Ei ole vist suur šokk, et praegu ma suitsu ei tee, aga ma tean omast käest, kui raske võib selle lolli pahega võitlemine olla. Ma ei oska kokku lugedagi, mitu korda elus olen ma maha jätnud ja siis uuesti suitsetamisega pihta hakanud. Loomulikult see pihta hakkamine on alati mingisugune “ah ma ainult PRAEGU selle ühe teen”, sest *sisesta siia sobiv vabandus*.
See vabandus võib olla näiteks see, et ah praegu ma olen purjakil ja peol ja siis ei loe. Või kinnitad endale, et mul on praegu närvid jube pingul ja siis tahaks ainult paar mahvi teha. No või siis see, et ah, ma pole nii ammu teinud ja kui ma praegu selle ühe (mahvi) teen, siis see ei tee mitte midagi.
Tegelikult on suitsetamisega sama moodi nagu alkoholismiga. Kui sa ikka oled alkohoolik, siis sa ei saa võtta paar pitsi viina ja sama moodi ei saa suitsetamise maha jätnud inimene vaid mõnikord suitsu teha. Mõned võivad praegu väita, et misasja, mina teen küll ainult siis kui ma a)peol olen, b)vihane olen, c)mingi muu suvaline sündmus. Samas kui need inimesed nüüd mõtlevad, et kas nad on terve oma pühapäevasuitsetaja staatuse ajal täpselt sama palju suitsetanud, siis ma arvan, et see on ajaga ikkagi natukene kasvanud. Ehk siis alguses kui sa teed mõnikord väga harva suitsu, siis sa ütled enda kohta, et sa ei suitseta. Ühel hetkel avastad sa, et sa ikka mõnikord teed suitsu, aga mitte igapäevaselt, seega ütled enda kohta pühapäevasuitsetaja. Ja nii see edasi läheb.
Ma olen ka olnud olukordades, kus ma pole teinud suitsu väga pikalt. Ja siis ütlen endale, et ah ma teen ainult SELLE ÜHE! Ja siis läheb mööda nädal ja ma teen jälle ühe. Endale kinnitad muidugi, et kuna enne sai pakk päevas suitsetatud, siis üks-kaks suitsu nädalas ei ole ju üldse hullu. Ja kolmandal nädalal ei jõua sa ära oodata, et saaks nädal täis ja sa teed selle järgmise suitsu juba kahe päeva pärast. Ja järgmisel päeval ostad paki ja lubad endale, et see jääb viimaseks.
Nüüd viimane kord kui ma sügisel peale seda raseduse katkemist sellest teada sain, läksin ma esimese asjana bensukasse ja ostsin paki suitsu. Seisin kontori taga õues ja tegin 5 suitsu järjest. Ma polnud selleks hetkeks kuid ja kuid suitsetanud, aga VASTIK nendest suitsudest oli vist esimese suitsu kaks mahvi. Peale seda jätkasin ma oma suitsetamist samasuguse tempoga nagu ma olin seda alati teinud, nagu polekski mingit pausi vahepeal sees olnud.
Eriti rõve on see vastik süütunne. Ma ju tean ise ka, et suitsetamine on halb. Iga laps teab seda. Ja ma tean, et Kardo muretseb mu tervise pärast ja ei taha, et ma suitsetaks. Ja mu pere ei taha, et ma suitsetaks. Ja mul on laps, kellele olla heaks eeskujuks ja kelle jaoks ma tahan alati olemas olla. Ja siis sa surud need mõtted alla ja lähed teed suitsu. “See on viimane pakk,” lubasin ma alati endale, kui ma neid mõtteid mõtlema hakkasin. See ei olnud kunagi viimane pakk…
Naljakas on see, et tegelikult on suitsetamisest loobumisest maalitud jube raske taaga pilt. Samas ei ole sellel ju mitte ühtegi füüsilist valu vms tekitavat osa, kui sa seda lambist teha üritad. Näiteks praegu mul aeg-ajalt tuleb pähe mõte, et… tahaks suitsu? Aga kuna ma seda nagunii ju tegema ei lähe, siis rändab mõte juba ise mujale ja näiteks suitsetajatega kaasas käimine ei tekita küll mingit kiusatust, et oh, võtaks ka mahvi. Kui ma rase poleks, siis ehk see tekitaks ahvatlust, aga praegu on küll selline… iuuuu! Lisaks on õues külm passida. Samas on ka rasedaid, kes suitsetavad ja ma tahan kõigile südamele panna, et see ei ole KINDLASTI mitte õige asi, mida teha*. Mõelge sellele, et kui te võtate vastsündinud beebi kätte, kas te teeksite siis suitsu? Ma usun, et mitte. Siis ei maksa teha ka siis, kui see beebi alles sinu sees on!
Ja kuigi enda mõtteid on võimalik alla suruda ja igasuguseid vabandusi endale välja mõelda ala “minu ema suitsetas ka mind oodates ja ma olen jumala normaalne” või “ma tean ühte, kes suitsetas rasedana ja ta laps on mega geenius!” siis mõelge sellele, et kui paljud ikka käiksid ringi juttu levitamas, et “mu lapsel on midagi viga, sest ma tegin raseduse ajal suitsu!”. Ma arvan, et seda ei tunnistaks keegi.
Ma ei saa näiteks kunagi teada, et kas Mari ei räägi praegu, sest ma tegin teda oodates raseduse esimestel nädalatel suitsu. Kas see on minu süü? Kas asjad oleks teisiti, kui ma ei oleks seda teinud? Seda on võimatu teada, sest kuigi uuringud ütlevad, et nikotiin ja suitsetamine võib tekitada lootel arenguhäireid, siis samamoodi võivad seda tekitada igasugused muud asjad. Ja võivad ka mitte tekitada. See on lihtsalt selline asi, mis on minu õlul ja jääb mind painama kuni elu lõpuni. Tänu minu enda VÄGA HALVALE valikule.
Kui mu lugejate seas on rasedaid, kes lihtsalt EI SUUDA suitsetamist maha jätta, siis ma tõesti palun teil korraks maha istuda ja MÕELDA. Ma tean, et see on vastik ja kergem on mitte mõelda, aga mõelge nüüd natukene. Kas see on seda väärt? Jah, suure tõenäosusega saate teie ka terve lapse, aga mis siis, kui ei saa? Isegi emadel, kes ei tee mitte midagi valesti, on võimalus saada kuidagi nõrgem/haigem laps. Kas te tahate endale seda süütunnet? Ma arvan, et ei taha. Eriti vihale ajavad mind veel need jutud, et mu arst ei lubanud maha jätta, vaid käskis vähendada. Ausalt ka, kuidas saab nii lolli juttu ajada? Ma ausalt tahaks mõne säärase arsti nime teada…
Jaaaa! Ma olen kuulnud ja näinud seda üleolevat “issand mul käis kohe klikk, kui ma rasedusest teada sain ja jätsin kohe maha! kes seda ei suuda, ei peaks ema olema!”. Ma loodan, et ma ei kõla nii, sest süüdistused ja mõnitused ei tee seda olukorda kergemaks, see tekitab veel rohkem viha enda vastu ja stressi, mis annavad sulle jälle hea vabanduse suitsu teha.
Muidugi peaks seda mõtlema üldse kõik lapsevanemad, kes suitsetavad. Mul oli hiljaaegu nii, et külas käis paarike, kellel kaasas u 10 aastane laps. Mõlemad vanemad suitsetasid. Pea iga kord rääkis laps neile kurvalt, et palun ärge suitsetage, see teeb teid haigeks ja ma ei taha, et te haigeks jääks. Ma nägin ema silmadest, et tal on piinlik ja paha seda kuulata. “Peaks jah maha jätma,” pobises ta ja viis jutu sujuvalt mujale, et mõne aja pärast jälle suitsule minna. Lõpuks ei öelnud poiss enam midagi, aga seda oli kõrvalt näha, et ema kuulis, sai aru, MÕISTIS, tundis süüd, aga suitsuisu oli suurem kui ükski muu emotsioon. Küllap tekkis ka tema peas see mõte, et issand, mida ma teen? Ma olen halb ema?! Ja siis selle enda stressiga sai ta vabanduse, et ala ah ma lähen teen veel ainult selle ühe suitsu või ühe paki.
Kurb näha, sest tegelikult mõistusega võttes ei saa ju ühe tossu pahvimine olla olulisem kui meie enda tervis, meie lapsed, meie pere. Ei saa ju? Miks me siis sellel olla laseme?
Naljakas on ka see, et need vabandused, mida inimesed toovad, et miks nad maha jätta ei saa, need on nii rumalad. Suitsetamine ei rahusta tegelikult kedagi, vaid tekitab pigem südamekloppimist ja muid ärevuse tunnused. Suitsetamine ei ole ju hea maitsega. Suitsetamine ei ole mitte mingist vaatenurgast hea, lahe ega tore. See on tappev ja tegelikult võiks samahästi poes lihtsalt hero müüa. Kui normaalne oleks näha, et bussipeatuses oleks 5 inimest, kes ennast rahumeeli süstiks? Oleks imelik onju? Aga kui keegi imeb mingit vähki tekitavat tossu, siis see on tavaline. Imelik maailm, onju.
Ma ei taha targutada ja ma ei taha kedagi halvustada, aga ma ütlen seda, et halvustage ennast ise, aga kõva häälega ja rohkem. Eks te surute need mõtted alla ja need kerkivad ainult siis, kui tekib imelik köha või kops valutab või midagi muud säärast, mis paneb mõtlema, et oh shit, äkki mul on midagi viga! Aga siis kaob see häda ära ja sina kimud rahus edasi. On teil nii olnud?
Kui keegi mu lugejatest on suitsetaja ja on oodanud mingit märki, et suitsetamisest loobuda, siis alusta juba täna. Ära tee viimast suitsu ja ära tee “ainult selle paki veel ära”. Lihtsalt loobu ja otsi mõneks ajaks muud tegevust, ausalt, you can do it! Ja mina tahaks ka loota, et ma enam mitte kunagi ühtegi suitsu ette ei pane, sest elamine on palju lahedam kui vähki surra. Onju?
Kui paljud minu lugejate hulgast suitsetavad?
77 kommentaari
Suitsetasin igapäevaselt kuus aastat. Umbes pool aastat tagasi arutasime mehega, et lähi poole/ühe aasta jooksul on ühtne
soov beebi valmis meisterdada. Ma olin nii õnnelik, et jätsin suitsetamise päeva pealt maha, ilma ühegi raskuseta. Sellepärast,
et esimesed rasedusnädalad on loote normaalseks arenguks väga olulised ja ma soovisin olla enne rasestumist puhas kõigest
pasast. Mees ütles, et kui kuu aega vastu pean jätab ka maha. Jättiski.
Nüüd on beebiplaaniga nii, et see on lükatud väheke tahaplaanile kuna elu on hästi muutlik ja rasedana tahaks ikka stabiilsust.
Suitsetama ma ikka ei hakanud sellepärast, et nüüd ju võib teha. Esimsel päeval peale maha jätmist ostsin paki Nicorette selle
jaoks, et kui mõte läheb suitsule harjumusest siis nätsuga on hea end “karistada” kuna peale ühe nätsu närimist on tunne nagu
oleks teinud 6 suitsu järjest ja suus mõnus tuhatoosi maitse. Ehk siis nätsu närimine meenutab MIKS on halb suitsu teha.
Minule isiklikult meenutas nätsu närimine seda tunnet mis tekib peale päeva esimest suitsu, tõmbab energiast täiesti tühjaks,
füüsiliselt on raske olla ja suu kuivab.
Tõmbasin samuti omale appi Quit Now! mis aitab super hästi jälgida oma edusamme, sisestad päeva millal maha jätsid ja näed
kui palju raha oled säästnud, kuidas on tervis paranenud ja palju muud head. Minul isiklikult on 53 päeva möödas sellest õhtust
kui viimase suitsu tegin, välja arvatud need 3 suitsu mis olen teinud siis kui endast VÄGA väljas/joobes. Sellest olenemata
igapäevaselt suitsuisu enam pole. 🙂 Mainiks ära, et enesetunne on suuuper! Pole aastaid ennast nii energilisena tundnud ja
naha niiskustase on normaliseerunud, enne oli nahk nii kuiv….
Samuti kui noorem olin, siis millegipärast arvasin, et suitsetamine näeb “lahe” ja müstiline välja, nooo täiesti lollus… Kui praegu
näen suitsetavaid inimesi siis arvamus on täiesti vastupidine. Kui veel ise suitsetasin, siis kimusin kas suitsuruumis või salaja
nurga taga.
Mina hakkasin suitsetama 15-aastaselt. Alguses võtsin ikka kohe kangemaid suitsu, punased L&Mid, Malborod, Bond. Siis
hakkasin järjest lahjemaid suitsu võtma. Praegu tõmban ainult helesinist LM’i, mitte ükski teine suits ei lähe alla.
Rasedaks jäin, siis sain sellest teada 7-ndal nädalal, enne seda olen tavaliselt suitsetanud ja ka mõnda klaasi veini pruukinud.
Nii kui triibud tulid, samal päeval võtsin ma otsuse vastu, et mina enam ei suitseta. Väga kergelt läks, kuigi varasemalt proovisin
maha jätta mitmeid ja mitmeid kordi, aga üle 3 nädala iseenda piinamist sellest midagi välja ei tulnud. Lasin ennast käest vaid
korra, kui rasedust oli 14 nädalat, nimelt suri minu isa vähki. Matustel võtsin ma emalt siis suitsu ja tegin kaks mahvi. Kõik.
Hakkasin uuesti suitsetama umbes 3-4 kuud peale lapse sündi. Ja nüüd ei ole enam seda sügelevat tunnet, kui suitsu ei saa.
Nüüd saan täiesti vabalt olla päev-nädal-kuu ilma suitsuta, olen ka katsetanud. 🙂 Natuke piinlik küll lapse ees, aga tema nähes
ikka ei suitseta, vähemalt selles olen ma kindel, et minu laps ei hakka suitsuhaisu sisse hingama.
See Carri raamat on minu meelest täiesti mõttetu saast. Mina ei suutnud seda lugeda, seal on lihtsalt üks pisike mõtte terveks
raamatuks venitatud.
Ma olen ennast pidanud alati suht tugevaks
isiksuseks, sest ma suutsin teismelisena
suitsust loobuda, kuna rahast hakkas kahju.
Tahtsin osta meigi värke ja uusi riideid. Suitsu
kõrvalt oleks muudele asjadele raha vähem
olnud. Samamoodi lõpetasin mingi 5-6 klassis
küünte närimise, sest vanaema juurest leitid
hästi ilus küünelakk tundus minu närirud
küüntel väga kole. Pole probleeme ka
alkoholiga
Aga asi millele ma EI öelda ei suuda on, söök.
Hea söök, kehva söök. Igasugune kõlbab
andke ainult siia.
Kui keegi mingi imekerge imeviguri leiab siis
mind huvitaks ka ?
No ja siis? Mingi maailmaparandaja oled? Kui sina suitsu ei tee, siis väga tore, palju õnne eksole.
Samahästi võiks teha siia kümme tuhat moraalijuttu sellest, et miks Te inimesed nii ebatervislikult toitute? Rämpstoit võib samuti
vähki tekitada. Miks Te inimesed nii palju alkoholi tarvitate? jnejne.
Milles su probleem hetkel seisneb?
Minu arvates on kõige lihtsam
suitsetamist üldse mitte alustada.
Sest täielikult sellest sõltuvusest
vabaneda ei saagi. Asi on nimelt
selles, et nikotiiniretseptorid, mida
suitsetades ajus järjest juurde
tekib, ei kao enam kuhugi. Need
võivad küll rahuneda, kui tükk aega
mitte suitsetada, kuid uue doosi
peale aktiveeruvad uuesti. Selle
kohta on olemas ka mõttetera: kord
suitsetaja = eluaeg suitsetaja.
Soovitaks guugeldada ka “lung cancer”
ning vaadata jubedaid pilte.
Mõistlikutel inimestel peaks
igasugune suitsuisu selliste piltide
peale kaduma.
Olen hetkel ämmaemanduse tudeng, kuid
õppinud juba üpris palju. Mida tahaks
kindlasti KÕIGILE naistele südamele
panna ongi just see, et rasedana
tuleb suitsetamine lõpetada KOHE!
Kogu tubakas, mille tõmbab naine
endale sisse, selle saab ka loode ja
paraku on just esimesel trimestril
loote kahjustamine eriti kerge. Ja
nagu ka varem mainitud, naise
munarakud ei uuene ja paraku iga
suits rikub juba olemasolevaid
munarakke. Aga tubli oled, Mallukas!
Jätka samas vaimus 🙂
Ehk oskad siis ka öelda, et kust see müüt üldse tuleb, et rasedana ei tohi kohe maha jätta vms?
Minu ämmaemmand rääkis, et kui järsku maha jätta – tekib stress, mis on lapsele samuti kahjulik. Tuleb samm-sammult
suitsude arv vähendada kuni mahajätmiseni.
Mina seda juttu kuulates imestasin, olin selleks ajaks juba kaks nädalat suitsuta olnud ja jätsin päeva pealt maha. 😀
Seda kohe ei tohi maha jätta räägitakse või on minu kogemuse põhjal (olen ämmaemand) räägitud neile kes tõesti täiesti
ahelsuitsetajad ja/või kes ei ole eriti vaimustunud ideest suitsetamine maha jätta. Ehk kui iga visiidi ajal naise käest küsida et
kuidas suitsetamisega on ja naine pilku vältides midagi eriti ei ütle ,siis rõhutatakse et vähemalt vähenda. Et äkki saad
sünnituseks maha jäetud või II/ III trimestriks. Ideaalis võiks küll kohe ja keelatud ei ole see kohe kindlasti. Võib-olla tõesti
rõhutatakse väga seda stressifaktorit ja suurt šokki kehale kuid rasedus ei ole mittemingisugune tegur miks ei tohiks. Kui on
valida stress või suits lapsele siis pmt on valik halva ja veel halvema vahel. Mulle endale meeldib väga rääkida rasedatele kes
eriti loobuda ei taha sellest mis pärast lapse sündi saab. Ehk siis kui sa oled väsinud ja kurnatud sünnitusest ning tahaksid
ideaalis taastuda, magada ja emarolliga harjuda kuid pead lisaks kõigele muule lapse võõrutusnähtudega tegelema hakkama.
Laps kes on rahutu ja pinges, mõni lausa väriseb. Vanemad ämmakad on rääkinud et mõne väga tugevalt suitsetanud ema
lapsele anti esimestel päevadel hapniku või kui laps tõesti öö läbi nuttis ja värises puhuti talle suitsu näkku et ta hetkeks oma
laksu kätte saaks. Ma küll ei kujuta ette et seda enam kusagil tehakse, oleks küllaltki kriminaalne 😉
appi tõesti
Sa oled nii ilus
Minu mees suitsetab. Ta proovinud maha jätta.
2nädalat suutis ja siis hakkas mu käest küsima: Anna
mulle üks suits rohkem ma ei tee. Ja nii igapäev.
Lõpuks mul viskas üle, et pidevalt küsis. Ma ei saa sina
midagi teha ka. Ma olen temaga koguaeg rääkinud, et
palun ära suitseta toas, mine õue. Ta ütleb, et ei viitsi
ja läheb vannituppa tegema.
Oi sellest tuleks suur skandaal minu kodus, nii et
naabrid ka kuulevad. Minu pärast suitsetagu, aga
õues, minu toas ei suitseta mitte keegi, mitte kunagi!
Nii lihtne ongi, oma tervist võib igaüks rikkuda palju
hing ihaldab, aga minu oma jätku rahule. Suutsin isegi
lapsena isa toast õue suitsetama sundida, pole ta
enam ühtki suitsu peale seda toas teinud.
P.S. Palun vabandust oma otsekohesuse pärast, aga
suitsetav naine on inetu vaatepilt, suitsetav rase naine
lausa kuritegelik. Ja üldse on siis vaja või? Mul ajab
isegi suitsuhais südame pahaks, ei kujuta ette, et ma
seda vabatahtlikult kopsu tõmbaks.
Ma armastan sind!*
*Tegu muudetud kommentaariga, sest autor on vaimse hälbega, mistõttu ma kas kustutan ta edaspidised kommentaarid või muudan need endale meeldivamateks 😀
Sa oled nii lahe, kahju et ma ise selline värd olen 🙁
Ma ütleks ,et Sa oled hea lahenduse leidnud oma vihkajatele 😀 selline asi ajab neid veel rohkem marru kui lihtsalt
kommentaaride kustutamine 😀 Well done!
Oi ta pingutab jah kõigest väest 😀
Appi kui naljakas :DD
Ma ilmselt pole teemas, aga kommenteerin siiski. Esiteks – väga tubli oled, et maha jätsid!
Mina ise pole elus ühtegi suitsu teinud – pole ka ühtegi mahvi proovinud (olen 32aastane). Minu peres oli ainus suitsetaja isa,
kes jättis maha, kui olin 6-aastane. Ma natukene mäletan seda, et isa suitsu tegi. Ema on rääkinud, et ma olin 3-4aastasena
sügavalt ohates teatanud, et mina ei hakka mitte kunagi suitsetama! Ise ma seda ei mäleta, aga näe, lubadust olen pidanud 🙂
Minu mehe ema on eluaegne suitsetaja. Lastel on olnud keeruline mõista, miks vanaema suitsetab, kui see paha on? Hetkel on
ta 66-aastane ja võitleb kopsuvähiga juba teist aastat. Võitlus on määratud kaotusele, kuna see avastati liiga hilja. Ravi on
ainult leevendav…ja päriselt – selle inimese silmis on meeletu kahetsus. Kahetsus, et ta selle esimese sigareti suhu pani…
Soovitan soojalt suitsu mitte teha, sest tervist tagasi ei saa. Ja ka 66-aastaselt ühe piinavaima vähiga võidelda on väga raske!
Soovitan äppi ,,get rich or die smoking,, kõiki asju
näitab( tervisenäitajad, kogitud raha, aeg jne) aga
lisaks saad sisestada asjad mille jaoks kogud ja siis
õnneliku näoga vaadata, et ooo kolme päeva pärast
saan suitsu asemel uue kleidi osta 🙂 10 aastat ja pakk
päevas, proovin kõigest väest maha jätta hetkel aga ei
ole kerge,
Oijah. See on nii veider teema minu jaoks. Olen ise
võrdlemisi regulaarselt suitsetanud kokku peaaegu
kaheksa aastat. Samas alati teadmisega, et ühel
päeval, kui põhjus tekib, jätan maha. Põhjust ei
tekkinud peaaegu kaheksa aastat, sest kogemata
rasedaks pole jäänud ja samuti ei tundnud, et
suitsetamine mõjutaks mu tervist ega tekitaks
obsessiooni. Nimelt pole mulle kunagi meeldinud
millestki sõltuda. Tuleb küll nentida, et selle pika aja
jooksul on olnud palju momente, kus mu suitsuvajadus
on olnud suurem, aga isegi nendel perioodidel ma
suutsin endale alati teadvustada, kui tehtud sigarett
oli harjumusest ja mitte suitsuisust. Ehk aitas see mul
enda suitsetamist paremini kontrolli all hoida.
Lõpuks mul muud põhjust mahajätmiseks ei tulnudki,
kui uus peika, kes suitsu ei tee. Muide ta pole kunagi
mu suitsetamist hukka mõistnud. Lihtsalt endal ei
tundunud paslik suitsu teha, kui teine ei tee. Nüüd ma
pole septembrist saadik endale pakki ostnud.
Vahepeal väljas käies suitsetavate sõpradega küll
teen, aga seegi on tasakesi pigem erandiks saanud
(vanasti ei möödunud ühtegi pidu ilma suitsuta). Ja
kuigi ma praegu ei suitseta, siis ma ei välista võimalust,
et kunagi vanemas eas jälle pihta hakkan. Umbes siis
kui teoreetilised lapsed ja lapselapsed juba piisavalt
suured on.
Lõpetuseks tahtsin veel öelda, et kuigi ma tean, et
suitsetamine on halb harjumus (hetkelgi suitsu peale
mõelda tundub suht rõve), siis ometi ma ei mõista
mitte ühtegi suitsetajat hukka, va siis kui ta teadlikult
ja tahtlikult teistele inimestele liiga ei tee. Ka mina
olen suitsetajate laps (kes väiksena vandus, et ei hakka
eales suitsetama) ja ma mõistan, et igal inimesel on
omad põhjused, miks suitsu teha. Alati pole selleks
(ainult) sõltuvus. Seetõttu ma leian, et süütunne pole
ka alati lahendus, enda puhul olen täheldanud, et see
paneb hoopis rohkem suitsu tahtma. Kõige olulisem
on endaga aus olla. Teadvustada oma
sõltuvust/harjumust, alles siis saab sealt edasi liikuda.
Ja kui inimene siis leiab, et ta tõesti tahab suitsu teha,
siis mina arvan, et kui tegu on täie mõistuse juures
oleva täiskasvanud inimesega, lasku aga käia. Iga
inimene elab nii hästi või halvasti, kui ta oskab,
süütunne pole aga kunagi kedagi aidanud. Siinkohal
ma ei pea muidugi silmas sarimõrvareid ja kriminaale,
pigem ikka olukordi, kus kellelegi teisele peale iseenda
otseselt liiga ei tee.
P.S. Lapsevanema seisukohast ma ei oska kaasa
rääkida, see viimane tekst hõlmas ikka pigem ainult
iseenda eest vastutavat inimest.
Mina suitsetan vahel, viimati suitsetasin enne jõule, kui käisime
sõbrannaga peol. 10 aastat juba hoiatatud mind, et “nii see
sõltuvus algab”, ma kahtlen selles siiski sügavalt, et ma viitsiks
päris tõsine suitsetaja olla – ma liiga mugav selleks, et õue
ronida ja liiga kooner et osta suitsu rohkem kui 4 korda aastas.
Mina arvan, et suits on samasugune pahe nagu alkohol ja
rämpstoit – aeg ajalt hingele hea, aga üldiselt halb.
Jahhh suitsetan ja ei tunne süüd ka sellepärast ei laste ega enda ees. Ma ei taha maha jätta. Vb kõlab
veidralt aga tõesti ei taha..
See kõlab tõesti natukene tobedalt.
Jah võimalik. Aga mul pole nt kunagi ka see pähe tulnud et emale lapsena vinguda et ta maha jätaks.
Vanavanaema on 60 aastat suitsetanud. Elab veel. Jahh ma hakkasin suitsetama vb ema halva
eeskuju järgides 😀 vb sõprade mõjutusel. Mis vahet on kui mulle ei paku huvi hetkel maha jätta. Vb
kunagi jätan kui väga tahan ja kui on hea põhjus nt. Aga kui sind suitsetsmine segab jäta kindlasti
maha. Pole mõtet süümekstega seds teha. Iga tegevus peab meeldima ka suitsetsmine.
https://www.google.ee/search?q=lung+cancer&source=lnms&tbm=isch&sa=X&ved=0ahUKEwjDzInh4dTLAhXE8A4KHXM0BEgQ_AUIBygB&biw=1366&bih=634
Vaata neid pilte. Kas sa ikka tahad
suitsetada???
Ma olen igast pilte näinud ja vaadanud ja nooo ei käi seda nn klikki ära 😀
On huvitav, kuidas inimesed ei
samasta narkot jms rämpsu
sigarettidega. Ilmselt ei tunneks sa
süüd ka siis, kui last ees end purju
jooksid, süstiksid või triipu
paneksid. Ja ilmselt oleks sinu jaoks
okei ka vaatepilt, kus ema imetab
last, koni hambus või alkoholiuimas.
Milleks sa lapsed üldse said? Sulle
piisanuks ka ainuüksi neist
naudingutest, millest sa kuidagi
loobuda ei suuda ega tahagi. Ma ei
suuda ettegi kujutada, mida peab
tundma laps ema kõhus, kui ema
suitsetab või joob. Lapsel polegi
valikut. Milleks midagi sellist oma
lapsele teha ja isegi mitte tahta
maha jätta? Vabandust, aga sa näid
mulle parandamatu idioodina., Maria.
Ma ei sutsetanud kui lapsi ootasin. Ma ei imetanud neid tubakase piimaga. Ja nuh triipu ma ka ei
pane jne. Ma lihtsalt suitsetan ja mitte laste nina all toas. Väljas teen seda. Kui inimene tahab maha
jätta siis ta teeb seda ja kui ei pole ju kellegi asi. Jah tõesti praegu propageeritakse selle maha
jätmist igal pool. Aga lepi sellega et kõik ei tahagi.
Ma ütlen ausalt, et ma ei usu sind. Kui sul oleks võimalik vajutada ühte nuppu, mille tulemusena sa enam IIAL suitsu ei sooviks, kas sa vajutaksid seda?
Ei vajutaks… Kui aus olla. Kust selline arvamus et kõik suitsetajad tahavad tingimata
loobuda. Ma vahe peal ei teinud mingi pea kolm aastat. Sis mõtlesin et ei ma ikka tahaks
teha. Nuh esiteks see on nn puhkepaus ainult mulle :D. Teiseks mulle on alati meeldinud
mingit moodi suitsu lõhn. Mitte küll nii et toad peaks pilv olema. Vb sa ei saa aru mida ma
mõtlen. Ma ei karda kopsuvähki ega teisi vähke. Tean inimest kes suri vähki ja pole ei
suitsetanud ega joonuf palju…. Mis ma ikka sellist nuppu vajutaks. Oleks lihtsalt üks asi
mida ma ei tahaks siis ja muud midagi. Tegelt see isegi ei muudaks midagi. Siis ma lihtsalt
vast leiaks mingi muu tegevuse. Mäluks vb nätsu nagu president seda teeb :D. Lõpuks
peaks nuppe üsna palju olema. Siis võik juba igast nuppe olla. Kohvi mitte joomise nupp
ja veel mingi nupp. Siis ei jääkski ellu mingeid toredaid tegevusi. Elad üks kord…
Lugesin kõiki Sinu kommentaare, Maria, ja ütlen ausalt, mul on Sinu lapsest tõeliselt kahju. Kahju, et ta
peab üles kasvama sellise ignorandist emaga, kes ei mõtle absoluutselt, mis on lapsele hea ja mis mitte.
Sina oled ju see, kelle pealt laps näeb, kuidas on õige ja kuidas on vale. Tema eeskuju. Mul ei ole õigust
kedagi arvustada, aga…. lihtsalt kurb.
Ma arvan, et suitsetamine kahjustab munarakke nii või teisiti. Raseduse ajal suitsetamine mürgitab juba loodet täiendavalt.
Olin suitsetaja kuskil 7 aastat. Aga mingi klõps käis peas ära 1.01.2014. Ma olin tükk aega mõelnud, et on ikka rõve kui noored
tüdrukud tänava peal suitsetavad ja siis tuli taipamine, et ma ise olen ju täpselt samasugune rõvedik. Jätsin päeva pealt
suitsetamise maha ja siiamaani ei ole isu tulnud. Asendasin tookord suitsetamise vee joomisega. Kõige keerulisemad hetked olidki
töö juures, sest suitsetamine oli ainuke asi, mis mind arvuti tagant püsti ajas ja selle asendamine oli keeruline.
Teema puudutas mind selle tõttu, et hetkel olen 5ndat kuud tita ootel ja loodan, et minu laps saab kasvada mittesuitsetajate
perekonnas. Enda vanemad suitsetavad siiamaani. Nagu teised ka mainisid, siis ka minult põhikoolis küsiti, et kas suitsetan, kuigi
tookord oli suitsuhais lihtsalt kodust köögist juurde jäänud, kus vanemad suitsetasid.
Sõltuvusest, kui see on juba välja
kujunenud, saan ma aru, aga mitte
sellest, kuidas nii mitu suitsu saab
teha, et sellest sõltuvusse jääb :/
Miks üldse alustatakse? Maitse on
rõve, hais ka. Kas tõesti keeg iteeb
oma esimese suitsu, läkastab ja köhib
ja mekib seda rõvedust ja mõtleb
siis, et ooo kui mõnuuuuus, hakkangi
nüüd pakkide viisi suitsetama. Selle
mõju pole ka ju nagu alkoholil või
kanepil, et a’la uimastab, muudab
lõbusaks jms. Saan aru, et palju
määrab see, kui ollakse seltskonnaga
väljas ja et mitte tõrjutuna tunda ja
mittemillestki “ilma jääda”, minnakse
vooluga kaasa ja hakatakse ka
suitsetama. Kui neid kaasaminejaid ei
oleks, jääks selliseid suitsupandesid
järjest vähemaks. Aga nad on ju nii
lahedad? Vaevalt küll. Kas tõesti on
nii hirmsasti vaja kuuluda inimeste
hulka, kelle hingeõhk haiseb, nagu
oleks tuhatoosi lakkunud? Oma ja
teiste tervisest üldse mitte hoolida.
Suitsetamine ei ole lahe, nagu
ekslikult arvatakse. Teismelised
alustavad seda mässumeelsusest,
soovist jätta endast mingit “tough”
muljet vms. Vabandust, aga see mulje
on kõike muud kui hea. Mõni teeb seda
enesehävituslikest mõtetest, soovist
“unustada”, lahendada muresid jne.
Miks neil noortel on mured? Ikkagi
algab asi kodust. Mäletan ka oma
teismelise aega. Tegin kõike justkui
sõdimaks millegi vastu….. Aga
kannatajaks olin ainult ma ise.
No sinu üleolev süüdistamine küll
kedagi maha jätma ei ärgita, pigem
vastupidi.
Tore on vaadata, et Sa oled oma blogi ilusti uuesti käima saanud ja taas on rõõm lugeda, parem kui varem. Minagi mõtlesin, et
oleks teinud õigesti, kui olekssid pausi teinud, aga nüüd näen, et ei, hea, et edasi blogisid ja august välja ronisid. Jälle on tore
lugeda.
Ma olen su üle nii uhke 🙂 Mina ise pole kunagi suitsetaja olnud aga olen küll ja küll suitse pooleks murdnud ja pakke porilompi
visanud (sest keegi oli kaks päeva tagasi lubanud et ta jätab suitsetamise järele).
Järjekordselt suurepäraselt kirjutatud! Ma ei ole küll kunagi suitsetanud, aga millestki sõltuvuses oleme
me ju kõik. Ja sõltuvusest lahti öelda on alati raske – õigemini seda esimest, teist ja kolmandat sammu
teha, kui me oma vanas harjumusmustris nii tugevalt kinni oleme.
Ei tea, kas loobumine on tôesti inimeseti nii
erinev aga mina ei môista emasid, kes
rasedusest teada saades, kohe ei loobu. Olen
olnud üle 10a suitsetaja ja ma nii selgelt
mäletan, kuidas mul süümepiinad vaevasid,
kui hakkasime abikaasaga proovima rasedaks
jääda ja panin endale suitsu ette. Ehk tôesti
oli see minu vabandus? Me ju alles proovime.
Aga see oli ka viimane suits. Ma ei mäleta
täpselt, kui palju hiljem ma testi tegin ja see oli
positiivne. Kui v.a naeruväärsed katsed
teismelisena loobuda, olen ma suitsetamise 2x
maha jätnud. Esimene kord oli raskem, pool
aastat hoidusin alkoholist, et mitte libastuda.
Umbes 5a hiljem alustasin uuesti ja algus oli
mu meelest veel raskem. Siiani mötlen, miks
küll? Aga kambajôud on tugev. Teine kord
loobusin eelkirjeldatud loona 4 aastat tagasi
ja usun, et jään suitsuvabaks. Varjasin ja
häbenesin seda meeletult ja ei taha kunagi, et
mu lapsed mind suitsetamas näeksid.
Mina olen kogu aeg olnud niiöelda pühapäevasuitsetaja. Võin olla vabalt mitu kuud suitsuvaba ja siis kui isu tuleb,siis teen. Muidu pole vabseeeee isu aga nii kui sõbrantsiga rummi/siidrit vms jooma hakkan, no ei suuda ilma aga näiteks kui mehega mingi sellise chilli õhtu teen,et tema joob õlut ja mina siidrit,siis jälle isu ei ole.. aga ma ei tee tavalist suitsu,vaid e
pole vabseeeee isu aga nii kui sõbrantsiga rummi/siidrit vms jooma hakkan, no ei suuda ilma aga näiteks kui mehega mingi sellise
chilli õhtu teen,et tema joob õlut ja mina siidrit,siis jälle isu ei ole.. aga ma ei tee tavalist suitsu,vaid e-sigaretti. Tavalist suitsu pole
teinud juba kaks ja pool aastat 🙂 Nii et selline väga imelik suitsetaja 😀
Seega olen 100% kindel,et kui rasedaks jään,siis suudan sellest e-sigaretist kaa loobuda.
Miks see tekst nii imelikult jäi? 😀
Mu vanaema kasvatas mu ema üksi ja hooldas lisaks enda invaliidist ema. Töötas vist ka kahel kohal, et toime tulla. See oli aeg,
kus elu käis meetodil vesi ämbriga tuppa, solk ämbriga välja. Ühesõnaga stressi oli täie raha eest. Vanaema olevat suht palju
suitsu teinud, priimat või mingit sellist tolleaegset krehvtist kraamil. Ühel päeval oli mu ema naabrilastega hoovis arutanud,
kelle vanemad suitsetavad ja kelle omad mitte. Minu ema ema oli ainus suitsetav ema. Mu emal hakkas selle pärast häbi. Ta
läks tuppa ja viskas ema suitsupaki ära. Nad ei olnud enne seda kunagi rääkinud, et talle ema suitsetamine ei meeldi ega
rääkinud ka pärast. Paki ära viskamisest piisas, et mu vanaema asja mõistaks. Peale seda jättis ta päevapealt suitsetamise
maha. Oma elu teise poole elas ta täiesti tubakavabalt. Mul on siiani raske ette kujutada, et see sokke kuduv ja pannkooke küpsetav vanaema võis kunagi priimat
küpsetav vanaema võis kunagi priimat kimuda. Ometi suri ta lõpuks kopsuvähki. Küll kõrges vanuses, aga ikkagi kopsuvähki.
Mina hakkasin suitsetama, kui olin umbes 15 ja seda kuni 25nda eluaastan, no ikka nii.. pakk päevas. Aitas Allen Carri
dokumentaal. Seda vaadates tegin veel suitsu aga kui läbi sai, jäi suitsupakk lihtsalt lauanurgale tolmu koguma. Hetkel olen 27 ja
viimati tegin suitsu 2015 veebruar, kui mu ema”figuur” ootamatult suri. Siis tegin kaks suitsu.
Ma ikka mõned korrad paariks kuuks maha jätnud selle
suitsetamise. Sest ei meeldinud enam. Ja siis hakkas
jälle pihta. Egas ma kodus ei teegi suitsu, st vabadel
päevadel. Suitsetan ainult tööl, sest see on ettekääne
minna korraks tööst eemale. Mõnikord teen isegi ainult
pool suitsu ja siis vahin niisama ehk oodates aega, mil
oleks suits lōpuni tehtud ja lähen tööle tagasi. 😀 Teen
näiteks vähem suitsu kui aasta tagasi. Kui varasemalt
tegin paki suitsu 2-3 päevaga, siis nüüd teen 4-5 suitsu
kas siis 2x nädalas vōi 5x nädalas.
Suitsetanud olen 7 aastat. Ja ei tea, millal päriset maha
jätan. Ehk siis kui lapseootele jään.
Et siis 4-5 suitsu päevas, kas siis 2x nädalas vōi 5x
nädalas. Lühema nädalas siis ~10suitsu ja pikal nädalal
pmt pakk siis.
Mina sain rasedusest teada ja ei suutnud ka sekundiga
maha jätta, pidin ikka a la kaks suitsu päevas tegema. Siis
läksin Allen Carri seminarile ja oligi vsjoo selle jamaga.
Suitsetasin siis ka 4.rasedusnädalani ja pole ka grammigi
uhke selle üle, aga lohutan end sellega,et ma siiski ju
loobusin üsna ruttu õnneks. Ja loobumine oli nii kerge
selle seminariga. Mul pole siiani ühtegi suitsumõtetki
tekkinud. Loodan, et selle jamaga enam iial ei alusta ka.
Mäletan, kui olin ise mingi 6-7 ja samamoodi palusin
ema, et ta suitsetamise maha jätaks, siis kui kooli lähen.
Ta lubas mulle, aga see oli nii muuseas mööda minnes
öeldud. Saabus 1. september ja ikka tegi edasi. Ma olin
nii pettunud ja solvunud oma emas, sest ta murdis oma
lubadust. Tahan ka seda öelda, et jube halva tunde
tekitab, kui su oma vanem sulle lubadust murrab ja
ilmselt tänu sellele elan ka nüüd täiskasvanuna
lubaduste murdmist nii raskelt üle.
Aga ema on ema, olgu ta milline tahes! ?
Kas sul Papa ka suitsetas?
Olen kasvanud peres,kus ema-isa, pool suguvõsa
suitsetavad. Ja no ahelsuitsetajad kõik! Mina ja mu de
oleme ainsad, kes pole kunagi teinud..pole
proovinudki. Kui elukaaslasega kohtusin, rääkisin talle
esimese asjana, et mulle ei meeldi mehed, kes
suitsetavad….ta vaeseke ei julgend seda mulle
tunnistada..ja et mulle ikka meeldida, jättis maha 😀 21
märts muide, damn tal tähtpäev 😉 Ma sain hiljem
teada, kui ta sõbrad teda suitsule kutsusid.
Hämmastav oligi see, et jättis päevapealt maha ja
korras. Lastele olen eeskujuks, et suitsetamine pole ok
ja ma ei saa kahjuks sinna midagi parata, aga
suitsetamine, eriti emade/rasedate seas pole ok!
Loomulikult ei ole, seda ma ju räägingi!
Mina olen kasvanud suitsuvabas peres ja selle üle väikesest saati rõhutatult õnnelik olnud.
Mu vanemad olid väga suitsetamise vastased ning kuidagi õnnestus neil ka minusse see suur vastasus istutada. Nii et kui teised
sõbrad suitsu proovisid, pidudel suitsetasid jne, siis hoidsin rõõmuga eemale.
Kuskil varateismelisena sain teada, et tegelikult nägid mõlemad vanemad kunagi kurja vaeva, et suitsetamist lõpetada 😀
(Siis tundsin end natuke petetult, et kuidas siis mulle sellist antipropagandat tehti, kui nad ise patust priid polnud. Aga noh, olin
juba korralikult suitsuvastakse treenitud, nii et mässumeelsusest rebeliks ei hakanud)
Seega, oma laste kasvatamisel on vanemlik eeskuju A ja O.
No just! Kuidas sa saadki lapsele öelda, et suitsetamine on halb ja rikub sinu tervist, kui sa ise samal ajal suitsu tossad eksole 😀
Ma täpselt sama moodi kinnitasin
endale, et see pakk on viimane ja
siis rohkem ei tee ja käisin ikka ja
jälle uut pakki ostmas. Minu jaoks
saabus piir kui tuli välja, et mul
olid suured trombid kaelas ja käes
ning mitmed arstid ütlesid mulle, et
mul väga vedas, et minu lugu
hullemini ei lõppenud.
Nii kui sellest haigusest teada sain,
käis klõps ja nüüd olen kuu aega
suitsuvaba olnud. 🙂 Tunne on küll
hea. Uhke olen ka enda üle.
Tubli oled! Kui kuu vastu pidasid, siis edasine on kukepea!
Mina olen olnud pühapäevasuitsetaja uh… ligikaudu kümme aastat. Suitsetamissagedus ei ole kasvanud selle aja jooksul. Enne
seda olin neli-viis aastat igapäevane suitsetaja, siis tõmbasin pooleks aastaks täiesti nulli selle tegevuse ja sealt edasi olen
peosuitsetaja. Sageneb suitsetamine soojal ajal, kui rohkem pidusid, ja väheneb jälle talvel. See oleneb ikka väga inimesest, nii et
ei saa seda kindlasti väita, et pühapäevasuitsetajad tegelikult järk-järgult hakkavad üha rohkem ja rohkem tegema.
No aga siis sa ikkagi oled suitsetaja 😀 Kui regulaarselt suitsetad.
Mina jätsin just maha.
Enne seda hakkasid peas tihti keerlema mõtted et ikka
peaks jätma-nahk kannatab, hambad kannatavad jne.
Samuti tahaks paari aasta pärast last planeerima
hakata.
Samas aga vahetult enne maha jätmist hakkasin
hoopis just rohkem suitsetama.
Ühel päeval aga käis mingi klik endal peast läbi, et
nüüd on kõik ja jätan maha-jätsingi. Mind aitab ka üks
vahva app, mis lisaks säästetud rahale ja suitsetamata
sigarettidele, näitab ka kuidas su organism taastub
vastavalt suitsetamata sigarettidele(vereringe
paranemine, kopsude seisukorra paranemine, kergem
hingamine jne.). See aitab mind alati kui tuleb isu teha
suitsu, vaadata app-i näitajaid ja näha kui palju oled
juba saavutanud ja ega siis ei saa seda ära nullida ju
ometigi.
Siinkohal soovin kõigile lõpetajatele jaksu ja jõudu, eks
igaüks leiab endale sobiva meetodi ja motivaatori aga
kunagi ei tohiks anda alla ja ennast petta “üks suits
veel”. Olgem karmimad endaga ja ärge vedage end alt!
Peace! ?
Mis sellise toreda äpi nimi on?
Smoke Free
Ohh. Raske teema. 🙂 Olen rase, ennemalt suitsetasin ikka pikalt. Viimase tossu tegin testi tegemise päeval. Ja kui ma nüüd täitsa
aus olen… siis rohkem pole teinud ühtegi AGA isu on endiselt alles. Saan küll aru, et vb peas kinni aga mis teha. Õnneks teadmine,
et keegi kasvab mu sees teeb tugevaks. Loodan, et ei hakka uuest suitsetama kui sünnitatud saab, kui mine sa tea. Aus olen enda
vastu, siis suure tõenäosusega hakkan mingi aeg. A ja pluss, jättsin mingi aeg maha- võtsin 10 kilo juurde 😀 See ehmatas nii ära et
koni läks kohe hambusse tagasi.
Igatahes. KÕIK kes suudavad suitsust loobuda alatiseks, on tublid- vahet pole mis soost ja vanusest 🙂 Edu
No tubli oled! Ja see kaalu tõus ei ole mitte suitsu pärast, vaid sellest, et inimene hakkab lihtsalt rohkem sööma. Proovi seda
kontrollida 🙂
😀 No siis lasin ikka mõnuga saasta näost sisse… Praegult olen juurde võtnud 2 kilo ja käimas 6 kuu 😀 Ilmselgelt tookord sai
lahmitud.
Ega keegi sind juhuslikult Henryga kes seda isa blogi peab, veel kokku viinud pole? Ta teatavasti aitab inimestel loobuda 😀
Huvi pärast küsin. Muidu – ole tugev ja ära järele anna 😉
Olen kaks korda ta loengus käinud. Loe selle postituse esimest kommmi 🙂
Suitsetasin kuni sain teada, et olin rase… ei ole kelkimisena mõeldud jutt, aga jätsin just süütunde pärast päevapealt maha(
suitsetanud olin 16.a. saati ja maha jätsin ss olin 21.a.). Ma poleks endale kunagi andestanud , kui mu lapsega oleks midagi
viga olnud minu mõtlematuse pärast… Kusjuures ma varem üritasin korduvalt niisama maha jätta aga ei õnnestunud… juuu
oli motivatsioonist puudust ☺
No just! Ei maksa enda ja lapse eluga riskida!
Ise suitsu ei tee kuid olen suitsetajast lapsevanema
tütar. Üles kasvades oli ikka vahel vägagi raske. Ema
tegi köögis suitsu, kus kuivasid pliidi kohal ka minu
riided. Alatihti haisesin koolis nagu tuhatoos.
Samamoodi tegi ta ka autos suitsu. Vabanduseks oli, et
aken on lahti ja see läheb sealt välja-ega ikka ei läinud
küll. Ma ei oska öelda, kas ta tundis mingit süütunnet
või mitte, kuid suitsetamisest pole ta loobunud
siiamaani.
No sa saad seda ju oma ema käest küsida, et mis ta sellest nüüd arvab.
Tuttav tunne. Vanasti tehtigi toas suitsu, nii tegid ka mu
vanemad. Käisin algklassis ja iga hommik kööki astudes,
et sûûa… Oli jube! Korralik konipilv üleval ja sa siis
proovi seal süüa? Haisesin ka nagu vana koni ja
ôpetaja kord küsis kas teen suitsu? Mul oli nii häbi, olin
ju kõigest 9-10a ? Tänapäev jh kimutakse sellises
vanuses ka aga mu ajal mitte ma arvan.
Sa oled käinud mitu korda Carri koolitusel onju? Või on mul valesti meeles 😀 Kas peale neid koolitusi ei kadunud suitsuisu ära?
Ma lugesin tal vist igas versioonis neid suitsuraamatuid kuni ära klikkis lõpuks ja ma olen täiega tänulik talle!! Kinkisin oma
vanematele ka tema raamatu (mida nad keelduvad lugemast, aga noh las istub neil riiulil kuni ehk õige hetk saabub 😀 ). Samuti
ostsin mitu koopiat ja olen neid laenanud sõbrannadele, eile just viisin töökaaslasele ja loodan täiega, et see teda aitab!
Kusjuures arvestades, et suitsetamine on konkreetselt nikotiiniSÕLTUVUS, millest ilma õigete teadmisteta on väga raske
vabaneda (aga kerge kui ON need teadmised!), siis mina sinu asemel ennast ei süüdistaks sellepärast, et raseduse ajal suitsu
tegid. Ma olin vahepeal enda peale täiega vihane, et üldse kunagi selle kuradima esimese suitsu kätte võtsin ja koguaeg
veeretasin peas oleksid ja poleksid, kuni ühes raamatus jõudsin selle kohani, kus Carr tegi hästi selgeks, kuidas meid on
KASVATATUD sõltlasteks, selle ühiskonna poolt kus me kasvanud oleme. Pmst meid lükati sinna sõltuvuse lõksu (sama on
minu arvates ka alkoholismiga). Suhtumine suitsetamisse on hakanud natuke muutuma õnneks, aga siiamaani on üldlevinud
arvamus ju, et oh nojah see on siuke halb ‘harjumus’ aga pole viga, küll ma maha jätan, enne kui see mu tervise ära situb jne.
Jaa käisin ja iga kord see aitas päris mitmeks ajaks. Kuni ma tegin jälle seda “ah ma teen AINULT praegu ja selle ühe”. Seda ühte EI TOHI teha ja siis sa oledki mittesuitsetaja valmis 😀
Ma olen ka vist erand ses mõttes, et ma olen Carriga suitsu maha jätnud vist 20 korda 😀 Iga kord lugesin ta raamatut ja
olin jumala hoos omadega, et jee vot NÜÜD on kõik ja siis mingi hetk ikka murdusin. Googeldasin ka sittakanti inimeste
kogemusi/kommentaare ja pmst 90% neist kirjutasid rõõmsalt kuidas nad lampi korjasid ta raamatu kuskilt üles, lugesid
läbi ja kadus igasugune suitsuisu igaveseks. Siis ma mõtlesin küll, et paneks ennast põlema, sest no kuidas saab olla, et
mulle kohale ei jõua!!
Siis mingi hetk võtsin aja maha ja sain aru, et iga kord ma tglt sundisin ennast maha jätma, pmst asi läks ikka tahtejõuga
maha jätmiseks ja pole ime, et siis uuesti suitsu ette panin, sest alateadlikult tundsin, et jäin ikkagi millestki väga heast
asjast ilma ja pmst ajupesu oli ikka alles. Ja iga korraga ajasin ennast aina rohkem pingesse umbes, et vot NÜÜD peab
olema see lõplik ja ainus! Mis lihtsalt tekitas suurema hirmu ja hirm ju tekitab suitsuisu, nõiaring 😀 Siis otsustasingi asja
rahulikult võtta ja tutvuda kogu teemaga veel rahulikult ja mingi hetk saingi aru, et selle hirmu ja pinge pärast mis endale
peale surusin läks pool tema jutust minust mööda. Nagu ma ei tee nalja, et ma lugesin ta raamatut vist mingi 35s kord ja
alles siis hakkas tema jutt klikkima/suutsin seda lõpuks endaga seostada. Ja ühel ööl vedelesin voodis, mõtlesin oma
mõtteid, ise juba poolunes ja järsku jõudis mulle TÄPSELT kohale see tema jutu point 😀 Kuidas suitsetamine ongi lihtsalt
nikotiini võõrutusnähtude leevendamine ja kuidas mitte ükski inimene, isegi suitsetaja, ei ole tegelikult nikotiinist
sõltuvuses. Siiamaani ma mõtlen, et mida hekki, kuidas ma ometi algusest peale seda ära ei tabanud 😀
P.S Kui keegi seda kommentaari nüüd loeb ja mõtleb, et issand ei ole üldse mõtet hakata süvenema Allen Carri teemasse
kui see Mia siin räägib, et tal oli ikka raske, siis viga oli ikkagi minus (ja minu kogemus on erand). Tema jutt on 100% õige
ja ta tõesti teeb suitsu maha jätmise lihtsaks! Tõsiselt, kui ma saaks, siis ma hea meelega teeks ta raamatu kohustuslikuks
kirjanduseks igale inimesele.
Täiesti nõus sinuga! Ja olen sama teekonna läbinud 🙂 Asi algab iseendast ikka.
Ja kellel on soovi, siis võin antud e-raamatut ka hädasolijatele jagada täitsa niisama 🙂
Jõudu ja jaksu kõigile!
Mis mõttes “Kuidas suitsetamine ongi
lihtsalt nikotiini võõrutusnähtude
leevendamine ja kuidas mitte ükski
inimene, isegi suitsetaja, ei ole
tegelikult nikotiinist sõltuvuses”?
Kas see lause mitte ei räägi
iseendale vastu?
See tundub jah nagu vasturääkivus ja ma ei saanud ka tükk aega aru, et mis mõttes.
Aga nikotiin töötabki niimoodi. Kuna see on kiiresti toimiv uimasti, siis hakkab see ka kiiresti kehast lahkuma
(pmst kohe kui inimene kustutab suitsu) ja tekivadki nikotiini võõrutusnähud, mida inimene tõlgendab
tundena, et “tahan suitsu”. Pmst tunni ajaga peale suitsu tegemist on nikotiinitase kehas langenud juba
veerandini, sellepärast tõmbavadki paljud ahelsuitsetajad paki päevas. Suitsetamine ongi lihtsalt pidev püüd
nikotiinitaset jälle kõrgemale ajada, sest kui see langeb madalamale, siis tekibki ebameeldiv tühi, pinges ja
närviline tunne. Ning kuna iga uus suits annab uue doosi nikotiini, siis suitsetaja seostabki suitsu millegi
meeldiva ja lõõgastavaga, sest hetkeks kaob see pinges ja närviline tunne.
Aga tegelikult ei ole inimene ju sellest sõltuvuses. See on lihtsalt mulje, mida nikotiin tekitab, sest ilma selleta
on inimesel halb olla. Nikotiini ennast ei ole vaja selleks, et ellu jääda nagu on vaja süüa ja juua (nälg ja janu, mis
on väga sarnased nikotiininäljale). Nikotiin tekitabki seda halba enesetunnet
(võõrutusnähtusid/nikotiininälga) ning tekitab petliku mulje, et ainuke viis sellest vabaneda on tarbida uus
doos nikotiini, mis omakorda tekitab uuesti halba enesetunnet jnejne, see tsükkel kestabki kas inimese
surmani või selle hetkeni kus ta paneb viimase suitsu käest ja saab lõpuks sellest jamast vabaks.