pill tuleb pika ilu peale

Eile päev tundub siiamaani ülipikk olevat, aga ehk oli asi selles, et ärkasin ma kell 7 hommikul ja magama jäin uuesti alles pea 22 tundi hiljem. Igatahes ma tunnen, et ma kohe pean selle kõik siia kirja panema, sest ma tahtsin seda juba eile öösel (või täna hommikul) teha. Öeldakse, et hommik on õhtust targem, seega ma otsustasin enne ära magada. Paraku olen ma ikka sama püha viha täis ja solvunud. Seega tuleb siit üks esimestest “kuradi Kardo, ma löön ta raisa mättasse!” postitus.

Eilne hakkas hästi põnevalt, sest juba varahommikul tormasin ma Decoris Showroomi, kus toimus viimane GHD soengumenüü pildistamine. Ma sellest räägin teile veel juba varsti lähemalt, sest lähipäevil peaks ma oma pildid ka kätte saama ja siis ikka uhkem rääkida ja seletada. Lühidalt – minust sai natukene vallatum Marilyn Monore. Või isegi rokilik Marilyn? Midagi superlahedat igatahes.

Keda see rohkem huvitab, siis ma eile ummistasin korralikult Instagrammi. Ma nüüd saan aru, miks ilusad inimesed koguaeg selfitavad. Sest nad on nii pagana ilusad, et ei suuda seda uskuda! Mina küll tundsin ennast nii peale meiki ja soengut ja imeilusat disainerkleiti, mis mul küll selja tagant kinni ei läinud, aga no mis seal ikka. Kõike head siin elus vist korraga ei saagi.

Kohe peale shooti sain korraks Krissuga kokku, kellega tegime natsa hipstershopingut ja ma ostsin lõpuks vanavalge kriidivärvi ära, et ma esikupinki ära värvida. Ja NONA poes käisin ka uuesti. Oh jumal, ma pean oma leidudest veel eraldi postituse tegema, sest lisaks veega värvitavale raamatule sai Mari veel kaks superlahedat raamatut, mida iga Marivanune raudselt tahab. Seega ma lähiajal teen selle tutvustuse teile ka ära.

Koju tulles avastasin, et Kardo noorem vend on oma tütrega külla tulnud, nõnda nad mängisid Mariga liivakastis ja kiikusid, vennad grillisid ja mina hakkasin oma pinki värvima. Peaaegu sai valmis, aga ma ei suuda hetkel leida seda vaha, millega värvi veekindlaks teha. Kuskil siin majas see on, proovin täna üles leida ja oma töö lõpuni teha. Igatahes selline näeb pink enne vaha välja – valgena sobib esikusse ka palju paremini.

Ma juba tundsin sellist tungi hakata veel rohima ja Mari mängumaja värvima ja mida kõik veel, aga tegelikult tuli meile külla Kristi Kullerkupp, et meist perepilte teha. Nimelt ma mõtlesin, et kui mul juba meik ja soeng näos on, siis võiksime me ju teha vahvaid perepilte, kus me veel kolmekesti oleme. Loomulikult arvas Kardo, et parim hetk juuste maha ajamiseks on 10 minutit enne fotograafi saabumist, seega näeb Kardo meie kaunitel perepiltidel välja nagu suvaline Vasja, kelle perekond tähistab fotoshoodiga tema vanglast vabanemist.

Pildid tulid kindlasti mõnusad, sest Kristi on super fotograaf ja isegi Mari tegi vähe koostööd ja lubas endale (kommi meelitusel) kaks patsi pähe teha! Nõnda tegime me pilte siin aias ja jalutasime natukene metsa vahele ka, kus Mari otsustas, et talle pildistamisest aitab ja ta üritas iga sekund minema joosta. Õnneks sai selleks hetkeks pilte tehtud küll ja saime pildistamise lõpetatuks lugeda.

Seejärel tormas Kardo oma sõbra sünnipäevale ja mina olin kahevahel. Ka mind oli ühele sünnale kutsutud, kuid maja vajas koristamist. Lea arvas, et ma võiksin ikkagi minna, sest neil oli Mariga õues tore ja ega iga päev ei ole üks inimene nii üles löödud. Lausa imelik oleks olnud nii ilusana kraamima hakata. Seega otsustasin sünnalt läbi käia.

Seda võib lugeda vist punktiks, kust mu õhtu hakkas allamäge minema. Sünnipäev oli vääga imelik. Ma sain reaalselt vist mingi lapsepõlvetrauma, kui sellist asja 26-aasta vanuselt saada võimalik on.

Tulin siis koju ära, usun, et poole kümneks olin siin tagasi. Kuna Kardo oli lubanud, et ta kaua ära ei ole, siis ma eeldasin, et ta varsti koju tuleb. Helistasin talle, rääkisin ka sellest peost, kus ma just käisin ja ta kinnitas, et ta “veits veel tsillib ja hakkab liikuma”. Kuna Mari magas Lea juures, siis kasutasin ma võimalust ja hakkasin enne Kardo koju tulemist koristama, et järgmisel päeval täiel rinnal emadepäeva nautida, mitte seda koristades mööda saata. Kardol ka kindlasti hea meel, kui koju tulles avastab, et toad on korras, tolm imetud ja põrandad pestud, eksole.

Umbes 12 paiku lõpetasin ma koristamise, süütasin küünlad ja ootasin romantiliselt Kardot poolalasti koju, sest nüüd lähiajal pidi ta ju iga kell jõudma. Pulti ma koristamise käigus leida ei suutnud, seega olin ma kinni TLC kanalil, kus näitas mädanevaid disainervagiinasid, tisse ja huuli. Ma isegi ei teadnud, et misasi see disainervagiina on, siiani ei tea. Midagi, mis mädaneb? Kas sinna õmmeldakse logo peale? Ma lihtsalt ei tea, aga see oli nii räme saade!

Kell pool 1 helistasin Kardole, sest mul oli juba jube uni peal, aga ma olen ju säärane pussy, et ma ei julge üksi üles magama minna. Lihtsamaks ei teinud olukorda see, et naine, kes mulle lähipäeval kaarte pani, ütles, et siin majas on meeshing, kes pole just kõige positiivsem. Kuradi vana Vidrik! Siis hakkas Lotte vahepeal jälle suvahetkedel haukuma ja mul tuli juba jumala parakas peale – kus kurat see Kardo on?! Telefonile ta ka ei vastanud.

Mis mul siis muud üle jäi, kui üritasin oma aega sisustada näiteks endale näohoolduse tegemisega. Decoris Showroom andis mulle kaasa ka Supermood tooteid, millega ma siis ennast kooritasin ja maskitasin ja panin seerumit näkku ja kõike muud sellist. Kahjuks võttis see kõik ainult pool tundi, Kardost polnud ikka ei kippu ega kõppu.

Pool kaks helistas Kardo lõpuks tagasi, et ta tellib kohe endale takso. Selleks ajaks oli mul juba MEGA uni, arvestades seda, et ma lähen üldiselt kell 9-10 magama. Aga magama ma minna ei saanud, sest vähe sellest, et ma kartsin, siis teiseks on meil välisukse lukk natsa katki, mis suva hetkedel lihtsalt ei avane või mine lukku. Seegakartsin ma ka seda, et Kardo lihtsalt tuppa sisse ei saa. Kuigi mida aeg edasi, seda vähem ma üldse tahtsin teda sisse lasta ja kell kolm hakkasin ma suurest vihast lihtsalt nutma. Kuradi SIGA!!!

Ma saan aru, et ma ise olen ka käinud pidudel, mis kauemaks venivad, kui alguses arvatud. Ja arvestades, et Kardo käib kuskil väljas heal juhul kord kolme või nelja kuu jooksul, siis ma ei tohiks seda justkui pahaks ka panna, aga no ma olin niiiiiii vihane. Ja kui ta lõpuks kell pool neli koju laekus, siis ma olin püha viha täis ja plaanisin talle persse pista selle hunniku liiliaid, mis ta mulle tõi (jumal teab kust) ja jäin solvunult hoopis elutoadiivanile magama. Enne mölisesin muidugi täiega nagu vaimuhaige saiko naine, kes ei luba oma mehel ever kuskil käia.

Ja loomulikult olen ma siiani vihane ja keeldun Kardoga rääkimast. Vastik lollakas! Tuleb minu emadepäeva ära rikkuma!!!!! Tuleb minu telefonikõnesid ignoma! Tuleb mulle kell 10 ütlema, et tuleb varsti ja laekub pea kuus tundi hiljem. Ei no tänks! TÄNKS!

Muuseas ma ükspäev just mõtlesin, et huvitav millal ma viimati üldse nutsin, aga näed, eile nutsin ja isegi täna hommikul valasin paar pisarat, et Kardo mind nii kohutavalt vihkab ja hülgab heast peast. Võeh! Ma tean, et ma peaks nüüd maha rahunema, aga ma lihtsalt ei suuda, mida rohkem ma sellest mõtlen, seda vihasemaks ma muutun ja närvihaigemaks lähen.

Ma isegi ei tea, kas ma saan rasedust süüdistada, või siis ma olengi selline. Igatahes ma kavatsen veel edasi mossitada, näiteks uue aastani! Aga et lõpetada positiivse noodiga, siis väike tegelane mu sees rabeles täna hommikul esimest korda üsna tugevasti. Ma ei ole kindel, kas ta selle rüselemisega annab märku, et ka tema meelest on ta isa tundetu tõbras, või ta lihtsalt tahtis liigutada.

Ma tegelt tean, et ma ei jää eluks ajaks nagunii pahaseks ja ma tegelt võiks üle saada, aga mu käed on hormoonide poolt seotud. Mis teie teeksite?