SUHETEST

kas sa oskad olla vallaline?

23. veebruar 2016

Ma käisin täna sõbrannaga Coca Cola Plazas filmi vaatamas. Valituks osutus “Kuidas olla vallaline?” ja lisaks sellele, et ma sain nii nutta kui naerda, pani see mind meenutama enda vallaliseaegu.

Film ise rääkis Alice’ist, kes otsustab oma pikaajalise peikaga pausi teha, et proovida ühe korra eluski üksi olla. Uuel töökohal kohtub ta Megiga, kes teeb oma eesmärgiks õpetada Alicile kuidas olla vallaline ja saada selles paganama vallalisteelus hakkama. Ma ei hakka isegi rohkem rääkima, aga film sisaldab laste saamist, väikeste laste emade suremist, armsaid suhteid, seksikaid mehi ja silmiavavaid üheöösuhteid. Mulle meeldis väga see, et film ei olnud etteaimatav. Tavaliselt mõtled kohe, et ah, see hakkab sellega olema ja too tollega, aga see film lõppeb kuidagi teistmoodi ja see osa panigi mind mõtlema, et tegelikult oli ju pagana raske vallaline olla. Igatahes soovitan ma kõigil (naistel) seda filmi vaadata ja kes ei usu, tsekkige treilerit:

Pean tunnistama, et ma ei ole oma elus väga palju üldse vallaline olnud ja seda va üksiolemise kunsti mina ei valda. Ma usun, et näiteks see, et kohvi joon ma vaid siis, kui Kardo seda teeb, on üks näide. Ma võiks seda ise teha, aga vot ma ei taha. Ma tahan elada maailmas, kus mul on kellelegi kaissu ronida ja kelle põlvede vahele öösel voodis oma külmi varbaid panna ja kellega  õhtul diivanil lobiseda oma päevast ja kelle juustest oma näppe läbi tõmmata ja üldse on hea, kui majas on keegi, kellele hõigata, et ole inimene ja too vetsupaberit või MIDAGIGI, kui juhtumisi see otsa saanud on, aga sina abitult potil konutad. Kõige selle jaoks käib hädapärast väga heast sõbrannast korterinaaber kah, aga oma mees on ikka etem onju.

Ma olen loomult selline argpüks ka, et ma enamasti ei julge magadagi, kui Kardot kodus pole. Panen aga kõik tuled põlema ja vaatan hirmunult telekat, kuni ta koju tuleb. Kui on aga pikem tripp, siis kutsun sõbranna külla, et ma ometigi üksi olema ei peaks.

Loodan, et te nüüd saate aru, kui väga ma lausa VAJAN oma ellu meest, sest seda õpitud abitust olen ma edukalt terve elu kasutanud. Palju kergem on elada, kui on keegi, kes viitsib sinu eest asju ära teha. Mitte, et ma siin mingit orja peaks, aga näiteks vanasti kui mul arvutiga midagi oli, või telekas ei funganud, siis loomulikult tegeles sellega mu ekspeika, mitte ei hakanud mina googeldama, et kuidas seda ja toda probleemi lahendada. Miks ma peaks? Pole minu asi. Aga nüüd on veidi niru, sest Kardo ka enamasti ei tea ja siis me peame painama neid vaeseid Elioni töötajaid, kui miskit katki on. Minu esimene iseseisev kõne sinna nägi küll vist selline välja.

“Kas ruuteril X tuli põleb?” võisid nad küsida.

“Eeee. Mis see ruuter on?”

“See must/valge kast teie teleka läheduses…” (Ma siiani lihtsalt ei tea, kas ruuter on see must või valge, seega ma ei julge pead anda)

Ega mul kunagi aega pole olnudki, et seda va iseseisvust ja powerful naiseks olemist õppida oleks olnud. Esimese peika sain ma juba mingi 14(?) aastaselt, kus ma kõigepealt “käisin” ühe Rate moderaatoriga(!) ja siis ühe teise poisiga, kelle nimi oli Jürgen ja siis uuesti selle esimesega ja kui ma väga mööda ei pane, siis jälle selle Jürgeniga. Üsna pea hakkasin ma aga Silluga käima, kes jäi mu peikaks kuni Austraalia ajani.

Kui arvata, et noh, seal olin ma ju pea 9 kuud vallaline naine, siis tegelikult oli mul selle ajaga lausa kaks peikat, kellest ühega jõudsin ma isegi koos elada, aga vot seal tabas mind see “apppi, kuidas vallaline ollakse?!” kõige rängemalt. Seda seetõttu, et kõik need kolm peikat mu eelnevast elust olid mu ellu tulnud suhteliselt kerge vaevaga. Nimelt meeldivad mulle nägusad vaiksed poisid, kes selles eas (no me olime ju supernoored :D) ei ole erinevalt oma aktivistidest sõpradest kuigi julged tüdrukutele lähenema. Kui aga üks säärane selle töö ise ära teeb, siis langevad nad tänulikult neiu “võrku” ja sinna nad ka jäävad. Nii kauaks, kuni ma nad merre tagasi lasin.

1917025_171768879910_3589499_n

See saatanasarvedega oli minu esimene aussipeika nimega Steve. Kui me lõpuks lahku läksime (loe: ma kolisin talle ütlemata meie ühisest korterist välja, sest mulle tundus, et ta lämmatas mind oma armastusega), siis kuu aega pärast seda tunnistas ta mulle, et lahkuminek rabas teda nii kohutavalt, et ta hakkas hapet tegema :D

Austraalias sain ma aga aru, et jumala paljudel meestel on minust jumala pohhui ja iga mees, kellega korraks lõbus on olnud, EI HAKKAGI mulle pärast helistama ja ei taha oma elu minuga veeta. Ma olin kergelt öeldes shokis, sest ma ei osanud neid mänge. Kui mulle keegi meeldis, siis ma kirjutasin/helistasin talle ja ütlesin, et kle oli fun, ehk saaks veel kokku. Ma ei teadnud, et ma pean lolli mängima ja mehi ignoma ja teesklema, et nad ei meeldi mulle, sest muidu olen ma saiko bitch :D

Selle imeliku mängu reegleid oli raske ära õppida: ole rõõmsameelne, ära käi pinda, ära paljasta oma tundeid, ära vasta smsidele, ära mine iga kord välja, jeesus, ma isegi ei mäleta neid kõiki, aga see oli fucking keeruline ja seega minu igasugune respekt naistele, kes on vallalised ja selles maailmas laveerida suudavad. Minu eesmärk vallalisena oli ju loomulikult leida keegi, kellega KOOS olla, aga miskipärast pead sa vallalisena endale ja muidugi ka teistele kinnitama, et vallaline olla on parim asi maailmas ja su elu on üks suur pidu ja vabadus ja et sa muidugi EI TAHAGI suhet. Isegi kui tahad, on see asi, mida enamik vallalisi käsi südamel vannub. Mina igatahes vandusin, käisin pidudelt pidudele, ei kirjutanud lõpuks enam oma silmarõõmudele kunagi ise ja rääkisin kõigile, kes kuulata viitsisid, et vallaliseelu on parim, mis minuga juhtunud on.

Tegelikult ronisin ma pidudelt purjus peaga koju ja nutsin patja kallistades, sest kuskile polnud oma külmetavaid varbaid pista ja keegi ei võtnud kaissu. Okei, kui ma mõne kuti endaga koju tassisin või nende juurde ronisin, siis sain kaissu ka, aga see tegi olukorra tegelikult veel kurvemaks, sest hea on olla ainult selle inimese kaisus, keda sa armastad ja kelle lõhna sa tunned. Mitte mingi suvaline võõras mees, kes sind kaissu võttes oma kõva emmiga selja tagant togima hakkab ja vihjab iga keharakuga, et võiks tegelikult muud ka teha, kui siin lolli mängida ja eide kombel kaisutada. Seega oli kergem see osa vahele jätta ja lihtsalt kodus üksi nutta.

Kui ma Austraaliast tagasi tulin siis kuidagi läks elu nii, et mina hakkasin uuesti Silluga koos olema ja jälle kestis see minu meelest umbes kaks aastat, kui me läksime ühel aprillikuul lahku ja juulis tutvusin ma juba Kardoga. Ja ei, isegi need kolm kuud ei suutnud ma ihu ja hingega vallaline olla, sest see oli see aeg, kus ma armusin ära sellesse douchebag’i, kellest ma olen siin blogis korduvalt juttu teinud ja kes oli järjekordne elav näide, et jumala eest ei tohi naine välja näidata ühtegi emotsiooni ega huvipoegagi, sest sellisel juhul oled sa igav ja kättesaadav saak. Olgu öeldud, et see tüüp lõpetas mingisuguse neiuga, kes teda lausa nii palju “armastas” et kuti enda sünnipäeval mulle kilkama tuli, et jess, mulle smsib üks tüüp, kes on niii kuum ja kes nii väga meeldib mulle ja peaks üldse temaga kokku saama minema. LOOMULIKULT meeldis sellele douche’ile tüdruk, kes oli ükskõikne ja kellele meeldis sootuks keegi teine. Mitte mina, kes ma hommikul kell pool kuus ka tema ukse taga olin, kui ta seda paluma oleks pidanud. Thats life!

Aga õnneks tuli siis minu ellu Kardo ja kujutate ette, ta kirjutas mulle ISE smse ja ei hakanud mind ignoma, kui ma vastasin talle enne viie tunni möödumist ja tuli külla, kui ma teda kutsusin ja ei jooksnud ära, vaid tutvustas mind oma sõpradele ja perekonnale ja nõnda hakkasimegi me teineteist armastama ja saime Marikese ja kihlusime ja abiellusime ja LÕPUKS ei pea ma enam muretsema selle üle, et kui pikk aeg on normaalne, et kutile helistada, vaid ma helistan talle just siis, kui minu hing ihaldab ja mul on nüüd elu lõpuni kuskile oma varbaid sooja lükata.

Seega on elu õpetanud, et need mehed, kes tahavad neid lolle “vallalisemänge” mängida, nendega ei ole mõtet jaurata, kui sina tegelikult seda mängu mängida ei taha. Või nagu mina – ei oska. Igati häid mehi vedeleb iga nurga peal – peab vedelema, kui mina ühe säärase leidsin, järelikult leiavad mingi hetk kõik!

Kuidas teil on, kallid sõbrakesed? Kas olete suhtes või vallalised? Ja kas teile päriselt ka meeldib vallaline olla? Ja kuidas teie neisse vallalistemängudesse suhtute?

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

87 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Biku 18. september 2016 at 16:20

    Ma tean, et seda postitust kommenteerida on praegu ilgelt imelik :D Ma ei tea kuidas ma selle vahele olen jätnud, aga näed olen ja nüüd just selle suhete teemaga seoses guugeldades leidsin selle sinu postituse, olen siin natukene sellises kurvas olekus ja loen seda ning selline tunne nagu oleks see minu enda kirjutatud. Kui keegi teine seda kommentaari ei loe kunagi siis sina seda ikka näed :D Või ma ei tea tee uus postitus sellest ja ma kommenteerin uuesti :D Igatahes ma olen praegu 26 aastane vallaline naine, pole lapsi ega midagi ja vallaline olen olnud nüüdseks aasta. Vot mina ka ei ole aboluutselt seda tüüpi inimene kes suudaks sellest vallalisuset rõõmu tunda, ma lihtsalt vajan enda kõrvale kedagi ja nagu sa ütlesid, olla kellegi kaisus, rääkida oma asju, arutada, käia igal pool ja teha. No on vaja seda teist poolt ja minu arust pole midagi paremat kui õnnelikus suhtes olemine kus on ühised huvid ja eesmärgid jne. Ja siit nüüd tekib küsimus, mina kes ma olen aasta vallaline olnud, et miks ma siis ikka veel olen :D Vahepeal hakkab tunduma, et tõepoolest vastab tõele, et kõik vähegi normaalsed mehed on ära võetud , või õigemini siis vist 25+ normaalsed mehed, kuigi mul on see ikka tüürinud sinna 30+ meeste kanti, et sellises vanuses on olnud viimase aja sellised silmarõõmud. Noh igatahes ma vist võikski rääkima jääda. Ja see vallalise maailmas need “mängud” ja reeglid mida peaks justkui järgima ja nende järgi talitama, et keegi endale saada ja mismoodi ikka peaks käituma ja mismoodi mitte. Oh issand see on täielik tuumafüüsika ja ma lausa vihkan selliseid haigeid mänge. No vihkan. Minu nüüd üks hiljutine peaaegu potensiaalse suhte algus siis oli selline, et oli üks mees, 32 aastane, vaba, lastetu, kena, no nii minu maitse kui veel üks mees olla saab,koos oli meil tore ja lõbus, ühised huvid ka, mina lastetu, üksik ja nii me siis tšillisime ja tundsin, et armusingi ära. ja oli ka juba tõsiselt seline tunne, et ega meil ongi peaaegu et suhe siis mis muud. Aga tüüp ikka vahepeal poetas, et pole kindel mida tunneb, pole kunagi osanud otsustada, samas minuga koos meeldis olla, minu empsile tuli külla, mina käisin kogu aeg tema vanemate juures ja veetsime aega koos. Ja mida mina selline lihtsa mõtlemisega inimene siis ikka muud oskan mõelda, et noh tore, olengi leidnud kellegi eks. Aga ma ikka oskan sattuda selliste meeste otsa kellega on fakking keeruline, Mees on olnud vallaline aastaid, ei oska olla suhtes, ütleb ise ka et vajab harjumist, et kellegagi olla ja pole ammu kedagi sellist leidnud kellega nagu tahaks olla ja siis mina muidugi õnnelik, et no nagu näha siis kogu asjade kulg viitab sellele et minuga tahab olla. Ja lõpuks sain ma selliste üllatuse osaliseks, et ei ta ei tunne ikka vist midagi, meeldib minuga koos olla kui sõbranna. Persse ma ütlen, mul on kõrini nendest meestest kes ei tea mida nad tahavad, ei oska olla konkreetsed, valetavad, lubavad, vassivad ja pidevalt on mul tunne, et kõik on üks kuradi mäng. Miks ei võiks asjad olla lihtsamad. Ja siis öeldakse, et naised on keerulised, no ei ole nii. Mul praegu on tunne, et ma ei julge öelda meestele kes mulle meeldivad, et kurat, ma tahan suhet, tahan kellegi kaisus olla ja lihtsalt olla koos, teha staffi, ei julge, sest tundub et liikvel ongi ainult vabad mehed kes panevad selle jutu peale punuma, tahavad nautida vallalise muretut elu ja ringi keppida(?) ma eeldan. Vahel kardangi, et jäängi üksinda, kuigi ma olen ilus naine, iseloomult ka täiesti normaalne, rahulik, no kõik nagu on tipp topp, aga eks loomulikult on väga palju mehi kes mulle ei meeldi(kellele näiteks mina meeldin), kellega ei teki mingit tunnet ja kunstlikult ma ka tekitama ei hakka seda. Ma saan sellest muidugi kohe alguses aru mida ma kellegi vastu tunnen, ei hakka kunagi mingeid tühje lootusi meestele andma ja üldse lubama igasugu asju, mis mulle tundub et mehed aga armastavad vägagi teha ja siis olengi juba hakanud endale lubama, et enam ei armu lähiajal kuna haiget on saadud küll, tegelikult ka juba oma viimases suhtes olles ja nüüd ka veel selline hoop tuli. Mõtlengi siin juba, et peab vist nö ÕPPIMA üksi ja õnnelik olemist. Kusjuures ma pole ka olnud nii pikka aega varem vallaline. 16a sain esimese kuti ja siis alates sellest on keegi ikka alati olnud, aga nüüd on jah selline pikem vahe ja mina ei oska nii olla :D Ok, sain nüüd südame pealt ära, lihtsalt oli vaja siia kirjutada, loodan et vähemalt sina seda loed ja võid ka märku anda sellest siia kommentaari. Kuigi ma jään lootma, et ma ikka ka kunagi oma armastuse leian.
    Tänks Mallukas selle posti eest, kuigi ma selle ales nüüd avastasin, aga oli kuidagi jube ajakohane mulle praegusel hetkel.

    • Reply Mallukas 18. september 2016 at 18:09

      Ah, been there, done that! Kõlab jube läägelt, aga selle õige inimesega pole vaja mänge mängida :D Ma ka mõtlen, et tegelikult Kardoga ma ladusin kohe suht kõik kaardid letti ja jätsin kõik mängud mängimata, sest noh, ma ei arvanud, et sellest midagi päriselt saab. Mida rohkem sa püüad, seda rohkem persse läheb vist. Aga ära muretse, tuleb sinu tund ka!!

      • Reply Biku 18. september 2016 at 19:00

        Selles on sul õigus, sest ma ju tegelikult olen seda ise ka alati arvanud, et kui on see õige ja mees ikka tahab siis pole vaja mänge mängida. Vaat kui olla ise veel armunud ka siis teeb asja eriti keeruliseks, mõtled ikka, et mida nüüd valesti sai tehtud, kas mingi asi jäi ütlemata või hoopiski ütlesin midagi üleliigset, Ega asjad ei tohiks nii keerulised olla. Kusjuures selle mehega oli nii, et talle meeldis naise poolne aktiivsus. Ta ise ütles selle välja, sest noh tegelikult meie see tundmise periood on olnud isegi pikem ja mina alguses ei arvanudki, et armun temasse kunagi, aga kui kohtusime üle pika aja uuesti siis armusin. Ei oleks seda uskunud. Selline üldiselt väga kinnine mees on. Kunagi alguse perioodil oli küll selliseid “toredaid” hetki päris palju kus tuli välja, et ta ootaski minult reaalselt mingit aktiivusust ja suhtlust :D Me elasime teineteisest suht eemal ka ja mul oli bussiga tunnine maa tema juurde. Üks nv oli nii, et päev otsa tüüp midagi ei kirjutanud, siis õhtu poole kirjutab mulle ja räägib mis ta teeb kodus jne..räägib ja räägib ja mina nagu juba natukene isegi kurb, et näädsa mind ei kutsugi ega midagi ja siis selle pika mõistujutu peale siis tuleb, et aga tundub et sina ei tahagi tulla siia sest sa pole ju midagi öelnud selle kohta(ehk siis mina noh). Ja mul oli selline tunne, et misasja…kust see nüüd äkki tuli ja selle pärast ütles kuna mina lihtsalt ei öelnudki, et ma tahan tema juurde külla minna :D Ja mees reaalselt on mulle suht tihti öelnud, et mina üldse ei kirjuta ega räägi ega midagi ja ei tule tema juurde. Tahabki naise aktiivusust. Noh ja muidugi minule on see aktiivsus selle mõttes olnud varasemalt raskendatud kuna kõik kohad pasundavad kuidas ikka mees on tavaliselt aktiivne kui ta tahab midagi ja ise ka nagu ootan, et mind hullult kutsutakse ja oodatakse ja tahetakse ikka ja öeldaksegi OTSE välja :D Aga näed tegelikult on ka erandeid…mis jah nüüd siis lõppes sellega, et ikkagi suhet ei tulnud :D Ironic eks :D ma olen ise ka jah saanud sellest aru, et tegelikult ei tohi asjad olla keerulised ja kui ongi siis on lihtsalt midagi mäda või väga erinevad inimesed või üks ikka ei taha nii palju kui teine jne jne. Eks ma siis jään ka ootama ikka enda seda õiget härrat. Tänks et vastasid :)

        • Reply Mallukas 18. september 2016 at 19:07

          Nõme tunne on muidugi, kui sa ise armud ja teine nagu käitub esiti armununa, aga siis ütleb et kle sorri, ikka ei ole. Hingel valus ja muidugi paras egopõnts kah :D Aga iga sitt on millekski hea, oodata on seda “herra õiget” küll sitt, sest tahaks ju KOHE armastust ja kaissu ja kirrrrge ja kõike seda. Hiljem siis koera ja abielu and shit :D Aga ta tuleb, ma tean et tuleb :D

  • Reply Karks 24. veebruar 2016 at 23:22

    Mmmm, mina olen ka üks selline kes ei oska olla
    vallaline peale esimest tõsist suhet mis kestis 5 aastat
    ( uskumatu aga tõsi ) see suhe oli tõeliselt veider
    järelemõeldes kuna ma ei ..tohtinud.. või ei kiidetud
    heaks kui ma kellegiga suhtlen või isegi oma vanemaid
    külastasin siis oli jõhker armukadesus ja tülid majas.
    Pm ma elasingi metsas 4 seinavahel ja olin mehele
    olemas..aga no armastus pidigi ju pimedaks tegema :)
    kui kuskil ei käinud ja sõbrannadest ka eemale hoitsin
    siis oli mees 5+ .. Aga mingil hetkel sain aru, et vajan
    inimesi tagasi enda ümber ja saigi sealt tulema tuldud!
    Peaaegu aasta proovis ta küll mind sinna tagasi saada
    kuid olin tugev ja ei läinud vaid leitsin endale uue
    mehe või pigem leidis tema mind :) praegu oleme
    olnud koos 6 aastat ja tõesti on elu nagu lill kasvatame
    oma pisipoega ja ootame uut :) enam pole mingit
    keelamist ( me pole siiani veel tülligi suutnud minna)
    võin käia/teha/olla samuti ka tema. Pm sellinie suhe
    nagu teil Kardoga.

  • Reply R. 24. veebruar 2016 at 14:38

    Aga vallalise elu ongi lahe. Suhtes jõuad sa terve elu olla. Mina olen 23 ja vallaline. Suhteid muidugi on eelnevalt olnud, aga nagu
    öeldakse “no boyfriend, no problems.” Suvi tuleb ka, eriti mõnus ringi tsillida ja ilusate kuttidega tutvuda. Suhtes kaasneb olgem
    ausad ka palju tülisid, hetkel ma sedad oma ellu ei vaja ja nii hea on mõnus üksi olla. Mingi 10 aasta pärast võin korraliku naise
    kombel suhtesse astuda ja paar titte vb saada. Praegu naudin oma vabadust.

    • Reply Mallukas 24. veebruar 2016 at 15:45

      Ma ei tea, mul pole nagu mingeid tülisid ega probleeme, kuigi olen suhtes :D

  • Reply Helena 24. veebruar 2016 at 14:08

    Ma arvasin, et ma ainuke loll kes üksi magama ei suuda jääda nagu tavaline täiskasvanud inimene :D :D Kui mees kõrval ja mingi
    kehaline kontakt, ntks puudutan ta selga siis pole probleemi, 2 minutiga norskan, aga kui üksinda siis vaatan mingi vähemalt 3 h
    telekat elutoas ja siiis alles vajun nokki kui silmad kauem lahti ei seisa. Voodis, pimedas ja üksi uinumine????? How bout no.

  • Reply totulotupiilu 24. veebruar 2016 at 11:42

    Lugesin siin kommentaare ja jõudsin täitsa palju mõtteid läbi töötada. Ise olen täiesti suhteinimene, viimase 10 aasta jooksul olin
    kokku 7 kuud(mitte jutti) vallaline. Viimased 5 aastat aga megahead olnud, leidsin selle õige ning sai abiellutud kah. Vallaliseelu ei
    igatse, sest nö saan seda kogeda niigi. Mees nimelt ameti tõttu mõned nädalad eemal tööl ja siis samapalju jälle kodus. Elame
    suhtes-koos-eraldikoos-ja jälle koos. Segane lugu aga toimib hästi, nunnutamist on piisavalt aga oma aega jagub kah.

  • Reply Liis 24. veebruar 2016 at 02:40

    Mul tuli kohe seda postitust lugedes see Milvi
    laul meelde “ära mine sinna Jürgeni juurde”
    ?? aga muidu olen täitsa nõus, et suhtes on
    ikka palju parem olla kui vallaline. Olen ise ka
    Sinuga sarnane sellesuhtes, et pole kunagi
    eriti kaua vallaline olnud. Tagant järele
    mõeldes on tegelikult see periood isegi päris
    lahe olnud. Nagu tunned, et saad ennast
    täiesti maha laadida ja mitte kellestki teisest
    sõltuvalt omi asju ajada. Samas aga oli sellel
    ajal ju alati ka see 1 ja ainus mõte peas, et kus
    küll minu prints on? Ja nooo need õhtused
    magamaminekud..nii kurb oli voodisse minna,
    kui sind keegi seal ees ei oodanud ja kaissu ei
    võtnud ja polnud kuskile oma varbaid sooja
    pista. Praeguseks ajaks olen pea 2 aastat
    suhtes olnud ja ootan oma esimest titat.
    Tundub, et just see mees ongi see prints, keda
    ma vahepeal pikkisilmi ootasin ?

  • Reply Mari 24. veebruar 2016 at 00:51

    Elan hetkel kodus vanematega (24
    olen) ja viimasel ajal mingi rahutus.
    Ühest küljest nagu tunnen et olen
    alles noor ja aega on. Kool veel vaja
    lõpetada ja küll siis jõuab oma elu
    peale ka minna. Tööl käin aga oma
    elamise jaoks hetkel raha ei jätku,
    aasta pärast loodetavasti teised seisud.
    Vanemad ikka vahepeal naeravad, et no
    peikat pole tekkinud või. Pidutsemise
    koha pealt olen ka suht maha
    rahunenud, eelistan kodus olla ja
    sõpradel ka oma elud juba. Ning egas
    sealt klubist normaalset suhet
    ilmselt nkn ei leiaks.
    Olen ilus tüdruk, kuid olen sageli
    tundnud seda, et enamus poisse isegi
    ei hakka üritama, ilmselt mõtlevad et
    sellel nkn poiss olemas juba. Ja ise
    ka väga ei ole see esimese sammu
    tegija. Loodan, et kuskil on ikkagi
    see the one ka minu jaoks, peab ju
    olema?!

  • Reply miuks 24. veebruar 2016 at 00:45

    See päris oma mees on oluline asi. Mitte lihtsalt mees , kelle jaoks ilus olla, aga SEE mees kellele ma kurdan, et mul on siin vist üks
    korts, või jälle on püksid kitsad…..ja sa ikka oled kõige ilusam. Ja kui end veel üles lüüa ja ollagi see kõige ilusam siis sära tema
    silmis… Oma leida on õnnelik juhus, mida tasub hoida. Aga pigem olla vallaline kui olla sattunud vale mehe otsa. Õnne sulle, su
    valik teeb sind õnnelikuks ja see tähendab, et on ainuõige:)

  • Reply Clara 24. veebruar 2016 at 00:10

    Muidu pole ka eriti vallaline olnud . Olen olnud
    7 korda kihlatud . Ja nii mõnigi sõrmus lendas
    kaminasse või rongi rataste alla. Ega ma pole
    kunagi eriti rahul millegiga. Aga nüüd 2 aastat
    abielus olnud. Ja täna sain päev läbi tütrega
    koos shoppamas ja kinos käia nüüd kodu
    koristatud ilusti küünlad põlevad ja söök valmis
    . Pidudel ega väljas pole ka vallalisena kunagi
    eriti käinud. Kui siis spas / restoranis / kinos
    vms. Sinna saab ilusti terve perega minna. Ei
    igatse ka teisi mehi kuna leidsin selle õige enda
    meelest. Isegi imestan kuidas nii palju tõsiseid
    suhteid kuna kuskil eriti ei käi aga ju siis tõesti
    pole mõtet ronida sinna kus otsitakse vaid üht
    asja ja mehed eeldavad ka naistelt sama kui on
    juba end nii riidesse pannud jne jne. Sry aga
    minu jaoks see on alandav justkui paneks liha
    letti uhiskasutusse teatud hinna eest milleks
    kahjuks tihtipeale vaid paar jooki ja nendes
    hullemal juhul veel mõned lisad sees…

  • Reply Carina 24. veebruar 2016 at 00:07

    Mina olen kogu oma elu vallaline
    olnud, tänaseks 26 aastat. Armumisi
    on olnud mitmeid, kuid mõlemapoolset
    huvi pole kellegiga tekkinud. Tunnen,
    et tahaks ka kellegi kaisus magada,
    koos elamise ja tegemise rõõme
    nautida, kuid pole, kellega.
    Kahjuks ma ei tea, kuidas olukorda
    muuta. Mõistan isegi, et mu välimus
    on alla keskmise ning iseloomult olen
    tagasihoidlik. Olen üritanud mulle
    meeldivate meestega suhelda, samas
    nemad on külge löönud teistele,
    hoopis ilusamatele naistele. Saan
    julgelt öelda, et ma vallaliseelu
    elada ei oska, samas midagi muud mul
    üle ei jää kui kannatada ja leppida.

  • Reply r. 23. veebruar 2016 at 23:56

    Enamik kommentaarijaid on ilmselt alla 30. Olla vallaline ja mitte just tohutu iludus vanuses 30+ saab juba arvestada, et ega see
    vanatüdruku põli kaugel ole . Vallaline on olla kurb, eriti kui ei huvita olemaks mingi metsik töömaniakk (töötan selleks, et elada,
    mitte vastupidi). Tahaks, et keegi hooliks ja ise hoolida vastu, pere luua, jagada elu, rööme, elamusi, aga seda ei ole kellegagi teha.
    Sõpradel on ammu pered, isegi sünnipäevade organiseerimine on läinud nii keeruliseks, et enamasti nad ei jõua oma pere, laste
    jne. kõrvalt tulla.
    Teine vaatenurk oli see nüüd.

    • Reply Mallukas 24. veebruar 2016 at 00:00

      No 30+ ei ole ka mingi vanus ja ilu on siiski vaataja silmades :) Ma arvan, et nii varakult pole küll mõtet ennast vanatüdrukuks tituleerida, pikk elu veel ees ja lapsi jõuad ka veel hea 10-15 aastat saada!

  • Reply Karina 23. veebruar 2016 at 23:47

    Vallaline on muidugi olla hea, kuid see pole minu jaoks :D Olin max 1,5 aastat selles staatuses ning oli lõbus kuid samas ka
    masendav, kuna polnud kelle juurde koju kaissu minna . ” Tänu” sellele meeleheitel vallalise ajale hakkasin deitima ( seda ei saa
    kuidagi nimetada suhteks) mingi kahtlase kutiga ( kellel oli üsna palju probleeme , ehk ka niiöelda ” Bad boy” – absoluutselt
    mitte minu inimene) ning kui see sai suht ruttu läbi, siis paari nädala pärast leidsin kuti kellega hakkasime täitsa kohtamas
    käima ( avas ukse, kinkis lilli , viis koju autoga, saatis ukseni) ning paari nädalaga kolisime kokku . Tänaseks oleme üle 4 -aasta
    koos ning meil on pisineiu (7.kuune) :) Ja ma absoluutselt ei kujuta ette mida ma teeks kui ma ei oleks Temaga tutvunud,
    ilmselt hulluks läinud :D Nii vahva on ! Magada kaisus, ärgata koos ja teha süüa justkui jalgpalli võistkonnale ( liiga hea
    ainevahetus- pugib kõik sisse kuid kaalust ei võta juurde ) :D Mainiks ära , et ma pole kordagi kellegagi koos elanud ning ”
    Tõsiseid ” suhteid oli mul vaid 1 enne Teda :)
    P.S. Plaanin ka seda filmi vaatama minna, aga enne püüan ikka “50 shades of Black ” ära näha :D

    • Reply Mallukas 23. veebruar 2016 at 23:48

      Nii vahva!

      Ja 50 shades of black on minu nimekirjas kaa!

      • Reply Manjana 24. veebruar 2016 at 01:59

        ma vaatasin netist seda “50 s o
        black”. kohutav jama – nad on võtnud
        täpselt “50 s o grey” stsenaariumi ja
        seda üritanud “naljakaks” teha. mõned
        laused juurde ja teistmoodi. midagi
        nii odavat pole ma elusees näinud. ma
        alguse 15 minutit suutsin vaadata.

        • Reply Mallukas 24. veebruar 2016 at 08:32

          Ma pole ka 50 halli varjundit näinud, seega ma ei teagi nüüd, kas ma sellest paroodiastki miskit aru saaks :D

  • Reply Clara 23. veebruar 2016 at 23:46

    Neid vallalise “mänge ” soovivad tegelikkuses
    vaid tüübid kes tahavad vaid üht asja ja ei
    mõtlegi suhte peale. Siis nad loodavad et naine
    pole ka eriti huvitatud ja soov ja aeg ajalt
    kohtuda vaid üheks asjaks . Nende mängudega
    küll kedagi ei kodusta. Mõelge ise kes mängib?
    Õige, see kellel pole tundeid. Aga miks peaksid
    tahtma sellisega koos olla siis?
    Naised ka ei mängi kui on kellegi st päriselt
    huvitatud ma ei tea kas keegi teab kuidas arste
    tegelikkuses ahistatakse ja milline verine
    võitlus nende peale käib . Pole olemas “mängib
    raskesti kattesaadavat”on ainult “ei ole
    huvitatud”. Ja mingil hetkel peab mängul ikka
    ka kulminatsioon olema ja mees on endale
    lubanud et mängib ainult seni kuni päriselt
    kätte saab ehk siis mõnel juhul isegi lapsed taga
    ja siis läheb ikkagi uuele jahile.
    Muidugi on tore ja kergem kui mees on
    aktiivsem pool ja ise tahab rohkem suhelda ja
    koos olla. Aga see peab olema alati
    vastastikune muidu asi ei toimi.Ja peab olema
    vastastikune päris armumine mitte tehing või
    mäng kus alati keegi saab haiget lõpuks.

  • Reply Banaan 23. veebruar 2016 at 23:37

    Väga inimlik ja aus kirjutis naiste mõttemaailmast. alati on erandeid, aga eks see õige otsimine käib
    alateadvuses pea kõigil naistel. Ise hindan samuti suhet, kus on stabiilsus ja piisav vabadus vallalise elu
    asemel. kas sa oled vahepeal ka kahetsenud mingeid mõttetuid seiklusi, suhteid jne või piinlikust tagant
    järele tundnud? Kuidas sellest üle oled saanud? Edu.

    • Reply Mallukas 23. veebruar 2016 at 23:40

      Piinlikust tundnud otseselt pole, sest see on ju tehtud, mis on tehtud. SIIS mul piinlik ei olnud, ei ole mõtet ka ennast takkajärgi piinata selle tundega. Kahetsemine on kahe otsaga asi, sest ehk ilma nende kogemusteta ei teaks oma siiani, et sellel pole mingit pointi :D? Üle saada pole millestki, lihtsalt tuleb minevikust õppida ja edasi elada :D

  • Reply Carolin 23. veebruar 2016 at 23:18

    Ma ei vahetaks oma abielu ja meest millegi vastu ilmselt. Armastavat ja head suhet ei kaalu küll üle mingid peod ja lambi jorsid,
    kellega ehk õhtul veab :D Ja ega normaalse suhtega kogu fun ja peod jms ära ei kaogi. Vahe on lihtsalt selles, et suhtes olles
    roomad pärast pidu enda mehe kaissu, vallalisena üksi koju või siis mõne peolt leitud härra juurde.

    • Reply Mallukas 23. veebruar 2016 at 23:22

      Just, mina rooman hea meelega Kardo kaissu :D

  • Reply NB 23. veebruar 2016 at 23:16

    Ma olin viimati päris vallaline 10 aastat tagasi. Ei suuda enam meenutada kas see periood kestis 3 nädalat või tervelt kaks kuud
    :D

    Pärast seda on kaks suhet olnud, viimane neist ikka väga kaua. Vahepeal läksime mõneks kuuks lahku, aga siis tekkis ka juba
    mingi silmarõõm. Mäletan, et see uue inimesega suhtlema hakkamine oli nii kohutavalt hirmutav. Kiiksudega harjumine,
    esimest korda talle süüa teha jne. Ta jõudis mind ka tervele suguvõsale tutvustada – mäletan, kuidas sinna sõites läks süda
    pahaks, enne väravast sisse astumist hakkasin värisema. See perele tutvustamine oli tagantjärgi vaadates etteruttav, sest me
    nagu olime paar, kuid ma polnud talle kunagi midagi kindlat lubanud ja ega see lugu sellisel kujul väga pikalt ei kestnud. Selles
    suhtluses tundsin küll tihti, et käitun nagu mees – s.t olen koos, kuid midagi ei luba.

    Ma tahan uskuda, et ma saaksin vallalisena ka hakkama, kuigi pole kunagi üheöö suhteid harrastanud ja ei kavatse sellega
    kunagi ka alustada. Eriti hästi saaksin hakkama siis, kui mul oleks inimene, kes vastaks parameetrile “rohkem kui sõber, vähem
    kui armuke” – teeks elu palju ilusamaks :D Soovitatavalt võiks ta jagada ka autondust ja kõike, mis kodus võib valesti minna.
    Samas mõistlik on asja rahulikult võtta, sellise kaisusõbra suhte käigus võib nii mõnigi halb aspekt välja tulla, mis päris suhte
    välistaks.

    Suhtes meeldib mulle ka olla. Heas suhtes. Samas suhted on erinevad ja kõik ei olegi loodud toimima.

  • Reply Helen K 23. veebruar 2016 at 23:14

    Wow, kui palju oli siit jutust äratundmist just selles osas, kus sa kirjeldad, kuidas nende meestega õigesti käituda! Mäletan ise,
    et hakkasin üldse meestega diilima suht 18-19-aastaselt ehk siis see oli aeg, kui mehed mind “avastasid”. Ja terve teismeliseiga
    ma ainult unistasin suhtest!!! Siis sattusin kohe suht esimesega suhtesse ja olin seal vist poolteist aastat. Kahjuks põhjus, miks
    me koos olime, oli see, et ma oma madala enesehinnangu tõttu arvasin, et ei saa nagunii kedagi teist. Sest see suhe oli ikka
    suhteliselt ebameeldiv, iga päev kaklesime, lisaks mind ka peteti, aga ma andsin andeks. Kui lahku läksime, ma olin samamoodi
    omg ma ei oska ja ei suuda ja ei taha üksi olla :D Aga mänge ma ei osanud üldse.

    Ja ma millegipärast sattusin just nende douchede otsa, sest nii kui ma vähegi rohkem huvi näitasin, nii nad olid mu elust
    haihtunud. No eks siis hakkasin raamatute abil end harima, et kuidas mehele saada. Ja ma üldse jällegi ei osanud, tegin vist liiga
    hullusti seda ignoreerimist, mittevastamist jne. Üks suur viga oli minus veel see, et ma olen loomult väga tagasihoidlik, ise ei
    julgenud meestele läheneda. Mulle meeldisid samamoodi sellised vähe tagasihoidlikumad, kuid olin jumala kindel, et ma ei
    meeldi neile.

    Ja siis neid mehi, kelle seast valida, tekkis mul nagu hulgi, kui ma nüüd tagantjärgi meenutan, aga mu oma
    oskamatuse/arguse/mittesobiva õpituse põhjal me kuidagi pole nagu suhtesse klappinud. Kui mees mind välja kutsub ja
    minuga suhtleb, siis oli mingi periood, kus ma reaalselt ei saanud aru, et ta on minust huvitatud, ilma et ta oleks otse mulle
    öelnud: “sa meeldid mulle”! Ma reaalselt mõtlesin, et ma ei meeldi kellelegi, sest keegi mulle nii ei ütle.

    Mingi aeg siis saingi selle õndsa suhte, sest oli mees, kes mulle otsekoheselt lähenes ja andis mõista oma huvist. Aga pean
    tõdema, et ma olen üks neist vaesekestest, kes sattus reaalse psühhopaadi otsa. Suutsin ÕNNEKS enne suhte lõpetada, kui
    kõik mu sõbrad ja perekond elust likvideeriti. Tean nüüd väga hästi, miks ei tule naised ära mehe juurest, kes neid peksab.
    Selline suhe sisaldab alati tugevat vaimset vägivalda. Algab sellega, kus mees end kiidab, siis teeb sind maha, siis teeb sind
    madalamaks kui muru ja siis on väljendid: “kui sa ise poleks nii ja naa teinud, siis ma ju sulle ka nii ei teeks.” Ja sa lihtsalt usud
    seda ja nutad, et pole mehe jaoks piisavalt hea. Ja mõtled, et ta sind jumala eest maha ei jätaks, sest mitte keegi teine sind ju
    nõnda ei armastaks mitte kunagi (nagu see laul)! Siiani on sellest suhtest mõni enesehinnangu haav. Nimetati mind litsiks,
    lolliks, mõttetuks, selliseks, keda keegi ei taha jne. Ja siis kõikide mu sõprade ees tehti head nägu, ja nii kui keegi ei näinud,
    algas vaimne vägivald, lisaks elati ka minu kulul. Ükskord sain uksega, aga peksmiseni asi ei läinud, sest suhe jõudis kesta vist 9
    kuud vaid. Siiski oli mul iseloomu taibata, et ma olen lõksus ja sellest väljuda! Nii vedas! Peale suhet sain veel teada, mida ta oli
    mulle tegelikult valetanud ja kuidas ta minu raha pm kokku kraapis suurte valedega ja mind kõigile taga rääkis, et mu suhteid
    inimestega katkestada. Ta levitab siiani minust jutte, et ma räme lits ja loll. Ja elab oma uue naise kulul.

    Mõni väike suhe oli veel, ja üks, kus sain haiget. Ja siis ma nüüd üks hetk otsustasin, et mina enne kohe kindlasti suhtesse ei
    astu, kui ma tean sisimas, et pole tegu mingi psühhopaadi, häirega inimesega või kellegagi, kellega ma lihtsalt ei suudaks pikalt
    koos olla. Millegipärast sebib mind tihti just kari selliseid imelikke (no offence, aga kirjaoskamatud, joodikud), kes on kohe
    hullult pahased ka, kui ma neid ei taha. Nii et olengi nüüd see suur vallaline. Muidugi sisimas tahaks igaüks olla armastavas
    suhtes, aga olen pidanud nüüd eelmiste kogemuste tõttu langetama otsuse, et olen üksi ja kohe kindlasti esimese mehega, kes
    mulle ütleb, et ma talle meeldin, suhtesse ei lähe ainult selle tõttu, et olla suhtes. Väga palju on inimesi (eriti mehi), kes ütlevad
    mulle, et mul pole mõtet unistada ilusast suhtest, sest ma ei saa seda mitte kunagi. Et umbes võtku ma esimene mees ära
    (tema) ja kõik. Nii vastik on, et kellelegi nii öeldakse ju. Milleks? Ma siiski usun, et iga inimene on väärt armastust. Nüüd olengi
    otsustanud, et kui pole ilus normaalne suhe, siis olengi üksi, kasvõi terve elu kui vaja.

    Vot sellised kõik tunded avaldas sinu äge postitus minus. :)

  • Reply Mari 23. veebruar 2016 at 22:52

    Küsiks siinkohal, et mitme mehega
    magamine teie arvates okei on? Või
    nagu, mis on see number, mida oma
    tulevasele elukaaslasele öelda
    julgeksid/üle selle ümmardaks maha
    kui ta peaks küsima? :D Või ise
    tunnete, et vot nt +10 teeb küll
    inimesest litsaka neiu vms?

    • Reply Mallukas 23. veebruar 2016 at 23:00

      Ma ei julge ise siin küll ühtegi numbrit öelda, aga ma ei näe ka põhjust, miks mees seda küsima peaks :D

  • Reply Triinu 23. veebruar 2016 at 22:38

    Mu kaks absoluutselt
    lemmik-blogipostitust vallalisuse
    teemal on kirjutatud Daki poolt.
    Loodan, et keegi ei pahanda kui need
    siia lingin, sest usun, et kõik
    saavad neid lugedes päris palju
    parralleele tõmmata. No nii täppi
    mõned asjad ikka :D

    http://daki.tahvel.info/2013/06/06/vallaliste-naiste-mured/

    http://daki.tahvel.info/2016/02/17/vaikimistest-ja-2006-aasta-postitustest

    • Reply Mallukas 23. veebruar 2016 at 22:43

      No Daki oli ja on üks imeliselt sõnu seadev inimene :D

  • Reply Helen 23. veebruar 2016 at 22:31

    Püha taevas, kuidas ma naersin selle ” Mitte mingi suvaline võõras mees, kes sind kaissu võttes oma kõva emmiga selja tagant
    togima hakkab ja vihjab iga keharakuga, et võiks tegelikult muud ka teha, kui siin lolli mängida ja eide kombel kaisutada.” lause
    peale :D:D:D Nii tõsi lihtsalt, see kuidas sul on kaisutuju ja tahaks nunnutada ja kutt hõõrub vastu tagumikku sulle oma kõva
    emmi :D
    Aga ma ise olen ka samamoodi nagu sina, varasest pubekaeast saati suhtes olnud või vähemalt on mingi teema alati kellegagi
    olnud. Ma ei oska lihtsalt üksi olla. Tegelikult ma isegi imestan selle üle, mul nagu pole kunagi probleemi olnud, et ühtegi
    noormeest “saada”… kui samas mu sõbrannad, kellest mõni on tõesti nt seltskondlikum ja ilusamgi kui mina, on terve elu pm
    vallalised olnud. Aga kui ma tahtnud olen kedagi, siis olen alati saanud ka :D Varem muidugi ükski suhe üle kolme kuu püsida ei
    tahtnud aga nüüd olen oma noormehega pea kaks aastat juba koos ja tunnen, et nii hea on ja mugav ja et jah, põdema ei pea,
    kuidas muljet avaldada vms talle.

    • Reply Mallukas 23. veebruar 2016 at 22:33

      Muuseas, ega sellest suhtes olles ju ka lahti saa, et keegi oma shlongiga torgiks sind. Kardo pidevalt hommikuti ronib selja tagant ligi nagu mingi paha hais, kes magada ei lase ja ristiinimest torkima kukub :D

      • Reply Kelly 23. veebruar 2016 at 22:53

        :D :D :D

      • Reply Kaidi 25. veebruar 2016 at 08:57

        :)

  • Reply Printsess 23. veebruar 2016 at 22:29

    Jaa, kogu su jutt tundub nii tuttav :D Mina ei ole ka kunagi osanud vallaline olla, kuigi elus on seda ette tulnud küllaltki palju.
    Siis lihtsalt olid mingid tüübid, kelle puhul oligi, et boonustega sõbrad jne. Ja vahel õnnestus lolli kombel neisse ära armuda,
    mis ei viinud mitte kuhugi.

    Ma olen arvamusel, et kui mees ei taha suhet tõsiseks ajada, siis ta leiab igasuguseid ettekäändeid, et seda mitte teha. Kui ta
    aga tahab, siis ta seda ka teeb, sest just siis ta tahab veenduda, et ei tule mingit teist isast, kes selle naise tema nina alt ära
    rööviks. Kui see kõik jätab teda aga külmaks, siis tal ongi sinust suva. Karm, aga nii on.

    Ma ei kahetse oma küllaltki tormilist minevikku, aga nüüd järele mõeldes saan ma muidugi aru, et eks üksindust oli ikka hea
    matta kellegi mõttetu embuses olles (vahet ei olnud, kas mina olin tema jaoks mõttetu või oli tema minu jaoks seda, sest jah, ka
    naised võivad tunda seda meeletut tühjust, mis tavaliselt arvatakse, et just meestele on omane pärast üheöösuhteid).

    Kui mees ajab umbluud, et tead, me peaks ikka ootama ja vaatama, mis edasi saab, siis üks on kindel- naine võib kas või pea
    peal seista, aga seda meest ta suhteks endale ei saa. Mees, kes on naisest rohkem huvitatud kui lihtsalt kehast, ei aja sellist
    pulliila. Selline mees tahab lihtsalt auku, mida panna. Karm jällegi, aga tõsi.

    • Reply Mallukas 23. veebruar 2016 at 22:48

      Sul on tuline õigus. Samas tuleb see suvakate ja mõttetu periood ise läbi elada, et aru saada, et see mõttetu :D

  • Reply K 23. veebruar 2016 at 22:24

    Nüüd ma ka enam ei oskaks ilma suhteta, aga enne
    praegusesse suhtesse astumist oli mul peale ûhte
    õnnetut armumist kopp ees ja võtsin enda jaoks aega
    elada ja olla.. see mõtte, et kellegagi ei pea arvestama
    on jah ûhes mõttes see, et ei pea kellelegi aru andma
    kuhu v kellega ning kui kauaks lähed.. aga ka see, et sa
    ei pea arvestama kellegi teise tunnetega.. sest
    yksiolles teed sa kõike endale aga suhtes mõni vähe
    rohkem käest läinud pidu võib teisele siuksed
    sydamehaavad tekitada. Samamoodi yksi ei pea sa
    arvestama et äkki kaaslasel plaanid tehtud vms.
    Ma olin suhtepausis 3 aastat ja ausalt öeldes meeldib
    mulle suhtes rohkem olla just nende samade asjade
    pãrast millest kirjutasid. Sest kui mul tuleb ikka kass
    peale siis ma tahan et armastatud inimene mind
    hoiaks ja lohutaks, mitte ma ei peaks yksinda patja
    nutma?

  • Reply Kats 23. veebruar 2016 at 22:22

    Olen suhtes olnud pea 3aastat ja mulle väga meeldib.
    Tõesti on hea kellegi kaisus magada, panna jalad sooja
    jne, eriti hea on see kui hommikuti tuuakse söök
    voodisse või ärgates on söök juba valmis tehtud ?
    Mehega on mul väga vedanud, ta on hästi hooliv ning
    on ära talunud kõik mu armukadetsemised, vihahood,
    nutuhood ja kiusamisehood(kui igav on, siis hakkan
    naljaga tüli norima ja ta saab sellest õnneks aru). Koos
    klapib ka väga hästi, oleme suhteliselt sarnased, aga
    kui ma endast mingil põhjusel välja lähen, siis ta
    suudab mind maha rahustada ning kui ma tahan
    sõbrannadega pidudel käia, siis ta on alati selle poolt,
    et ma välja läheksin ja ei peaks kodus passima. Muidu
    oleme nagu kaks vanainimest, kes eriti väljas ei käi ja
    passime nädalavahetuseti kodus filmi vaadates ?

    • Reply Mallukas 23. veebruar 2016 at 22:24

      Heehee, see kõlab jumala hästi ja väheke meie suhte moodi, va meie voodis ei söö :D

  • Reply Triin 23. veebruar 2016 at 22:19

    Just sarnaste mõtiskluste pärast olen tahtnud seda filmi minna vaatama, kahjuks pole veel jõudnud.
    Naljakas on see, et kui olen vallaline sellepärast, et ise olen suhte lõpetanud, tundub see maailma parim asi – pole kedagi,
    kellega arvestama peaks, aru andma kus olen ja mis teen jne (mõned mehepojad lihtsalt ei oska teisele poolele vajalikku
    hingamisruumi anda). Kuid see, kuid mind on maha jäetud või oleme härraga sootuks leidnud, et suhe enam sel viisil ei toimi ja
    laiali läinud, siis ma lihtsalt ei oska vallalise elu nautida. Võib-olla on ka asi selles, et vanusega tahaks juba mingit kindlustunnet
    ja kedagi enda kõrvale, kelle peale saad alati kindel olla. Ja kes tõesti võtab kaissu lihtsalt niisama, mitte ainult sellepärast, et
    hiljem saaks voodis mürada.
    Ma olen tegelikult päris kaua üksi elanud ja olnud. Viimased suhted on sattunud olema kaugsuhted, mis tol hetkel väga hästi
    meile mõlemale sobisid, kuid aeg ja vahemaa teevad siiski lõpuks oma töö. Kui ikka õhtul pole kellelegi oma päevastest
    tegemistest rääkida, klatšida töökaaslasi, rääkida oma õnnestumistest või millest iganes, siis on ikka kurb. Varem olin täielik
    egoist, nautisin üksindust ega tahtnudki, et keegi 24/7 mul jalus sibliks, kuid praegu ei oska selle “üksindusega” midagi peale
    hakata. Nagu varem ühelt peolt teisele minna ka ei viitsi, mällarisse joomist veel vähem (vihkan pohmakat). Tundub, et sellise
    täiskasvanulikuma minaga ma vist ei oska olla vallaline.

  • Reply Anette 23. veebruar 2016 at 22:17

    Vallaline olen olnud pm kogu elu
    (kohe saan 25). Gümnaasiumiajal oli
    mingi segane teema koolivennaga aga
    päris peikaks teda ei nimetaks.
    Ülikooli aastatel sai ikka päris
    palju sõbrannadega pidu pandud aga
    mingi ringi hooraja pole kunagi olnud
    ja suvaliste kuttidega klubist koju
    läinud. Mingi hetk kohtusin väljas
    ühiste tuttavate kaudu ühe kutiga,
    kellega 2 aastat umbes mingi on-off
    asi oli, seda ka suhteks siiski
    nimetada ei saa. Mina obsessisin ja
    crushisin nii hullult ja tema oli
    lihtsalt.. suht ükskõikne. Käisime
    samades kohtades väljas ja nägime
    ikka kogu aeg ja tõmme oli mõlema
    poolne aga jah, temal suhteks polnud
    huvi ning siis mingi hetk vajus see
    asi ära. Elu viis ta teise linna ja
    nüüd pole me pikalt enam kokku puutunud.
    Ja siis kohtusin oma siiamaani ainsa
    päris peikaga. Armumine niitis jalad
    alt kui nii võib öelda, alguses
    mõlemad olime väga õnnelikud kuid
    paari kuu möödudes vajusid kuidagi
    asjad ära ja lõpuks tegime otsuse, et
    pole mõtet enam. See on veidi hell
    koht siiani, sest alguses tunduski,
    et this is it, aga nii ei läinud.
    Ehk siis back to being single. Olen
    selline hopeless romantic ja optimist
    ja ikka loodan et kuskil peab ju
    olema see minu prints ka. Üle kõige
    tahaksin oma kodu ja meest ja lapsi,
    olen alati seda vaimusilmas ette
    kujutanud, kuidas elan õnnelikku
    pereelu. Aga väga veel ei stressa ka,
    iga asi oma õigel ajal. Eks mul ole
    suht kõrged standardid ka ja igat
    suvalist ikka ei taha, olen küll ja
    küll kosjalisi eemale ka tõrjunud.
    Kui kohe alguses ikka õiget tunnet
    pole, siis ei viitsi isegi jamama
    hakata ja mingi draama või
    deitimismängudega tegeleda.

  • Reply T. 23. veebruar 2016 at 22:10

    Mul on just vastupidi – ei jaksa enam (pool)vallaline
    olla :( Praegu küll ühe noormehega juba neli kuud
    “käime läbi nagu paar” – no ei oskagi seda normaalselt
    väljendada. Minu jaoks on see nt piisav aeg, et aru
    saada kas oleks tõsisemal suhtel mõtet, aga nagu sa
    kirjutasid, siis “peab” mitte tundeid näitama, ei tohi ise
    kogu aeg kirjutada ja kättesaadav olla jne, aga ausalt
    ma ei jaksa mängida seda Potjomkini küla. Kui tahan
    kaissu, siis tahan seda ka väljendada; sama nt head
    ööd smsi kirjutamisega – ma ei suuda end kirjutamast
    hoida. Kuigi ma tean et paljude meeste jaoks polegi
    oluline iga Jumala hommik ja õhtu kirjutada, kokku
    saada jm. See ei tähenda veel, et midagi kohe nihu
    oleks (minu näite puhul polegi, senini). Mul on kohati
    selle Steve -tunne, et mul on lihtsalt nii suur soov
    armastada ja armastatud olla, et ma ei tea, kuhu ma
    selle kõik panen. Lämmatangi teise ära järsku.

    • Reply Mallukas 23. veebruar 2016 at 22:16

      Üks osa minust tahaks öelda, et lihtsalt räägi temaga ja küsi, mis ta tahab. Teine osa minust ütleb, et siis ta arvab, et sa oled needy
      ja hullumeelne ja et asja peaksid minema “omas tempos”. :D Nii et ma olen sama segaduses kui sina, et mis see õige asi on, mida
      teha, aga I know how you feel. See aeg “on suhe” ja “pole suhet” vahel on ko-hu-tav :D!

      • Reply Chaarli 23. veebruar 2016 at 22:33

        Mina just oma kaaslasega niimoodi suhet alustasin, selle vahega, et me mõlemad olime sellised kanged mitte ühtegi sammu
        tegema… olime koos aga olime ka vallalised, kui teineteise läheduses polnud :D Täitsa haige mõelda nüüd tagantjärgi ja see
        tsirkus kestis kuskil aasta aega.
        Siis aga mina vist sügavalt armusin(temasse) ja kuna me olime teine-teise tegevustest teadlikud, siis tuli minust see saiko
        bitch välja, kes seadis mehe fakti ette ja tegi teistele luudadele tuule alla :D

        Nüüd oleme 5-aastat koos olnud ja maaaailma parim suhe :) Ehk said sarved maha joostud… mu parim sõber on kunagi
        öelnud, et see õige aga liiga vara.. me kannatasime selle õige ajani ära :D

        • Reply Mallukas 23. veebruar 2016 at 22:44

          No aga hea et siis asja sai :D Samas teie stoori on pigem selline, mis annab teistele lootust, et näed, tal oli ka mees külm ja nad nüüd koos, aga see on pigem see erand, kui reegel I guess :D

          • T. 23. veebruar 2016 at 23:40

            Just, see aeg “on suhe” ja “pole ka
            nagu suhe” vahepeal on täiesti
            talumatu. Eriti kui ma ise tunnen, et
            olen inimeses sees (olen alati seda
            tüüpi olnud, et 1 raud korraga tules).
            Aga no Jumaaaaal tänatud, et kellelgi
            veel sama olukord on olnud ja et
            sellest ikkagi hea suhe on saanud. Eks
            ükshetk tulebki rääkida, küsida kuidas
            tema seda näeb ning vb siis panna ka
            fakti ette, et kas soovib koos olla või
            100% vaba hingena veel ringi vaadata
            (see on ka tema vaba valik, kuna
            üksteisele pole ju midagi lubatud,
            lihtsalt ennast niimoodi pooleldi
            kaaslasena kohelda ka ei taha lasta).

    • Reply Triinu 23. veebruar 2016 at 22:24

      Issand, kui tuttavalt see kõlab. Mul
      oli oma eksiga suht sama teema.
      Läksime nagu ametlikult lahku, ju me
      siis ikka vist olime paar kah. Kuigi
      lõpuni nagu aru ei saanudki. Ma nagu
      otse kunagi küsida ka ei julgenud, et
      jou mis teema meil on? või
      confrontida, et räägime nüüd avatult
      siis mida kumbki tahab. Koos olles
      oli kõik hästi ja tundsin, et no
      milleks ilusaid hetki ära rikkuda
      mingi segase deep talkiga. Aga
      sisemuses ikka näris. Ja kui me
      polnud koos (kumbki oma kodudes),
      siis kiskus kuidagi veidraks, sest
      tema ise(v.a esimesed u 2 kuud)
      kunagi esimesena ühendust ei võtnud.
      Vahepeal läks nädal aega nii, et me
      ei näinud ja kohati oli endal ka juba
      selline suva tunne. Ja nii see kestis
      veidi aega, tõeline tunnete
      rollercoaster. Ja lõpuks lihtsalt
      vajus ära kuidagi.
      Ju siis ikka polnud meant to be.
      Tagantjärgi mõtlen, et tegi mind ehk
      targemaks. Et tean, milliseid vigu
      omalt poolt vältida. Kui miski ikka
      hingel, siis tuleb see välja öelda
      mitte teha head nägu ja olla hästi
      “chill girlfriend”.

    • Reply H. 24. veebruar 2016 at 14:37

      Mina arvan, et kui inimene on huvitatud, siis
      on ta huvitatud ning nende “kuldreeglite”
      järgimine on mõttetu. Kes tahab jahtida ja
      põnevust, see ongi jahimees, kes soovib
      enamat, see on ise valmis sammu lähemale
      astuma.
      Ise pole kunagi neid mänge mänginud, samas
      pole olnud ka tüütavalt needy. Pigem avatus ja
      otsekohesus on kasuks tulnud. Kui
      suhtlemisest vôi suhtest ei tule midagi, siis
      parem lôpetada see lôputu lootusetu ôudus
      enne kui liiga palju haiget saab ja kui asjad
      töötavad, siis konkreetsus tuleb vaid kasuks.
      Tuleb lihtsalt seda môistlikkuse piiri tajuda.
      Just nii leidsin ma tee oma kangekaelse printsi
      südamesse. Ei mingeid männge.

      • Reply H. 24. veebruar 2016 at 14:38

        Mänge*

  • Reply Mammu 23. veebruar 2016 at 22:09

    See film meeldis mulle ka kohe väga-väga. Pani mõtlema isegi, kuid minul nii kerge pole. Me oleme kutiga koos, kuid… ta läks
    Austraaliasse rikkaks saama :D Eks näha ole mis sellest kõigest saab. Kuid mina ka ei oska, noo absoluutselt ei oska olla vallaline
    või noh, pigem üksi. Vallaline oleks võib-olla kergem olla, kui üksi oodata, kuid ma ei taha ka olla vallaline, kuna ta tundub olevat
    just see, kelle kõrval ma oma elu veeta tahan. Aga üksi on väga keeruline olla, ma ei oska nagu endaga hakkama saada, nõme on
    üksi magada, pole kellelegi oma päevast rääkida ja torkida pole ka kedagi :D . Kuid õnneks on mul sõbranna koos tema pere ja
    kogu nende toetusega ümber. Üksi läheksin vist tõesti hulluks…

  • Reply M. 23. veebruar 2016 at 22:07

    ma arvan et point ongi selles, kas suhe on hea või halb. mul on olnud 2 kaheaastast suhet ja mõlemad olid nii ahistavad ja
    emotsionaalselt kurnavad, et kui läbi olid, hingasin kergendatult ja lubasin endale et never again! Miks ma ometi teen endale nii?!
    viimasest suhtest on nüüd 3 aastat möödas, vallaliseelu ja nüüd tundsin, et olen valmis uuesti proovima. Ja nüüd tuligi see õige
    mees, kellega on hea tunne, kuigi ma ei uskunud kunagi et kellegiga koos võib olla parem tunne kui üksinda :)

  • Reply Helen 23. veebruar 2016 at 22:05

    Vallalise elu on iseenesest päris tore :D Ei pea kellegiga
    arvestama ja teen mida hing ihaldab :D (Mitte et
    hōivatuna oleks elu kinni, ei mōtle nii) Ma lausa naudin
    seda aega praegu :D aga tead kui aus olla, siis südames
    on ikka see tunne, et keegi tore inimene vōiks siiski mu
    kōrval ka olla :)

    • Reply Mallukas 23. veebruar 2016 at 22:07

      Nagu ma siin esimeselt kommentaatorilt küsisin, ehk nimetad sia, mis see kohutav teisega arvestamine suhtes siis on? Ma küll ei oska ette kujutada :D

      • Reply Helen 23. veebruar 2016 at 22:33

        Mul on olnud suhteid, kus ühele osapoolele ei
        meeldi minu pidutsemine jms :D ja üldse ei anta
        nagu hingamisruumi. Seega praegu vōin rahuliku
        südamega minna peole vōi kuskile välja, ilma, et
        ma peaks teise inimesega arvestama (tema
        sooviga siis) et ma vähem pidutseks ja kuskil ringi
        käiks :D Samas kui ma nüüd mōtlen, siis hea, et
        nendest suhetest midagi välja ei tulnud :D Kui
        mees sind ikka tōeliselt armastab, siis ta ei piira
        sinu elu miskitmoodi ega lämmata sind sajal
        erineval viisil :D

        • Reply Mallukas 23. veebruar 2016 at 22:39

          Nojah, mind ei piira ega takista Kardo mitte kuidagi, kui just ei oleks nii, et ala Kardol endal plaanid ja Mari nt … haige vms, et ma ei tahaks teda vanaemale anda, siis jääks ikka ise koju. Aga noh, seda pole veel ette tulnud, sest erinevalt minust ei käi Kardo pea kuskil :D

  • Reply Kristina 23. veebruar 2016 at 22:04

    Mul on ka suht sama lugu, no ei oska kuidagi üksi olla.. igasuguseid peikasid ja asju on ikka omajagu olnud, aga nendesamade
    mängude pärast pole midagi kuigi kaua kestnud. Ja lõpuks nagu välk selgest taevast, kui ma peaaegu juba olin suutnud teised
    vähemasti uskuma panna et ma üksi hakkama saan, kuigi samamoodi nutsin kodus öösiti patja :D, tuli mu ellu üks tore mees
    kellega oleme nüüd juba 2 aastat koos olnud. Ja jummmala uskumatu, ta kannatab ära kõik mu tujutsemised, vihasööstud,
    armastusehood ja telefonikõned. No tõesti peab siis ju igaühe jaoks keegi olema :)

    • Reply Mallukas 23. veebruar 2016 at 22:06

      Kindlasti on :D!

  • Reply Kelly 23. veebruar 2016 at 22:02

    Mina olen loomult täpselt sama nagu sina, lugesin nagu enda kirjutatud teksti suht :D Ma ei oska ka vallaline olla, ma lausa kardan
    seda ja kui lõpuks kihlasõrmuse sõrme sain siis lausa hingasin kergendatult.. kuigi see pole ju mingi teab mis kinnitus,et never üksi
    ei jääks aga ikkagi.. tuli kuidagi hea tunne sisse… ! :) ja see jutt nüüd mõjus nii,et ma pean minema vahepeal oma jalkat fännavale
    mehele musi tegema ja tänama,et ta olemas on. :) ( kuigi meest jalka ajal segada pole kuigi hea mõte :D :D )
    Ja aitäh ka sulle,et su postitused on pannud mind nii palju oma elu üle järgi mõtlema ja hindama teatud asju hoopis teisiti kui
    varem.. hea tunne on! kallipai :)

    • Reply Mallukas 23. veebruar 2016 at 22:06

      Minule tuli ka meelde, et Kardo palus ennast HILJEMALT pool 10 üles ajada (läks Mari magama panema) aga mina muudkui toksin siin blogida ja ei viitsi teisele korrusele minna, et teda üles peksta. Samas peaks, sest kohviisu on :D

      Aga ma ei tea küll, kuidas ma sind oma postitustega mõtlema olen pannud, aga mul on hea meel, kui saan vahelduseks inimeste närvi ajamisele kellelegi abiks ka olla :D

      • Reply Kelly 23. veebruar 2016 at 22:10

        Minule oled sa algusest peale abiks olnud, kuigi ma ei oska täpselt sõnastada kuidas.. aga lahkun siit blogist alati nägu naerul
        ja hea tundega ja motiveerituna ( kasvõi näiteks,et trenni teha,sest mingi trennipostitus on tulnud :D ) ja isegi mu mees on
        sellest aru saanud… ütleb ka kogu aeg,et tundub,et Mallukas mõjub sulle hästi! :D

  • Reply Tairi 23. veebruar 2016 at 22:02

    Hea on olla suhtes aga vahest on küll tunne, et tahaks vallaline olla. :D Ilmselt kui oleks vallaline, siis tahaks suhtes olla. Surnud
    ring minu meelest, seega parem olen suhtes :D

    • Reply Mallukas 23. veebruar 2016 at 22:04

      Mul ausalt öeldes Kardoga pole nagu seda tunnet olnud, et hullult tahaks vallaline olla. Ma saan nagunii teha kõike seda, mida vallalisena, va siis võõraste meestega bängimine, aga see ei olnud ka nii tore, kui see kõlab, isegi kui vallaline olla :D

      • Reply Tairi 23. veebruar 2016 at 22:08

        Pole kunagi mingite jorssidega maganud ja ei kavatseks seda teha ka. Ilmselt tahan lslt sellepärast, et kutseka ajal olin
        enamus ajast vallaline ja sai hästi palju ringi seigeldud (loe: hääletatud, inimestega tutvutud ja kuskil peol crashitud). Nüüd
        nagu rohkem kodune ja elu rahulikum aga see peoloomapisik on veel ikka sees.

        Ja ps: jeiiiii, mallukas vastas mu kommentaarile :D :D

        • Reply Mallukas 23. veebruar 2016 at 22:13

          Noh, ma olen, aga ei kavatse ka seda enam teha ja teistele ka ei soovita :D Parem juba üksi olla kui säärast “seltskonda”
          otsida. Aga pidu saab ju suhtes olles ka panna, kui pisik veel sees, kes sind ometi keelab :D

          Tore, et jah, vastata jõudsin. Tihti tuleb korraga nii palju komme, et ma ei jõua midagi vastata, sorri! :D

  • Reply Sandra 23. veebruar 2016 at 22:01

    Täielik püss oled seal Aussi pildil :)

    • Reply Mallukas 23. veebruar 2016 at 22:03

      Olid ajad jah, 19-aastane Mallu oli paras tegija from eastern europe :D

  • Reply Suhtes 23. veebruar 2016 at 22:00

    Olen juba pea kaks aastat suhtes, aga tihtipeale taban
    end mõttelt,et tahaks vallaline olla,sest elu oli siis nii
    cool, sai pidutsetud ja ühel peol kahe silmarõõmuga
    oldud jne :D
    Tegelt ju ei olnud, sest ma olin päris kurb,et mul kedagi
    kindlat pole.
    Tahaks ühe õhu vallaline olla, lihtsalt olla kuskil peol ja
    teha mida tahes! :D

    • Reply Mallukas 23. veebruar 2016 at 22:02

      Muidugi on vallaliseelus palju spontaansust, eriti kui võrrelda seda abielus ja väikse lapse vanemaks olemisega. Aga noh, kui sa ühe õhtu tahad olla, siis mine ja ole, vaata ainult, et keegi ei näe :D

      • Reply Suhtes 23. veebruar 2016 at 22:05

        Siis ma peaks küll üksi pidu panema, kui ma ei
        taha,et keegi näeks haha :D

        • Reply Mallukas 23. veebruar 2016 at 22:06

          Nagu filmides, mine võõrale maale :D!

          • Suhtes 23. veebruar 2016 at 22:19

            Noh, anna raha siis vabalt võin minna
            :D :D kuskile rannapeole võiks ju
            tegelt minna :P

          • Mallukas 23. veebruar 2016 at 22:25

            Mul kahjuks uue palgapäevani täpselt 9 euri :D

  • Reply Nipitiri 23. veebruar 2016 at 21:56

    Mina olen vallaline. Üksikema 10-kuuse lapsega. Ja ma
    pean tõdema, et kui mees 2 kuud tagasi välja kolis
    tundsin lõpuks, et saan hingata. See suhe oli ise ka
    suht metsapoole. Kavatsen mõndaaega olla vallaline ja
    elu nautida. Kyll see armastus tuleb ise kui õige aeg
    on. See “otsimine” minu meelest veits nõme ka.

    • Reply Mallukas 23. veebruar 2016 at 22:01

      Siin on ikkagi kaks erinevat asja, sest nagu ma aru saan, siis sul ei olnud kuigi hea suhe ja loomulikult ei pea sellises suhtes, kus sul kehv on, olema. Aga mina võrdlen siin head suhet vs vallalisena pidu panemine ja “elu täiel rinnal elamisega”. Sellisel juhul valin ma iga kell selle esimese variandi.

      Üldse minule tundub, et vallalisena see ringi pidutsemine ja igal pool käimine ja tutvumine see on naguniii ju mingil määral otsimine. Ma tahaks näha vallalist naist, kes iga nv klubis on ja aina tutvub uute meestega ja nendega kohtamas käib, et ta reaalselt ei looda, et üks neist lõpuks see ÕIGE ka on. :D

  • Reply G 23. veebruar 2016 at 21:56

    Ta kohtus Robiniga ikka ju? Meg oli see tüdruk, kes baaris käis koguaeg ja selle baarmeniga hästi läbi sai. Aga käisin ka seda filmi
    vaatamas – väga hea oli :)

    • Reply Mallukas 23. veebruar 2016 at 21:57

      No aga Meg oligi ju see peoloom, seda ma mõtlesingi :D Robin oli Alice’i õde

      • Reply Maria 23. veebruar 2016 at 22:23

        Eii ?? Robinit mängis Rebel Wilson
        ehk see lahe blond suur piff

        • Reply Mallukas 23. veebruar 2016 at 22:28

          Mhh ja Meg oli ta õde? :D

  • Reply Helene 23. veebruar 2016 at 21:51

    Vallaline olla on väga hea,ma ei suudagi enam kellegi teisega koguaeg arvestada..natuke egoistlik aga iseseisev olla on ikka palju
    parem :)

    • Reply Mallukas 23. veebruar 2016 at 21:56

      Sellest ma pole ka aru saanud, et mis teistega arvestamisest juttu on? Et…ma teen süüa rohkem, kui vaid ühele? Ma oskan nii kehvasti söögitegemist sättida, et minu kogused on nagunii umbes viiele valmis. Mis veel. Et kui ma välja tahan minna, et siis ei pea aru andma, või veel hullem, küsima? Minu meelest see üks lause, et kle ma lähen õhtul sinna või tänna, võtab mu elust 30 sekundit ja see minu meelest kuidagi hullu arvestamise võ kalkuleerimise alla ei lähe. Ma tahaks veel näiteid tuua, aga ma ei oska :D Palun aita, mida sa mõtled teisega arvestamise all? Ja kus sa oma varbaid sooejndad? Minu oma iseseisvus ei soojendanud, ehk selle pärast, et mul pole seda kunagi olnudki :D Ja kes ometi prügi välja viib?!

      • Reply Monika 23. veebruar 2016 at 23:14

        No mina arvan,et selle arvestamise alla läheb
        see,et kui tööl jääd tunnike hiljemaks ja
        sagina käigus unustad helistada oma kaasale
        ja koju jõudes ootab sind tige tikker
        äramuretsetud pilguga ja vahest juhtub et
        soovid peale tööd sõbrannadega linna peale,
        ilma, et luba küsima pead või fakti ette
        panema. Kuigi ütlen üht,on oma võlud
        vallaline olla ja omad võlud ka mitte vallaline
        olla. Kui mina veel vallaliste ridades
        eksisteerisin siis oli ikka hea spontaanne
        mõte ja olid 2 pvax saaremaal ja ei pidanud
        arvestama kellegagi pidu käis 24/7 ..ok kassi
        ees oli piinlik kyll. Nyyd on probleem kui linna
        peale minna tahad siis peab essee kirjutama
        mis kus kellega ja mis kell tagasi,et mu
        kullatykk ei muretseks. Kuigi see on norm aga
        vahest tyytu.

        • Reply Mallukas 23. veebruar 2016 at 23:15

          Kui sa kellelegi esseesid kirjutama pead, siis see pole mitte vaid tüütu, vaid ka mitte norm :D Mina käin kus tahan, kui soovin, olengi 2 päeva saaremaal ja ei ole keegi tige tikker. Rääkimata siis tund aega kauem tööl olemisest. Hitleriga käid v :D

    • Reply Kessu 23. veebruar 2016 at 22:07

      Olen vallaline 2015 aasta juunist, ise jätsin mehe maha. Raske otsus oli aga õige. Vallaline on niiiii raske olla, tahaks ka kedagi kes
      öösel kaissu võtab, hommikul kellegi kõrval ärgata, kedagi kellega igal pool käia jne jne. Vahe peal on olnud siin uusi tutvusi ja
      kutte kes niii armastavad kohe esimesest silmapilgust, aga nii kui asi voodini jõuab..peale seda jätavad su rahule. Mitte et ma
      arvaks et seks minuga sitt on aga lihtsalt on mehi kes rohkemat ei tahagi. Aga ma loodan et varsti on see õige noormees minu ees,
      tuleb siis kui on õige aeg :D

      • Reply Mallukas 23. veebruar 2016 at 22:13

        Kindlasti tuleb :)

      • Reply Ddd 23. veebruar 2016 at 23:54

        Oooeh, nagu loeks enda kirjutatud
        juttu..ja ma juba endale juurutan
        alateadlikult, et jep..asi ongi minus, häid
        mehi pole jne. Ainult selliseid lolle
        tõmban ligi. Jess, ma pole ainus! :D ju me
        printsid siis kuskil ringi
        konutavad..ainult, et ma lausa 2a kauem
        olnud vaba! Peaks juba nagu harjunud
        olema..ah eks kohati olen ka, mõnikord
        tulevad ikka need kurvad mõtted pähe,
        kui jälle arvad, et nüüd ongi see!tema
        ongi see! Ja siis ära ta kaob.. -.-

        • Reply Mallukas 23. veebruar 2016 at 23:59

          No neid kadujaid on alati, aga neid pole ju taga mõtet nutta, kes jääda ei taha, mis tolku sellistest on :D!