Mõelda vaid, ma alustasin blogiga 2005. aastal. See tähendab, et kohe saab täis 11 aastat blogimist. Ega muidugi pole ma 11 aastat nii tihedalt bloginud kui viimastel aastatel, kuid üldiselt olen ma ikka üsna usin kirjutaja olnud, isegi siis, kui lugejaid päevas oli mingi 10.
Homme peaks ma allkirjastama reklaamilepingu järgmiseks aastaks. Selle lepinguga garanteerin ma endale siis keskmise Eesti palga ainuüksi blogi eest. Tundub ju nagu superhea diil eks – mina muudkui kirjutan ja saan raha ja saan enda perele rohkem asju lubada ja see kõik on hästi tore, ainult, et mul on tunne, et ehk aitab. Ehk ma olen oma kirjutamised juba ära kirjutanud?
Need, kes blogi pikemalt loevad, need juba nagunii vast teavad, milline ma olen ja mida ma asjadest arvan. Mis mul siin ikka siis seda veel aastaid heietada. Mul lihtsalt pole enam midagi öelda ja ma kardan, et nagu kõik head asjad saavad ükskord läbi, peab see Malluka blogi ka pillid kotti panema.
Ma ei hakka siin dramaatiliselt hüvasti jätma, sest mul on veel paar lõpetamata asja, mis mul lepingujärgselt siin blogis vaja teha on, aga tundub vist nii, et pikka pidu ka ei tule. Kaua ma ikka olen “see Mallukas”. Ma võin vahepeal vast rahus Mallu ka olla, ma arvan.
Ütlen täitsa ausalt, et niru on, kui mulle kogu aeg rõhutatakse, et: “sinu blogi loevad nii paljud ja sa PEAD eeskujuks olema ja PEAD olema poliitkorrektne ja PEAD olema alati väga arukas ja vaoshoitud ja korralik”. Mul tükk tegugi, et enda kodus eeskujuks olla siin mudilasele, vaja mul nüüd olla veel mitmekümnele tuhandele inimesele päevas eeskujuks. Ma ei pea seda kuidagi vajalikuks, sest minu arvamused ja käitumised on ikka minu omad, ei kavatsegi neid teistele peale pressida kuidagi. Ma KEELDUN olemas mingit sorti eeskuju, kui see tähendab, et ma ei saa olla mina ise.
Minge võtke endale eeskujudeks need ema theresad, kes siin blogimaailmas iga nurga peal on, kelle moraal on pilvedes ja elu täiuslik kui lilleõis. Nad ei tee iial midagi valesti ja iga sõna on läbimõeldud ja loomulikult on nad alati kaunid ja ilusad ja lapsed alati nii andekad ja mehed nii romantilised ja nende meisterdused kukuvad alati imeliselt välja. Vot SEE on eeskuju! Mitte minusugune ropendav veinijoodik. Ütlen ausalt, mäs eeskuju mina ka olen või miks üldse olema peaks?
Te ei kujuta ette ka, kuidas ma ikka aeg-ajalt korralikult hoian ennast siin blogis tagasi, sest see pole ju viisakas või kena. Jesus, mul peaks juba enesekontrolli eest vähemalt kolm medalit olema. Aga kuna neid välja ei jagata, siis olengi ilma. Kuigi öeldakse, et kõigile ei saagi meeldida, siis paraku ma olen ikka natsa selline vend, et vahepeal loen neid kommentaare ja mõtlen, et aiii kurja, kui nad mind päriselt teaks, siis nad raudselt tahaks muga sõbrad olla, sest ma olen ikka nii tore pullivend ja muidu tuus inimene. Aga eiiiiii. Ikka on tarvis võhivõõrastel mind heitida.
Mitte, et ma ise parem oleks onju. Mõnikord loen ka teiste kirjatükke ja no kurja, nii ebameeldiv inimene tundub. Ju siis ma olen samasugune osadele ja ilmselt on see okei. Küll aga on see pannud mind natukene mõtlema, et mida säärane negatiivsus teha võib. Ja ma kardan, et kuigi enamuse ajast suudan ma selle endast maha raputada, siis mõni hetk on kergem ja mõni raskem. Ja päris ausalt pean tunnistama, et kui mu rasedus katkes, siis meenusid mulle korduvalt need perekooli: “purjus peaga tehtud soovimata laps” kommentaarid ja need läksid nii sügavale hinge ja tegid mind nii vihaseks ja kurjaks ja vastikuks, et ega see just kõige meeldivam ja rahulikum hingeseisund vast ei olnud.
Eks ma olen ise seda teinud. Kirjutan siin suure suuga kõike mida mõtlen ja tunnen ja arvan. Kuigi eks ma olen ennast tagasi hoidnud ikka kõvasti, nagu mainitet. Ei viitsi mina enam kaasa rääkida nendes teemades, et mida kelle laps oskab ja mida sööb ja kui palju multse vahib. Pole minu laps – pole minu asi. Nii kaua muidugi, kui keegi just vägivalda ei kasuta vms, siis tehku, mis tahavad.
Teine võimalus on see, et ma lihstalt lõpetan oma arvamuse avaldamise ja pean blogi teemal “käisime täna tibuga õues!”, “küpsetasin täna piparkooke!”, “olin täna ideaalne!”. Ja kuigi teinekord on ka selliseid asju armas kirjutada, siis selle nimel blogi pidada vast ei maksaks. St. mälestuse jaoks hea, aga siis ma teeksin juba pigem kinnise blogi, kuhu sellised asju kirja panna.
Ma lihtsalt EI TEA enam. Lihtsalt ei tea.
116 kommentaari
Ma võin öelda, et su kirjutatu on vähemalt autentne. Ma ei tunne lugedes, et sa üritaks midagi ilustada või väita, et su elu on
idekas ja tuba alati korras ja kõik alati 5+. Sa kirjutad asjadest nii nagu on ja enamiku blogide kohta seda öelda ei saa, sest aeg
ajalt tullakse ikka välja väidetega, mis panevad pead kratsima või mõtlema, et ma olen ise loll ja saamatu, et mul samamoodi
pole. (Nagu näiteks siis, kui oli see teema blogides, kuidas keegi ei tülitse oma kaaslasega!) Nii et ära põe. Seda kirjutamispõuda
on ka raske vaadata, ilmselt lugejad saavad aru küll, et sa ei taha endast kirjutada ja teed rohkem tootearvustusi ja see on
kuidagi kurb.
Edu!
No tegelikult ega ei saagi kõigi elu olla samasugune. Mina näiteks ka Kardoga ei tülitse mitte kunagi. Ma olen solvunud jah loomulikult olnud, aga kuna ta sellega vedu ei võta, siis mis ma ikka üksi solvun. Samas on mõne jaoks näiteks loogiline, et ta enne magama ei lähe, kui nõud pestud ja tolmuimejaga üle käidud toad, mina jälle ei oska nii elada. Elud….erinevad raisad!
Ma tegelikult sain juba ammu aru, et ega sa
enam ei viitsi. Ja postitused tulid ka nagu
“pastakast imetud”. Ei, see pole absoluutselt
halvaga 😀
Lihtsalt oli nii, et varemvaatasin, ahhaa mallu
postitus, kohe lugema! Ükskõik mis see ka
polnud (ma rohkem tahtsin neid postitusi, mis
olid täis kõmu). Ja nüüd ma isegi ei viitsinud
avada su postitusi. Mitte, et sa mulle ei
meeldiks, aga lihtsalt ei tundunud enam, et
tahan lugeda. Ma ei tea, kas sa mõistad mind,
aga mina sind mõistan (nii palju kui ise
kirjeldanud oled 🙂
Jah, võid täitsa rahulik olla, uuest aastast jätan kõigi hinge rahule 😀
nounounouuuuu!!!! 🙁
Ma ei mõelnd seda nii 😀 pigem kurb on.
Kurb sp, et sa ise sellest väsinud oled ja
kurb, et enam polegi mingit normaalselt
blogijat, kelle mõnusaid ja tabavaid
kirjatükke lugeda 🙁
Kui sa otsid kedagi, kelle mõnusaid
ja tabavaid kirjatükke lugeda siis loe
Henry blogi. 🙂
Kui pole enam millest kirjutada siis on õige aeg uue lapse jaoks. Ja kõik hakkab nagu algusest… : D
Nagu sa ehk mäletad, seda ma juba proovisin ja ei töötanud raisk.
Mina isiklikult küll tahaks, et Sa blogiga jätkaks. Tonn iga kuu “ära anda” tundub kuritegu 😀 Kellel meist ei oleks oma tööst
aegajalt kopp ees või tunne, et äkki tahaks midagi muud? See blogi ikkagi on natuke sinu töö, kui sa selle eest ka palka teenid.
Nimeta seda hobiks ka, aga töö on ta samuti.
Teisalt ootan minagi natuke sisukamaid lugusid, arvamusavaldusi, rohkem huumorit, aga mitte hektilist hala ja reklaami.
Samas on ilmselt sama palju inimesi, kes seda hala naudivad ja hoopis sellepärast su blogi loevad 😀 Ning reklaamita ka ei saa,
kui tahad teenida. Seega ilmselt peadki kirjutama kõigest ja samas mitte millestki, kui ei tahad, et lugejaskond oleks ja püsiks
suur, mille abil saab selle Eesti keskmise palga teenida. Kui kitsendaksid oma blogi mõnele kindlale teemale, millest ISE
kirjutada tahaks, siis võibolla oleks see lahendus, kus ise end paremini tunned, aga mis see blogilugejatega teeks… Võibolla ei
teeks midagi 🙂
Tead need arvamusavaldused, nendega on nii, et arvamus on nagunii nagu perse – igaühel oma. Miks siis mina oma perset teisele peale suruma peaks, nagunii näen alati kommentaaridestki, et tegelikult on igal asjal mitu külge. Seega kui ma esimese hooga tulen siia prääksuma, et ooo mina arvan nii ja naa, siis üsna kiiresti suuudab keegi mind oma kommiga panna ka asja teist poolt nägema ja siis on mul lihtsalt imelik, et kuidas ma kohe niipidi ka ei mõelnud.
Huumorist nii palju, et ju siis ma pole väga naljavend 😀
Jajah, huumorisoonega väga kiita ei ole 😀
No mis sa hädaga ära teed 🙁
Sama teema, mis muusikutel, alguses
alustatakse hobina, kuid mingi hetk
kui tuntus on saavutataud, siis kaob
algne põnevus ja võlu, kuna hobist on
saanud töö, millega kaasnevad
lepingud, kohustused ja avalik
tähelepanu. See kindlasti tekitab
pinget ning see hetk tuleks lihtsalt
endalt küsida, et kas kirjutamine on
see, mida soovid oma elus teha, kui
vastus on jaatav, siis tuleb võtta
väike puhkus, lõõgastumise aeg
lihstalt iseendale. Võib küll mõelda,
et raha pole oluline, kuid mõni rügab
pühade ajal väikeste laste kõrvale 24
h vahetusi ning saab poole antud
sissetulekust.
Just nii ma tegingi 🙂
Aga kullakene, võta puhkus! Blogi on su töö,
mingilmääral. Aeg on võtta üks korralik
puhkus! Just hea, enne lepingu sõlmimist!
Mina saan teemapüstitusest ideaalselt aru. Küsimus pole ju blogis või kirjutamises või rahas, küsimus on selles, et inimene ei
tea oma peas, mis ta täpselt teha tahaks ning siis saabub leping, kuhu tuleb anda allkiri, ning see tekitab surve.
Olen ise sarnases olukorras olnud – tegin projektipõhist tööd, mis maksis päris hästi ning mis mulle väga meeldis (samuti
kirjutamisega seotud, kuigi mitte avaliku), sain selle tõttu ka reisida ja mulle meeldis, et peale oma töökoha palga oli mul selline
“isiklik puhver” – kui tahtsin, sain endale midagi erilist teha, kui tahtsin, panin “mustadeks päevadeks” kõrvale. See kestis mul
mõned aastad, umbes 3-4, olin täiesti ära harjunud. Siis oli mul raske periood, olin segaduses, maadlesin iseendaga – ning ühel
päeval potsatas meili peale leping. Ühesõnaga taheti mind nii-öelda tööle võtta – umbes samamoodi oli mul aasta peale iga kuu
kindel summa, ning selle eest eeldati siis mingit hulka tööd (a la iga kuu esitad vähemalt ühe aruande, teed 3 suurt projekti jne).
Mõni kuu võis olla tühjem, mõni rohkem täis. Iseenesest oleks pidanud ju äärmiselt rõõmus olema, mina puhkesin aga hoopis
nutma. Ma tundsin, justkui mind survestatakse midagi tegema ja kõik minu ümber tahavad mind ainult ahelasse panna ja keegi
ei hooli mu tunnetest ja… oeh, see läks ikka väga käest ära. Lepingust ütlesin ära lõpuks ja võtsin sellest projektitööst ka
pikema pausi. Naasesin pooleteise aasta pärast, nüüd on parem kui kunagi varem – projektid viivad ägedatesse riikidesse ja
saan ise oma sammu kontrollida (või ära öelda, nii kuidas tarvis). Tunnen, et otsus sai sellel hetkel õige tehtud.
Kui sa kardad just seda survestamise poolt, siis mõtle ka selle peale, et kui end sundida, siis ega tavaliselt sellest head nahka ei
tule. Kui vähegi võimalust, äkki palud reklaamifirmalt, et teha leping hiljem? Näiteks märtsist. Saad kolm kuud natuke
rahulikumalt võtta – saad ju edasi blogida, kui soovid, aga allkirja pole kuskil. Ja siis edasi otsustada.
Läbipõlemine on jube ohtlik tee, sellega riskida ei maksa. Lõpuks ei ole sa võimeline enam midagi tegema ja oled 4 kuud voodis.
Mõtle ikka enda peale!
Mina olen sinu blogi lugenud paar aastat. Meeldib, eriti meeldib sinu arengut jälgida!
Millegipärast oli mul tunne, et su mōtted
tüürivad selles suunas ja täitsa ōige. Mitte
ainult segaduse pärast, mida blogi suhtes
tunned, vaid enesest arusaamiseks tervikuna
igas oma elurollis soovitan sul pühendada uus
aasta eneseteraapiale ( sellestki võid, kuid ei
pea blogima). Draama on sulle tuttav vist
varasemast? Soovitan psûhhodraamat, mis on
grupiteraapia meetod, kus kasutatakse
draama elemente. Usu Sa leiad sealt enda
mineviku, oleviku ja tuleviku jaoks vajaliku
enda. Vt http://www.morenokeskus.ee
Mina soovitan sul küll blogimises paus teha. Mis siis, et kaotad iga kuu päris suure summa. Põhitöö on sul ju alles ja Kardo käib
tööl, seega ei jää te ju nälga.
Need, kes siin kommentaariumis hõiguvad, et “pliiiiiiiz mallu ära lõpeta, sa olen so real ja su blogi on ainus asi elus, mida ma
loen”, on erakordselt isekad. Kui nad ei oleks, siis nad näeks, et tegelikult on sulle pausi vaja.
Võta natuke rahulikult, keskendu oma töökohale, katsu anda seal endast maksimum ja ennast tõestada (olen täiesti kindel, et
oma blogiga tegeledes on ka töökohal raske fookust hoida) ja muul ajal lihtsalt ole… Kodus, sõpradega, mehega, lapsega, ise…
Ja võibolla saabub mingi rahu ja arusaamine, mida sa elus üldse teha tahad… Blogi kõrvalt on ilmselt endasse süüvimine täiesti
võimatu.
Pealegi… Enamus blogijaid ei ole ju lihtsalt blogijad, vaid nad on blogijad põhitöö ja -elu kõrvalt. Kes sina oled? Ajakirjanik sa ju
ei ole… Turundusspetsialist (vaatamata uhkele ametikohale) ka ju mitte… Täiskohaga ema sa ju ka ei ole… Sinus on kindlasti
potentsiaali olla mingil erialal väga hea, aga see eeldab tööd ja keskendumist. Ja ma kujutan ette, kuidas blogi päevad läbi sind
lihtsalt segab. Lugeda iga päev sadu kommentaare, tegeleda mingite totakate loosimistega… Ma võin ainult ette kujutada, kui
palju energiat see võtab ja kui palju sinna aega läheb….
Vabandust, tuli nüüd moraalitsemine, aga noh… Nagu sa ise armastad öelda, et igaühel on õigus oma arvamusele. Sinul blogis,
minul kommentaariumis. 🙂
Soovin sulle üle kõige selgust ja hingerahu! 🙂
Minul isiklikult oleks ääretult kahju, kui kirjutamise
lõpetaksid. Inimlikult saan täiesti aru, miks seda teha
tahad, kuid isekas pool minust soovib, et jätkaksid
igavesti. Oled reaalselt ainuke blogi, mida
igapäevaselt külastan ja loen ja seda just seetõttu, et
kuigi siin on ka titejuttu, mis mind väga ei tõmba, siis
on see kõik kirja pandud nii inimlikult ja siiralt ning
huvitavalt, mitte ei ole tegu järjekordse mannavahuse
“lapskäistänakakal”-blogiga. Mulle meeldib, et julged
käsitleda ka valusamaid teemasid ja rääkida sellest,
millest igaüks ei tihkaks.
Kuid eks on paratamatu, et voorus on ühtlasi ka
taagaks ja seetõttu, nagu juba öeldud, saaksin väga
hästi aru, kui nö poe kinni paneksid. Ainult seda
paluksin küll, mitte et see sulle korda peaks minema,
et ära muutu järjekordseks eimillegist kirjutajaks.
Poliitkorrektsust on niigi liiga palju, las keegi jääb
ehtsaks ka.
Ole tubli ja tee nii nagu süda ütleb, sest kõige
tähtsamad olete ju siiski sina ja su pere!
M6tle kui palju head sa oled oma blogiga yhiskonnale teinud. Naiteks see viimane Toidupanga teemagi- vaesed pered saavad ehk
peale saia ka nyyd midagi 🙂
Tore oleks, kui ikka blogi edasi kirjutaksid. Ma iga paev huviga tsekkan su lehekylge.
Üldiselt öeldakse, et lõpeta, kuni sa veel tipus oled, u know.. see on õige nõu, elu on näidanud
Sa oled mu lemmikblogija, ma ei tahaks küll, et kinni paned. Sulle ju meeldib kirjutada ja pole midagi halba, kui selle eest ka
raha saad, see ainult boonus. Isegi seda, mida päeval teed või mis Mari teeb on huvitav lugeda. Kõike on huvitav lugeda, sest
see oled sina! Ja isegi kui keegi ütleb, milline olema pead, ei sa ei pea! Kui nii väga tahavad sellist, siis mingu lugegu kellegi
teise blogi. Mulle meeldib milline sa oled! Nii arvan mina. Love you!
võib-olla muuta enese värskenduseks pisut suunda ajutiselt? sa võiksid näiteks rohkem tervislikust toitumisest kirjutada.
sarnaselt sinule paljud muretsevad paari (enda silmis) liigse kilo pärast. sa hakkasid ju tegema mingi aeg tagasi seda Erik Orgu
tervisliku toitumise programmi ja minu arust sul on annet ka silmale ilusate toidupalade valmistamiseks (vähemalt mõndadele
postitustele listud piltide järgi). sellistel kirjutistel oleks kindlasti lugejaid (mina vähemalt) kus kirjutad mida valmistasid ja paned
kenad fotod juurde. sportimisest võiksid ka rohkem kirjutada (üks enneuusaastalubadustest mis enda jaoks kirja panid ja selle
aasta sees ära teha lubasid oli ju mingi 10 või 5 korda jooksmas käimine, millest üldse rääkinud pole peale seda). sellised toitumise
ja spordi ja muud tervislikkuse asjad on alati inimestele innustavad ja motiveerivad lugeda. lisaks endale teeksid sellega ka
teistele head ja kasulikku neid motiveerides.
Ega siin pole peale hala ja muu negatiivsuse suhteliselt
midagi olnud jah juba pikemat aega. Üsna sisutühi,
võrreldes varasemaga! Võid kinni panna küll ja oma
pereelu elada rahus. Aga arvestades su ebastabiilseid
ütlusi ja lubadusi, julgen selles siiski kahelda! Samas
tõesti siin su lehel on juba pikka aega igav, peaks
korraldama kampaani ‘malluka lehe unlike’ siis oleks
su minek kergem ja ei tekiks vajadust 100x ringi
mõelda. Lugesin su blogi vaid Sinu, Mari ka Kardo
pärast. Endalgi pisike pere samas vanuses, aga
selliseid blogijaid leiab tõesti mujaltki. Kõike head
siiski ja tore oli kunagi ammu.
Appi kui mõttetu ja kibestunud kommentaar.
Sulle jõudis kohale, et võid mõjutada maailma,
et sõnadel on jõud ja sa ei taha tegelikult
vastutada. Sa tahad elada oma elu ja olla vaba
aga hakkas pinda käima see kõik. On selline
pööripäevan aeg ka. Kirjuta aga edasi, sest see
meeldib sulle ja oskad ju ka. Kuid tee vahel
lihtsalt rohkem teadlikke valikuid ja tõmba
kusagile ka kardin ette – pole vaja kõike
endast ära anda. Aastakese võid ju veel vastu
pidada? Maja tuleks ju ikka soojustada? Hüva
jõulu sulle ja perele!
Kõik on ikka nii õelad ja tähtsad. Ärge lugege siis seda blogi, minge elage oma elu.
Kus siin 6elus ja tähtsus on?
Inimesed elavad postitusele kaasa, mis on ju m6neti ka eesmärk (kui vaid endale kirjutada, saab seda ka kinnises blogis
teha).
Toidupanga postitusega kaasnev tähelepanu oli ehk viimane tilk, mis niigi raske aasta karika täitis.
Pulmad (mis sest, et “suvad”), lapsega seotu, töö otsimine/leidmine/vahetamine, tervisemured, ja pidev k6igil hambus
olemine (mis jah ühtlasi ka klikke toodab), Hiinast tuleva kraami all uppumine, koostöö paljude partneritega …
Pea hakkab vaid sellest loetelust ringi käima … ja selles veel endale kindlameelseks jääda …
Ehk tuleks t6esti paus teha, rohkem iseendale aega v6tta, isegi kui sellega elu ehk igavamaks muutub.
Tervis ja tasakaal on k6ige olulisemad.
Iseenesest mõistan sind. Kuigi minu meelest pole sinu blogimises vaid kaks valikut(kirjutada v siis mitte). Äkki peaksid lihtsalt
keerama uue lehekülje blogimises ja muutma selles suunda. Kahju oleks vaadata seda, et tegelikult oled selle blogiga palju head
korda saatnud ning siis jääks see lihtsalt unarusse. Võiksid mõelda hoopis sellele, et näiteks hakkaksid avaldama murekirju(mida
nagu aru saan, saad palju) ja seeläbi viima kokku abivajajaid ja aitajaid. Sest see nn kuulsus ja muu ei ole ainult ju halb, sellega
annaks midagi palju korda saata. Näiteks madiken tegi mingil hetkel oma blogimisest pausi. Ehk aitaks ka sul hoopis paus või muu
selline variant aru saada, mida teha edasi ja kas üldse. Igatahes uuri oma võimalusi ja mõtle sellele, mis sul on ja mida sa selle
kõigega saavutada saaksid(ja eks ka küsi endalt kas tahaksid, sest olen aru saanud et tegelikult oled selline “maailmaparandaja”
tüüpi inimene).
Ma soovitan teha nii, nagu sulle sobib. Ja mulle tundub et kui sa ainult endale või kinnisele seltskonnale kirjutaksid oleks sul endal
parem elada. Loeme ju kogu aeg kuidas see sulle mõjub kui sinust halvasti kirjutatakse, see on lihtsalt hävitav. Mulle on su blogi
alati meeldinud ja meeldiks ka edaspidi lugeda, kuid ma arvan et sulle endale on parem, kui iseendale või ainult headele sõpradele
ja tuttavatele kirjutaksid…
Sinu asemel ma lõpetaks ka ära, kuigi lugeda on meeldiv, kumab juba läbi tüdimust ja sunnitust Sinu kirjapandus. Ela parem
rahulikult oma elu ja las inimesed leiavad muud meelelahutust
Nõustun. See blogi ei ole enam ammu see, mis ta kunagi oli.
Minu arust oleks ka see blogi kinnipanek ja vahelduseks oma elu elamine täiesti loogiline jätk asjale.
Ma arvan, et su mees ja laps saaksid ka sellest kasu (emotsionaalset, mitte majanduslikku), kui selle asja ära lõpetaksid. See
iseeneses on juba seda väärt. Ja need kapakohila emmed, kellel midagi teha ei ole ja sinu blogist pealinna klatši tulevad
lugema, eiole ausalt väärt, et seda jätkata, kuna sa ilmselgelt ise seda enam ei naudi. Jõudu uuteks väljakutseteks!
Nagu öeldud, sunnitud on mul on ainult need paganama SheIn postitused, mida ma enam teha viitsinud ei ole.
Oii Mallu, see uudis oli küll nagu hakkaks mingi eriti hea seriaal kohe-kohe lõppema ja pole end vaimselt selleks valmistada
saanud:D
No sa kunagi olid hädas nende meililaviinidega, et ei jaksa kõikidele vastata. Võid ju lugejakirju blogis avaldama hakata, tagad
anonüümsuse ja. Ei pea ju koguaeg enda isiklikust elust kirjutama -ilmselt koguaeg polegi, millest kirjutada ja rahva pidev
hukkamõist on ka ju häiriv. P.S Ma ütleks et sa oled oma blogiga koos väga palju kasvanud 🙂
No nagu näha, siis lugejakirjade avaldamisega on ka ainult üks jama teise otsa
“Plz ära jäta blogimist!” – kasutan siin eelmise neiu kommentaari. Mulle just meeldib lugeda ausat
blogi, kus inimene on reaalne. Kellel on omad head ja vead, nagu tavalisel Eesti naisel ikka. Aga
kui tunned, et enam siiski ei taha, siis AITÄH Sulle võrratute lugude eest ja edu edaspidiseks! 🙂
Kas see postitus on nüüd lihtsalt selleks, et siin tuhat kommentaari stiilis saada: “plz ära jäta blogimist”?
veider taktika.
Jah, loodan mõne posti ka saada, ainult siis jätkan!
Lol. Et stiilis need teismeliste kirjutatud facebookis levitatud järjejutud: “Järgmine postitus tuleb 500 like’i pärast!” 😀
Kuigi jah, mina arvan, et kui tahad blogida, siis blogi, ei taha siis ära blogi. Lihtne. Nii peab elama, et ikka ise ka õnnelik
oleksid.
Cheers.
Jälle tähelepanuvajadus 😀 et kõik nüüd kirjutaksid oi ei
dont stop u are so cool 🙁 milleks seda siia kirja panna,
kui soovid lõpetada siis tee seda
Kui sinu arust on Mallukal jälle
tähelepanuvajadus, siis ta täitis ju
igati oma eesmärgi, sest SINU
tähelepanu ta sai, nii nagu kõigi
teistegi. Mis tuled siis siia lugema,
kui jälle häda on. 🙂
Hästi öeldud Skorpaneiu 😀
Kui sa blogi nii kaua pidanud oled ning nüüd on tekkinud tunne, et mõõt on täis siis tasub sellest välja teha. Oled palju ära teinud
ning väga palju sellest kõigest kahtlemata õppinud. Mõtle rahulikult läbi ja kuula oma sisetunnet enne kui kuhugi alla kirjutad. Eks
osalt ongi ni raske võtta vastu lõplikku otsust kui blogi on olnud väga suur osa su elust siiani. Raske on ka lugejatel leppida.
Mullegi meeldib lugeda vaid seda blogi. Aga mõned asjad on elus tähtsamad. Tore kui edasi lased rõõmsa meelega ja praegune
tunne kaob ja samas on võimalik, et blogi asemele tuleb mingi uus ja üllatav hobi vms.
Palju jõudu!
Mallu, mul jäi karp lahti praegu.
Küsimus on, et MIS MÕTTES?
Ma arvan, et sul hetkel selline tunne kuna Sind on nii
palju maha materdatud. Aga tead mis? POHHUI.
Sinu blogi võlu ongi see, et sa oled nii avameelne ja
ropendamine? Veinijoomine? Mis vahet seal on?
Ropendavad absull kõik kes vihaseks saavad ja kasvoi
ns mõne sõna tagant tuleb ropp sõna. Ja veini joomine
on ka normaalne.
Ole lihtsalt see kes sa oled. Oledki olnud siiamaani –
enam vähem. Aga sellepärast su blogi loetaksegi, et sa
oled tegelikult ka blogimaastikul parim või kui sa ei
usi, VAATA OMETI ENDA BLOGISTATISTIKAST VÕI
FBst. Need heiterid lihtsalt tahavad seda eitada ja nad
just ootavad, et blogi kinni paned ja, et nad saaksid
jälle kuskil Perekoolis vms su kallal ilkuda.
Hoia pea püsti, armas Mallu!
Ilusaid pühi ka 🙂
Ma ei ole heiter, pigem huvitatud kaasaelaja ja loodan, väga et praegune madalseis lahenduse leiab, aga … ropendamine ja
joomine, no ei ole normaalne.
Mis eeskujusse puutub, siis ainus inimene, kellele eeskuju tuleb anda on Mari, seega tasub m6elda, milline see eeskuju on.
Ja kui endal häid eeskujusid ei ole olnud, on südamlikke ja andekaid naisi küll ja küll, kelle eeskujul enda neid omadusi
arendada.
Kellelgi ei ole ju kahtlusi selles, et Mariannil on süda 6igel kohal, aga üleliigne tähelepanu ja surve väsitab iga inimese ära.
Heade soovidega k6igile!
Kui su raamat ilmus, siis ma vaatasin, et mis fcking
Mallukat mu sõbrannad laigivad… Ma kyll ei hakka
elohki su blogi lugema..
Nyyd olen su blogi jälginud poolteist aastat ja sa oled
awesome!
Tonn kuus on tõesti hea summa ja ma siiski arvan, et
sa võtad selle pakkumise vastu. Eriti veel kui sisu yle
nad ei otsusta..
See on nii tobe, et osad arvavad nagu sa peaksid olema räme eeskuju. Sa oled ikkagi inimene ja see blogi ongi selleks, et oma
arvamust avaldada erinevatel teemadel. Eino ja need, kes seal perekoolis sinu raseduse kohta haigeid asju kirjutasid, on eriline
inimkõnts.
Väga kahju kui blogi kinni paneksid 🙁 Aga samas saan aru kui kogu seda jama läheb mingi hetk liiga paljuks ja see enda
enesetunnet niimoodi negatiivselt mõjutama hakkab.
Midagi sa ei PEA. Ole nagu oled kuid ilma teisi
halvustamata. Nt 3a lapse ema, kes rinda andis. Ema,
kes nalja pärast lapsele enda riided selga pani jm.
Lugema hakati sind ju sellisena nagu sa olid. Ilma mingi
poliitkorrektsuseta jne.
Ütlen ausalt, ma su blogi enne Mari tulekut ei lugenud.
Minu jaoks oli jube lugeda kuidas üks noor rase
kirjutab lastest jne. Seega mina ehk hakkasingi lugema
alles kui natuke koomale olid tõmmanud. Kuid suurem
enamus ju siiski igivanad lugejad.
Ei no selliste näidetega ma olen loomulikult nõus, aga need muutused ei tulnudki ju sellest, et ma oleks kuidagi kellegi survele järele andnud, vaid aeg läks edasi ja mõistsin ise ka, et osad asjad on sellised, et kui väga tahan, siis heidan sõbrannaga omaette nalja, mitte ei röögata seda poolele ilmale. Äkki ma jäin lihtsalt vanemaks. Oma rolli mängis kidlasti ka Mari sünd. Väga harilik on enne lapse saamist luua endale mingi ideaal, mille järgi “mina raudselt tegutsema hakkan” ja siis teiste valikuid maha teha. Samas kui endal see hetk käes, siis pead ehk sõnu sööma. Ja sõnu süüa on tunduvalt raskem, kui neid lendu lasta.
tead, kui praegu lugesin, siis käis
justkui mingi tuttav valujutt seest
läbi. mulle paistab, et ma olen
sinuga suhteliselt sarnase iseloomuga
– enne ütlen, siis mõtlen;
rassin-tõmblen ja enamasti toimin ka
nii, aga vahel saan nii palju vastu
näppe ja energia saab täiiiesti otsa,
et ei meenu enam, mistarvis ma
selline olen. ema on mulle
teismelisest peale kinnitanud, et
kunagi saan ma aru, et niimoodi
valjult oma arvamust pasundades ei
jõua kuskile, et raiskan end
vihastades, et seisukohad peaks
enamasti endale hoidma. mida aeg
edasi, seda rohkem saan tema mõttest
teoreetiliselt aru. samas, olen
püüdnud vakka olla, olnud ka suhtes,
kus pidin pidevalt keelt hammaste
taga hoidma ja lootsin, et nii olen
mina parem või sedasi on õigem.. ei
olnud. paha oli. mul endal oli paha
ja teised mu ümber nägid, et hääbun
minema. eks su blogi on ka nagu
hiiglaslik abusive relationship
tuhandete osapooltega teiselpool
ekraani.
mis puutub eeskujudesse, siis sa ei
PEA mitte miski olema peale su enda.
aga mina tunnen, et sa oledki nii
eeskuju. sul on on ilus laps,
armastav mees, kari loomakesi, mitu
tööd ja sa ei ole hullusärgis. kuidas
see saavutus pole? mina, nagu paljud
teised, käin siin sellepärast, et sa
oled aus. ära disregardi seda, et ah,
lipsuke on ka aus, mine loe teda.
sinu-aus on see aus, milega ma
samastun. saan aru, et sa oled löödud
ja kindlasti ei ole kerge pidevalt
pinges ja surve all olla. aga seda
siin lugedes tekkis veitsa tunne,
nagu kaotaks sõbra. kriipi, jaaa..
aga tihti kui su postitusi loen,
mõtlen, et kui ma sind tunneks, siis
siiralt tahaks su sõber olla, kindred
spirits või nii.
toimi sedasi, nagu sulle hetkel hea
on, aga ära hüvasti jäta 🙂
Võta lihtsalt endale nii palju aega
ja puhkust sellest blogimisest kui
vajad, ja kui energiat ja tahet
rohkem kui küll, siis blogi jälle uue
hooga. Siis on pea ka rohkem selgem
ja küll emotsionaalselt ka kõik paika
loksub. Uuel aastal uue hooga. Küll
neid teemasid, mida ja millest
kirjutada ka mõtteisse juurde tekib. 🙂
Seniks aga rahulikke jõule Sulle ja
sinu perele ja uueks aastaks selget
meelt!
ära tee midagi kohustusest. ja kõige õigem on see mida sina tahad.
sa võid vahel olla järsk, lahe, nunnuk oma perega jms.
nagu iga tavaline inimene.
ei me sure ära ilma sinuta, samas siis ühe lehe pool kohustus jääb ka ära :(:):P:D
sul on vist mingi aeg mingi muserdusperiood, lugudest on seda tihti näha. aga küll see üle läheb. võta jah aeg maha.
On vist küll jah, aga loodame, et läheb üle siis lõpuks 🙂
Räägid, et mõtled maha panna blogimise, aga samas räägid et tonn kuus maha visata on kahju…
tundub justkui mingi kohustus, et tonni eest kuus MIDAGIGI pajatada oma blogis. pmst kui sa päriselt tahaksid kirjutada, võiksid
sa seda ju ka tasuta teha..
aga kui sa praegu otsustad, et jätkad, siis mingi aeg ikka nkn otsustad et ei, aitab siiski.
Ma vist ei oska ennast selgitada – ma ei ole ühtegi postitust teinud selle pärast, et “midagigi” kirjutada. Kirjutamises endas ei olegi mure, mure on selles, et mulle tundub, et ma kirjutan valesid asju 😀
Ilmselgelt kirjutad Sa õigeid asju… Vaata enda lugejate hulka! Sul on parim blogi ever! Loodan, et Sa ei lõpeta 🙁
Sul on tõesti väga hea blogi ja oleksin tõesti kurb, kui blogimise lõpetaksid, aga ma austan täielikult sinu otsust. Viimase aasta
jooksul on su blogist nii palju läbi käinud seda läbipõlemise juttu, et tõesti, pigem soovitaksin ka aja maha võtta ja elada lihtsalt
oma elu. Iseasi, kas sa suudad ilma kirjutamiseta olla, kui see on su elu osa olnud juba nii pikka aega, aga ma miskipärast arvan, et
see pole eriline asi, millest puudust tunda. Kui sa tunned, et blogimine ei ole enam asi, mida sa teha tahaksid, siis ära pikenda
lepingut ning põleta kõik sillad. Kui sa aga soovid saada teist palka, tehes midagi, mida sa enam ei naudi, siis jätka. Otsustamiseks
võta aeg maha ja kui mõtted on selged, tule tagasi. Sa tead, et paljudele lõpetamise otsus ei meeldi, aga põhiline oled siiski ju sina.
Ja kaua sa ikka seda narri mängid, keda kõik mõnitada saavad 🙂
Vot selles sa eksid, et pole eriline asi, millest puudust tunda. Sa ei kujuta ette, mitu korda ma olen teinud nn iseendale ülestunnistusi just siin blogis. Mingid asjad, mida ei julge isegi sõbrannadele rääkida, aga siis võtan kätte ja kirjutan siia üles. Ja saab kohe kergem…
Kurb kui blogimise lõpetad sest see blogi on
ültse ainus mida ma loen, ausalt. Mulle
isiklikult just meeldib see et sa ju kirjutad otse
nii nagu mõtled pole siin mõtet midagi
ilustada. Inimesed ju ongi erinevad ja sa ei
peagi kirjutama nii et kõigile meeldiks kellele
ei meeldi su jutt ja mõtted siis ärgu lugegu.
Ilusat ja rahuliku jõuluaega Mallukas.
Ei no kurb oleks mulle endalegi 😀
Ma ei ole ei selle blogi fänn ega heitija. Püüan lihtsalt kaasa mõelda… Ja mulle on pigem jäänud mulje, et asjad on siin nö allamäge
läinud mõnda aega. Pole enam endine blogi ja seda oled ka ise öelnud. See pärast seda tahet ja inspiratsiooni ilmselt ka pole.
Blogin ka ise, aga ainult nö kümnele kutsutud lugejale ja isegi minul viskab aeg ajalt üle. Ehk vajadki puhkust? Kui nii, siis puhkust
tuleb võtta. Mina paneks blogi kinni, kui süda niimoodi tunneb. Vägisi pole mõtet punnitada ja kaua niimoodi lugejaid niikuinii ei
jaguks. Loodus tühja kohta ei salli ja ilmselt tõuseb keegi teine rebel asemele mingil hetkel 🙂 Sina aga saad mingi fäänsi come
backi’i teha aasta pärast kui blogimise isu peaks tagasi tulema.
Hellõu! Ma isegi ei tea, et mis see allamäge minemine on. Selles suhtes, et blogin sellest ja teisest ja kolmandast, ehk üritan just mitte nii “rebel” olla ja inimestel on igav? Ei tea, aga eks näis. Mul endal emotsionaalselt ka kuidagi sitt aeg, aga küllap aeg näitab, mis saab.
Mulle neeldib küll just see,et Sa ei tee nagu peab,teed
nagu ise õigeks pead! Olen alles see aasta Sinu blogi
lugema hakkanud,kahju kui lõpetad?
Igal-juhul edu,mida Sa siis ette ei võta.
Ma ei tea, ma olen kuidagi nii… segaduses. Ma ei taha ka oma blogilugejaid hüljata, aga tahaks kuidagi uue lehe pöörata.
tee uus blogi.
aga mis see uus blogiaadress muudaks miskit, inimesed ikka teaks ju, et see olen mina 😀
Mina saan sinust väga hästi aru. Mina näiteks usun inimese negatiivsete mõtete jõusse. Igast haigeid inimesi on olemas, kes
neavad teisi oma mõtetega. Ma ei tea, kas sina sellesse usud, võib-olla tundub sulle see tobe. Ise olen tunnetanud teiste inimeste
kadedust ja alati on see kuidagi halvasti mulle mõjunud. Jah, mina usun sellesse. Olen niidiotsad haiguste põhjuse osas kokku
pannud ja otsustanud, et mina ei julge enda pere elu teistega jagada. Olen näinud lihtsalt nö nii palju maskiga inimesi, kes
tegelikult on kurjad. Kui sa rääkisid avameelselt oma raseduse katkemisest, mõtlesin ma, et ehk on see perekooli teemast 🙁 ja
samuti rääkisid, kuidas sa proovinud olid mõnda aega..ma ei tea, igast kadedaid inimesi on meie ümber, parem elada perega
õnnelikult ja mitte rääkida teistele oma edust vms, vaid jagada seda oma lähedastega 🙂
Jah, mina usun ka. Samas selle loogikaga ma võin öelda, et kui ma Mari ootasin, siis ju samamoodi oli mul see hitleremmede draama jne, aga ometi sain kätte selle Marikese 😀
No sinu blogi ju vist saigi populaarsemaks selle hitleremmede draamaga? 😀 Nüüd sul kindlasti palju rohkem vaatajaid 🙂 ah
samas ju ei tohi karta ka kõike, lihtsalt oli see minu mõte 🙂 blogiga tee nii, kuidas sa ise tunned sisimas 😉 kahju oleks muidugi
mul ja teistel, kes su blogi loevad, aga elama peab endale 😉
Ma kunagi uskusin/kartsin ka, et teiste negatiivsed mõtted mõjutavad, aga nüüd usun rohkem seda, et need negatiivsed mõtted
mõjutavad inimest, kes neid mõtleb. Nt kui ma siin istuks ja neaks Mallukat, siis oleksin mina see, kes marineerib oma vihkamises
ja tema elaks oma elu tsillilt edasi 😀
Pmst rohkem nüüd usun ikkagi seda, et meie enda mõtted ja uskumused loovad meie enda elu. (Kuigi sellega ei taha muidugi
öelda, et inimene on ise süüdi kui temaga midagi jubedat juhtub, on ikkagi asju mille üle kellelgi kontrolli ei ole).
Minu arvamus on see, et tegelikult on vaja ausat
arvamust. Sellist ,,seebika,, elu võivad kõik näiliselt
blogidesse luua aga see ei ole ju päris- see on mull! Ära
lase end ühiskonna raamidesse suruda.
Kas sa selle postitusega üritad nüüd saada inimestelt tagasisidet, et kõik ikka ütleks et “pliis ära lõpeta, blogi ikka edasi”
Igatahes, mõistlik variant oleks küll. Oleks aeg elus edasi minna .
Omg.ära jumala eest lõpeta. Ei loe teisi blogisi just
selle pärast et kõik on nii nö ideaalsed, kõik kukub
hästi välja kuid see pole ju real life. Sina oled reaalne
inimene, sinu blogi loevad just selle palju inimesi et nii
paljud tunnevad ära enda sinus. Ja on õnnelikud kui
keegi julgeb teha /öelda asju mida nad ise arvavad
/tahavad kuid endal jääb julgusest puudu. me kõik
üritame koguaeg jätta endast mulje kui kenad,viisakad
mitteropendavad inimesed (ainult lähedastele
näitame kes tegelikult oleme) kuid tegelikult peitub
meis kõigis üks väike mallukas, iseasi kui palju me seda
teistele näitame. Vot just selle pärast peabki see blogi
eksisteerima et anda inimestele eeskuju et me ei peagi
olema ideaalsed koguaeg!!!
mhh :/ se on ainuke blogi mis mind
köidab ja mida ma jälgin..
sina ole ikka sina ja tee oma asja..
meie pärast sa kül end tagasi ei pea
hoidma 😉 kui keegi tunneb,et ta
tahab eeskuju viksi ja viisakat siis
ta leiabki selle kuskilt teisest
blogist( se ei tähendanud nüüd,et
sina nüüd üleni eba eeskujulik
oleksid) aga sind jälgitakse ju
põhjusega..miski sinus ja sinu
olemuses köidab inimesi…mulle nii
meeldib ,kui vahel su lehel kärtsu ja
mürtsu lugeda saab ja siis teinekord
jälllegi midagi südamliku ja vahel
paned oma naljadega päevale punkti…
kui sa juba 11 a oled leidnud
teemasid millest kirjutada siis
kindlasti leiad ka edaspidi..maailma
kiire ja pideva muutumis taktis
kerkib palju uut millest rääkida ja
mida arutada:)
seega selg sirgu,saba rõngasse ja
mõtle asi pikalt ja põhjalikult
läbi.. ,kui tunned,et se kõik sind
enam ei rahulda ja sinu elu kuidagi
segab siis jah muidugi jäta asi
mingiks ajaks sinna paika aga ,kui
tunned,et se sind kuidagi ikka
kripeldab ja ikka päris ei taha
lõpetada siis jätka samas vaimus:)
Elunormid.
Mis on normaalne?
Eetikanormid.
Normid normid, normaalne.
Ebanormaalne.
Saada kõik v****u. Lõpudelõpuks sa ju oled meelelahutaja, Keegi ei tule Malluka blogisse normaalsust otsima. Ikka meelt
lahutama.
Ole sina ise ja meeldid kõigile. Neile kellele ei meeldi, need siia tagasi ei tule, usu mind.
Pai ja kauneid pühi.
Naljakal kombel siia tuleb tihti tagasi neid, kellele ma ei meeldi 😀
Kui on nii nagu kirjutad, siis võta aeg maha selle blogiga. Ei juhtu ju midagi, maailm pöörleb ja Sinu elu läheb kenasti edasi!
Eks näis jah 🙂
Tead, miks sul nii palju lugejaid on? Sellepärast,
et keegi ei jaksa lõputult seda ideaalse elu juttu
lugeda, palju huvitavam on kui saad samastuda
blogijaga. Sa ei peagi olema mingi imeline
olevus see on igav. Ole tugev ja keep going,
lihtsalt ole sina ise.
Aitäh sulle 🙂
mul tekib nende ideaalsete inimeste blogisi lugedes alati masendus….äkki oled ka neid liiga palju lugenud?
just..se teebki sellest asjast
asja,et saab samastuda..on tihti
olnud olukordi kus olen tundnud,et
olen samas olukorras 🙂 hea on lugeda
lihtsat ja ilma ilustamatta iogapäeva
elu..et selliseid asju juhtub ka
teistel jne 😉
Ma arvan ka, et igal asjal on oma nö toimimisaeg aga sinu blgi vajab puhkust/pausi. Ehk siis sina ise ka.
Mitte, et sa valedest asjadest räägiksid vaid see, et ehk siit saadavad halvad emotsioonid ( kommentaarid vms) on liiga palju
hakanud sind ja su peret mõjutama. Iga inimese elus on emotsionaalselt madalamid hetki mil ollakse haavatavamad.
Teinekord on hingerahu tähtsam kui raha.
Mina usun, et see, mis köidab lugejaid ongi ehedus ja asjade nii nimetamine, nagu nad on. Polegi vaja, et kõik mingid etalonid
oleksid, see on igav nagunii. Keegi pole täiuslik ja kõigil on oma arvamus ja kui oled vahetu inimene omade põhimõtetega ja räägid
nii nagu on..siis see lähebki rahvale peale. Ma loeks küll igal juhul heameelega edasi seda blogi 🙂 Ja no seegi idekas olukord, kus
teenid raha sellega, mida armastad.
No ma ise mõtlen ka seda, et mulle ju meeldib kirjutada ja miks mitte saada selle eest ka raha. Aga eks ma pean mingisuguse suuna välja mõtlema jah, et kuidas ja mis viisil jätkata.
No eks see on puhtalt sinu enda otsustada..mina pean
blogi ikka rohkem sellepärast et ennast välja elada ja
lihtsalt kogemusi ja tundeid teistega jagada..etem kui
raamatut kirjutada ja mulle meeldib kirjutada…samas
eks leping on leping ja ega meie tea mida sult
konkreetselt nõutakse..kaalu kõik plussid-miinused ja
otsusta..nii lihtne see ongi!
Nagu ma ütlesin, et leping ei nõua mitte midagi muud, peale selle, et kui alla kirjutan, siis aasta aega blogi kinni panna ei või (st võin aga siis pean vast mingit trahvi maksma)
Ma mõtlesin et asi on enamas..no see pole nagu
eriline nõudmine ju et aasta aega ei või blogi
kinni panna..aga kas on sõnagagi mainitud blogi
muutmise kohta või seda, et ei tohi muuta blogi
kujundust jne? Kui ei siis saad ju vabalt uue blogi
kujundada oma meele järgi ja igapäevaselt sul ju
kohustust kirjutada vast ka pole..nii et arvan et
pole hullu kui iga päev ei kirjuta või midagi
taolist. Ehk mõikad mida mõtlesin ???
Palun ära lõpeta! Ma ei suuda lugeda mitte ühtegi
teist blogi! Sinu võlu seisnebki selles, et oled aus,
otsekohene ja ei ürita kirjutada sellest, mis teistele
meeldib. Ja su blogi on naljakas ja julge!
Ah ära aja, kui tahad ausat ja julget, siis mine loe Lipsukest ja Eveliisi, nad on ka väga ausad ja emotsiooniga ja mõnusad!
Mariann, sa oled nii tore inimene. Ma olen äääretult kurb, et pidin seda siin lugema. Sa oled tõepoolest nii vahva isiksus, et tõesti
nii kurb on nüüd olla 🙁
Loodan, et see Toidupanga asi sind ei mõjuta. Olin üks neist kirjutajatest ja ma ei valetaks selliseid asju. Kirjutasin ka
Toidupangale ja eks näha ole siis, mis vastavad.
Loodan, et leiad endas uued motivatsioonid ja uued ‘tuuled’! Ilusat jõuluaega sulle ja su perele! 🙂
PS! Loodan, et kunagi kohtume!
Ah, ega ma siin päris looteasendis ka ei nuta. Lihtsalt ma ei oska enam midagi teha. Ma olen vist kaotanud oma ande “ennustada”, et millised postid kuhu jõuavad ja see Toidupanga värk hakkas küll oma elu elama. Samas ma ei saa öelda, et ma ka nüüd kahetseks, et ma inimeste kirjad avaldasin, pigem mõtlen, mida teha nendega, mida ma veel juurde saanud olen. Küllap edastan ka need Toidupangale ja loodame, et nad kunagi saavad öelda, et saime nii mõnegi pikanäpumehe kätte ja olukorda paremaks 🙂
Aga kes sul käseb olla mingi eeskujulikkuse etalon? See, et mõned (blogijad) seda ette heidavad on nende seisukoht, Sina ei ole
nemad ja sa ei pea elama või blogima nende reeglite järgi. See kuidas ja millest keegi kirjutab on nende enda asi, Sa oled teinud nii
palju head oma blogiga ja ma Sul on suur süda, kahju, et seda väga näha ei taheta ja ainult intriigi otsitakse. Sa oled hea inimene.
Keegi vist ei käsigi, st tegelikult on ju korduvalt rõhutatud, et mu blogi loetakse nii palju ja seega on mul kohustus olla nii ja naasugune. Ala kui kirjutasin kunagi, et abordi tegemine on iga naise valik, siis sain mitmeid kirju ja kommentaare sõimu, et mu blogi loevad palju noori ja nüüd nad kõik jooksevad raudselt abordile, sest “mallukas ütles, et see on ok :D”
Issand jumal, on ikka idioote maailmas 😀
No ongi! Ja ma ei ütle, et ma ise kohati see idioot ei ole, aga ma ei taha, et keegi saaks öelda, et ma ei tohi olla, sest
hoopis pean eeskuju olema. Enda teada ei ole ma paavstiks kandideerinud 🙁
Kui sul tõesti näeb ette see leping ,et sa ei saa olla sina
ise? Nu siis pole tõesti mõtete seda lepingut teha ju,
sest siis sa poleks enam see keda me siin hoolega
jälgime ja kaasa elame. Ja usu mind , sinul sõnakal
naisterahval ei tule sellist asja ,et pole midagi öelda.
Sest elul ju alati üllatusi ja asju millest rääkida 😀
Parem puhka pühapäeval ja ära mõtle rumalaid
mõtteid 😀
Ei, leping ei tee mulle ühtegi ettekirjutust blogi SISU osas. Küll aga selles, et mul peab olema blogi lahti ja mingi teatud arv klikke vist peab ka nagu olema. See, et ma ei saa olla mina ise, on tulnud ajaga ja lugejaskonna kasvamisega. Ma ei taha kudagi olla kellelegi vastik ega ebameeldiv, seega hoian ennast tagasi.
Mina loobusin hoopis nende Ema Theresade jälgimisest ja palju toredam on elada 😀 Mulle meeldivad ausad ja vahetud inimesed
rohkem, mis siis, et ma pole nt sinuga sugugi alati nõus, kui su blogi loen, ja kommenteerin ka suht harva, aga lugemismeeldivuselt
on see siin ikka palju toredam kui mingi lillelõhnaline roosamanna, kus kramplikult hoitakse seda joont, et kõik on perfekto.
Ma saan aru, et mõni ei tahagi jagada oma elu isiklikumaid detaile blogis ja see on minu meelest väga aktsepteeritav. Samas ei tasuks siis igal pool kellata ka, kui ideaalne ikka ollakse ja kui moraalne ja milline imeline inimhing, sest selle eneseülistamise taga on ju ainult soov mulle koht kätte näidata ja kinnitada, kui palju halvem ma ikka olen.
Jaa, sellega ma olen väga nõus, et blogis ei pea oma eraelu detailideni lahkama, see mind üldse ei sega. Nende
roosamannablogijate puhul häirima hakkas just see enda isiku upitamine+see, et arvamust avaldama on neis oodatud ainult
takkakiitjad, eriarvamusele kohta ei ole.
Olgem ausad, loen minagi neid “ideaalse elu” blogisid ja
no mitte ükski neist pole nii meele järgi, kui see lihtne ja
labane Mallukas. Vot, just mina olen ka see lihtne ja
labane inimene. Need ideaalsed blogid tekitavad alati
sita enesetunde ” miks minu elu pole nii ideaalne?”
Saan aru ja, et tegelt pole nende elu midagi nii ilus ja
lilleline nagu nad meile lugeda annavadaga ikkagi…
Ma viimasel ajal mõtlen alati, kui teatud inimesed
vlogivad su mingile blogiteemale vastu ja siis lisavad
sinna sellise alandavatooni ka juurde. Ma loeksin 100x
ennem sind aga saan aru, et sul ei lasta olla enam see,
kes sa oled ja sinu kirjutistest annab seda ka tunda.
Minus tekitavad küll hoopis tunde, et miks need inimesed lolli mängivad 😀
Mul on selles suhtes sama, et ma loen ja mõtlen, et ooo, nii ilus elu tundub ja toad nii korras ja nii ilus soeng ja meik ja…siis vaatan enda küüsi, kuhu ma kaks nädalat tagasi proovisin punast küünelakki, mis on 80% ulatuses maha koorunud ja ma lihtsalt ei leia küünelakieemaldajat ja. Noh, sama mõtle, et tahaks ka olla ideaalne. Mis siis, et tegelikult ei ole kellegi elu ideaalne vms, nagu nad väidavad. Aga kahe otsaga asi – ühest küljest mõtled, et oh, nii mõnus kerge lugemine. Postitus on ideaalne ja pildid imelised ja elu imeline, aga siis teine külg on kade, et why not mina, raisk!
Ma tahaks küll olla mina, aga mul on tunne, et see mina pole piisavalt hea, et siin niimoodi avalikult elu elada. Mitte, et ma ennast nüüd kuulsuseks peaks, aga ma vanasti mõtlesin küll, et miks kunagi tuntud inimesed ei ole ausad ja vabameelsed jne, nüüd ma saan aru, et isegi kui sind natukenegi teatakse, siis kohe pead sa hakkama oma mainet hoidma ja ennast tagasi hoidma, et sulanduda massi ja olla nagu teised – viisakas, korralik ja tore. Muidu sind tehaksegi maha ja alandatakse ja räägitakse nagu kõntsast, sest see pole viisakas.
Oeh, kurb. Kui tõesti peaksidki blogi
kinni panema, siis mina küll ei tea,
kelle postitusi oodata. Vähemalt oli
lahe aeg, kui sai iga päev uusi
postitusi lugeda ja nagu oma sõbranna
muljeid kuulata. Lõppude lõpuks on
aga see sinu elu ja sinu blogi, ja ma
usun et kui ilma selleta kergem on,
siis kõik toetavad sind. 🙂
Vot see ongi tegelikult mu enda küsimus, et kas oleks kergem blogiga või blogita? Mulle meeldib kirjutada, mulle meeldib, et ma olen saanud tänu oma blogile nii paljusid erinevaid asju proovida, inimesi aidata, loosida lugejatele ilusaid kingitusi jne. Ma olen IGA murega saanud lugejatelt head nõu ja mul on alati olnud selline “netipere” nagu need lugejad ja kommenteerijad on, kellele ma saan kõike jagada.
Aga ma ei tea, kas mul on üldse enam midagi jagada, saate aru? Elu on ju nagu ta on. Töö on sama ja laps sai juba titeast välja ja abielus juba olen ja lähen muudkui tasahilju paksemaks ja midagi uut siin ilmas ei toimu 😀
Ära muretse, küll teemad tulevad. Puhka natuke, naudi elu ja küll teemad taas külje alla ronivad. Kirjutavad hinged ei saa
teisiti ju…
Ja tõesti neid klantsblogisid loed 1-2 postitust. Igav on elu… Päris inimeste elu ei ole kunagi nagu klantsblogis.
🙁 kurb, et nii tunned.
No ei saaks öelda, et see tunne nüüd nii ootamatult tuli. Olen ennegi samu mõtteid mõlgutanud, kuna aga selle aasta reklaamileping veel kehtis, ei saanud ma nagunii poole aasta pealt blogimist ära lõpetada. Samas tõsi on see, et kahju on loomulikult tonn kuus maha visata, sest blogida mulle ju meeldib, aga kui selle hind on see, et ma peaksin nagu president siin ainult hea ja ilus olema, siis mul läheb liiga pingeliseks ära.
No aga jäta siis lihtsalt lepingu pikendamine ära ja blogi edasi just nii nagu sa ise tahad. Siis ei ole kellegi asi mida sa tohid või
ei tohi öelda või millest kirjutada.
Ja siis ma kaotan nii palju raha, millega ma saaks kunagi äkki maja ära soojendada ja aeda putitada jne 🙁 Nokk kinni, saba lahti 😀
No aga kui sa blogimise ära lõpetad (nagu praegu plaanid) siis ju jääd nii rahast ilma kui ka blogi kirjutamisest ilma,
mis nagu sa ültesid sulle siiski meeldib!?
Jah, siis ma jään tõesti mõlemast ilma