Mul on alati nii naljakas kuulda, kui naised ütlevad, et rasedus on tegelikult üks jube aeg ja mingisugusest “särast” on asi kaugel. Eks inimesed olla erinevad, aga ehk on asi selles, et ma ei ole kunagi olnud nii vormis ja trimmis, et mind häiriks punni minev kõht või väike lotinärakas lõua all. Mul on nad nagunii mõlemad kogu aeg olnud ja minu puhul on just nagu boonuseks see, et pekikõhukene vaikselt beebiga täitub, mitte seal niisama ei tolkne. Aga noh, ega see kõhnade ja ilusate inimeste elu ka kerge pole, eksole.
Ma tegelikult saan aru, et rasedusega kaasnevad paljud asjad, mis ei ole kuigi “ilusad”. Kuna ma olen nüüd teise raseduse rada käimas, olen ma neid sümptomeid rohkem kogenud, kui vaid esimesega. Näiteks on mul praegu jupp tegu, et ma aevastades püksi ei teeks ja, piinlik tunnistada, olen ma rohkem kui tunnistada tahaks, teiste inimeste kuuldes puuksu lasknud. Sorri, kui see natsa liiga palju infot on, aga no mida ma teha saan, kui mul kohati tundub, et mul reaalselt pole mingit kontrolli oma kehategevuste üle. Seda ma ei hakka isegi mainima, et ma vahepeal krooksu välja röögatan, sest noh, seda ma tegin enne rasedust kah 😀 Et jah, kuigi naiselik ja seksikas see kindlasti pole. Õnneks seda kõike juhtub enamasti koduseinte vahel ja Kardoga ma taipasin enne ära abielluda, et temal pole muud teha, kui leppida selle labase monstrumiga, kes minust saanud on.
Pange tähele, veel aasta tagasi kirjutasin ma isegi blogis sellest, kuidas ma mitte kunagi mehe ees ühtegi kehatoimingut ei teeks, sest noh, MINGI PRIVAATSUS võiks ju alles jääda suhtesse. Viimne kui kübe sellest kadus siin majas vist paar kuud tagasi, kui me kõik kõhugripis olime ja ma Kardole surijana armetult kähistasin: “Kardo, lohista mind peldikusse…”.
Ja olenemata sellest, et mu kõht on karvaseks läinud, mu näonahk oli vahepeal nagu eeltiinekal, ma ei oma enda keha üle kontrolli ja laienen igasse ilmakaarde, siis ma tunnen ennast lihtsalt nii ilusana ja nii kaua kuni mulle põlvini habe ette ei kasva ja hemmorroidid(?) ei teki, siis see ei muutu! Kui ma saaks, võiks ma vabalt kogu aeg rase olla, lihtsalt nagu välimuse pärast või nii, sest mulle tundub, et mu nägu läheb rasedana ilusamaks 😀 Muidugi mul praegu hea öelda, sest mul see “hull raseduse osa” pole veel käes, mil ma enam liigutada ei saa. Juba praegu vaikselt on magamine aina ebamugavam, aga noh, hetkel elan veel üle ja täna sain hakkama isegi bussile jooksmisega!
Ma tahtsin kirja ka panna, et milline see 27. rasedusnädal olnud on, aga noh, pole jälle midagi öelda. Tegelane rullib sees ringi ja mina paisun, mis muud.
Ma ei kujuta ette, et kas on siis kahte tüüpi naisi, et ühed, kellele sobib rasedus ja teised, kellele mitte? Mulle öeldakse jube tihti, et issake, kui hästi see rasedus mulle istub. Kas see siis tähendab, et ma muidu olen rämekas ja 9 kuud ilus? Ah, vahet pole, olen veel selle 9 kuu sees, saan nautida!
Ja kuna ma seda nii naudin, siis käisin eile viietunnisel (!) fotoshoodil, kus mu rasedus ja Kardo ja Marike igatepidi üles jäädvustati. Minu meelest peaks iga rase endast selliseid pilte tegema. Kui juba ennast ilusana tunned, siis saadki sellele kinnitust ja kui ei tunne, siis õige meikari ja fotograafiga hakkad tundma! Ma ütlen saladuskatte all, et ma loosin uuel nädalal ka ühe fotoshoodi välja just samade tegelastega, kes eile minust ilusaid pilte tegid. Ja no kui juba minusugusest krõllist SELLISEID pilte saab, siis vast igaühelt.
Fotol: 27+4 rasedust Foto tegi: Fotoraat
Kuidas teil oli? Tunnete ennast rasedana ilusana või just pigem mitte nii kaunina?
63 kommentaari
Kui ma rase olin, siis ma tundsin ennast maailma kõige kaunima naisena, vahet pole et ma ei saanud isegi jalanõudel paelu
kinni siduda ja pidin lõpus mehe lühikesi pükse kandma 🙂
Ah, et lähebki raseduse ajal kõht
karvasemaks! Ma siin ikka vaatan ja
imestan enda oma üle, et kas ta oligi
mul alati nii pikakarvaline ja ma ei
pannud varem lihtsalt tähele või on
see midagi uut. 🙂
Aga pilt on tõesti ilus! Muidu need
kõhufotod on alati sellised tohutud
klisheed, et ma enam ei või neid
näha, aga see on midagi uudset.
Tahaks kohe ise ka, aga mina ei reisi
nüüd küll enam kusagile, kus
selliseid vetehaldja-pilte tehakse!
Sa mis puutub siin kommentaariumis
lahatud mõtetesse, mis ühel või
teisel rasedaid naisi nähes tekivad…
Iga kord kui ma näen korraliku
õllekõhuga meest, mõtlen ma: “Ah!
Selles kõhus oleks ühel beebil nii
palju ruumi kasvada!”
Mul esimese rasedusega oli vist isegi natsake karvasem, või uurisin ma siis ennast lähemalt kui nüüd viitsin 😀 Igatahes väheke karvasemaks läheb nagu jah teine. Muuseas, selle “vetehaldja” pildi jaoks ei reisinud ma ka kaugemale, kui 5 minta kodust, männiku karjääri 😀 Ilusaid pilte saab igal pool teha, ei pea päris vette ka ronima! 😀
Ma elan paraku saksas suht
industriaal-piirkonnas. 🙁
No eks siin ole neid looduskauneid
kohti ka, aga ei ole minul nüüd
kaheksandal kuul enam jaksu neid
otsima hakata ja veel vähem mingit
normaalset fotograafi taga ajada.
Pealegi ei ole mul sellist võrratut
haldjakleiti ja pärga ka! 😉
Aga eile sain hea idee, et kodus akna
taustal saab ju kõhust ka lahedaid
siluett-pilte teha. See ettevõtmine
tuleb küll lähipäevil ära teha.
Minu “võrratu haldjakleit” on mu pulmakleidi alusseelik :D:D!
pole ühtegi koledat rasedat naist
näinud! Kes te end koledana tunnete,
uskuge mind, ülejäänud näevad teid
väga kaunina.
Kuidas saakski üks naine, kes kannab
last, üldse kole olla? Või-ma-tu!
Neid kommentaare siin lugedes, arvan ma, et pigem on see
“olen ilus” või “ei ole ilus” absoluutselt suhtumise teema. Mul oli
ka raseduse ajal palju punne näos ja tuhat muud häda, aga
sellegi poolest tundsin ennast üli ilusana 🙂
Mina ei tundnud ilusana end. Aga mitte ka just
koledana. Kaalu tuli juurde vähe, kõht ei läinud väga
suureks, näonahk polnud kunagi nii hea olnud.. Aga
ikkagi… Mingit erilist mõnu ma sellest ei tundnud.
Lõpuks kõndisin nagu part, sest oli tunne, et üks
tegelane tuleb kohe välja ja.. No ei nautinud seda aega
eriti. Riided olid iga päev suht samad, sest ei näinud
mõtet uusi spetsasju tonnides kokku osta. Ja see ka
kuidagi noh… Olen kontsa ja ilusate kleitide fänn, aga
kui ikka enamuse ajast on rasedana mugav käia
retuuside ja baleriinaga, no siis see ei lisa ka
atraktiivsust 😀 ma üldse ei oodanud, et kõht ka ette
tuleks, ma olen vist imelik…
Rasedus(ja veel enam sünnitus) ei ole
minu teema 😀 Kui mina rasedaks jäin,
ei osanud ma sellest midagi arvata.
Ootused olid tänu onutütrele(kes on
maailma kõige ilusam naine ja 2
nädalat peale rasedust polnud tal
mingitest lisakilodest vmt. haisugi)
kõrged ja seda suurem pettumus, kui
näonahk oli korrast ära, kilosid tuli
nii, et arst igakord pead vangutas,
ise tundusin endale kui emalaev,
millel küte otsas- tohutu suur ja
liikuda ei jaksa.. Ilmselt sellest
kõigest tulenevalt ja hormoonidest
olin korralik bitch ka. Peale
sünnitust, mis oli liiga pikk ja
liiga valus ja liiga tagajärgedega,
oli see kõhuke, mis alles jäi natuke
liiga kaua alles ja üleüldse minu
jaoks suur üllatus(miks sellistest
asjadest ei räägita?) ja üldse mõtlen
üha tõsisemalt, et ülejäänud lapsed
kas tulevad keisriga või veel parem,
kellegi teise seest(pean siin silmas,
esialgu vähemalt, lapsendamist), sest
plaanis on neid kokku kolm. Minu õde
aga, vastupidiselt minule, nautis
seda kõike täiega. Käis ringi ja
silitas oma kõhtu (minule oli see nii
vastumeelt, et füüsiliselt oli kohe
halb ja siiani enam ei kannata, kui
mu kõhtu katsutakse :/ ), rääkis
kõhubeebiga ja välja nägi imeline.
Mitte, et ta muidu mingi koll oleks
😀 Aga mõni kohe särab.. Mina nende
hulka ei kuulunud igatahes 😛
Vauuuuu!!!! Niiii ilus pilt!
Sa oled täpselt nagu see laulja Niki 🙂
Tundsin end ilusana kõigi kolme poisi
ootusajal. ? Vähe sama teema, et kleidid
sobisid rasedana nagu paremini. ?
ma just ei tunne ennast rasedana ilusana. rasedust mul
juba 25nädalat. pekikõht on asendunud peaaegu
ilusaks raseda kõhuks, ja kõht meeldibki minu juures
praegu rohkem. mul lausa selline tunne et kõik
rasedad on mega ilusad ja siis olen nagu mina mingi
troll 😀 mul oli enne rasedust aknega probleeme, aga
nüüd on isegi rohkem, nägu on nagu miiniväli 😀 kui
ma kunagi rohkem raseduse ajal ilusamana hakkan
tundma, siis võib olla lasen isegi paar pilti teha, sest
ootan ikkagi oma esimest last j tahaks mälestuseks
miskit ilusat, eks näis 🙂
ps! mulle nii meeldivad need raseda pildid sul.
Minul oli ilus rasedus. Oksendasin 2 korda ja iiveldus
tunnet peaaegu et polnud. Aga iga päev pidin
lõunauinaku tegema, muidu hakkas halb ja süda
peksma. Raseduse lõpus olin idk-s kõhuvaluga aga
seegi läks üle 🙂 kokkuvõtvalt ei hirmutanud mind
rasedus ära ja tundsin end ilusana ka 🙂
Mina tunnen end rasedana hästi. Juuksed on mõnusad
paksud, armas punu on ees. Pisike siblib kõhus ringi 🙂
Vot mina tunnen küll ennast nagu kõige koledam troll
maailmas.. Näonahk on rõve (isegi kaela, õlgade ja selja
peal on mõnusad pirakad punnid), kõht on raseduse lõpuks
sama karvane kui mehel kui sellise mühinaga neid karvu
juurde tuleb (15 nädal jookseb alles ja ilus tihe karvkate
peal juba, õäk) ja igaüks kes ei tea et ma rase olen arvaks
lihtsalt et ma olen sitaks paks oma punnis kõhuga…sisse ka
enam tõmmata ei saa 😀 juuksed lähevad ülehelikiirusel
rasvaseks ja langevad meeletus koguses välja. Jalakarvad
kasvavad ka kolekiiresti, ei jõua jalga lõpuni raseeridagi kui
otsast juba uued karvad välja turritavad (ok natuke liialdan
aga tunne on küll selline).
Saaks siis ma istuks koguaeg kodus teki all teleka ees,
nosiks marineeritud kurki ja heeringat. Mis ma ikka inimesi
traumeerin oma väljanägemisega.
Minu kaasa oli raseduse ajal väga ilus. Kuigi mõlemad
kulgesid päris raskelt. Nii raskelt, et vahest ajas
mindki kergelt iiveldama. ☺
See imearmas pruun jutt üle kõhu, see mõnus ümarus,
see armas kohmakus, see emaduse sisemine sära.
Kirsiks tordil oli veel selline veidi segane,
lõdvestunud, võidurõõmu ilme peale narkoosist
ärkamist.
hahah 😀
Super ilus pilt! 🙂 Kuidas selle loosimise teed? Ma pole rase, küll aga kohutavalt ebafotogeeniline. Salamisi olen alati tahtnud
minna photoshooti tegema, aga nähes, milline ma tavaliselt piltidel (ja ju siis üldse elus? 😀 ) välja näen, matan selle mõtte kohe
maha. Kui su kolmik suudab imesid teha, prooviks kätt selles loosimises… ja siis ei tea, kas loota võitu või mitte. Mugavustsoonist
välja saamne oleks päris raske mu jaoks. Almaš taevaiša… 🙂
Rasedusaja kõhu kohta on ütlus et kui ei saa lamedaks siis vähemalt saab siledaks. Ja need naised kes
ütlevad et rasedus on jube asi, siis tõesti seda ta ka minu jaoks on, ma võin sul aidata mõista. Tuleta
endale meelde enda elu suurim pohmakas kus sa äkki(?) isegi oksendasid päev läbi, ja korruta see 280
järjestikuse päevaga, jube eks. Lisa veel juurde oma elu kõige jubedamad pubekapunnid, üleväsimus,
masekatunne, peavalud, kõhuvalud, kõhukinnisus, jalakrambid, üle keha paistetus ja paisumine. Täpselt
nii mina ennast tundsingi, nägu oli nii ära vajunud, kui kergitasin kulme et ilus pilt saada siis hakkasin
oksele. Ma ei taha enam kunagi rase olla, vähemalt kõrgem jõud õnnistas/mõistis mind nii palju et andis
mulle kaksikud 😀
Hahah, hea lugemine ja vedas, et sa siis enam kannatama seda uuesti ei pea 😀
Ma olen nii kade nende inimeste peale, kelle
rasedus on kui ilus lilleline aeg. Mina tundsin
end jubedalt, enamus aja iiveldas, enamus aja
veetsin wc kaisus ? Vahepeal sattusin
haiglasse (24’ndal nädalal algas ennaegne
sünnitus, saadi pidama õnneks ?), juurde
võtsin 24kg ja see oli kohutav. Vedelik kehast
ei väljunud ja no, mis saab olla meeldivat selle
juures, kui viimase kuu? Vist oli kuu, pidin
tegema diureesi (kõik mis sisse jood ja välja
pissid, tuleb ära mõõta), ei olnud sugugi
mugav kuskil käia, kui tead, et pissile pead
minema koju, kui just mõõdukannu kaasas ei
taha tassida. Aga ei noh 😀 nüüd on pojake
kohe-kohe kahe kuune ja see kõik tasub end
ikka korralikult ära! ?
nii ilus pilt!
mina tunnen ennast ka nii koledana, praegu on rasedust 25 ndl-t aga olen enda arust totaalne emavaal. Tegelikult seda veidi ka
objektiivselt võttes. Jäin rasedaks suhteliselt enda maksimumkaalus, peale jõule, pühadekilod olid veel mõnusalt puusadele ja
kõhule talletunud. Lisaks hakkasin reaalselt juba esimesest rasedusnädalast juurde võtma, alguses tegin ikka kõvasti trenni ja
jälgisin päevast kaloraazi aga keha lihtsalt talletas iga grammi. Nüüdseks olen kuskil 12 kilo juba juurde võtnud, lisaks on käed-
jalad kõik vett täis, paistes. Sealt võib-olla ka need kilod ja emavaala tunne. Teised küll ütlevad, et olen ilus aga see on ilmselt
rohkem lohutuseks öeldud 😀 rasedapilte tahaksin minna ka tegema. Teiste omad on kõik nii ilusad. Aga kurat, kui ennast seal ette
kujutan (+ kui mõtlen veel ca 10 ndl juurde endale), siis hakkab hirmus. Ilmselt ei suudaks neid pilte kunagi lauasahtlist enam üles
otsida ega vaadata 😀
Tegelt oled väga kena (tumeda peaga eriti, blond on
kuidagi võlts minu jaoks), aga nüüd tuleb mängu minu
foobia—tätokad. Need on überjubedad, et ka kauneim
pilt lihtsalt kustub…
Sry, et ma teisest asjast
kommenteerin, aga mujale ka nagu ei
oskanud kirjutada.
Sa mingis ühes oma hiljutises laivis
ütlesid, et laivimine on su blogimist
vähendanud, kuna räägid palju juttu
juba videos ära ega oska peale selle
enam väga millestki kirjutada. Kas sa
pigem ei tahaks siis laive vähendada?
Blogi jäädvustab asju mu meelest
paremini. St postitusi ikka loed
kunagi uuesti, aga kas tunni
pikkuseid videosid viitsid vaadata?
Ma niisama mõtisklen siin, mitte
üldse paha pärast;) Videosid võib ka
ju olla, aga lihtsalt…. vähem?
Muiudu ühel hetkel vb tunnedki, et
nii, enam ei blogigi… :O See oleks
ju kurb, sest su blogi on seni üks
hea asi siin ilmas. Aga vb ma
vanamoodne inimene, kellele meeldib
rohkem lugeda kui tund aega laivi
peale kulutada. Väga paljud
eelistavadki vist jh videosid.
Aga millest kirjutada? Kõigest,
millest siiani. Oma tegemistest,
mõtetest, situatsioonikirjeldustest,
uudistest….
Arvan sama, et pigem rohkem blogipostitusi
kui facebooki live-e. Tunnen täitsa puudust
neist hetkedest kus saab omaette vaikselt su
postitusi lugeda ?
Ma ju blogin IGA PÄEV 😀
Mina sirvin ka tihti oma kõhupilte ja imestan kui
kaunis ma olin. Tundsin end mõlema raseduse aeg
kõige ilusama naisena maailmas. Võtsin mõlema
rasedusega ligi 12 kg alla, mitterasedana pole kaalu
langetamine õnnestunud. Lisaks on kõik mu ülekilod
kõhul ja seega rasedana ei pidanud ma oma kõhupeki
pärast muretsema ja täiega nautisin et mul ilus suur
kõht oli. Sain muretult öelda et jah ma tõesti olen rase
mitte lihtsalt pekise kõhuga. Kui oleks minu teha siis
oleksin kogu aeg rase, aga sünnitada küll enam ei
tahaks, see oli kohutav. Esimene laps sündis 45 tundi
ja tehti erakorraline keiser, teine sünnitus kestis 31
tundi ja sünnitasin ise. Loodan väga et saan ka
kolmandat korda rase olla ning et siis läheb sünnitus
ka kiiremini.
Mina tundsin ennast kohutavalt koledana. Piltidelt
vaadates olingi kole. Ma ei suutnud rasedust üldse
nautida tänu sellele. Näonahk on siiani alates
rasedusest aknene (kuigi juba 5a sünnitusest). Sooviksin
juba väga perelisa saada, aga rasedus oli minu jaoks nii
raske emotsionaalselt ja füüsiliselt, et lükkan kogu aeg
plaane edasi…
Minul teine rasedus ja tunnen ennast ka ilusana jälle ;D
Mulle tundub, et rasedana kõik kleidid sobivad mulle yli
hästi:D kui rase polnud, siis nagu ei oska neid kanda ?
Ma poisi aeg tundsin end ilusana, aga plika aeg ma ei
tahtnud peeglisse vaadatagi?
Mitte, et ma mingi iludus oleksin, aga vot see aeg ma
olin ikka tõeline peletis ja alati tuli nutt peale, kui
nägin ilusat naist. Isegi mehega seksimise jätsin, sest
ma tõesti jälestasin ennast. Aga noh nüüd kui ära
sünnitasin, siis olen ikka samasugune peletis ja mul
jummala savi ?
Aga tõesti-on naisi, kes säravad terve raseduse?
Pidasin kahjuks terve raseduse
rasedusaegset deprekat. Ei julgenud
väga väljaski käia sest nägu oli peas
nii jube. Akne ja suur kartulinina
tuli ka 😀 . Peale sünnitust (mis
oli nagu niiiiiiiiiiiiiiii kerge)
mõistsin, et oleks ka tahtnud niii
väga raseduse ajal pildistama minna
ja seda imelist aega jäädvustada läbi
ilusate piltide. Rasedus on tõesti
imeline aeg ning kahju, et seda aega
ei väärtustanud. Aga pole hullu, küll
see teine ka kunagi tuleb 😀 . Hetkel
oleks imelahe, kui saaks nüüd enda
5kuuse lapsega minna ilusaid pilte
jäädvustama 🙂 .
Raseduse alguses oli nii paha olla, et siis oli
suva milline välja nägin ?. Aga nüüd (28+6)
tunnen ennast ilusana- näonahk korras, ilus
jume, juuksed natuke tihedamad jne. Ainuke
jama on see, et jalad ja selg valutavad. Jube
paksuna ka ennast ei tunne, pigem ootan seda,
kui armas kõhuke veel suuremaks läheb☺️
Ise pole õnneks rasedust kogema
pidanud aga kõrvalt vaadates tundub
küll, et mõnele lihtsalt sobib
rasedus ja teisele mitte. Mu üks
sõbranna säras läbi kogu raseduse ja
muutus iga päevaga aina ilusamaks, mu
sugulane oli aga nagu õnnetu paisunud
pall. Tegelikult neid, keda rasedus
kauniks teeb, tundub üsna vähe
olevat, enamus naisi näevad üsna
kohutavad välja, kui last ootavad.
Mina tundsin ilusana. Raseda sära oli kenasti olemas ja näha, sain pidevalt komplimente ja arvati, et sünnitan poja, sest siis pidavat
ilusamaks minema. Tütre sain 😛 Ja just, ka mulle meeldis mu kõht, sest 9 kuud ei olnud see niisama paks, vaid seal toimus elu, ei
pidand kõhtu sisse tõmbama, kõndisin uhkelt oma punnkõhuga, mis mulle minu arust täiega sobis.
Esimese rasedusega olin megakaunis, aga nautida seda ei saanud – kaheksa kuud iiveldas, ainult päris alguses ja päris lõpus mitte.
Kusjuures seks aitas iivelduse vastu – ok, mingi kasu sellest kaunidusest siis oli vähemalt!
Teisega olin suht kena – kuigi võtsin natuke ülemäära juurde, olin vaimult täiesti puru on lahkuminekust lapse isaga ja mul poleks
rohkem kama olla saanud, kuidas ma välja näen.
Mul on üks dokumendifoto sest ajast ja üks niisama-foto. Nende kahe pildi pealt ütleksin, et kuskil raseduse keskpaigas läks nägu
vähe paksuks, aga raseduse lõpukuudel polnud seda enam üldse, nägu oli isegi kõhnem kui muidu.
Ei tundnud ennast ilusana ei esimese ega teise lapsega. Riided ei läinud selga ja need mis läksid need ei
hoidnud ilusti. Peale selle tundsin ma ennast paksu ja ammu mitte seksikana. Pealegi teise lapsega mul
oli rasedusaegbe diabeet vaata et käes suhkur kõikus üles alla ja oli vastik olla. Pluss see et varba peale
tekkis mega lõhe. See valutas. Peale selle veel olid mul teise lapsega jubedad kõrvetised. Nüüd ma enam
pole rase ja olen õnnelik inimene ja ei kadesta ühtegi rasedat. Sünnitust ma ka muidugi ei nautinud. See
oli lihtsalt niiiiii valus ja õõvastav et ma kartsin et ei suregi ära!!! Sünnitused tegelt olid ilma muredeta.
Ise sünnitasin…. Aga see oli lihtsalt niiiiii rämedalt valus. Teist last oli juba seepärast valus sünnitada et ta
oli 4 kilo 70 grammi. Pirakas TÜDRUK. 😀
Mina tundsin end ka rasedana nii
ilusana. Eriti lahe oligi see, et kui
ennast sättida ja ”mukkida,” ilusad
riided selga panna ja välja minna,
siis see oli alati kuidagi minujaoks
eriline tunne, kõik nagu vaatasid, et
ooo ilus naine(ei egotse, okeiii :D),
aga see kõht teeb ju asja veel
ilusamaks 😀
Ma sünnitasin mõniaeg tagasi, aga
rase tahaks küll jälle olla, see oli
nii lahe aeg minumeelest. No okei.
Oksendamine ja alguses 24/7
iiveldamine, jalgade krampi minek,
lambist keset ööd ei olnud just teab
mis lahe, aga need asjad pole
lõppkokkuvõttes üldse meeles, kui
midagi, mis oleks kuidagi halb olnud.
Vau super ilus pilt! 😀
Mina ei tundnud end üldse ilusana ja nüüd peale
sünnitust ammugi mitte 🙁
Kas kirjutad fotoshuudist veid lähemalt ka? Kust pärit
need kaunid lillepärjad?
Ise tunnen ennast täna suht paksuna (22 nädal
käimas) ja kui sinu ilusaid pilte nägin tegi kadedaks
küll ?
Tunnen ennast ikka nii nagu alati olen tundnud:)
Ma ei saa öelda, et ma ennast ilusamana tundsin küll
aga imelisena. Minu sees kasvas uus elu ja kuigi
rasedus on ju nii igapäevane nähtus maailmas siis
arvan siiani, et see on lihtsalt hämmastav ja vapustav
ja imeline 🙂
Endal kahjuks väga raske lapsi saada, sel aastal kaks
rasedust lõppenud väga kurvalt. Kogun jõudu, et
uuesti IVF tee jalge alla võtta.
Meeldis esimene rasedus, meeldib ka
teine. Esimesega kasvas pmst ainult
kõht ette, seega nuriseda ei saa.
Näost olin nii ja naa. Mul algasid
unetud ööd juba raseduse ajal (mida
ämmakas üldse uskuda ei tahtnud) ja
magamatus ei ole ilus asi vaadata ei
rasedal ei mitterasedal. Muidu on
rasedus ülim aeg elus! Lapse sünd ja
kõik järgnev muidugi ka, kuid
arvestades raseduse lühiajalisust ,
siis on see siiski väga eriline,
kordumatu ja ilus aeg. Oleks ilmselt
veel paljupalju kordi elus rase, kui
keegi need laspekesed ka üles
kasvataks 😀 Aga olen realist ja üle
kahe ilmselt ei võimalda…seega…
nuuks.. mu viimane rasedus on käsil.
Ahjaa, on küll naisi, keda rasedus ei
kaunista, ja need on need naised, kes
suitsu kimuvad, ülimalt labase jutu
ja sõnavaraga on, alksi tarbivad jms.
Ülejäänud rasedaid on ikka ilus
vaadata:)
Ma tundsin end iga raseduse ajal ilusana, isegi siis, kui ma kaalusin lõpuks 88 kilo ja surusin tagumiku number 42 pükstesse. Aga
seda tõesti ainult raseduse ajal, ilus peegelpilt kadus kohe, kui punnis kõht asendus lötaka pekist kõhukotiga, mida kandis suur
tagumik. 😀
Ps! Pilt on suurepärane ja ootan huviga teisi. 🙂
Mina ei tunne ennast üldse ilusana. Terve mu nägu,
kael ja dekoltee on täis jubedat aknet ning mitte miski
ei aita ka selle vastu. Mul pole isegi pubekana sellist
aknet olnud ja enne rasedust polnud kusagil ühtegi
punni. Eelmise raseduse ajal oli täpselt sama jama.
Natuke paksuna tunnen end ka, aga selle pärast väga
ei põe.
Mina tuntsin ennast koledana koguaeg
Kõik oleneb päevast aga enamasti tunnen
ennast ilusana 🙂
Mina ootasin kaksikuid, mu kõhus oli raseduse viimases otsas umbes 6,5 kilo tittesid pluss nende platsentad ja muu kraam, ma
magasin paar kuud vaid tugitoolis poolpüstises asendis; kui ma poodi läksin, siis kamp mehi hüppas minu tee pealt sõna otseses
mõttes kahte lehte laiali, kui mina sinna purjetasin (silmad olid neil õudu täis). Mis sa arvad, kui ilusana ma end tundsin? 😀 Pigem
oli kogu aeg selline tunne, et kui ekstreemseks see asi veel minna saab? Ooo ja sai, oi kuidas sai. 🙂
Hah. Ma ka esimest rasedust nautisin ja tundsin
ennast nii ilusana. Mis siis, et 5 kuud ainult
peldikupotti kallistasin ja midagi peale puu- ja
juurviljade sisse ei läinud. Ikka arvasin, nii ilus aeg.
Jäin teist korda rasedaks ja üle poole raseduse ajast
ma mõtlesin, et saaks see õudus otsa. Sain olla esimese
lapsega haiglas palavikukrampide pärast, siis tuli endal
neeruvaagnapõletik, jälle tiksusin nädala haiglas. Nii
raske oli olla ja tundsin, et rasedus võtab minust
viimast ja lõpuks kui ma arvasin, et enam hullemaks
minna ei saa, nädal enne tähtaega tuli mulle ilgelt suur
ja valus hemorroid perse. Ja siis ma mõtlesin küll, et
halleluuja, mina enam rase olla ei taha kunagi.
Kõikidele rasedatele öeldakse, et oo, rasedus
sobib sulle. Aga kellele see EI sobi? Ei ole ju
rasedat, keda vaatad, et issand, talle üldse ei
sobi! Nii, et ma ei saa sellest komplimendist
aru. Tore, kui kiidetakse jne, aga mina end
rasedana ilusana ei tunne. Ma ei teagi, miks.
Üks asi jah mõõdud, aga kui ma rasedaid
vaatan, siis automaatselt tuleb pähe, mitte
tingimata ilus, vaid emane 😀 nagu natuke
loomalikum, imetajalikum meeldetuletus, et
need me ju olemegi. Või tuleb ette mingi
vaevustes emane. Kuigi ta ei pruugi vaevustes
olla. Ja ilus on vaadata tegelikult säravaid,
energilisi rasedaid. Aga no mina olen küll
rasedana poole koledam, samas on olnud
paras õppetund selles suunas, et välimuse
pärast põdemine on mõttetu ja naised on
kokkuvõttes mega ägedad olendid võimsate
kehadega. Nii, et pika jutu lõpetuseks –
muhvigi ei tea, mida rasedusest ja ilu mõistest
enam üldse arvata 😀
Kõigile ei öelda ma arvan 😀 Muidugi seda ka ei öelda vast, et issand kui RÄME rase sa oled vms, aga no kui pole midagi öelda, siis lihtsalt… ei ütle. Mul endal üks tuttav, kes rasedana suht.. kehva ja räsitud välja näeb, ega ma talle seda iial ütlema hakka 😀 Aga noh, imetajad me ju olemegi. Vähemalt sa pole nagu mina, kes iga kord rasedat nähes mõtleb: hehe, ta on SEKSINUD!!!
Aga sina oled minu meelest väga ilus rase, nüüd sul ilmselt lihtsalt kopp ees ja saad varsti niisama ilus olla 😀
Sina oled ilus rase! Aga no seda tead sa niigi. Raudselt sünnitan ära ja avastan – phhh! Polegi nii ilus, võiks rase edasi siiski
olla, ei peaks välimusele väga mõtlema – rasedatele antakse kõik andeks 😀
Aga muide! Ma näen mingit rasedat, siis mõtlen küll, et ahsoo, see ka isegi värki teinud. Ma olen jube mõnikord. Või siis
mõtlen, et nad raudselt koguaeg teevad värki, sest no rase ja puha, pole niisama susserdamine.
Et jaa, on minulgi mõtteid pähe tulnud 😀
Sa oled tõesti superilus rase … 😀
Mina mõtlen vahest küll – oohooo, see ka lõpuks saanud 😀
Mallu, ma mõtlen rasedaid vaadates alati sama 😀 Täiesti lõpp , sellest ei saa lahti kaa 😀 😀 😀
Ma tundsin end rasedana ikka ääretult koledana. Vaatan tagantjärele pilte ja noh, iga kord tundun koledam 😀 Mulle ei sobi
rasedus ja õnneks on minu lastelimiit täis kah 😀
Mina tunnen ka end praegu (rasedana) väga ilusana
kuigi pole kunagi nii paks olnud kui praegu 😀 nimelt
mul hetkel see staadium alles kus mu raseda kõhtu
võib veel segi ajada burksi kõhuga.
Haha, mul sama, it Could be anything – even foodbaby
😀
Ilusana ei tunne veel, kuna ple selle peale aega mõelda,
sest siiamaani pole iiveldus (17. Nädal) veel üle läinud.
Seega positiivseid külgi rasedusel minu jaoks suht vähe.
Õnneks on üks suur positiivne “külg”- beebs, kuid see ei
tee mind hetkel meeletult häpiks…
Kui aus olla siis ma küll ei tundnud ennast ilusana.
Läksin paksuks ja koledaks☺. Enne rasedust kaalusin
54 kilo ja lõpus juba üle 90kilo. Aga see oli ilus aeg.
Rohkem ma küll rase olla ei tahaks ☺. Ei kahetse
midagi. ?
Keeruline vastata 🙂 Raseduse alguses kindlasti tundsin end.. noh.. mitte eriti ilusana. Halb oli olla, väsimus, midagi ei
jõudnud..Nüüd on asi paremaks liikunud. Reisi ajal kandsin hea meelega kleite, mis enne tõid peki esile, nüüd aga rõhutasid
meeldivalt kõhtu. Kuna reisi ajal olin mõnusalt aktiivne ja krapsakas siis olid unustatud kõik hädad .. olin enne reisi olnud
voodirežiimil, pingutused tegid liiga jne.. Nüüd ma täitsa tunnen end inimesena..tunnen end kohati lausa nii ilusana, et juukseid
pole viitsinud enam värvida ja meik on teisejärguline.:D See ilus ja meeldiv periood vist kaua ei kesta ka.. varsti tunnen end paksu
ja koledana.
Ma tundsin ennast raseduse ajal küll maailma kôige
ilusamana! Siiamaani vaatan raseduse aegseid pilte ja
ohkan, et miks ma enam nii ilus ei ole ? Näonahk läks
ilusaks, juuksed kasvasid hullu kiirusega, jalad ja
käevarred läksid aina peenemaks ning seda mitte ainult
visuaalselt vaid ma vôtsingi rasedusega 7kg alla ? Ma
olen sôbrannade ja tuttavate seas ainus, kes ôhkab, et
ma vôiks vabalt rase olla ja sünnitada. Kasvaamisega on
ainult vähe keerulisem ?
Kaunitar! Ja andekad tegijad – väga ilus kontseptsioon 🙂