kalorid-toitumine-trenn

Naljakas mõelda, et ma olen selle tervisliku eluviisi peal olnud juba 18 päeva. Üheti võttes, ega see just kaua ei ole, aga ma võin öelda, et ma olen praeguseks oma toitumisega juba täiesti ära harjunud ja trenni tahan ka teha. Need kaks on loomulikult omavahel ühendatud, sest nagu kõik teavad, siis mida rohkem kaloreid põletad, seda rohkem võid neid endale ka lubada.

Ma proovisin jälle korraks Orgu kava, aga pean ütlema, et see ei ole minule. Ma usun, et iga inimene, kes mõtleb, et nüüd hakkan ma tervislikult toituma, siis tahab ta midagi, mis teda aitaks. Nõnda lootsin ka mina, et kui mul on konkreetne kava ees, et siis saan ma kenasti selle järgi toituda ja rahumeeli kilosid langetada. Paraku on nii, et mulle lihtsalt ei sobi selline “kavatamine” ja lisaks ei viitsi ma ka midagi kaaluda, kuigi köögikaaluke on täitsa olemas.

Seega toitun ma praegu puhtalt loogika järgi. Hommikusöögiks enamasti munad erinevas vormis. Näiteks praetuna, keedetuna, omletina või pošeerituna. Kaks muna, natukene tomatit, hapukurki ja hapukapsast, suur tass rohelist piparmünditeed ja kõht püsib kenasti täis. Vabalt võib kasutada ka näiteks viilukest leiba ja teha endale üks võimas võileib. Ühes leivaviilus on natukene alla 100 kalori. Kui sa mõtled, et päevas on sul kasutada umbes 1500, siis see 100kalorit ei ole tõesti midagi hullu.

Lõunaks-õhtuks, neid valikuid on ju tohutult. Kana, salatid, supid, kala. Vaata ise, mis kokku keerata viitsid nendest. Sealiha ma ka hetkel väldin praena. Peekonina ikka söön.

Üritan vältida võimalikult palju saialisi, komme, magusaid jooke (täna ostsin endale ühe coca 0, kuigi seal sees on pea null kalorit, siis on seal ikkagi kehvad magusaasendajad, mistõttu pole see üldsegi tervislik ja ei tohikski palju endale lubada. Aga no korra 18 päeva jooksul ma arvasin, et vast ikka võib). Veel olen ma teinud otsuse hoida mõnda aega eemale alkoholist. Hea on see sindrinahk küll, aga miks kurat temas nii palju kaloreid olema peab :D? Klaasis punases umbes 100, aga kes see vaid ühe klaasiga piirduda tahaks? Ja valges mingi 80, aga vot ma olen punase naine, what can I do. Seega ma ei lase endale seda “vere maitset suhu” ja ei narri ennast natsa aega selle ühe klaasiga.

Üldse ei taha ma midagi endale 100% keelata, sest minevikus ma just seda viga tegin. Üsna kiiresti murdusin iga kord ja mõtlesin, et ah, vahet pole – kui juba nt sõin kommi, siis suva, söön terve paki ära, sest vahet ju enam pole. Ja siis kadus ka mott trenni minna, sest ah, nagunii keerasin juba toitumise pekki, miks siis ka trenniga jätkata.

Loomulikult on see lihtsalt üks kaval enesepetmis viis keerulisem eluviis lõpetada ja minna tagasi vanale rajale, aga päriselt, nüüd ma näen seda, et kui ma ei piitsuta ennast ja luban endale mõnikord ühe-kaks kommikest (hommikuti!), siis ei tekigi seda tunnet, et oh, sööks kõik ära, sest ma ju tean, et kui ma tahan, võin ma homme hommikul veel paar tükki süüa, kui isu on. Ja no selle ühe öö ma võin ju vahepeal oodata. Seega ei tekigi seda “apppiiii, ma niii tahan, aga ei tohi!”.

Näiteks vedeleb mul live-chatist saadik suuuur kausitäis skittelseid ja mul ei ole mingit isu neid süüa. Küll on aga mul isu keefirit juua ja seda ma lasen lausa mõnuga.

Mis veel täiega indu juurde andnud on, on tulemused. Osad teist ehk nägid instas mu praegust pilti, aga vot seda, mis ma 31.01 tegin, seda ma veel terve ilmaga jagada ei julge. Eks näis, kas teen seda 31.02, või hoopistükkis siis, kui #mallukagavormi täitsa läbi on. Ühest küljest erinevust on näha ja tahaks teisi ju motiveerida juba praegu, aga ma täiega kardan, et raudselt edaspidi nii kergelt see asi ei lähe ja kui ma praegu oma enne-pärast pildi letti laon, siis võistluse lõpus poleks enam midagi uut näidata 😀 Aga noh, eks näis, mis ma teen. Aega on ka veel.

Ma saan aru, et tavaliselt inimesed selliste kehadega just uhkeid selfisid ei tee, aga ma endale motivatsiooniks aeg-ajalt ikka klõpsutan neid. Ärge teie ka häbenege – kui olete võtnud nõuks teha üks hea otsus ja teha natukene trenni ja teha toitumisel paremaid valikuid, siis tehke endast kohe alguses üks mõnus selfar. Vahet pole, et suure tõenäosusega te ei taha seda näha, mina enda esimest selfit nähest tahtsin ketti panna, et ma ennast nii käest olen lasknud. Aga kui seda esimest pilti ei tee, siis on raske ka ise tulemust näha, sest ennast vahid sa ju iga päev ja nõnda võid sa sootuks maha magada, kuidas su keha muudki rohkem vormi läheb.

Ma soovitan ennast ka mitte kaaluda. Mul on lausa naljakas lugeda, et apppi, ma eile, kui ma ei söönud midagi “halba, olin X kilo ja täna X+2 sest ma sõin seda teist ja kolmandat. Esiteks ei ole tarvis ennast ju iga päev kaaluda, sest kaal kõigubki! Teiseks see päris nii ka pole, et ma söön täna ühe saia sisse ja 20 min hiljem see kohe kajastub mu kaalul. Eks ole ju nii. Seega visake see paganama kaal nurka, sest see viib suurema tõenäosusega motivatsiooni üldse minema. Mina näiteks otsustasin, et järgmine kord kaalun ma ennast veebruari lõpus, sest noh, siis on kuu sellest, kui ma alustasin “imelise” kaalunumbri – 68.9 kilo pealt. Enamasti ei lange see kuradi kaal üldse nii ruttu ja regulaarselt kui inimene seda sooviks ja tekib sama asi: “Ah, ma ei võta üldse alla, midagi ei aita, vahet pole, ma ei tahagi enam!”.

Mis veel…Mind on aidanud natukene ka see, et ma nüüd mingite asjade kalorsust tean. Enne ma ei teadnud vist MITTE MILLEGI kaloreid, aga ega mind ei huvitanud väga ka. Kui kedagi teie sest huvitab, siis toon mõned näited:

• õun – 72 kalorit
• banaan – 100 kalorit
• üks pooleliitrine õlu – 150 kalorit
• porgand – 50 kalorit
• 1 šokolaaditükkidega küpsis – 60 kalorit
• muna – 100 kalorit
• supilusikas ketšupit – 15 kalorit
• 30 grammi pähklisegu – 168 kalorit
• üks ahjukartul – 160 kalorit
• keskmine küpsetatud kanarind – 140 kalorit

Võrdluseks siis natukene junkfoodi ka:

Mind igatahes paneb see mõtlema küll, et kas mul tõesti on vaja süüa ära hunnik jama, kui ma saaks selle asemel süüa midagi tervislikku, mis ei võrdu ju üldse mingi suvaline salatimalts. Mõnus krõbe kanafilee salatil, kõrvitsaseemnete ja peekoniga kõrvitsapüreesupp, lillkapsapõhjal pitsa, maguskartuli “friikad”. Need on kõik toitvad, kuid samas tervislikud. Ja kui peale jama söömist tundsin ma ennast alati halvasti, siis peale korralikku toitu tunnen ma uhkust. Mis siis, et see peaks ju tavaline olema, aga ma olen uhke küll, et ma teen paremaid valikuid. Sest minu paremad valikud tähendab ka seda, et minu pere sööb paremini ja nõnda on ka minu Kardokene tervem ja Mari saab head eeskuju.

Ja kõige lõpuks ma ju pean kiitma ja tänama Spartat ja eriti Janikat, et ta vastab igale mu küsimusele, annab mulle alati head nõu, koostab mulle kasulikke kavasid ja annab alati nõu ja jõuga abi, kui ma millestki aru ei saa. Nii palju ju on seal trenni ja toitumismaailmas erinevaid “fakte” ja arvamusi ja väiteid, mille seast on raske aru saada, et mis see tõde siis on. Muuseas, Janika aitab ka Paljast Porgandit, kelle esimese kuu tulemused on…out of this world! Mul jääb üle ainult unistada, et mina kunagi selline olla saaks, aga niikaua pean mina (ja Janika) tegelema minu pekkide ja jõuetusega, nagu algajatele kohane 😀

Lõpetuseks siis see, et kindlasti on ka teil küsimusi toitumise ja trenni kohta. Janika on lahkelt nõus neile vastama! Seega kui sul on midagi teada vaja, siis jäta oma küsimus siia kommentaari alla ja uuel nädalal ilmub postitus kõikide vastustega :)! Kellel midagi küsida pole, siis lobisege niisama kaasa :)!