Loomasõber Aivo armastuse pealt raha ei teeni

Mõni aeg tagasi ilmus Naistelehes üks looke, mida ma kuidagi südamest välja ei saa. Kopeerin selle siiagi:

***

Aivo on mees, kes pole kunagi veterinaariharidust saanud, kuid aitab oma kätetööga paljusid Eesti koeri ja seda täiesti tasuta. Nimelt teeb mees invaliidistunud koertele liikumisvankreid.

Albu vallas, Sõstra talus elab Aivo Sihvart koos oma suure perekonnaga. Väike majakene suudab endasse mahutada nii elukaaslase Tiia ja nende kolm lastki. Väike kuueaastane Tuuli harjutab parasjagu köögilaua taga usinalt kirjatehnikat, 19-aastane Tiina hoolitseb tagatoas jäneste eest. Aivo sahmib ringi ja Triinu pole parasjagu kodus. Kuid sellegi poolest on maja siblimist täis, sest majas elab veel viis koera, kellest kolm on Iiri hundikoerad. Kes seda tõugu näinud, mäletavad seda kindlasti, sest need koerad on küll maakeeli lausa hobusemõõtu.

Lisaks on majas kaks pisemat koera, kaheksa kassi, kaheksa jänest, kaks deegut, üks tsintsilla ja kaks kana. Ei tasu vist lisada, et pererahvas on suur loomasõber. Samas tahtlikult on ostetud vaid üks, peretütre väike taksike. Teised loomad on Aivo juurde sattunud kõik juhuse tahtel. “Ma olen nad kõik ära päästnud. Viimased olidki Stella ja Skepper, kes tulid ühest mõisast,” seletab Aivo pahaselt, et loomi antakse ikka väga kergekäeliselt ära. “Nemad olid omaniku jaoks liiga vanad,” ohkab ta. Aivo juures on aga suured koerad väga rahul ja teiste loomadega on suhted rahulikud.

Kes on alfaisane?

“Koertega on ainult üks asi – pead neile selgeks tegema, kes on alfaisane,” seletab mees innukalt. Jah, kuigi koerad on Aivost suuruselt peajagu üle, kuuletuvad kõik talle sekundiga ja vastu puiklemata. “Sellist tulemust saab vaid armastuse ja pühendumisega,” räägib Aivo, et mingisugusesse füüsilisse karistamisse tema ei usu. “Alfaisane ei pea näitama jõudu, vaid kindlameelsust,” teab mees täpselt, millest ta räägib.

Aivo enda lapsepõlv oli üsna kurb, nimelt kasvas poisikene kuni täisealiseks saamiseni lastekodus. “Sellegipoolest olen ma terve elu loomade keskel kasvanud,” on Aivo eluteele tänulik. “Meil lastekodus oli koolidirektoril koer, kes oli väidetavalt hirmus kuri ja kõik kartsid teda. Kui koer pojad sai, lükkasin mina selle sama koera eest ära ja pugesin kuuti, et poegi vaadata. Kõik, kes läheduses olid lausa tardusid hirmust. Kartsid vist, et koer rebib mu tükkideks,” naerab mees lustakalt. “Koer ei teinud mulle mitte midagi. Mina vaatasin pojad üle ja läksin rahulikult minema. Pärast tuli veel direktor küsima, et kuidas ma koera ei kartnud. Selle peale vastasin mina, et kurje koeri pole olemas, on ainult halvasti kasvatatavad koerad,” muigab Aivo nüüd, et väikse poisi kohta oli tal üsna kõva suuvärk.

Aastaid hiljem sai Aivo Viiratsi lastekodu läheduses asuva loomaasti abiks. “Ega see ei olnud selline nagu tänapäeval on kassidele ja koertele mõeldud. See oli rohkem selline karja ja talliloomade arst. Aga mina sain seal kuidagi abiliseks,” kiidab Aivo, et mida aeg edasi, seda tähtsamaid ülesandeid talle usaldati. “Sain loomadega väga hästi läbi, seega sain hakata hobuste eest hoolitsema, tiinestama, ratsutama,” loetleb ta. “Selle sama arsti käest kuulsin ma esimest korda ka sellisest haigusest, et koeral võivad tagajalad alt ära kaduda, aga siis ma sellele eriti tähelepanu ei pööranud. Too jutuajamine meenus mulle alles aastaid hiljem,” meenutab Aivo.

Elupäästja koer

Nimelt neli aastat tagasi jäi Aivo koer Liisi väga haigeks. “Ta oli sellel hetkel kaheksaastane ja suure koera kohta on see päris kõrge iga.” Nõnda juhtuski Liisil nii, et tagajalad ühel hetkel enam ei töötanud. “Käisime arstil, aga tema sõnul ei olnud võimalik koera enam päästa ja soovitas mul Liisi magama panna,” räägib Aivo sellest päevast ohates. Magama panemine ei olnud Aivo maailmas aga isegi mitte variant, sest kuidas sai ta tappa koera, kes oli tema elu ennastohverdavalt päästnud?

“Ma töötasin kunagi öövalves, kui sain kätte ühe varganäo. Olin juba politseigi kutsunud ja nemad kohalegi jõudnud, kui äkki haaras varganägu noa ja tahtis mulle nuga anda,” jutustab Aivo, et enne kui keegi ruumis olnud inimestest jõudis isegi toimunust aru saada, oli Liisi mehe käest juba kinni haaranud ja ta eemale lohistanud. “Alles siis märkas politsei, et mehel oli nuga näes. See koer päästis mu elu!” seletab Aivo, et sellest hetkest teadis ta, et see koer on tema sõber ja kaaslane terveks eluks ja see elu ei tohtinud teps mitte lühikeseks jääda

“Siis ma hakkasingi uurima, et kuidas need invaliidivankrid koertel on,” räägib loomasõber, et hindasid nähes pidi ta peaaegu ümber kukkuma. “Need hinad olid niii kõrged, et selle raha eest oleks juba auto saanud! Suurele koerale oli abivahendi hind lausa1000 eurot ja see oleks minu sissetuleku juures olnud jumala mõeldamatu.” Nõnda otsustas Aivo, et proovib ise ühe säärase abivahendi valmis meisterdada, sest koera suhtes alla anda ta ei soovinud ega suutnud.

Aivo teadis, et tegelikult ei ole enamike koerte probleem mitte halvatus, vaid see, et seljanärv tuleb diskide vahelt välja ja teeb koerale haiget. Kuna aga rakmed lubavad koeral olla õiges asendis, liiguvad diskid ise uuesti lahti ja lubavad närvil alla tagasi langeda. Seda silmas pidades, hakkaski Aivo oma koerale ise abivahendit tegema.

Paar esimest läksid küll aia taha, aga lõpuks sai Aivo valmis sellise, mis Liisile hästi sobis. “Liisi kasutas  seda umbes pool aastat ja siis tervenes! Diskid läksid lahku, närv vajus tagasi ja koer saigi terveks! Ta elas veel neli aastat peale seda ja kuni elu lõpuni jooksis, oli rõõmus ja tubli täisvõimsusel koer,” naeratab Aivo siiani mõtlikult oma koera meenutades, kelle pilt tema kööki ehib.

Armastuse pealt raha ei teeni

Mõni aeg tagasi märkaski Aivo, et Facebooki grupis “Koerainimesed” oli juttu samast haigusest. “Mingi taksikoera omanik tahtis osta enda koerale abivahendit lausa 400 euriga!” Selline summa tundus Aivole liig ja kuna oskus oli juba olemas, lubas ta naisele koeravankri teha lausa puhta muidu. “Taksidele pole just lihtne seda teha, sest nad on jube siblijad tüübid. Madalad ja väiksed koerad, kelle kehaehtitus on hoopis teistsugune. Aga ma mõtlesin proovida ikkagi, sest ma tean hästi, kui palju saab üks inimene koera armastada.” Nõnda tegigi Aivo katse-eksitus meetodil   mitu-mitu  varianti, kuni lõpuks õige valmis sai. “Kui ma vaatan, kui palju asjad maksavad….Ma ei oskagi midagi öelda! Miks võtta nende pealt, keda me armastame? Muidugi inmene maksab ennast hulluks kui vaja, aga see pole aus. Armastuse pealt raha teenida pole aus!” põrutab Aivo.

“Nii hakkasid need kliendid tulema,” naerab Aivo, et kuigi ta raha ei küsi, on inimesed ju ikkagi kliendid. “Kui ma tegema hakkasin vankreid, siis ma arvasin, et ehk aastas 10 tükki teen, et see pole ju probleem teha. Aga nüüd kuus  teen lausa 3-4 tükki ja see pole nii lihtne,” ohkab Aivo, et inimestele ta ära öelda ei taha, sest muidu jääb ju mõni koerakene sootuks abita. “Ei tea, kas saab nii öelda, aga õnneks olen praegu töötu ja tänu sellele rohkem aega inimesi aidata,” muigab ta mõrudalt.

Õnneks suur osa materjale tuleb Aivoni taaskasutuskeskusest ja inimeste enda käest. “Kuigi ma raha ei küsi, siis inimesed ikka teinekord annetavad. Selle eest ostan siis neete, metallikruvisid, puuriotsi, nahkasid. Loomanahka ma muidugi põhimõtte pärast ei kasuta,” seletab ta. Nõnda juhtub, et teinekord maksab Aivo lausa ise pealegi, et võõrastele koertele parem elu tagada.

“Loomade aitamine on mulle väga oluline, sest see emotsioon, mis ma saan, kui omanik kirjutab, et koer on nüüd terve või sai liikuma, see on hindamatu!” Aivo palub kõiki, kes tema käest abi saanud on, alati tagasisidet saatma, sest edulugudega on tal endal tore kursis olla ja kui edu pole veel olnud, tahaks Aivo teada, mida muuta ja teisiti teha. “70% koertest on siiani terveks saanud!” rõõmustab ta.

Kõige südamelähedasem lugu oli Aivole üks venenanna spanjeliga. “Üks koerainimene soovitas talle mind. Kui see naine mulle rääkis, kuidas ta oli võlgu võtnud ja koera eest niimoodi kõik oma raha  kaotanud, see liigutas mind väga Ta spanjel oli ta elu ja keegi ei tohtinud tulla tema ja koera vahele!”. Aivo aitas naist hea meelega ja palus isegi enda Facebooki sõpradel koera eest palvetada ja tema peale mõelda. “Enne seda oli koer ligi aasta jalutu, kuni ta sai vankrisse, see oli oktoobris. Täpselt jõululaupäeval hakkas koer kõndima!” räägib Aivo, et see tunne oli lihtsalt imeline.

Foto: Kalev Lilleorg

Rasked ajad

Kahjuks on Aivol aina raskem inimesi ja loomi aidata. Seda kõige materjaalseimal põhjusel – raha. Tööruumid, kus Aivo toimetada saab, on pimedad, külmad ja ausalt öeldes on täitsa üllatav, et seal midagi üldse tehtud saab. Seinapragude vahelt on töölauale tuisanud lumi ja materjalid laua külge külmunud, kuid sealsamas nokitseb Aivo iga päev tunde võõraste loomade elude parandamiseks vankreid teha.

Selle pärast tahakski Aivo ehitada kuuri, sest ehitusoskust tal on. “Selle jaoks oleks aga vaja ehitusmaterjali või konkreetselt raha. Sinna läheb vaja palke, prusse, lauda, villa, uksed, aknad, katusematerjal,” loetleb ta. “Ma tegin isegi eelarve. Saaksin ehitada 20 ruuduse kuuri, aga see läheks ilma katusematerjalideta maksma ikkagi 6000 eurot, mida meil praegu kuskilt võtta pole,”ohkab Aivo, et pere rahalised seisud on praegu väga keerulised.

Nimelt avastati Aivo naisel jaanuaris raske haigus, mille tulemusel peab naine käima iga päev 30 kilomeetri kaugusel dialüüsis. “Hetkel oleme seisus, kus bensiiniraha pole, autole kindlustus tegemata ja… Tiia võtab siis Tuuli kaasa ja proovib iga päev häälega edasi-tagasi käidud saada,” mainib mees peale pikka pausi. Muud varianti perekonnal lihtsalt pole. “Riik maksab sellisel juhul transpordikulusid kinni küll, aga seda aastas vaid 50 euro jagu, millest ei piisa. Elada on ju ka vaja…”.

Aivo muutub nukraks ja seletab, et naine, kes on tema suurim abi ja tugi olnud koertevankrite loomisel, peab hetkel palju läbi elama ja see on raske kogu perele. Eriti muidugi lastele. “Tahaks, et ta ravi saaks, aga isegi opile ei saa enne, kui inimese hambad korras on. Aga mille eest seda teha?”Aivo ei tea ja ükski riigiametnik ei ole talle ka osanud vastata.

Mees ei taha lõpetada loomade aitamist, kuid paraku on asjad nii, et inimesed tulevad nende peres ikka eelisjärjekorras, seega oleks Aivo väga tänulik, kui kõik loomasõbrad kannaksid raha tema MTÜ Jooksev Koer kontole. Lisaks võtab Aivo hea meelega vastu ka igasuguseid ehitusmaterjale, mis head inimesed talle toovad!

Pangaarve: IBAN EE732200221058587998 SWIFT HABAEE2X. MTÜ Jooksev koer.