KURB ON OLLA LAPSE ÜLES KASVATAMINE LAPSED MARI JOHANNA

raske on

22. august 2016

Natukene õudne, et inimene ei saa olla rahumeeli 2-aastane ja 8-kuune, ilma, et tal oleks peal mingisugused normid ja nõudmised ja standardid, milline ta JUBA peab olema. Kuna minu präänik kõikidele nõuetele vastav ei ole, siis oleme me teatavasti alates talvest muudkui mööda arste ja eksperte ja komisjone ja ma ei tea, mida kõike veel jooksnud. Lihtsalt selleks, et teada saada selliseid asju:

  • Laps on autist
  • Laps on tugeva arengupeetusega
  • Laps ei ole autist
  • Laps on vaimupuudega
  • Laps ei ole ei arengupeetuse, ega vaimupuudega
  • Laps on arengult aastase tasemel
  • Laps vastab arengult vanusele
  • Lapsel on kõnepeetus
  • Lapsel ei ole kõnepeetust, on lihtsalt aeglane
  • Lapsel on asperegri sündroomi jooni

Ma raudselt unustan pooled asjad praegu siin ära, aga igal arstil on omaette arvamus, mis kõik oleneb suuresti sellest, et millal tema juures käidi ja mis tujus Mari tol päeval oli. Mitmeid kordi oli nii, et Mari lihtsalt ei teinud mitte midagi, mida tal paluti, sest tal oli kehva tuju ja ta lihtsalt ei tahtnud, mitte, et ta osanud ei oleks. See selleks. See kogu tramburai ja erinevad diagnoosid ja arvamused ja spekulatsioonid väsitasid mu nii kohutavalt ära. See on nagu mingi pidev hirm, mis pidevalt kuklas tiksub. Mis ma olen tegemata jätnud? Mida ma veel peaks tegema? Mis tal viga on? Kas tal üldse on midagi viga?

Siiani ma olen seda võtnud niimoodi, et proovin mitte muretseda, teha lihtsalt nii, nagu arstid tahavad, käia nendel uuringutel, kuhu meid suunatakse ja lihtsalt kulgedes vaadata, mis ühtse järelduseni siis jõutakse. Nagu näha, seda järeldust ei ole siiani. Ja mure tuleb ja läheb, oleneb siis jälle arstist ja Mari tujudest.

Tänane päev hakkas kell 7, sest juba kaheksa paiku pidime me olema Lastehaiglas statsionaaris. Miks? Oh eks ikka selle pärast, et teha veel miljon-triljon testi. Ausalt, ma mõistan, et mu laps ei ole jah päris 100% nagu teised, aga no vaadake ometi selle vaese inimese vanemad! Ta ei saagi ju päris korras olla :D

Ja kui mult täna küsiti, et miks te siin olete ja mis lapsel viga on, siis ma vastasin üsna stoilise rahuga, et midagi ei ole viga ja ma ausalt ei tea MIKS ma siin olen, tegemas neid samu teste, mida talle juba tehtud on. Inimene ei saa rahus kolm aastat ka siin maamunal olla, ilma, et juba ei oleks probleemi, et miks sa ei oska seda või teist, NAGU TEISED.

Ühesõnaga olin ma täna juba murdumise äärel ja kui me seal lastehaiglas ringi kõndisime, kabinetist kabinetti, kus esimeses hoiti Mari kinni ja pandi silmadesse tilkasid, siis teises hoiti ta käsi kinni ja topiti pähe andureid ja kolmandas pandi andurid kõrvadesse ja neljandas kisti ta silmad mingi muti poolt lahti ja lasti valgust silma ja muidugi pidin mina olema see, kes seda südamest röökivat ja rabelevat last kinni hoiab, samal ajal kui ta ahastuses “EMMMEEEEE!” röögib, siis mul tekkis küll tunne, et miks see kõik? Et ma saaksin teada, et jah, ta näeb. Jah, üllatus-üllatus, ta kuuleb kah! Et ajulained on korras. Oi, aitäh teile!

Muidugi ei soovinud Mari mitte üheski kabinetis väga olla, sest järjest oli alati järgmine hullem kui eelmine, mistõttu üritas ta aina nuttes ära joosta, ma pidin teda süles tassima, vahepeal WC’sse potile viima (äkki tahab), teda lohutama ja kinnitama, et varsti saame koju, ise samal ajal pisaraid tagasi hoides.

Ma jälestan haiglaid, ma ei suuda seda haiglahaisu taluda, mul oli süda paha, kõrvetised tahtsid tappa, kõht tõmbas sellest pidevast Mari tassimisest toonusesse ja ma tahtsin lihtsalt nutma hakata. Eriti kui mulle tulid koridori peal vastu lapsed, kelle puhul tõesti oli näha mingi raskem haigus. Ja siis ma mõtlesi veel seda, et kui juba mul on raske vaadata, et mu lapsel on paha ja vastik, siis mis tunne on neil, kelle lapsel on näiteks mingi tugev puue või väga raske haigus, mida ei annagi parandada.

Ja sellel hetkel oli mul suva, et olgu tal see kõnepeetus või asperger või olgu MIDA IGANES, see ei loe. Pikas perspektiivis. Mari käib loovteraapias, logopeedil, tegevusteraapias, eripedagoogi juures. MIDA MA VEEL TEHA SAAKS? Vast midagi. Ja siis öeldi mulle, et nii, nüüd paneme ta narkoosi alla ja teeme MRI, siis ma lihtsalt keeldusin ja ütlesin, et kuulge suured tänud, aga ma ausalt ei taha ja me lähme nüüd koju ära.

Okei, päris koju ära me minna ei saanud, sest siis pidime me veel minema lastepsühholoogi juurde, kus Mari isegi üllatavalt palju kaasa tegi. Samas oli see ka ainukene koht, kus keegi teda väevõimuga kinni ei hoidnud ja milllegagi ei sorkinud, seega oli see talle ka vähe kergem. Mul oli ka natukene parem olla, kus ma ei pidanud oma nunnukest ahastuses nägema, see oli kohutav!!

Ma saan aru, et igasugused uuringud on kohati vajalikud ja ma olen väga tänulik, et neid kõiki pakutakse, aga ma ausalt enam ei suuda. Olen praeguseks hetkeks jõudnud sinna faasi, et ma näen arengut, ma saan temaga iga päev aina rohkem suheldud, ta kasvatajad lasteaiast näevad samamoodi progressi, kiidavad teda. Miks ma siis pean kogu aeg muretsema? Muidugi ma ei saa seda täitsa ära blokkida, aga ma lihtsalt ei suuda enam seda võrdlemist ja norme ja tabeleid ja kõike ära taluda.

Las ta nüüd natukene aega olla niisama selline nagu ta on, eksole. Ilma, et aeg-ajalt keegi mulle ütleks, et ou, su laps on vist vaimupuudega, aga võib-olla ei ole ka, aga samas ehk ikka on, aga on ikka suur võimalus, et ta on lihtsalt väike laps.

Oeh, ma olen ausalt niiiiii läbi tänasest hommikust, et ma lähen heidan koos Mariga lõunaunne ja üritan mitte nutma hakata. Ma olen vist liiga rase for this shit. Mu peas lihtsalt keerlevad mingid laused nagu “eelda ikka alati kõige hullemat, siis on kergem leppida” ja “Mallukale on AASTAID üritatud selgeks teha, et ta lapsel on midagi viga, aga ega ta ju ei uskunud!” ja “tüüpiline lapsevanem, kes lihtsalt korrutab endale, et viga pole midagi ja seetõttu jääb laps abita!”.

….

DSC_6717-2

 EDIT: Nüüd, paar tundi hiljem, olen ma väikse lõunaune teinud, esimesed emotsioonid välja elanud ja ei kassi enam. Ärge muretsege, sain halatud, nüüd on tehtud! Tänks, et “õlga laenasite”.

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

91 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Tyy 25. august 2016 at 01:26

    Mina sain aru nii, et sa pole mitte kõigi nende protseduuride vastu, vaid asi on suhtlemises ja viisis kuidas neid läbi viiakse. Sellise tempoga ja liiga palju uusi paiku, inimesi,lõhnu, emotsioone jne. murrab ka tugeva, suhtleja lapse aga kui ta juhtub olema õrnem, hellem ja võibolla ka Aspie, siis selline Rally ongi kurnav ja ebaõige talle.
    Oled niigi julge ja vapper ema, öeldes, et tänaseks aitab. Seda pole ka lihtne teha kui sulle antakse aina märku esiteks- et tehakse seda lapse heaolu nimel ja teiseks kuidas sa vaidleksid arstiga, riskides rikkuda edaspidised suhted.
    Üsna keeruline on olla tasakaalus kõigi nende erisuunda tõmbajate vahel. See pisar oli asjakohane ja täiesti elu juurde kuuluv. Samas tuleb ka kuulata enda südant ja mõistusehäält.
    Mu isiklik tee oma lapsega polnud samuti sile ja sirge. Infot nappis, ent üldjoontes tegin instinktiivselt õigeid asju, vahel küll pisut hiljem kui oleks võinud.
    Ent loomulikult saan ka aru neist kes võidukalt hiljem saavad kuulutada, et laps oli vaid aeglasema arenguga. Ometi ei märgata kuidas tahtmatult halvustatakse, seatakse kuhugi II järku maajäämusega laps- öeldes, et ta näeb nii nummi ja terane välja – ta ei ole selline. Vot see SELLINE ongi taktitu. Ja just need torkavad ja hinnangut sisaldavad sõnad ei lase kahevahel oleval emal asja rahulikult seedida ja olla ja leppida paanikata, vastuvõitluseta lihtsa reaalsusega. Mind häirib siin mõne kommija hoiak nagu oleks suurema või väikesema mahajäämusega laps suur tragöödia, jah see ei ole asi mida kellegile sooviks aga õnnetuseks seda ka ei pea ega tohi pidada. Aspie lapse emana saan öelda , et õpetamist, tegutsemist, mängimist ja juhendamist on oluliselt rohkem, sest probleem ongi vaid ISE õppimisvõime puuduses. Aga kui üks asi on selge, siis nii on ja jääb. Samas on see tee mind emana ja inimesesna tohutult arendanud. Kas teate kui palju kuulsusi on just selle “hädaga” sündinud ja edukalt elanud. Vaata netis ja sa üllatud-Bill Gates, M. jackson, AlGore, Newton, Einstein, Edisson, Mozart jne.

  • Reply Annika 24. august 2016 at 19:32

    Mari on nii armas!
    Oled tugev ja tubli ema.
    Ma lugesin õudusega neid protseduure, mida vägisi tehakse. Rõõm tuli hinge, et astusid välja ning seisid oma lapse eest.
    Sina tead ja tunned Mari. Mingi arst kuskil korraks näeb ja paneb diagnoosi…mis ülevaade tal arengust on?! Mitte mingisugune.
    Kas Mari on vaktsineeritud?

    • Reply Mallukas 24. august 2016 at 19:53

      Ma just vastasin siin kommentaarides, et Mari ei ole vaktsineeriud. Aga aitäh :)

  • Reply Andrea 23. august 2016 at 18:51

    Üle väga pika aja kirjutan. Mul on tuttav pere, kelle laps on väga haige. Nüüdseks küll juba suur inimene. Nemad otsisid võimalust kompuutertomograafiaks kuid selgus, et see protseduur on väga kallis ja nende lapse puhul ei peetud seda otseselt vajalikuks ja tegemata see jäigi. Tema probleem on küll hoopis teistsugune kuid tahan öelda, et on inimesi, kellele sellist võimalust pakutud ei ole. Ma saan täiesti Sinust aru, sellest väsimusest ja murest. Ometi soovitan Sul katsuda see protseduur Mariga siiski ära teha. Lihtsalt siis olete teinud kõike mis võimalik. Arvan, et arstid tegelevad temaga väga põhjalikult (mis on ju väga hea) ja soovivad uuringutega välistada mistahes põhjuseid, eesmärgiga leida parim lahendus Marile. Ma usun, et Mari saab oma probleemidest üle ja et temast kasvab tore ja igati võimekas inimene, aga Marile kõige sobivamate lahenduste leidmiseks oleks minu meelest hea kui leiaksite jõudu ka see protseduur läbida. Marile pai ka kõike head teile:)

  • Reply Janne 23. august 2016 at 14:55

    Elan täpselt sama asja läbi ja tean nii hästi mida sa tunned.

  • Reply Carmen 23. august 2016 at 09:09

    Ma liituks ka inimestega, kes oma kogemuse põhjal räägivad, et kõik lapsed ei saagi olla ühesugused ja ei peagi kõike tegema üheaegselt. Natuke rohkem tegelemist ja vaata kui suur läbimurre viimase aja jooksul. See ju ikkagi näitab, et ta SAAB JA OSKAB, kui tahab :) Ma usun küll, et Mari on täitsa tavaline laps ja küll ta kõike tegema hakkab, iga asi omal ajal.
    Ja ära palun mõtle seda kõige halvemat, sest meie mõtted ja soovid on üsna materiaalsed, tuleb olla rohkem positiivselt meelestatud, kuigi vahest on raske. Sa oled tubli ema ja jätka samas vaimus.

  • Reply Maria 23. august 2016 at 07:15

    Mina oma enneaegsetega tavatsesin ikka öelda, et kõik tuleb omal ajal …või natuke hiljem. Ja tuleb ka.

  • Reply Ma 23. august 2016 at 07:04

    Kõik saab korda!

  • Reply Kristi 22. august 2016 at 21:39

    Olen päris kaua seda blogi lugenud ja ausalt öelda jätab Mari küll aruka ja targa mulje. Mims tal üldse peaks midagi viga olema? Hea küll, on hiline rääkija. Mis siis. See ei näita arengu koha pealt eriti midagi ju. Meie poeg hakkas alles 3-aastaselt rääkima. Enne ei öelnud isegi emme mitte. Tahtsin ka arstidele joosta aga nina-kurgu-kõrva arst ja lastearst ütlesid, et on näha, et laps saab kõigest aru ja et enne 4 eluaastat pole vaja muretseda. Siis kui poeg sai 3a täis, tuli lasteaiast koju ja rääkis juba lausetega. Üleöö. Ja kõik asjad, mida tema senise elu jooksul olime raamatutest vaadanud, telekast näinud jne. Kõike kirjeldas. Kõik oli meeles. Hästi tark ja tubli poeg on. Omamoodi jah, ses mõttes, et igasugu head naljad ja ütlemised tulevad jne. Aga lasteaias tubli ja saab kiita. Nii et pole vaja muretseda. Arstid ka eksivad sageli ja panevad liiga kergelt diagnoose.

    • Reply Mallukas 22. august 2016 at 21:40

      Tjaa, aga veel pool aastat tagasi ei saanud Mari midagi eriti aru ka – ei täitnud palveid jne (mida ta nüüd kõike teeb), sellest see mure rohkem tekkiski, mitte nii väga kõne puudumine.

  • Reply Elex86 22. august 2016 at 21:29

    ?

  • Reply Helina 22. august 2016 at 20:44

    Heh, see lastepsühholoogi koht su kirjutises tõi mu mõtteile, et tulekski ainult SUUNATA ja armastada teda sellisena nagu ta on(milles te minu arust olete küll superluks vanemad) ja küll temast kasvab normaalne inimene : ) Mida vähem muret, seda pingevabam laps ka ise on.

  • Reply Pille Kulberg 22. august 2016 at 17:37

    Tere!
    Olen Su blogi avastanud sellel suvel ja loen ning naudin, nii hästi kirjutad ja kirjeldad:) See koht, mis Sulle hetkel muret teeb, ma ei oska aidata, kuid võin kirjeldada oma kogemust: alustuseks ütlen, et mu poeg on 25aastan vaneminspektor Piusa kiirreageerimisüksuses, seal ei saa olla autist, astmaatik või puudega mees. Kui mina ta sünnitasin, see kestis maksimaalselt 1 tunni, siis tegin endale voodi ja magasin rahus terve öö, ning peale seda algas see teema, et Teie laps pole elujõuline, parem pool ei tööta, pisarakanalid on valesti ja üldse enneaegne, kas üldse kõndima hakkab, kohe on vaja massaaž ja veeprotseduure…. Kui ma poleks olnud see tugeva iseloomuga inimene, kel mees ja pere toetavad, kujutan ette, et vist tulemus oleks olnud depressioon. Aga ei tulnud, sest jah, mu laps ei maganud öösel rohkem kui 3 tundi korraga, rinnapiima ei söönud, jah, ta hakkas rääkima alles kolmeselt, lasteaias oli koguaeg mingi teema, et ta ei saa paelu kinni jalatsitel, hankisisn krõpsudega tossud:)) Ja praegu on kahemeetrine väga empaatiline kena noormees, kes on täiega tegija ja valmis kogu Eesti rahva eest oma elu andma, kui vaja. Üks orden tal on juba – päästis enesetappu sooritava noormehe oktoobrikuus veest.
    Ja see asi polnud kirjutatud, et keksida, vaid, et lase oma Maril olla, kõik lapsed ei pea olema sarnased ega standardsed, ta on eriline ja see, mis ta teeb oma arenedes, on Sulle üllatus. Lihtsalt selline väike kiri 48aastaselt naiselt, kel on tsipake elukogemust:)
    Oled väga hea ema ja väga hea blogija. ootan Su uusi kirjutisi, nii armas oled oma tegemistes.

    • Reply väga väga naine 22. august 2016 at 21:13

      Ilus lugu.
      Aitäh sulle!

    • Reply Lugeja 24. august 2016 at 00:10

      Kasvatan 6-aastast erivajadusega last (autist, kerge alaarenguga, kurt?! invaliid – kõike olen kuulnud). Lisaks lasteaias lööb, ei kuula sõna, ei söö, ei tee kaasa jne. Kohati on nii palju mure ja põdemist siis jälle proovin rahulikult asja suhtuda, et teeme ju palju tööd, on nagu on.
      Seepärast meeldib see kommentaar väga, kinnitab seda vaadet, et ei maksa üle muretseda. Ilus lugu, aitäh!

  • Reply ritsik 22. august 2016 at 16:47

    Aasta tagasi olid ebaselged tervisemured mu teismelisel pojal ja uuringuid sai tehtud kõvasti, mri nende hulgas. Ükski uuring midagi halba ei näidanud ja jumal tänatud, sest poeg otsustas, et talle aitab paanikast ning hakkas tavalist noore inimese elu elama. Tänaseks on kõik imelikud sümptomid kadnud.
    Tähtis oli see, et tema ja minu südame rahustasid need uuringud maha.
    Oma lapse areng ja tervis on muidugi tähtsad ja tubli, et sa Mariga vapralt mööda teraapiaid käid. Kuna testid midagi ei näidanud, võid tõesti rahulikumalt võtta. See, et arstidel on eriarvamused, on tavaline asi. Vaata kui palju arvamusi su enda blogis on :)

  • Reply Jänn 22. august 2016 at 15:26

    Nii kurb oli lugeda seda :( Palju jõudu ja vastupidamist! Tead, see kõne võib tulla ka väga äkki ja mõned lapsed ongi lihtsalt aeglased. Ja lapsed on niii erinevad – mul poiss on ikka mega aeglane ja nagu kuu pealt kukkunud siiani, kuigi käib koolis juba – kogu aeg olen ka kuulnud, mis tal kõik viga võib olla. Kõik asjad tulid hiljem. Samas tüdruk jälle nagu tulesäde, rääkima hakkas kiirelt ja olemus ka hoopis teistsugune. Sa ise ütlesid ilusti, et inimesel ei lasta rahulikult elada – just nii ongi, et kõiki üritatakse läbi sama shablooni suruda ja see on raske nii lapsele kui vanemale. Usun ka, et kui areng on silmaga näha, küllap siis on kõik ok kokkuvõttes ja Mari ongi lihtsalt veidi aeglasem ning jõuab teistele hiljem järgi. Sulle aga pai. Oled väga tubli ja oled kõik endast oleneva tõesti teinud.

  • Reply eva 22. august 2016 at 15:02

    Võta rahulikult.Pole sellel Maril miskit viga.Iga laps arenebki erinevalt.Kui nii üle muretsed siis lõpetad ise hullumajas :D
    Ja üht olen oma pika elu jooksul õppinud et mida rohkem erinevate arstide vahet jooksed seda enam nad leiavad mis valesti.
    Räägi lapse psüholoogiga sellel teemal ja vaadake mis edasi saab.Olen kindel et logopeed saab väga palju aidata.Tean mida räägin sest minu noorem poiss hakkas ka alles 4aastaselt rääkima.Enne seda olid vaid üksikud sõnad.Praeguseks mil ta 10a räägib mu surnuks.
    Ja kui sa enam ei oota paaniliselt millal Mari hakkab üht või teist tegema ja võtad asja rahulikult siis ta üllatab sind ise oma uute oskustega.
    Pikk ja segane postitus kuid mis teha ei ole minul seda kirjaniku soont

    • Reply Mallukas 22. august 2016 at 15:04

      Eks ma võtangi tegelikult, nüüd on lõunauni tehtud ja esimene “kass” välja magatud, saab rahus edasi elada :D

  • Reply Tiina 22. august 2016 at 14:48

    Minu poiss oli täpselt sama arengu järgus nagu mari selles vanuses. Ei rääkinud õieti jne.
    Käisin arstil sest tundus juba imelik et laps ei räägi. Arst ütles mulle et tal pole viga midagi, lihtsalt aeglasem kui teised. Nüüdseks on ta 3a9kuud vana ja räägib lauseid, sõnu, muidugimitte veel täitsa puhtalt, ja seda kõike ilma igasuguste arstide, eri rühmadetta jms. Käib täitsa tavalises lasteaias. Kõik uued asjad õpib ilusti ära. Areng on olnud hüppeline ? alguses hakkasid sõnad tulema tasapisi ja siis käis nagu mingi plõks ja hakkas vahetpidamatta lobisema ? vaikselt tekib tunne et tsiisus miks sa enam tasa ei ole ??? kuigi jah, iial eitea kuidas kellegil. Kuid ma arvan et mari naudib olla laps ja lihtsalt ei viitsi kiirustada ?

  • Reply Marge 22. august 2016 at 14:09

    Tuleks ka arstidest aru saada, miks nad tahavad kõikvõimalikud testid (isegi kaheldava väärtusega) ära teha- selleks, et lapsevanemad ei saaks hiljem neid süüdistada MITTEtegemises. Samas, kui Maril olekski ajukasvaja, siis ei läheks asjad mitte paremaks, vaid halvemaks, kuid nagu ma aru saan, siis lähevad ju ikka paremaks? Laste puhul on tegelikult nii, et kõik need nö vanusele vastavad arengutulemused on EELDATAVAD, mitte kategoorilised. See on ka muide riiklikes õppekavades mustvalgel niimoodi kirja pandud. Nii et nii kaua, kuni lapsel toimub areng (kasvõi aeglane, aga siiski areng!), mitte paigalseis või hullemal juhul taandareng- nii kaua on kõik korras!

  • Reply Maria 22. august 2016 at 14:07

    Väga kurb lugeda :( Kas te pooleli ei saa seda jätta või on see kohe must have asi? Kohustus? Või äkki saaks nt aasta aega edasi lükata ja siis areng ju täiesti teine? Meil näiteks poeg 2,5 a hakkas kokutama ja kui igaltpoolt lugesin, et vajab logopeedi seansse jne jne siis valisin parima logopeedi Tallinnas kelle sõnul polnud mingeid seansse vaja. Ja poole aasta pärast oli kõik korras, läks iseenesest üle! Sama ka R tähe tulekuga. Olen hästi palju arstide juures käinud (enneaegne laps) alati olen arstid ISE valinud, st kellel kõige paremad arvustused, vajadusel käinud ka eraarstil. Hästi kiirelt ja lihtsalt saab niimoodi. Mis mõttega Marile niipalju neid asju tegema peab? Kui tal nagunii kõne ja areng näha juba? Oeh pikk tekst. Mul lihtsalt nii kurb teie pärast et hakkasin keset poodi kirjutama. Olge tublid!

    • Reply Mallukas 22. august 2016 at 14:49

      Aga mida siin pooleli jätta? Tänane päev on ju juba möödas ja tehtud, seda ju tagasi ei keri ja pooleli ei jäta :)

      • Reply Maria 22. august 2016 at 21:30

        Ei ma mõtlesin üldse kogu seda reh plaani. Kas teil on kohustus seda jälgida ja arstidel käia? Või saaksite ise sobivad arstid jne valida? Oled (vist) kirjutanud,et ta käib loovteraapias ja logopeedi juures üksi, et sind ei lasta kabinetti. See ju puhas lollus, mõte ongi selles et vanemad näeksid ja õpiksid kuidas kodus teha. Praegu areneb Mari sul ju nii kiiresti (kõne, potil käimine, lasteaed jne) usun et sinul on selles palju suurem roll kui arstidel. Kurb lugeda kuidas väikest ja normaalset last arstide poolt väntsutatakse. See ju mõjub omakorda vanematele ja siis jälle lapsele. Elan teile väga kaasa ja isegi piltidelt näha et Mari ju täitsa tavaline pisike tüdruk. Kas mitte autismi jms sündroomiga lapsed ei saavuta silmkontakti? Ei saa teiste lastega mängida jne jne jne? Maril pole ühtegi nendest tunnustest. Võibolla olete nõmedate nn spetsialistide otsa sattunud? Oeh jah, hoian igaljuhul pöialt, et varsti oleks see jama minevik ja Mari saaks rahulikult olla imeline Pipi :)

        • Reply Mallukas 22. august 2016 at 21:36

          No esiteks ega piltide järgi ei saagi ju midagi diagnoosida :) Ja see, mis meil reh. plaaniga pandud on, see on hetkel 3x nädalas ja kindlasti midagi halba ei tee – nad konkreetselt mängivad seal Mariga. Mina ei ole samas ruumis, sest tihtipeale lapsed teevad siis vähem koostööd spetsialistiga, Mari ka. Peale iga tundi lähen ikka mina ka sisse ja mulle räägitakse ja näidatakse, mida nad tegid ja annavad ka soovitusi kodus tegemiseks, et päris teadmatuses ma kindlasti ei ole.

          Autismil on muuseas sadu erinevaid jooni, silma vaatamise puudumine on kõige tugevama autismispektri vms tunnuseks. Vähemalt nii olen ma aru saanud.

  • Reply inx 22. august 2016 at 14:06

    Paar kuud tagasi teise lapse sünniga seoses oli vajadus mitmete pediaatrite juures käia ja esimesed päevad veetis laps vastsündinute intensiivis. Lisks tuli takkajärgi see, et kaal ei tõusnud (nii nagu vaja). Kõige selle tulemusena sain ma sama ala arstidelt nii vastukäivaid nõuandeid ja arvamusi, et hoia ja keela. Hea õppetund muidugi tulevikuks. Seni arvasin, et nohh kui juba pediaater on ju siis ikka teab lastest kõike. Aga vott tema kolleeg tuleb välja teab hoopis teisiti! Oleks see mul esimene laps olnud siis oleksin hull valmis ka proovides kõike “õigesti” teha. Eks see ongi nii nagu öeldakse, et võid kõik maailma arvamused ära kuulata aga lõpuks pead ise enda sisetunde järgi oma variandi leiutama, sest sinu last ei tea keegi nii hästi kui sa ise.

  • Reply Käbi 22. august 2016 at 14:05

    Seda oli väga kurb lugeda :( Sa oled väga tubli ja ma tean omast kogemusest kui raske see kõik on! Ei oska kuidagi lohutada ka…. Kõik läheb lõpuks hästi, peab minema!

  • Reply Tene 22. august 2016 at 14:05

    Tubli ema oled!
    Nägin teid täna lastehaiglas (käisime tegevusteraapias).Mari on ikka nii armas :).
    Pea püsti! :)

  • Reply L. 22. august 2016 at 13:59

    Armas Mariann, palun ütle, miks sa seda kõike teed?
    Kas sellepärast, et su laps ei räägi piisavalt, nii nagu raamatu järgi ette näeks? Ei käi potil ja ei tee normidele samu asju, mida naabri Malle pea kolmeaastane laps teeb? Minu perekonnas on 2a 7k laps, kes ei suuda ka sõnu seada, tema õdedel-vendadel oli sama probleem ning kõik hakkasid hiljem rääkima. Võrdluseks kõrval on 1.5 -aastane, kes oskab juba 30’t sõna.

    Ma siiralt soovitan sul kuulata natukene oma sisetunnet! Sa oled seda mitmeid kordi juba kuulnud, aga lapsed on erinevad ja ma arvan su enda sisetunne ütleb sulle samuti, et sa ei pea Mari mööda arste vedama. “Mari käib loovteraapias, logopeedil, tegevusteraapias, eripedagoogi juures.” Sa küsid õigesti, et mida veel? Vastus on, et anna lapsele nüüd natukene aega!

    Kas sa ei ole mõelnud, et käige tõesti loovteraapias ja logopeedi juures edasi ning lihtsalt andke aega Maril omas tempos areneda.. Ta pole ju pikalt seal käinud, võtke nüüd rahulikult pool aastat ja ma olen täiesti kindel, su mured lahenevad iseenesest :) Usu mind, neid emasid on NII PALJU, kasvõi mu enda tutvusringkonnas, kelle lapsed kolmeselt ei räägi, ütlevad vaid üksikuid sõnu.

    Sinu jutt sellest, kuidas mingeid andureid ja MRI taheti teha, on õõvastav! Ja üllatus- üllatus, kõik oli ju korras! Ma usun, sa saad ise ka väga hästi aru, et seda on natukene TOO MUCH.

    Mari kunagi ise lapse saab, siis naerata sellele jaburusele taga.

    Ja ausalt, ma isegi saan aru sinu “kord nii, kord naa”, sest kirjutad Marist ja saad palju tagasisidet, ka. sellist, kus inimesed räägivad oma nukraid lugusid. Palun teadvusta endale, et need on erandid. Inimesed reeglina ei tulegi sinu mure alla kommenteerima, issand minu laps on nii tubli ja hakkas juba 1.5 aastaselt liitlausetes rääkima ;)

    Pea vastu ja rohkem usku endasse & Marisse!

    • Reply L. 22. august 2016 at 14:01

      jaburusele tagasi mõeldes*

  • Reply Merka 22. august 2016 at 13:57

    Meil oli Sama seis kui poiss aasta ja kahe kuuselt haigeks jäi . Käisime arstil 9 KURADI KUUD 2 korda nädalas kuna poisil ei läinud paremaks . Arstid ütlesid , et viirus ja läheb 3 päevaga YLE . Käisime ka eraarstil kes ütles , et Me 2000€ valja käiks ja põskkoopa õpi teeks . Kui ma nuttes emale helistasin tuli valja , et aasta ja 7 kuusele ei tohi seda õpi teha kui ta nina veresoonkond pole valja arenenud ja seda õpi tehes võib ta nina kokku langeda voi ajust vajalikke vedelikke valja imeda siis minu kannatus katkes ! Järgmisel tavaarsti vastuvõtul võtsin kaasa kõik 27 pudelit erinevaid siirupid ja tilkasid mis meile valja kirjutatud oldi ja ütlesin , et ma ei lahku enne kui lapsel on avastatud mis tal viga !!! Laps oli juba ise ka murdumas , pold energiat polnud söögiisu . Ja meie õnneks oli tool arst kes vaatas neid pudeleid ja ütles , et laps on arstide poolt nii taistopitud igast ravimeid , et tal pole enam immuunsust , kirjutas valja vitamiinid ja laps pole peale seda kordagi haigeks jäänud . Aga arste vihkab sajaga ja see on kõik nende endi suu !!! Nii , et ainuke asi mis sa teha saad on võidelda kiirema diagnoosi eest kui tal seda diagnoosi üldse vaja läheb ! Edu , hoian pöialt teile !

  • Reply A. 22. august 2016 at 13:56

    Minagi suudan olukorraga samastuda veidi, kuigi mul laps palju noorem ja selliseid muresid v e e l ei ole. Aga kui poiss oli mingi 2-3 kuune, arvas arst, et võiks neuroloogi juurde saata. Tema reaktsioon oli üsna selline ärevaks tegev niiet mõtlesin ise ka suures hirmus, et oi.. äkki ongi juba mingi arenguline viga ja mis kõik. UHs ja neuroloogil käidud, kõik oli OK. Aga mida kuradit nad meid siis veel edasi suunasid ja tagasi kutsusid jne. Milleks? Järjekorrad eriarstidele on tohutud ja kindlasti oli teisi, kellel neid aegu oleks palju rohkem vaja olnud. Meile piisas füsioteraapiast ka, kus juba enne kõiki neid arstegi käisime. Pealegi nägin ka iga päev, kuidas mu lapsel tegelikult mitte midagi viga pole. Lõpuks otsustasingi oma sisetunnet usaldada ja tühistasin kõik need uuringute ja arstide ajad ära. Lapsel pole häda kedagi, areneb ja edeneb oma tegemistes mis mühin. Eks ma saan tõesti aru neist kõhklustest ja ebakindlusest, mida suuresti TEISTE inimeste arvamused tekitavad. Mtlen praegu, et vb on asi ka selles, et esimene laps, ülemõtlemine on kerge tekkima. Vahest teise on oskus kõike rahulikumalt võtta, varakult ise mingeid ohumärke ära tunda vms..
    Igatahes jah, kuna Mari teeb sul juba tublisid edusamme kõiges, jätakski talle vist ainult mingi psühholoogi või logopeedi, kes aeg-ajalt suunaks, nõustaks ja oma uue hinnangu annaks. Isegi kui pikapeale kaldubki mingi autismi või aspergeri sündroomi diagnoosi suunas, siis neid uuringuid saab alati teha ka hiljem, kui laps on juba vanem ja see kõik talle vb nii dramaatiliselt ei mõju. Üldse on arstid üsna varmad mingi diangoosi panemisel. Mis on ka igati loogiline ja ok, sest kui on diagnoos, saab kindlamaid järgmisi samme, ravi jne määrata. Aga nende vaimsete häiretega on mu meelest ikka keeruline diagnoose panna.
    Kui ma ise kunagi psühhiaatriakliinikumis ravil olin, üritati ka ei tea mida külge rääkida. Tegelikult oli mul lihtsalt sügav depressioon. Noh ja sealtmaalt edasi oli järgmine tarkpea naistearst, kes diagnoosis, et olen viljatu, ehkki tegelikult olin ja siiani olen täitsa veendunud, et asi oli siiski vaid depressioonis. Ämmakas kui digiloo lahti võttis ainult muigas selle peale.

  • Reply taevalik olend 22. august 2016 at 13:39

    Aga kas sa ei mõtle, et kogu selle uurimise puurimise surkmise torkimise jne jnt tulemusel võib siiski selguda põhjus. Ja võib olla on siis ka ravi olemas?
    Ma küll ei arva, et arstid mingid lihunikud on, kes esmaspäeva hommikul tööle minnes mõtlevad, et oheee, kellele ma täna siis ära suskan puskan panen või panemata jätan. Ma pigem arvan, et nad lähevad ja loodavad, et saavad kellelegi kasulik olla, kedagigi aidata, kellelegi õige diagnoosi panna.
    Ma lihtsalt kujutan ette, kui raske töö neil on. Iga inimene on erinev, iga haigusjuhtu on erinev, iga organism reageerib erinevalt jne. See kõik kokku teeb otsustamise raskeks. Sellepärast ongi uuringud, mitmed arstid, konsiiliumid jne. et saaks võimalikult õige diagnoosi.
    Ma oleks pigem tänulik, et arstid vaeva näevad.

    • Reply Mallukas 22. august 2016 at 14:52

      Ma panin ju sulaselges emakeeles kirja, et ka mina olen tänulik, et nad vaeva näevad, aga kuskil pean siiski ikkagi piiri tõmbama

  • Reply v 22. august 2016 at 13:38

    Siiralt loodan, et Mariga on kõik korras. Päris paljud kõneprobleemid saab enne kooli ära lahendada. See on väga hea, et nii varakult saab Mari abi erinevate spetsialistide käest. Mul endal kasvab 2 aastane ja 5 kuune poiss, kes püüab rääkida ja mõista nii eesti kui ka vene keeles. Sõnavara on tal väike ning palju lobiseb omas pudikeeles, varsti lähme ka logopeedi juurde.:)

  • Reply h 22. august 2016 at 13:13

    sa oled ju jummalast tubli ära vaeva oma pead. hooli, armasta samamoodi oma väikest edasi, tegeled temaga ja küll aeg näitab.
    sul olid vahepeal mingid toonused, ole ettevaatlik nagu üks mainis võta ema või keegi kaasa, et sul kergem oleks seal. aidata last tassida või kellega rääkida, kui väsid sellest kõigest ära ja vajad emotsionaalset tuge.

    • Reply Mallukas 22. august 2016 at 13:21

      Mu ema tegelikult pakkus ennast kaasa, aga ma arvasin, et mis ta ikka vaevab ennast :D

  • Reply I 22. august 2016 at 12:55

    Kirjutasin Sulle FB lehel sõnumi. Kuna suht isiklik jutt, siis ma avalikult ei tahtnud kirjutada aga ehk on abiks :)

  • Reply Mari 22. august 2016 at 12:48

    Ahjaa minu kolmesel poisil oli ka vähe sõnu.Pudistas rohkem oma keelt ja kõik tegid teda maha.Hakkas lasteaias käima ja nüüd kuuesena räägib kenast:)

  • Reply Mari 22. august 2016 at 12:45

    Tean mida tunned.Mul on see trall kestnud juba 6 aastat ja lõppu ei tulegi.Alguses oli kohutavalt raske.Esiteks leppimine lapse diagnoosiga ja teiseks kogu see trall.Tahaks öelda et aastatega läheb lihtsamalt aga ei. Ja ma ütlen endiselt,et terve lapse saamine on õnne mäng!! Mari mumm on sul tubli ja teile jonni ja jaksu vastu punnida arstidele,sest nad vahel keeravad sellist P***A kokku.

    • Reply Mallukas 22. august 2016 at 13:22

      Ei no ma ei taha kellegagi jonnida ega punnida, ma olen siiani lasknud teha kõik, mis nad soovivad, aga vot põhjuseta narkoosi alla panna ma teda küll ei suuda.

  • Reply Kirsika 22. august 2016 at 12:42

    Mulle tundub Mari täiesti normaalne laps, kes hakkab asju tegema natuke hiljem. Samamoodi nagu mõni laps teeb asju natuke varem. Olen algusest peale mõelnud, et mis jooni nüüd sellel 2 aastasel lapsel küll otsitakse. Las kasvab veel. Nüüdki on ju juba näha, kuidas areneb iga päevaga ja sõnu hakkab tulema. Kui ongi on oma arengus aastakese maas?.Mõni täiskasvanu on mitu aastat maas ??
    Igati tubli ja asjalik neiu!

    • Reply Mallukas 22. august 2016 at 13:16

      Ma ise tunnen samamoodi, et jah, veel pool aastat tagasi ma natsa muretsesin, aga nüüd on nii palju progressi olnud, et enam ei muretseks üldse… Kui just arstid ei suruks üht ja teist peale.

      • Reply Lugeja 24. august 2016 at 00:23

        Mida aeg edasi, seda paksem nahk….aga mul murepäevad ikka ära ei kao. Olen eriti löödud siis, kui näen lapse eakaaslasi, kes teevad midagi minu omast erinevalt nö õigesti: jooksevad kiiremini, ronivad paremini, loovad sõprussuteid, viskavad naljakilde jne. Siis õhtul kodus valutan südant sest mõistan, et olenemata suurest arengust on laps ikka palju maas. Ja eriti jube on tõesti mõne uue ja võõra arsti lambikaid diagnoose kuulata.

  • Reply Eve 22. august 2016 at 12:41

    njahh,kurb lugeda…..mul omal ka varsti 20a noor neiu vaimse puudega ning ei räägi,uurima hakati teda u 3aastaselt kuna ta ei rääkinud samamoodi sai haiglaid pidi joostud nii kohalikku kui Tartus,lõpuks saime ka diagnoosi,et mingi mittepärilik väga haruldane geeniviga.Logopeed on asja juures väga oluline samuti tegevusteraapia ja mida varem logopeedile saaks seda parem ning logopeedi oleks vaja koguaeg ka praegu kui ta 19a,kahjuks on logopeedide puudus nii lasteaedades,koolides kui taastusravides ning järjekorrad väga pikad.Kuna mu lapsel haruldane diagnoos siis ei oska ükski arst öelda mida tulevik toob või kaua neiu elab,10a tagasi sai temaga südameopil käidud siis oli ta 9a ning siis Tartu südamearst ütles,et sellise diagnoosiga lapsed sünnivad surnuna või maksimum elanud 4a, selle diagnoosiga kaasnevad muudki tervisehädad ja sellega seoses südameopilgi käis.Hetkel neiu juba saamas 20a ,elame pm päev korraga ja pikki plaane ei tee,lisaks mul kodus veel teinegi neiu kes õige pea saab 17a,olen neid üksi üle 14a kasvatanud ja arste ning haiglaid pidi jooksnud ja pole hullu siiani kõik veel elus kuigi närvidest pole mõtet rääkida jah…..Edu teile edaspidiseks ja vahepeal olekski vaja puhata ning aeg maha võtta!Päikest teile!

    • Reply Mallukas 22. august 2016 at 13:24

      Nii kurb lugeda, aga samas on ju ime, et tütar nii kaua vastu pidanud on ja olete saanud ühiseid aastaid koos nautida. Meil on ka geenitestid tehtud, tulemusi veel ei ole, aga öeldi, et noh arvatavasti ei tundu nagu midagi viga olevat geneetiliselt.

      • Reply Eve 22. august 2016 at 22:31

        Soovin teile igati edu ja küll kõik ilusti läheb! :)

  • Reply piuks 22. august 2016 at 12:40

    Ja täiesti teemaväline küsimus või tähelepanek. Mulle väga meeldib su blogi uus kujundus, aga kirja font on minu jaoks liiga pisike. See võiks natukene suurem olla :) Vabandan, kui sellest on juba juttu olnud, ma päris kõike ei ole jälginud.

    • Reply K. 22. august 2016 at 13:43

      Sa saad üsna lihtsalt enda arvutis teksti lugemise ajaks suuremaks teha. Kasvõi nii et hoia ctrl nupp all ja scrolli hiirega samal ajal ülespoole (tekst suuremaks) või alla (väiksemaks tagasi). Neid viise leiab teisigi, kui googeldada.

      • Reply piuks 24. august 2016 at 09:53

        Tänud, jälle targem. Arvasin, et nii muutuvad ka teiste lehtede tekstid, aga oh õnne, ei muutugi :)

  • Reply Katrin 22. august 2016 at 12:40

    oeh :( ma ei teagi, mida öelda, et sul kergem hakkaks…
    kui ma seda narkoosi juttu lugesin, siis ahastasin valjult. Sa oled tubli, et ei lasknud teda narkoosi alla panna. See ei ole ju nii hädavajalik? Ma ei saa aru, mida arstid mõtlevad ikka…tegemist ju väikese lapsega, mitte katsejänesega. Ta sai täna juba piisavalt kannatada :(

    Olge tublid ja jõudu teile kolmele (neljale)! Saadan head mõtted teele!

    ps. sa oled tubli ema, tunnetad kohe ära, et enough is enough

    • Reply Laura 22. august 2016 at 12:49

      Sa oled arst? Usud tõsimeeli, et arstid mõtlesid, et ohh pabeks selle lapse no nii katsejänes olemiseks narkoosi ja teeks uuringu? Küllap siis oli seda kompuutertomograafiat talle ikka vaja.

      • Reply Mallukas 22. august 2016 at 12:58

        MRI oli lihtsalt viimane asi, mida nad EI OLE veel teinud. Vajaduse koha pealt ma kaasa ei noogutaks, mulle öeldi, et see näitaks, kas tal on ajukasvaja, mida nad ei usu tal olevat envei. Lihtsalt… Vaja seda nüüd vast küll pole, lihtsalt nad ei oska enam vist muud pakkuda ja ega ma ausalt nõua ka

        • Reply Katrin 22. august 2016 at 13:04

          no just – kui nad ise ei usu tal kasvajat olevat, siis milleks surkida?
          Mul on hea meel, et sul, Mallu, jätkus jõudu sellele kõigele (vähemalt tänaseks) piir tõmmata.

          • Mallukas 22. august 2016 at 13:15

            No sest kui kõik teised testid on korras, siis ilma MRI’ita jääb diagnoosiks “ebaselge põhjus aeglaseks kõneks”. Mis on minu meelest suht okei, sest kui MRI teha ja nad sealt näevad, et tal pole kasvajat, siis on diagnoos “kõne aeglustumine” vms :D

        • Reply Mia 22. august 2016 at 16:38

          Mina enese rahustamiseks laseks ikka MRI ära teha, siis tead vähemalt kindlalt, et kõik on tehtud. Minu lapsele tehti 6 kuu vanuselt MRI ja usu mind, nii väiksega oli see ikka palju hullem, sest ta pidi olema enne uuringut 6h ja pärast veel 2h söömata. Mõtle ise, rinnalaps, kes sööb muidu 2,5 h tagant. Aga üle elasime, nagu ka kõik eelnevad verevõtmised, kanüülid, samasuguse silma sisse vaatamise jne. Lastehaigla ja sealsete töötajate kohta on mul ainult head sõnad – tõelised oma ala professionaalid ja muretsesid kaasa koos meiega. MRI vähemalt näitas ära, et midagi valesti ei olnud ja sai ise rahulikult edasi elada.

  • Reply piuks 22. august 2016 at 12:37

    Saan aru, miks sa selle postituse kirjutasid. Ilmselt, et oma mõtted ja viha ja väsimus endast välja lasta, aga siit saavad kahjuks need “ou su laps…” arvajad nii palju ilkumismaterjali juurde. Mõtle, vahest paned selle hoopis parooli alla. Küllap Mari on täiesti tavaline laps, kes lihtsalt vahepeal sõna ei taha kuulata, ega teha neid asju, mida peab. Aga seniks kuni see veel päris selge pole, siis pole ka võõrastel asja tema arengut kommenteerida :)

    • Reply Mallukas 22. august 2016 at 13:17

      Ei näe siin ühtegi põhjust ilkumiseks, ausalt öeldes.

  • Reply Katzuu 22. august 2016 at 12:35

    Kahjub Marist, et kõike seda üle elama peab. Ütlen ausalt, et kui sina ja kasvatajad märkate arengut siis on ju hästi kõik. Loen ka augusti 2014 beebi grupis et 2 aastaseid viiakse logopeedi juurde kuna ei räägi eriti. Iga asi omal ajal. Einstein ka ei rääkinud korralikult 4aastani vat mis geenius tast sai. Ehk hakkab Mari kohe täislausetega rääkima.

    • Reply Mallukas 22. august 2016 at 13:25

      No eks parem karta kui kahetseda, aga raske on ikka. Ühest küljest et kui on midagi, oleks hea võimalikult vara jälile saada (2-a olla väga hea aeg) samas kui areng on, mis siis, et aeglasem, kui palju siis põdeda eksole?

    • Reply Marii M 22. august 2016 at 13:56

      Selliste võrdluste toomine pole minu arvates väga asjakohane. Mida varem sekkuda, seda parem lapsele ning seda paremad on tulemused. Koheselt täislausetega rääkima hakkamine pole kahjuks üldse tõenäoline. Tore kui laps areneb ning märkama peab ka väikseid edusamme, kuid tugiteenuste spetsialistidel on siinkohal suur roll pere suunamisel-nõustamisel jms, kui on märgatud, et lapse areng on eakohasest maas. Mallule palju päikest ja jaksu ning kindlat meelt, et jätkata oma lapsega tegutsemist. Lapsevanem on siiski see, kes lõpuks kõik otsused seoses oma lapsega vastu võtab ning selle eest ka vastutust kannab.

  • Reply krk 22. august 2016 at 12:35

    Jaksu teile mõlemale, Mallu! See on ikka väga nõme, et arstid ei suuda kokku leppida, kas midagi on viga või mitte. Vb tõesti las need uuringud oodata aasta-paar, jätkate samal ajal teraapia ja logopeediga ja siis vaatate uuesti. Kui see võimalus on :)

    • Reply Mallukas 22. august 2016 at 13:17

      Ega no ei olegi ju rohkem uuringuid enam teha peale selle MRI.

    • Reply Mallukas 22. august 2016 at 13:26

      Ma usun, et see eripedagoog ja loovteraapia on hetkel ka täitsa piisavad :)

      • Reply anonüümne 22. august 2016 at 18:23

        Ja kuna ajukasvajat pole põhjust kahtlustada, siis eda MRI-d ma ei teeks. Esiteks pole narkoosiained kuidagi kasulikud vaid pigem ikka kahjulikud ja narkoos mõjub lapse psüühikale halvasti (täiskasvanutele ka), teiseks on kõnearengu raviks nkn ainult logopeed ja loovteraapia jms, mida te juba niikuinii teevad.
        Kõne areng võtabki veidike aega, see ei tule nii, et täna logopeedil ja homme on korras. Vahepeal võib isegi seisma jääda areng, sest minu meelest vajab õpitu aega settimiseks, siis saab jälle edasi minna :)
        Minu laps hakkas rääkima 4a3k vanuselt ja nüüd 7aastasena on ta teistele enam vähem järele jõudnud. Mingeid eriuuringuid jne ma teha ei lasknud, võtsin riski ja töötasime ainult logopeediga ja õnneks polnudki muud vaja.

  • Reply Kaidi 22. august 2016 at 12:32

    Oeh kurb lugeda :(, kujutan täitsa ette, kui väsitav see kõik on. Kas edaspidi ei oleks võimalik, et ntx su ema tuleb teiega kaasa vmt? Et sa ei peaks teda üksi tassima koguaeg ja moraalne tugi oleks sul siis ka?

    • Reply Mallukas 22. august 2016 at 13:27

      Edaspidi õnneks selliseid asju pole. Praegu tuleb veel 2x minna, aga siis mõlemad asjad ühekaupa :)

  • Reply Janne 22. august 2016 at 12:30

    Tahtsin Sind kiita, et õigel hetkel arstidele “ei” ütlesid, oleks teinud sama. Mari saab praegult ju palju erinevaid arendavaid programme ja kui areng toimub siis on hästi ja liigne torkimine on juba liiast!

  • Reply Laura 22. august 2016 at 12:30

    Kallis Mariann!

    Ole lihtsalt tugev. Ükskõik, mis diagnoos su lapsele antakse, siis see on lihtsalt diagnoos. Igasugustest diagnoosidest on välja tuldud … Minu oma pereski on olnud juhtumeid, kus (seda küll ammu nõukogude ajal), et üteldi, et andke oma laps ära, et ta on tugeva puudega ja te elu tuleb rist ja viletsus. Minu sugulane aga saatis kõik pikalt ja uskus oma lapsesse. Juba viiendaks eluaastaks olid kõik raskused ületatud. Mu sugulane on imeilus noor naine, kesäga hea sportlane ja lõpetanud kõrgkooli. Tuleb tugevalt edasi minna. Uskuda endasse ja lapsesse. Kõik lapsed ja kõik pered ei ole ühesugused. Kas Mari on terve või mitte, see on … teisejärguline. Tähtis on see, et teil on kokkuhoidev pere, mis on täis armastust. Mõned asjad võib-olla saavad olema raskemad kui teistel, aga pole hullu. Igal perel oma head ja vead.

    Ma olen pikemat aega lugenud sinu blogi, kuid pole varem sõna võtnud. Elan Marile südamest kaasa ja mulle väga meeldib sinu ellusuhtumine. Kohe väga.

    Ma olen juba aastaid proovinud treenida oma mõtteid ja olen pannud tähele, et ka sina proovid mõelda kogu aeg positiivselt ja oled õigesti meelestatud. Nüüd raskel hetkel lihtsalt ole tugev, USU endasse ja oma perre ning kõik läheb kenasti.

    Soovitaks sulle veel alkeemia.delfi.ee artikleid õnnest ja filmi “The secret”. Viimane on tobedalt üles ehitatud ja vahepeal ajab naerma oma ameeriklalikkuse pärast, kuid kui hakata proovima elada nii nagu nad soovitavad, siis pabahh! Ma olin pikka aega skeptiline, aga tõesti … mõtlemise taga on nii suur jõud.

  • Reply T 22. august 2016 at 12:29

    Oeh, mul tulid lausa pisarad silma seda lugedes :(

  • Reply Linda 22. august 2016 at 12:28

    Sinu emotsioonid on täitsa mõistetavad. Ei hakka pikalt heietama, saadan lihtsalt head mõtted omalt poolt teile teele. Ükskõik, kas lapsel on midagi lõpuks viga või mitte, siis kõige tähtsam on, et tal oleks armastav kodu ja vanemad. Palju rõõmu!

  • Reply Kadri 22. august 2016 at 12:28

    Minu laps on 2 a 4 kuud ja on nii mõneski asjas teistest maas, aga ma otsustasin, et ootan 3, võib-olla lausa 4nda eluaasta ära. Sest midagi pole ju halvasti otseselt, ta lihtsalt ei tee kõike VEEL, mida teised teevad. Sest ma ei soovi teda traumeerida teda nende kabinettide ja arstitädidega. Isegi saades mingi diagnoosi, mis see siis muudab? Ikka ta ei tee neid asju…

    • Reply Merilin 22. august 2016 at 14:10

      Lugupeetud lapsevanemad….kõne arengu hindamine ja õigeaegne korrektsioon tagab lapse vaimse arengu . Kuid , kui kõnepeetuse korral korrektsioon jääb tegemata või hilineb oluliselt õigest ajast arnegu mõttes, siis tekib lapsel sekundaarne vaimne arengupeetus ja ma usun,e t mitteükski lapsevanem ei soovi seda oma lapsele. See, et meil nii palju uuritakse ja püütakse lapsi aidata on väga suur pluss. On äärmiselt vastutustundetu lapse seisukohast need uuringud ja korrektsiooni võimalused maha magada. Ma ei hakka siia kirja panema kogu eripedagoogilist informatsiooni, kõik on netist kättesaadav. Ema ja isa tülpimus ja psühholoogilne väsimus on arusaadavad ja siis palun otsige abi, aga ärge jätke lapse arengupotentsiaali kasuatamata. Lapse aju on väga plastiline ja on paljutki võimalik muuta ja ära hoida, kui tööd teha. Kindlasti on võimalik leida terapeute lapsevanematele, kes on väsinud ja murdumise ääre peal.

  • Reply Merle 22. august 2016 at 12:23

    Oeh olen selle kadalipu kõik läbi teinud. Aga mina olin poisiga 5 päeva haiglas, et ta saaks käia ühtede samadr spetsialistide juures. Esimene päev käis ja tutvus ja teised päevad juba olid testid ja torkimised!

    • Reply Mallukas 22. august 2016 at 12:25

      Kuna me elame Tallinnas, siis meid sisse ei jäetud. Homme peame minema haiglasse tagasi, tegevusterapeudi juurde (loodan, et seal on vähemalt lõbus, seal kabinetis oli igasuguseid põnevaid asju Marile) ja ülehomme esiteks ta reh. plaani eripedagoog ja siis peale seda veel lastehaigla psühholoog. Oeeeeh.

      • Reply Merle 23. august 2016 at 14:22

        Tegevusterapeut on üldiselt väga vahva lapsele :) oot sa ajad ikka reh.plaani asju ? Ma nagu sain aru, et sul tehtud see?
        Aga muidu sa oled üks vinge naine :)
        Mul nüüd väiksema poisiga uus reh.plaani koostamine veebruaris. Lausa hirmu judinad jooksevad üle, kui nende jooksmiste peale hakkan mõtlema

        • Reply Mallukas 23. august 2016 at 14:28

          Ei reh plaan on ammu tehtud.

          • Merle 23. august 2016 at 15:11

            Aaa no siis ma ikka olen õigesti aru saanud :)

  • Reply Mona 22. august 2016 at 12:22

    Ja unustasin öelda, et sul on väga tugev emainstinkt- kui tundus, et nüüd uurimisest-puurimisest aitab, siis nii ongi. Ikkagi ema süda teab.

    • Reply Mallukas 22. august 2016 at 12:25

      Aitäh :)

      • Reply aka 22. august 2016 at 12:32

        Mul oli juba seda lugedes silmad märjad, ma ei kujuta ettegi kuidas sa suutsid üldse vastu pidada ja Marikesega järgmise ukse taha minna ?

  • Reply Mona 22. august 2016 at 12:21

    Heidutav on lugeda seda :( miks nii tihe arstide programm küll teile peale sunnitud :/? mõistan täiesti, et oled kurnatud sellest. Tegelikkuses saab lõplikult öelda tulemust (autist, asperger) alles enne kooli. U 6-7 aastaselt, siis sõltub, kas peab minema tavakooli või eripedagoogika suunaga kooli.. Enne seda saavadki arstid halvimal juhul nentida, et on autistlikud jooned jne.

    • Reply taevalik olend 22. august 2016 at 12:32

      Mis suunaga kooli?
      Tänapäeval käivad kõik lapsed koos koolis. Mingit erikooli pole vaja.
      Ära hakka mingit soga ajama.

      • Reply L 22. august 2016 at 13:28

        Kahjuks või õnneks siiski KÕIK lapsed ei käi koos tavakoolis, on tõesti olemas erineva eripedagoogika suunaga koole. Hari ennast enne sellise kommentaari kirjutamist.

      • Reply K 22. august 2016 at 13:47

        http://www.kool.ee/?9083 Tegelikult ei käi kõik lapsed koos koolis. Ka minu tuttav käib etivajadustega laste koolis. Ära ise aja soga.

      • Reply Mona 22. august 2016 at 14:26

        Vot ei käi kõik tavakoolis. Tallinnas on nt Ristiku põhikool spetsialiseerunud eripedagoogikale, samuti pakuvad mõned tavakoolid väikeklasse.
        Soga ajad siin sina paraku ;)

  • Reply tupsulotu 22. august 2016 at 12:18

    Kui sa küsid, mida sa veel saaksid teha siis eks vastu ongi, et ega rohkem mitte midagi polegi teha. Mari juba käib kõikide erinevate asjapulkade juures, Sina ja Kardo tegelete temaga, hoolitsete ja armastate teda – ega rohkem miskit polegi vaja. Seda enam kui progress on näha. Ma arvan, et te olete Kardoga ikka väga tublid lapsevanemad. Ja lihtsalt mainin, et ega polegi kõik inimesed ühesugused. On erinevusi ka inimestel kel pole mingit diagnoosi vms, ja kõik saavad hakkama.

    • Reply Mallukas 22. august 2016 at 12:26

      Ma ise mõtlen ka samamoodi, et ma ei saa aru, mis imediagnoosi nad nüüd otsivad.

      • Reply Terje 22. august 2016 at 12:33

        Ei saa mitte vaiki olla- ma ju ütlesin, et teil on kõik ok!!! Aga kes mind usub :) Ja kes otsib- see leiab. Kui ikka väga tahetakse, küll siis ka leitakse :(

  • Reply väga väga naine 22. august 2016 at 12:03

    Virtuaalne kallistus!

    • Reply Mallukas 22. august 2016 at 12:28

      kulub marjaks!