järjekorras beebile ja tema emmele.

    Teine juhtum seoses väikeste lastega. Käisime
    sõbrannaga Hispaanias ja mõlemal kaheksakuused tited
    kaasas. Mehi meil kaasas polnud ja seega pidime ise
    hakkama saama, arvestasime sellega ka kohe reisi
    planeerides. Aga… Lennujaamas, suured mehed, Eesti
    mehed, nendest peab titt kaenlas läbi trügima, et oma
    kohvri kätte saaks sealt lindi pealt. Vot see oli tõesti
    uskumatu, mul muidu tõesti ei ole Eesti meeste vastu
    midagi ja ma ei arva, et nad on sead aga vot see pani
    imestama. Täpselt samamoodi oli ka tagasi tulles. Kuna
    Hispaanias olid nii mehed kui naised alati väga
    abivalmid ja aitasid sind enne kui sa jõudsid abi paluda,
    siis ilmselt sellepärast see hästi silma jäigi, muidu
    võibolla poleks tähelegi pannud.

    Noooo läks rasedusest vähe mööda aga mina ka
    rasedana tundsin, et mingi eelis võiks ikka olla, kuna
    tõesti võib vahepeal vâga kehva hakata, mul näiteks
    jalalabad olid koguaeg nii paistes, et kallerdasid pealt.

    Mõistke rasedaid, toredaid vanureid ja väikelastega
    emasid!

  • Avatar
    Vasta Mäletan veel selgelt 17. november 2015 at 23:28

    Minu raseda kogemus eelmisest suvest,
    tantsupeo ajal. Liikusime staadionile ja olin
    sellel ajal 6kuud rase(?), polegi raseduse
    pikkus nii oluline aga liikusime bussijaamast
    mööda ja mul oli hullumeelne pissihäda.
    Sisenedes nägin, et järts on ilmatuma pikk ja
    mingi myndisysteem, lippasin välja, korjasin
    kamba peae myndid kokku, tagasi järjekorra
    lôppu. Kui lôpuks minu kord oli sineneda, jäin
    sinna kuidagi aparaadi juurde jändama ja üks
    neiu hüppas minu raha eest sisse, väravad
    sulgusid. Mis ma tegin? Hakkasin nutma ja
    kôndisin minema ?. Õnneks abikaasa tuli
    mind turvama ja saatis mu järjekorrast ette,
    muidu vist oleksingi suurest kurbusest püksi
    teinud.

  • Avatar
    Vasta Ann 17. november 2015 at 23:25

    Lihtsalt, et hingepealt ära saada-
    rasedale pakun alati kohta aga
    pensionärid…tihti ühistransporti
    kasutades ütleks, et enam ei koti
    eriti. Vanas eas inimene sellist kust
    ja äädikat täis- kombetud, tõuklevad
    ja sõimlevad. Korduvalt olen seetõttu
    peast haige pensionäriga sõnelenud,
    kes pressib peale ennem kui teised
    inimesed näiteks trollis maha tulnud
    on. Vigastuse tõttu jalale toetada
    valus- 15 minutiline sõit seistes
    ühistranspordis on piin. Eriti söövad
    närve need kelle käekotil eraldi
    istet vaja, noormehed, kes istuvad
    kahel istmel korraga kuna jalad vaja
    nii harki ajada. (Kuigi pole seal
    midagi erilist
    demonstreerida)….ühistranspordis
    mind häirivate asjade asjade nimekiri
    on pikk.

    • Avatar
      Vasta heeli 19. november 2015 at 17:03

      kust ja äädikat täis :D:D:D:D:D:D:D apppiiii ma ei saaa naeru pidama enam

  • Avatar
    Vasta G. 17. november 2015 at 23:17

    Rasedatele pakun alati eesõigust ja samuti ka
    vanadele-ausalt öeldes viimaseid ma valin. Valiku teen
    näo järgi suhteliselt, ilmselt kui kuulen tänamist tegin
    õigesti, aga kui kobisetakse muud siis no paneb
    mõtlema kas vanadele ikka peaks eesõigust jagama.
    Näo järgi hakkasin valima alates sellest, kui olin rase ja
    pidin bussiga sõitma, kõht oli ilmselgelt rasedusest
    suur. Ning siis üks vanamoor (vabandan väljenduse
    pärast) käratas mulle, “Kui sa nii paks oled, käi jala!”
    Rasedus pole tõesti haigus ja rasedad ei peaks ka seda
    enesele süvendama, nad on nagu iga teinegi. Lihtsalt
    nähtavalt suure kõhuga naistele (rasedatele st) võiks
    olla väikegi eelis.

  • Avatar
    Vasta Kats 17. november 2015 at 20:45

    Pole ise küll rase olnud, kuid rasedaid ja vanainimesi
    aitan alati! Endal on puus haige ning tean kui piinav
    valu on seista kuskil ühistranspordis või pikas
    järjekorras, piineldes ise valudes 🙂
    Tihti öeldakse, et rasedus ei ole haigus ja ma saan
    sellest aru, kuid viltu vaatan neid rasedaid, kes
    panevad kuskile pilte erinevatest alkohoolsetest
    jookidest ja demonstreerivad “pidusi”. Kui nende
    piltide alla keegi midagi kirjutab, ala jube vaadata
    kuidas rasedad naised selliseid asju teevad. Siis
    öeldakse vastu, et rasedus pole haigus! Ja sellist asja
    ma ei pea õigeks.

    • Avatar
      Vasta Mairi 18. november 2015 at 22:39

      Sellised inimesed ei peaks isegi rasedaks jääma, ma saan veel sellest aru et kui sa ei tea et sa rase oled ja siis jood, aga kui
      sa tead ja teadlikult teed siis see on ebanormaalne. Muidugi on ka see aspekt, et kui sa klaasi veini nädalas või kord kuus
      jood ei tee midagi, kuigi mida vähem tarbid seda parem on.

  • Avatar
    Vasta Kaisa 17. november 2015 at 20:14

    vanad, rasedad ja haiged on need keda ma igakell
    eelisjärjekordaläheks/annaks istet vms.

    No pole see rasedus haigus( muloli kyllmega yyber suur
    kõht ja kõik nö tundsid kaasa a ma ei saand midagi aru
    ?) aga lihtsalt… see on viisakas. Ja äkki mõnel rasedal
    ongi raske?

    • Avatar
      Vasta Kaisa 17. november 2015 at 20:14

      laseks*

  • Avatar
    Vasta E 17. november 2015 at 19:29

    Kui ma sünnitama läksin, siis kõht oli suht väike ja paks talvejope varjas ka seda. Kiirabi ma ei kutsunud, sest asi ei tundunud üldse
    hull. Läksin siis bussiga hommikul. Mingid penskarid istusid esiistmetel. Terve buss oli täis. Palusin siis, et kas nad laseksid mind
    istuma, et ma lähen sünnitama ja mul üsna ebameeldiv seista. Lihtsalt naerdi mulle näkku, et endal pole kõhtugi ja nõuab vanadelt
    inimestelt istumiskohta.. See oli tõesti solvav. Ei öelnud neile enam sönagi ja kannatasin selle 15 min bussisõitu ära koos üsna
    jubedate valudega.. 🙁

    • Avatar
      Vasta kt 18. november 2015 at 01:32

      oleks pidanud sellistest pildi tegema

    • Avatar
      Vasta Kaili 18. november 2015 at 12:48

      See on küll ebanormaalsuse tipp, ise ka enam igale
      penskarile istet ei paku, sest nende ülbus on piiritu

      • Avatar
        Vasta E 18. november 2015 at 20:51

        Peale seda pole ka enam penskaritele istet pakkunud

  • Avatar
    Vasta Terje 17. november 2015 at 19:29

    Kirjutasid sellise lause oma raseduse kohta, et sul oli nii: Palav, jalad valutavad, puusad valutavad, jalgevahe valutab.
    Ma saan aru, et jalad valutavad rasedal, aga jalgevahe??? (puusavalust ka aru ei saa) Miks sul ometi jalgevahe valutas? 😀 Minul oli
    üleüldiselt raske olla, kuna kõht oli väga suur ja kuskil seista ka ei suutnud, hakkas halb.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 17. november 2015 at 19:41

      jalgevahevalu kutsutakse sümfüüsivaluks, mida tunnevad 70% rasedatest. Puusaga on mul endal jamad ammustest aegadest, mis raseduse ajal võimendusid lihtsalt.

    • Avatar
      Vasta G2tlin 17. november 2015 at 20:17

      Minul lõi esimese rasedusega puusavalu välja ja siiani on see probleemiks….

    • Avatar
      Vasta kt 18. november 2015 at 01:31

      mul esimese rasedusega oli ka just jalgevahe valus

  • Avatar
    Vasta kk 17. november 2015 at 19:22

    Olen kahe lapse ema. Mul tõesti jalad
    valutasid alates 14.nädalast ja põis vajas
    tühjendamist iga poole tunni tagant mõlema
    rasedusega. Rääkimata veel väsimusest,
    kõrvetistest, jõuetusest, iiveldusest.

    Nii et igati jagan Malluka arvamust.

  • Avatar
    Vasta Mairi 17. november 2015 at 17:49

    Minu arust võiks olla lihtsalt igal inimesel natukene viisakuse tunnet ja anda rasedale või vanainimesele eelisõigus.
    Pole ise rase olnud ei ole ka vanainimene, aga kodus on kasvatus antud, et endast vääti inimesele tuleb eesõigus anda ja
    ma nüüd ei väida et rasedad oleks tõesti nüüd surmavas haiguses või oleks kehvemad. Vaid lihtsalt mul on 15 õelast ja
    tean, mida on nende emad raseduseajal tundnud.
    Soovitus: Sul pole nii kiire poes toidumoonaga, et sa ei võiks rasedatnaist või vanainimest endast ette lasta.
    Tänapäeval on vist kõigil millegi kohta irised ja pealekauba nii tühistes asjades. Kuid nii vähesed on nõus üksteist
    aitama.

    • Avatar
      Vasta njah 17. november 2015 at 18:09

      Ma tahaks sellele “sul pole nii
      kiire” asjale veidi vastu vaielda.
      Kust sa tead, mis asjaolud sellel
      inimesel endal on ja kui kiire tal
      tegelikult on?
      Ma näiteks käin vanaisaga linnas
      arsti juures ja siis peab alati talle
      toidu ka ära varuma. Poodi kaasa pole
      ta nõus tulema, kuid pikalt autosse
      jätta ka ei julge. Ma ei saa teda
      sinna lukutaha panna, see oleks
      ebanormaalne aga alati on hirm, et
      äkki läheb uitama ja linnas (tema
      jaoks veel pealegi täiesti muutunud
      ja võõras kohas) võib tal väga
      kiiresti paanika tekkida ja jumal
      teab kuhu sattuda. Seetõttu käingi
      poes pooljooksuga, et ta võimalikult
      vähe aega üksi oleks. Ma ei läheks
      iial sellise vabandusega järjekorrast
      ette trügima aga niisama lihtsalt
      kedagi teist vahele ka ei lase, kui
      mul endal on kiire. Ehk kõik mured ja
      raskused ei paista alati välja nagu
      rasedus paistab.

      • Avatar
        Vasta Mairi 18. november 2015 at 22:23

        Ma mõtlesin sellega neid inimesi, kes tavaliselt kassajärjes ka lampi kassapidajale tusatsevad, et kas sa kiiremini
        ei saaks ja miks järjekord pikk on. Endise kassapidajana tean, et kui sul on miljon asja leti peale, siis ei ole robot ei
        jõuad neid 1 sekundiga läbi lasta.
        Ega ma ei mõelnudki neid inimesi, kellel on tõesti kiire ja hädasti vaja ruttu koju/autosse naasta.
        Kuna ma käin igapäev praktiliselt poes, siis alati huviga jälgin teisi inimesi ning alati on näha et peaaegu pooled
        jalutavad poes katsuvad korda mööda üht ja teist, vaatavad millest süüa teha(mina olen see inimene, kes läheb
        poodi vaatab ja uimerdab pool tundi vahepeal isegi tund seal) ja enamus inimesi kellel silm peale on jäänud on ka
        samal ajal minuga kassase sattunud ja sellepärast kirjutangi, et sul ei ole nii kiire. Kahjuks ja oleks võinud välja
        tuua ka määraja, aga ma ei uskunud et tähte närima hakkatakse.

  • Avatar
    Vasta njah 17. november 2015 at 17:48

    Ma olen üks neist, kes on arvamusel,
    et rasedus pole haigus ja krt te
    vingute kogu aeg, keegi käskis
    kondoomi mitte kasutada või? See oli
    nüüd poolnaljaga öeldud, ärge kõri
    päris läbi närige.

    Aga sinu postitus on küll hea ja
    tasakaalukas. Ma ei poolda suhtumist,
    et endast lapse välja punnitanud
    naisisik on püha lehm, kelle ees
    edaspidi kõik kummardama peavad, sest
    ta on ju ometi EMA, kuid tõsi ta on,
    et enda kõhus kedagi kanda on
    arvatavasti äärmiselt ebamugav ja
    seetõttu katsun ka ise rasedate
    suhtes võimalikult viisakas ja
    abivalmis olla. Mõni aga on nii
    demonstratiivselt hädine, et selliste
    pärast küll ise nahast välja pugema
    ei hakka.

    • Avatar
      Vasta Aili 17. november 2015 at 19:30

      Ma mõtlesin ka ennem nii, kui polnud rase olnud..

      Kui ära sünnitasin, siis hakkasin 10 korda rohkem oma ema hindama, sest ema olla on tõesti midagi erakordset. Sa annad endast
      kõik, et nii enda eest hoolitseda kui ka beebit kasvatada.

      Sa ennem ei mõista, kui ise emaks saad 🙂

  • Avatar
    Vasta Kadi 17. november 2015 at 17:37

    Kui ma 3 aastat tagasi suvel viimaseid
    nädalaid rase olin ja haiglas arsti ukse taga
    oma järjekorda ootasin,pidin küll napilt pildi
    tasku panema. Ootajaid oli palju,pingid kõik
    kinni. Palav,oi kui palav oli see juulikuu!
    Toetasin selja vastu jahedat seina ja lootsin,et
    püsti jään. Istujaid oli nii noori,kui
    vanu,huvitaval kombel mäletan,et sellel hetkel
    polnud seal mitte ühtegi rasedat. Kahe sammu
    kaugusel oli tualett ja nii ma siis käisin kordi ja
    kordi endale külma vett peale panemas.
    Mingil põhjusel aga suu ei avanenud,et
    palun,kas keegi laseks istuma. Arst märkas
    kohe,et tunnen end halvasti ja vererõhk oli
    laes. Maarjamõisast Veeriku poe poole
    keerates (olin üksi autoga)ei märganud 30 ala
    ja muidugi politsei pidas mind kinni. Kerin
    akna alla ja politsei küsib,et kuhu kiirustan.
    Ma,et no ei kiirusta,kui oligi ehk spidomeetril
    51/52 ees,siis see pole ju vast trahvi väärt.
    See,et 20 km/h kiirust ületasin tuli ikka
    absoluutse üllatusena. Politseinik oli
    mõistev,manitses vaid,et ma ei vastuta vaid
    enda eest ja kuna nägi,et tunnen end
    nirult,palus kusagil end koguda.Nii ma tegin
    ka,sest plaan oli lähedal elava täditütre juures
    enne pikka sõitu koju veidi puhata. Mis
    puudutabki rasedaid,vanureid,väikelastega
    peresid – ikka märkad ja vastavalt siis kas
    lased järjekorras ette või vajadusel istuma jne.
    Elementaarne.

  • Avatar
    Vasta Kerlin 17. november 2015 at 17:24

    Minul on küll rasedana ainult head kogemused –
    pakutakse istet, keegi ei trügi ette.

    Samuti kui bussis oma kahe aastasega sõitsin pakuti
    alati istet – isegi vanemad inimesed.

    Suur osa oleneb minumeelest kuidas sa ikkagi ise
    inimestesse suhtud – kas põrnitsed altkulmu v
    naeratad. Kui vaga tigeda naoga oled siis vb ei
    julgetagi abi pakkuda :).

    Rasedus pole kül haigus aga tahaks ühele eel
    kõnelejale vastuvaielda – et muud erinevust pole kui et
    1 asemel on kaks. Raseduse ajal võib vererõhk väga
    kõrgeks minna, lisaks jalakrambid, peavalud, suur
    koormus liigestele ning vahel võib laps niivõrd
    ebamugavalt olla, et surub hingamise kinni lisaks
    rasedus diabeet jne…. ehk siis rasedus ise pole haigus
    aga põhjustab palju n.ö haiguslikke seisundeid.

  • Avatar
    Vasta K. 17. november 2015 at 17:03

    Rasedad, vanurid ja ka väikeste imikute emad võiks ette lasta või viisakalt küsida, kas nad soovivad ette. Istekoha pakkumine
    bussis on ju elemntaarne 🙂 Ei ole ju raske tegelikult ja maailm ongi kohe meeldivam paik.

  • Avatar
    Vasta kk 17. november 2015 at 16:59

    Kui ma esimest last ootasin, siis oli jube külm talv ja tänu sellele oli ka seljas paksult riideid ja kui ma pidin siis selle
    riidehunnikuga veel poodi minema, oli suht kindel laks, et järjekorras ära minestan. Ja nii oligi alati. Vahel kükitasin
    järjekorras, vahel jätsin korvi maha ja tormasin õue ära. See oli tohutu piin! Õnneks oli vahel ka abistavaid müüjaid- tõid vett
    ja aitasid istuma. Seega leian, et tõesti on armas vahel rasedatele tähelepanu pöörata.

    Ise nüüd emana lasen vahel poes enda ette maksma mõne titaga emme, kellel võib olla sama hull pikas järjekorras seista.
    SMALL THINGS MATTER
    🙂

  • Avatar
    Vasta Marley 17. november 2015 at 16:46

    Suur aitäh selle postituse eest. Mina ei ole rase olnud ning ma ei tea, kuidas minust see teema nii mööda läinud on. Ilmselt kuna
    ma väga bussiga ei sõida ja ühiskasutatavaid wc’sid jms eriti ei kasuta. Aga ütlen ausalt, piinlik on lausa, ma poleks tulnudki selle
    peale, kui ebameeldiv sellel rasedal olla võib. Kui kogemus puudub, siis ei kujuta ettegi. Edaspidi kavatsen kindlasti jälgida, kui
    mõni lapseootel naine järjekorras või hädas on, ning pakun abi.

  • Avatar
    Vasta Jane 17. november 2015 at 16:24

    Aa sellega seoses tuli üks lugu meelde, mis mu kasuisa just hiljuti rääkis. Oli ühes Maximas ja rase naine kukkus kassas kokku, siis
    mees hakkas loomulikult teda abistama ja müüja käratas, et makske oma arve ära, mees viskas raha kassa peale, müüja andis raha
    tagasi ja ütles korjake oma naine siit nüüd kokku, et teised kliendid tahavad maksta. NAGU MIDA VITTU PÄRISELT ON
    SELLISEID INIMESI V 😀

    • Avatar
      Vasta jana 21. november 2015 at 20:54

      ma ütleks selle peale lusikaga antud, kulbiga võetud 😀

  • Avatar
    Vasta Tuuli 17. november 2015 at 16:08

    Saku Suurhallis oli Cirque de Soili etendus ja seal
    vaheajal enamus tormasid sealolevasse hesburgeri
    järjekorda, samuti mina ja mu kaaslane. Olime seal
    tykk aega juba ootanud ja peaaegu kassas kui aga
    tormas meie ette järsku üks naine koos umbes kuue
    aastase lapsega. Tõi meile põhjenduseks, et “Olen
    lapsega, laske nüüd ette”. Minu meelest see oli täiesti
    vale ja ennasttäis tegu. Meie taga oli ka vanemaid koos
    lastega ja tema arvas, et tal on eelisõigus järjekorda
    trügimiseks?! Ja muidugi me ei lasknud teda ette, aga
    ta sai teise kassasse ikka oma ahnusega. Masendav
    vaatepilt oli. Oleks siis viisakalt küsinud aga ei, tuli
    peale oma nõmeda suhtumisega ja üritas kohe suruda
    end vahele.

  • Avatar
    Vasta Pauliine 17. november 2015 at 16:02

    Lõputu teema ? Mina just 2 ja pool kuud
    tagasi sünnitasin ja ka viimast kuud rase olles
    pani paar trolli/bussi trügivat mutikest mulle
    küünarnukiga kõhtu ja kordagi ka istet ei
    pakutud raseduse ajal, kõik vahtisid lolli näoga
    aga istet ka ei pakkunud. Nüüd ka vanemad
    inimesed vajuvad kogu keharaskusega
    vankrile, kuigi siis ikka käratan, et mul beebi
    vankris ja sa tahad peal lösutada.

    • Avatar
      Vasta Lugu 17. november 2015 at 23:34

      Mulle meeldib lugu, trügivast memmest
      bussis, kes virutas lôpurasedale käekotiga
      kôhtu. Mille peale rase virutas kotiga vastu.
      Selle peale oli memm pilgu tõstnud, et
      pragama hakkata aga alles siis märkas, et
      tegemist raseda naiseganing vabandas.

  • Avatar
    Vasta Berit 17. november 2015 at 16:00

    Mulle meeldis Portugalis, seal oli toidupoodides lausa eraldi kassa, kus oli silt, et rasedad ja lastega vanemad saavad järjekorrast
    ette, tõesti oli mugav ja tore 🙂

    • Avatar
      Vasta Jane 17. november 2015 at 16:16

      Jaa, haige on see, et maximas ka selline kassa, aga keda sa seal näed? ikka mingid suvalised inimesed ja lastega pered ootavad
      viiemiilistes järjekordades.:D

      • Avatar
        Vasta Mairi 17. november 2015 at 18:00

        Minu meelest on see päris ajuvaba, milleks seda kassat siis üldse vaja, kui nagunii sinna pääseb igaüks. Üks päev
        kõndisin seal kassast mööda ja nägin et seal sabas seisis üks rase naine koos oma u 3 aastase lapsega ja tema
        selja taga oli üks härra, kaks noorikut ning kutt kes üritas ennem 10 oma alksi kätte saada. Sain nii vihaseks ja
        käratasin neile, et te tõesti näete väga rasedad ja lastega inimesed välja. Härral hakkas häbi ja läks teisse
        kassasse, aga ülejäänud jäid ikka kindlalt seisma ja kutt vastas, et mis see sinu asi on seisan kus tahes. Sain veel
        kurjemaks ja ütlesin et kuradi ennast täis siga, loodan et sa oma viina kätte ära sured koos oma ülbusega.
        Poemüüjad võiks mitte neid teenindada, sest minul on kahju vaadata kui väiksed imikud nuttavad ja emad
        peavad pikades järjekordades passima ja ootama, Kahju, et me üksteisega nii ükskõiksed oleme.
        Rohkem hoolivust eestlased, uskuge see ei maksa midagi!

        • Avatar
          Vasta Berit 17. november 2015 at 18:23

          No see kassa võibki ju kõiki teenindada, aga idee (vähemalt Portugalis) oli selles, et kui rase/lastega vanem peaks ka
          sinna kassa järjekorda tulema, siis tema lastakse ette. Muidu oleks ka tobe, kui üks kassapidaja ootab terve päeva paari
          rasedat ja lastega peret.

        • Avatar
          Vasta Lily 17. november 2015 at 20:38

          vau, ei saaks öelda, et sa nüüd ise
          üle ei reageerinud teisele surma
          soovimisega

          • Avatar
            Mairi 18. november 2015 at 22:33

            minu arust see kassas võiks, siis teenindada ainult vanainimesi ning rasedaid ja lastega peresi. Oleks
            rohkem siis seal klientuuri, et kassat lahti hoida ja saaksid neid kiiremini teenindada.

            Olen halb inimene jah, soovisin teisele halba aga selliseid ennast täis troppid on selle välja teeninud.
            Kuna nad ei austa teisi inimesi absoluutsel ja mitte kunagi. Klienditeenindajatega ülbitsevad, kui sina
            nendega kohta ei vaheta ja nüüd tema oma alksi kätte ei saa siis nukataga tuleb ja tappab sind ära, sest
            tema on kiire ja ainult üks asi aga sul on poole talve varud. Krt, miks mind huvitab kas saad oma pudeli
            kätte või mitte. ning ma ei räägi parmudest või kodutudest , need on tavalised eesti nolgid kellel on
            suvalisel päeval nosu täis tõmmata ja viimasel minutil on pood avastatud, Kahjuks isegi ei tunne süüd
            selle lause üle, andke andeks kui ei tundu inimlik but i dont care.
            Karma is a biaatch and me too.

  • Avatar
    Vasta Pirks 17. november 2015 at 15:50

    Minu meelest on ühistranspordist eluohtlik püsti seista 😀 ole siis rase või mitte 😀 bussijuhtide jaoks on ju ainult kaks pedaali ja
    need tuleb ikka ja alati põhja vajutada 😀

  • Avatar
    Vasta Hanna 17. november 2015 at 15:32

    Kes mind järjekorras ette laseb ja bussis istuma? Ma ei ole eakas inimene, ma ei ole rase, mul ei ole nähtavat puuet, aga ometigi
    mu väljakannatamatud seljavalud ei lase mul tihtipeale normaalselt elada, istuda, seista, kõndida, raskeid asju kanda,
    kummardada, selga sirgelt hoida ilma, et pisarad silmis oleks. Mul ei ole mingit vabandust varnast võtta, et endale bussis istekohta
    paluda, aga kui ma lähen esimesena bussi ja istun maha, siis mõtlen endast kui inimesest, kes on samamoodi pileti ostnud kui kõik
    teised, ning seega on mul õigus ja vajadus toolil istuda. Mis ei tähenda muidugi seda, et ma oma kergemal päeval vanainimest või
    rasedat istuma ei lase. Aga seda ainult siis , kui pikka aega tõesti keegi teine ei ole seda teinud. See bussis istuma laskmise küsimus
    viib üldse selleni, et Tallinnas on bussid liialt täis tuubitud, kuna bussid käivad liiga harva. Olen tähele pannud, et teistes Euroopa
    riikides ja linnades ei ole kunagi sellist probleemi. Enamasti saavad kõik soovijad istuma. Mitte nagu Tallinnas tööpäeva õhtutel,
    kus näiteks 16 ja 23 bussipeale ei ole üldse mõtet üritada saada. Kui bussid on nii täis, siis peaks neid ju rohkem käima panema,
    sõitjaid ju on.
    Nii et jah, rasedus ei ole haigus. Üldse ei saa ma aru, kuidas minu tuttavad rasedad naised ei ole kunagi kurtnud oma raske
    füüsilise olukorra üle, kõik on vähemalt 6nda kuuni tööl käinud, mõõdukalt treeninud, aktiivset sotsiaalset elu elanud.

    • Avatar
      Vasta T 17. november 2015 at 22:42

      Mina ka ei kurda rasedana, mis mõtet sellel on, räägid kõigile kui raske ja vastik on olla? Ega keegi sind niikuinii aidata ei saa. Kui
      keegi küsib kuidas läheb vms. siis ütlen et hästi kuna maailmas on palju halvemaid asju kui minu kõik valutavad kohad ja
      kõrvetised, näiteks halvasti oleks siis kui lapsega poleks kõik hästi või ta sünniks enneaegselt. Ja üleüldse nägin paljusi
      kommentaare et jah mis sa vingud kondoomi ei oska kasutada jne. kommentaare, mina lugesin loost välja pigem selle et Nii inetu
      on trügida järjekorras ette kui oled kuulsus, eriti veel rasedast. See rase ju ootas seal järjekorras täpselt nagu kõik teisedgi ja siis
      see Tanja lihtsalt trügis ette talle kui ta lõpuks selle kassani jõudis.

    • Avatar
      Vasta Birx 18. november 2015 at 22:06

      Millistest teistes Euroopa riikides ei ole seda probleemi? 😀 Ma olen sõitnud Helsingis ikka väga palju trammiga ja mitu korda olen
      olnud trammis mis on räigemal viisil ülerahvastatud, nii et lihtsalt ei saagi liigutada, hea et üldse välja saab trammist. Samamoodi
      Hispaanias metroos oli jumala mitu korda räme ülerahvastatud nagu kilud karbis. No ei ole kõik päris nii, et Eestis on paha ja
      kusagil mujal ei ole. Mulle vahest tundub, et inimesed kujutavad endale ette või ma ei tea kust võetakseid taolisi asju.

    • Avatar
      Vasta Sirley 19. november 2015 at 23:42

      See meenutab mulle lugu,kus ühele naisele,kellel oli
      õigus inva kohale parkida ,oli pandud kojamehe vahele
      kiri “kas unustasid ratastooli koju?”. Alati pole
      arubsaada,kui inimesed on midagi viga. Sa ei peaks
      ennast istumise pärast kunagi halvasti tundma,kui
      seljavalud vaevavad. Olen ise Hetkel 40 nädalat rase
      ja on päevi,kus ma liikuda ei saa ning on päevi,kus
      võiksin lausa joosta. Õnneks siin Inglismaal,kus ma
      Hetkel élan,on inimesed suht toredad ja pole pidanud
      kellegagi võitlema 🙂

      Rasedus ei ole haigus aga nagu siin varem mainiti võib
      rasedusega kaasneda igasugu jamasid. Endal hakkas
      neljandast kuust meeletu valu just jalgevahel. Sellega
      midagi teha ei Anna. Aitab sünnitamine 🙂 Aga võin
      julgelt väita,et ega see meeldib ei ole. Raske on isfuda
      ja astuda. Ise Olen valuga harjunud,mees aeg ajalt
      unustab,et mul miskit häda on ja jälle pärib,Mis viga
      kui ma oiates ennast püsti ajan.

  • Avatar
    Vasta Andra 17. november 2015 at 15:17

    See pole haigus aga elemenaarne viisakus võiks olla, saan aru kui bussis nt ei paku istet see , kellel on mingi haigus,ega ma ju
    inimese sisse ei näe , aga terve inimene , kellel on mõistust võiks küll pakkuda rasedale istet .

  • Avatar
    Vasta Kaie 17. november 2015 at 15:17

    Minul isiklikult oli rasedusajal selline juhtum,et tüse
    taksojuht istus autos. Vajutas nuppu ja avas pagasiukse.
    Noh mina siis seal 7.kuud rase mõtlen,et ehk ta ikka
    tuleb. Noh ootan ja siis äkki kisab:,,Saad oma kotid
    pandud ka?! Peaks minekut tegema!” Võtsin kotid ja
    läksin edasi kuna ei soovinud seal enam viibida(See oli
    ratastega kohver!)

  • Avatar
    Vasta triinu 17. november 2015 at 15:14

    Mina arvan küll, et rasedatel on eesõigus, kuigi mul
    endal lapsi pole. Isegi ju annan oma järjekorra koha
    neile või abistan. Rasedus pole haigus aga teised
    võiksid ju sellest hoolimata kaasa aidata, et see aeg
    kergem ja ilusam oleks ?

    • Avatar
      Vasta G 17. november 2015 at 15:44

      See on kõige ilusam kommentaar siin
      üldse!

  • Avatar
    Vasta Andrea 17. november 2015 at 15:01

    Tuli meelde hetk, kui olin 8ndat v 9ndat kuud rase, ei mäleta
    täpselt, aga see juhtus lõpupoole. Elan Rakverest 40km eemal,
    aga vanemad ja sõbrad elavad Rakveres kõik, seega sõidan päris
    tihti bussiga edasi-tagasi. Maakonna bussid sõidavad minuarust
    veel aeglasemalt, kui pikamaa vms omad. No ja kujutage nüüd
    ette olukorda, buss sõidab, loksub, sul jalad paistes/valutavad,
    suuuuuur kõht ees ja laps ka keerutab kõhus… 😀 ja sa pead
    püsti seisma terve selle 40km-se tee. Kõik jõllitavad sind, et
    issand rase seisab, aga istet ei paku keegi… Lõpuks istusin
    bussipõrandale, sest ei jaksanud enam seista. 😀 Ma ei taha
    väita nüüd, et kõik rasedad PEAVAD bussis istuma, aga kui on
    näha, et naisel on suur kõht ees, siis võiks ju istuma lasta, kasvõi
    pooleks teeks (bussis mõtlen). 🙂

  • Avatar
    Vasta kskks 17. november 2015 at 14:49

    Minu arvates on siin küsimus lihtsalt
    elementaarsest viisakusest – on
    elementaarne, et laseme inimesed,
    kellel VÕIB olla meist raskem/halvem
    vms meist ette või meie asemel
    näiteks ühistranspordis istuma. Ega
    me muidugi ei tea, kas sellel
    vanatädikesel või rasedal, kellele
    abi pakume päriselt ka raske on
    (inimese sisse ei näe!) – on minulgi
    tulnud ette juhtumeid, kus pakun
    istet ja tegelikult inimene seda ei
    soovi. Aga pakkuma peab. See on
    elementaarne viisakus.

    Mäletan enda rasedusajast kuidas ka
    viimasel trimestril üle meetrise
    ümbermõõduga kõhuga pidin inimestelt
    kohta küsima. Mõnel korral oli aru
    saada, et inimene tõesti ei näinud,
    aga oli ka kordi, mil keerati pea
    lihtsalt kõrvale ja enam-vähem
    palvetati, et ma jumala eest neid ei
    kõnetaks. See ei teinud mind
    vihaseks, aga kurbus tuli küll hinge.
    Õnneks juhtus seda harva.

    Hoopis teine asi on olla esimesed
    kuid rase nii, et keegi ei saa veel
    peale vaadates arugi ja siis, kui
    süda näiteks pahaks läheb ootamatult
    või tabab nõrkushoog, istet paluda..
    Mina sain nii küll palju vildakaid
    pilke. Siis oli lihtsalt abitu tunne,
    aga õnneks on siiski inimesi, kes
    ikkagi abi paludes aitavad.

    Ehk siis – loo moraal on minu jaoks
    see, et kui keegi istet küsib või
    järjekorras ette palub, siis on
    inimlik eeldada, et tal on selleks
    mingisugune mõjuv põhjus ning
    võimalusel talle seda pakkuda (kui
    endal pole halvem). Muidugi, kui ise
    pole kunagi selles olukorras olnud
    võibki olla sellest “paha olla, appi,
    aidake” tundest raske aru saada..
    Siiski tahan uskuda, et enamik
    inimesi aitavad endast halvemas
    olukorras olevaid inimesi.

  • Avatar
    Vasta Sigrid 17. november 2015 at 14:48

    No pole mina veel H&M-is näinud mitme meetriseid järjekordi, kus inimesed sada aastat ootama peaksid ja seetõttu kisa
    tõstaksid. Ma ei imesta, kui see rase naine oligi ainus järjekorras ja nüüd on vaja vinguda ja halada. Mu arvates seal Märgatud
    Tallinnas lehel ainult jaburused ongi, inimestel on liiga suur tähelepanuvajadus ja veel suurem vingumis vajadus.

  • Avatar
    Vasta Katu 17. november 2015 at 14:44

    Oeehhh.
    Tean seda tunnet,olles mõned kuud
    tagasi sünnitanud.Terve raseduse aeg
    ei pakkunud ühistranspordis keegi
    istet ja ma ka ei teinud sellest väga
    välja,pigem kannatasin hambad ristis
    ära :D.
    ´Raseduse viimasel kuul tuli mulle
    suure üllatusena kui mulle pakuti
    istet( noor tüdruk).Kuna mul oli vaja
    sõita ainult 3 peatust siis ma
    tänasin seda tüdrukut ja ütlesin,et
    ma väljun varsti ja ei soovi
    istuda.tüdruk selle peale,et ära tee
    nalja,pärast kukud ja saad haiget 🙂
    et seda tüdrukut maha rahustada ma
    istusingi ja olin õnnelik,et vähemalt
    korragi terve raseduse aeg pakuti
    istet 😀
    Kusjuures 8ndal raseduskuul oli buss
    tühi ja sain istuma,muidugi mingiaeg
    buss täitus inimestega ja üks suur
    mammi istus minu kõrvale,aga kuna ta
    oli tõesti suur ja ei mahtunud mu
    kõrvale siis ta tõukas mind,mille
    peale ma ehmusin ja ütlesin,kas sa
    oled debiilik v ja viitasin näpuga
    oma kõhule,mille peale mammi tõusis
    püsti ja ohkis midagi vene keeles ja
    istus mujale.Tänapäeval inimesi ei
    koti,kas rase või mitte.Aga õnneks
    leidub ikkagi mõni inimene,kes hoolib
    ja mõistab rasedaid.

    • Avatar
      Vasta Vaike 17. november 2015 at 14:49

      Jättes kogu raseduse teema kõrvale, siis on tegelikult jube ebamugav, kui pakud kellelegi ühistranspordis istet ja ta tänab
      viisakalt ning ei istu. Ise ei hakka siis ju ka enam tagasi istuma ja siis seisadki seal totakalt tühja pingi kõrval. Eriti nõme veel, kui
      buss parasjagu täis ka, kõigil oleks rohkem ruumi, kui keegi sinna vabale kohale istuks. Ma olen oma emale sõnad peale lugenud,
      et kui pakutakse, siis tänad ja istud! 😀

  • Avatar
    Vasta Kaisa 17. november 2015 at 14:44

    Oh kus mulle meeldib kui mind bussis istuma lastaks
    või vetsu järjekorras ette (olen viimast kuud rase) 😀
    ometigi elan väikses linnas aga siin selliseid viisakusi ei
    ole elan üle kui vetsu järjekorras eelist pole aga nooo
    bussis võiks ju ikka oma koti teise istme pealt kokku
    korjata ja istet pakkuda aga eii ja kui küsida julged et
    äkki oleks võimalik oma kott ära võtta saad veel
    sõimata ka vanainimestelt just et mis ma siin õpetan
    neid . neil tuleb sõbranna mõne peatuse pärast peale
    ja nii edasi muud vabandused. Miks jumala eest ei
    peaks istuma laskma. Sellisel hetkel tekib küll tunne et
    see rasedus on lausa nakkus haigus 😀 😀 seega
    eelistan busside asemel nüüd autoga sõita 😀

  • Avatar
    Vasta Hel 17. november 2015 at 14:43

    Olles ise lõpurase, siis jah, rasedus ei ole
    haigus, aga mingine elementaarne viisakus
    raseda/ vanuri vastu vōiks säilida. Nt bussis
    aknapoolst istekohalt rasedana väljudes oleks
    nunnu, kui kõrvalistuja suvatseks välja lasta
    nii, et ei pea kõhuga päris vastu eesistuja tooli
    llitsuma, beebi vastu selgroogu kõveras või
    uksest sisenedes/väljudes vastutulijad päris
    küünarnukkidega trügides sinust enne ei ürita
    mööda saada, sest äkki sa oled aeglane.
    Ausalt, ma võin oodata ja järjekorras seista (
    pole küll mugav, aga eriteenindust ka ei oota),
    kuid ilmne matslus on ikka imelik küll.

  • Avatar
    Vasta Kelli 17. november 2015 at 14:40

    Oh ei, rasedus ei ole haigus. Ma ei ole veel kunagi nii haige olnud, et end nõnda räbalasti tunneksin nagu 40 nädalat järjest
    rasedana.
    Ma ei pea õigeks, et üks lapseootel naine käega vastu rinda taob ja oma “õigusi” nõuab aga MITTE KUNAGI ei jätaks ma rasedat
    naist vetsu- või poejärjekorras enda taha seisma. Minu silmis on lapseootel naisel eesõigus kõigele, mis nõuab füüsilist pingutust.

  • Avatar
    Vasta KK 17. november 2015 at 14:40

    No minul kippus rasedana pilt tasku minema… sõin-jõin, aga ikka oli veresuhkur madal ja vererõhk madal ning pidevalt virvendas
    silme ees, niiet mina (ilma, et ma oleks oma rasedusele mingit tähelepanu juhtinud – mu hormoonid oleks sellega ise suure
    tõenäosusega ise hakkama saanud) oleksin Tanjale ütlenud, et minust ette ei saa – seljataga võid oodata 😀 Aga mäletades oma
    piinu, siis võimalusel lasen rasedad endast ette ja pakun istet ja kui näost väga ära, siis küsin ka, kas kõik korras… sest kahjuks ise
    kogesin, et võin maha surra, aga abi ei tulnud keegi pakkuma, kui väga halb oli olla… Jah, rasedus ei ole haigus, aga rasedusega
    võivad välja lüüa tervisehädad, millest muidu aimu ehk ei olekski.

    Aga elementaarsest viisakusest on meie ühiskonnas nii palju puudu, et kurb lausa 🙁

  • Avatar
    Vasta Kelly 17. november 2015 at 14:36

    Minule pole kunagi istet pakutud kuskil vms. Mul on
    natuke pisem kõht, kui tavaliselt rasedatel ja
    arvatakse, et ilmselt pole nii raske olla, aga mul on
    täpselt sama raske, kui teistel, kellel suurem kõht. Ma
    kannan ju sama suurt last kõhus. Olen 38näd rase,
    ehksiis päris lõpus, mul on raske, aga ilmselt
    arvatakse, et ma nii rase pole ja pole vaja viisakas olla
    🙂

  • Avatar
    Vasta Xena 17. november 2015 at 14:30

    Mitmes Euroopa riigis on rasedatele ja invaliididele toidupoodides eraldi kassad (kassa kohal silt suure kõhuga naisest ja
    ratastoolist). Kesk-Euroopas on riidepoodides on väga tavaline, et müüja laseb pilguga üle kassajärjekorra ja kutsub raseda ette
    või avab tema jaoks teise, seni kinni olnud kassa. Ja on riike, kus on uskumus, et raseda aitamine toob sulle endale õnne! Eestil on
    veel arenguruumi…

    • Avatar
      Vasta heidi 17. november 2015 at 14:46

      Ma olen 100% nõus, et lapseootel naise aitamine ja ta olemise mugavamaks tegemine kasvõi järjekorras ette laskmise näol on
      inimlik ja õige. Iseendale eelistuste nõudmine, põhjusel et olen rase – see mitte niiväga. Välja arvatud loomulikult juhud kui selleks
      on rasedusest tulenev põhjus (raske seista, kange pissihäda, ebamugavustunne jm). Siis on abi või eelise küsimine loomulik. Need
      kaks asja on erinevad ja ei saa ühte patta panna.

  • Avatar
    Vasta Jaana 17. november 2015 at 14:19

    No kas ma poejärjekorras ette laseks, aga
    istuma laseks ikka, vaesekesel ju raske. Vetsu
    samamoodi, sest olen kuulnud, et neil nende
    hädadega samuti raske. Võib-olla isegi aitaks
    tal raskeid kotte autosse tassida jne. Aga pole
    nad erinevad meist midagi, va et neid on 2(või
    rohkem), sama inimene nagu mina või sina või
    tema.

  • Avatar
    Vasta Marlen 17. november 2015 at 14:19

    Istuma oleks tahtnud kyll bussis ja noh vb oleks tore
    kui kuskil uksest v2ljudes k6ik ylej22nud poleks yle
    minu yritanud minna, aga mis puutub sellesse, et
    rasedus pole haigus siis noh keegi ei tea kui raske
    kellegi rasedus on. Igasugused vastikud h2dad v6ivad
    selle ilmaimega kaasneda. Lisaks lihtsalt elementaarne
    viisakus v6iks s2ilida.

  • Avatar
    Vasta Triinusa 17. november 2015 at 14:19

    Hahahaa, väga hea blogipostitus!
    Esimest last oodates ütleksin, et ei
    olnud haigus. Komplikatsioone polnud,
    enesetunne oli hea, sai seda teist ja
    kolmandat tehtud. Nüüd 8 aastat
    hiljem olles lapseootel ja alles
    teine trimester käsil, ütlen et on
    ikka küll haigus 😀 algusest peale on
    koguaeg raske olemine olnud. Pikk pai
    sulle kui lased mu poejärjekorras
    mõnikord ettepoole, usu või mitte,
    suur asi 🙂

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 17. november 2015 at 14:24

      No ma ütlen, et ma mäletan ka samamoodi, et no vahepeal oli nii niru olla, et tõepoolest oli suur asi, kui sain istuda või poest kiiremini välja 😀