LAPSED MARI JOHANNA

mis on õnn?

24. august 2016

Kui ma mõtlen kordadele, et millal ma olen olnud tõeliselt õnnelik, siis hakkab mu peas mingi film jooksma, kus ma olen vanaisaga raamatukogus, ning me loeme koos raamatut ja kuidas tuli aasta 2000 ja ma vanaemaga toonikuklaase kokku lõin ja kuidas ma kunagi kunsti tunnis 5+ sain imeilusa karupildi eest ja otsustasin, et minust saab kunstnik. Ja see hetk, kuidas ma olin alles pubekas ja leidsin oma esimese armastuse ja tundsin kõhus liblikaid ja me kõndisime tänaval käest kinni ja ma sain sõbrannadele rääkida, et ma nüüd “käin” kellegagi ja see keegi lausa arrr-rrrmastab mind. Ja siis siis need hetked, kus ma istusin Austraalias in the middle of nowhere, sõbra farmis, keset ööd, treilerikatusel ja unistasin imelisest tulevikust. Ja see hetk, kui ma sain teada, et ma ootan Marikest ja see hetk, kui ma mõistsin, et Kardo ei lähe minu juurest ära ja see hetk, kui Mari sündis ja mu hing oli armastust ja õnne nii täis, et voolas lausa silmadest välja. Ja kuidas Kardo Marikest kussutas ja ma mõtlesin, et milline õnn, et just tema minu lapse isa on. Ja siis see, kuidas sellest minu lapse isast sai minu abikaasa ja kuidas ma ühel hommikul ärgates esimese asjana naeratasin, sest mulle meenus, et mul on lahe töö ja lahedad kolleegid ja ma teen, mida ma armastan. Ja siis see hommik, kui ma värvisin oma elutoa seina ja muudki naeratasin salamisi, sest mina teadsin, et minu sees on lempsuke, aga keegi teine veel ei teadnud ja see tundus mulle nii imeline.

Täna lisandus sinna “filmi” veel see hetk, kui pärast uue autismitesti tulemust ütles psühhiaater, et ta ei näe Maril mingisuguseid autismitunnuseid ja et kindlasti on Marjuušaga omajagu tööd, kuid mingit vaimset põhjust, miks see ei peaks vilja kandma, ta kindlasti ei näe.

Ma ei oska seda muud moodi seletada, kui et kivi langes südamelt. Kolinaga. Sest teate, kõik need ilusad hetked, kus ma olen tundnud siirast rõõmu, nende kõrval on samasugune film jooksmas, kus ma kardan. Kus mu süda lööb tugevalt ja aeglaselt, mu seest läheb õõnsaks, mu hingamine takerdub ja mu sees on hirm.

Kui ma olin väike ja ma nägin palatis, kuidas mu vanaema on surnud ja ta silmad on teibiga kinni tõmmatud ja siis, kui ma ükskord metsa lilli korjama läksin ja arvasin, et lähen ainult otse, aga tegelikult eksisin tundideks üksinda ära. Ja siis, kui me esimese armastusega lahku läksime ja ma tundsin, et mu süda on kildudeks. Ja see hetk, kus ma istusin Austraalias hosteliterrassil, tegin suitsu ja tundsin ennast maailmas ihuüksi olevat. Ja kuidas ma istusin vanaisa matustel kuuri taga ja nutsin. Ja see hetk, kui ma ütlesin Kardole, et ma olen rase. Ja see hetk, kui ma mõistsin, et ma pean sünnitama hakkama ja sellest ei ole pääsu. Ja see kord, kui ma astusin magamistuppa ja nägin, et väike Mari oli ennast voodilt maha rullinud ja nuttis seal kapi ja voodi vahel. Ja see kord, kui mulle öeldi, et teie rasedus on peetunud. Ja see hetk, kui ma lugesin, et mu lapsel on “keskmine vaimupuue”.

See viimane oli vist kõige laastavam. Need kõik teised mured. Need hirmud ja paanika, need olid ainult minuga. Minu mure ja minu pisarad ja minu meeleheide. Aga see on ju minu laps, minu kallis laps, kellel on midagi viga ja tundub, et kohe tugevasti viga ja mina… Mina polnud tähelegi pannud?!

Ma ei imesta, et ma olin talvel omadega seal augus, kus ma olin, sest ma ei osanud sellest välja tulla. Mu paanika vajus kokku süütundega ja kahetsusega ja murega tuleviku ees ja lisame sinna siis veelkord miljon korda enesesüüdistust ja kabuhirmu. Minu laps…

Ja kui see arst täna selle lause ütles, et vaimupuudest on asi ikka väga kaugel ja et isegi mingit autismikahtlust ta ei näe, siis mul oli küll selline tunne, et ma hakkan sealsamas nutma. Ma ei taha siinkohal öelda, et krt, ma TEADSIN, et tal pole midagi viga, sest mina ei ole ju mingi ekspert ja hirmul on suured silmad. Ma hakkasin meeletult kartma, et äkki ongi siis? Mu raamaturiiul on täis autismiraamatuid ja ma lugesin erinevaid elulugusid puuetega laste vanematelt. Ma olin nagu aru kaotanud ja paanitsenud ja sellega vaikselt juba leppinud, kui põnts – pole hullu miskit! Ärge muretsege!

Oeh. Veelkord – kivi südamelt!

Miks aga nii paljud arstid autismi kahtlustasid on see, et päris tavaline see Mari ka ei ole. Kes meist oleks? Tal on mingid omad kiiksud, mis talle meeldivad ja mis ei meeldi, mis on ka raudselt paljudel. Näiteks ei meeldi talle, kui võõrad teda puudutavad. Aga noh, mulle ka ei meeldi.

Ja kui me nüüd need mõningased kiiksud paneme kokku sellega, et ta kõneareng on aeglane, ta ei oska ennast väljendada ja see tekitab temas pahameelt, siis saamegi lapse, kes kuskil komisjonis pikali viskab, kellelegi otsa ei vaata ja keeldub koostööst, sest ta ei taha, ta on pahane ja ta ei soovi seal ruumis olla.

See, et ta rääkida ei oska, on ka kodus tekitanud olukorra, kus pereliikmed teda rohkem nunnutavad ja titemaks peavad, kui ta on. See tähendab siis seda, et ta ei ole harjunud kuuletuma. Tema maailmas on asjad alati olnud nii, nagu ta seda soovib. Ja kui nüüd tuleb mingi tädi ja ütleb, et näed, pane see pusle kokku ja ta EI TAHA seda teha, siis ta viskab selle maha ja jalutab minema. Mitte, et ta ei oska, aga ta lihtsalt ei taha, sest ta pole harjunud sellega, et peab kellegi käsklusi täitma. Kuna ta rääkida ei oska, siis ongi lihtsam füüsiliselt näidata, et viskabki asja minema ja jalutab ise mujale. Point made, eksole?

Muuseas, mõni kuu tagasi üks ekspert ütles, et Maril näitab autismijooni ja vaimse taseme alaaarengut see ka, et ta ei hooli asjadest. Tal on suva, kui keegi ta asju ära võtab, või keegi ta legotorni ära lõhub. Et NORMAALNE oleks reageerida. Täna siis selgus, et kuna Mari on kasvanud sellises asjauputuses, siis tema peas ei ole võimalustki, et keegi EI annaks talle asja lõpuks tagasi, või et ta ei saaks, mida ta tahab. Seetõttu ta neist kinni ei hoiagi. Ta teab, et on veel ja kui pole, siis saab kohe, kui tahab. Mitte, et ta vaimupuudega oleks. Lihtsalt käitub nii, nagu elu talle näidanud on – kui läheb katki, saab uue, kui võetakse ära, saab midagi muud asemele võtta. Et ilma ei jää nagunii kunagi.

Lisaks kahtlustasid paljud, et tal ju peab midagi viga olema, sest esimene eluaasta oli ta ju nn musterlaps. Ei nutnud, ei jonninud, ei võõristanud. Ei olnud temaga mitte mingisugust muret ja see ka ju ei ole ometi NORMAALNE. Et siin peab mingi vaimne viga olema. Aga vot, võta näpust, on hoopis nii, et mul oligi vähenõudlik titt, kes on nüüdseks kasvanud väga nõudlikuks ja pujäänikust lapseks.

Ka psühholoog ütles, et Mari ongi vähe omamoodi ja kangekaelsem, kui paljud teised lapsed. Et ta on kuidagi kindel, et see mida TEMA tahab on õige ja selle pärast on ka nüüd jonn ja solvumine kerged tulema. Hmm… kust ta küll selle pärinud on? Ja nüüd kui me selle sasipuntra kõik lahti harutame, siis ongi meil üks kolmeaastane, kes on kõne poolest vähe aeglasema arenguga, mistõttu on teda kodus ninnu-nännutatud, mis omakorda ta keerulise iseloomu tõttu on tekitanud talle arusaama, et ükski reegel siin maailmas ei pea ilmtingimata olema täitmiseks, vaid kindlasti tuleks selle üle vähe häälekamalt “argumenteerida”. Näiteks kisa, jonni ja pahameelega. Ei mingit puuet, ei mingit autismi. Lihtsalt minu kangekaelne lapsejurakas, kelle ma oma rumalusega veel suuremaks pujäänikuks teinud olen.

Ega nüüd pole miskit. Tuleb ennast kokku võtta, panna reeglid paika ja lihtsalt edasi elada, ilma, et mul kuklas kogu aeg mingi hirm tiksuks. Nii kerge on kuidagi olla, mis siis, et raske osa on veel ees, aga vähemalt nüüd ma tean, et mu süda ei valetanud mulle :) Ja kirsiks tordil oli see hetk, kui Mari mulle märku andis, et pissida oleks tarvis ja tõepoolest minuga lastehaigla WCs pissi potti tegi. Nagu… mida ma veel elult tahta võiksin?!

DSC_6865

DSC_6861

*Kindlasti ei taha ma selle jutuga öelda, et ärge nüüd eksperte usaldage ja pange ainult oma südametunde järgi edasi. Kindlasti on need erinevad eksperdid kasulikud ja nende nõu on kindlasti palju väärt. Kahjuks on aga neid arvamusi nii palju, kui on eksperte, seega tuleb siiski mingil määral ka enda sisetunnet usaldada.

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

52 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Regina 6. jaanuar 2019 at 13:31

    Jälle üks lahe post, kus sinu mõttemaailma tundma õppida.
    Ma ei tea, miks ma aastaid tagasin lasin oma arvamuse kujundada Perekoolil.
    Praegu on tunne, nagu vana hea tuttava elust loeks, tore ajaveetmise võimalus :) sa oled nii mõnus inimene!

  • Reply Siret 16. september 2016 at 15:07

    Lapsepõlv ei ole võidujooks, et näha kui kiiresti suudab laps hakata lugema, kirjutama ja arvutama.
    See on väike aken majas, mil õpitakse ja arenetakse individuaalselt igale lapsele omas tempos.
    Varem ei ole parem!

    Päikest sulle ja sinu perele =)

  • Reply r 25. august 2016 at 11:40

    Mul nagu päriselt täiega hea meel!! Südamest elan kaasa teile! Mina olen ka eluaeg teistsugune laps olnud. Nagu ”väike vanainimene öeldi” mulle, jah probleeme otseselt ei olnud aga ma ise tundsin kogu lapsepõlve, et olen teistsugune. Oh, nüüd ma olen mega häppi selle pärast, et ma selline olen nagu olen.

    A mingi what, see on küll mega imelik, et selle pärast on laps autist, et pole kade ja asjahull :D

  • Reply grets 25. august 2016 at 07:57

    Mariann – see on super! Jaksu ja pikka kannatust!
    Mul on siiralt hea meel.

  • Reply Egle 25. august 2016 at 07:47

    Siiralt hea meel teie üle! :) Seda kahtlustasin alati, et Kardolt päritud hiline rääkima õppimine oli lihtsalt Mari jaoks samamoodi frustreeriv, raske ju end väljendada. Edu enda kehtestamisel. :)

  • Reply Greiss 24. august 2016 at 22:02

    Näh. Mul tulid ka liigutusest pisarad silma, lihtsalt nii hea meel on teie pärast! Ja siis märkasin neid õnnetuid põrandaliiste :D .. isegi mina oskaks paremini.

  • Reply Margit 24. august 2016 at 21:29

    Supertoredad uudised!
    Ma kogu aeg olen arvanud, et seda autosmi diagnoositakse tänapäeval liiga palju (mitte liiga vähe, nagu paljud eksperdid väidavad). Paljud vanemad lihtsalt ei tunnista seda, et lapse kasvatamises on liiga leebed, lisaks probleemid kõnega, keskmisest kangema iseloomuga laps ja juba ongi autismi diagnoos käes.
    Teile aga palju edu ka edaspidiseks!

  • Reply Piret 24. august 2016 at 20:50

    Head uudised ju! :)

    Aga kui käsutada ei oska, siis suuna… Loo illusioon valikutest.. et kas koristab oma mänguasjad ära, või korjad sina ja viskad ära…
    Veitsa vanema lapsega valik, et kas niidab muru ära või nädalaks internetti ei saa…

    Karmid näited, aga põhimõttest saad ju aru… ;)

    Või mul kolmeaastasega.. mitte ei lase tal valida mis selga panna, vaid konkreetselt, kas Elsa retud või need püksid.. siis ta arvab et ta sai otsustada ja midagi kolmandat enam ei tihka…

    Kuna meil söömisega probleem, siis valib kas sööb seda või seda või pärast magustoitu ka ei saa…

    Poes käies pinnib kõikvõimalikke asju, küll kommi küll mänguasju… Aga siis on valik, kas võtab need ja teised asjad paneme tagasi… Et mitut asja ei saa… Seega nüüd igasugune jura kokkuostmine on ka ära jäänud…

    Aga edu sulle ja järjepidevust! Kui vaikselt juba rääkima hakkab, siis on natuke lihtsam ka ;)

  • Reply S 24. august 2016 at 20:17

    Sa oled nii tore ja siiras! Mul on hea meel, et täna on nii rõõmsad uudised!

  • Reply SK 24. august 2016 at 19:14

    Suurepärane! Kõigi nende ekspertide ja spetsialistide rägastikus ongi roppu moodi keeruline orienteeruda, 3 aastat veel ja sinustki saab igasuguste valdkondade ekspert, võid olla nii emapeed kui emaloog, kes alati kõike teadma hakkab.. kõigest :D

    Kokkulepitud reeglid ei tähenda käsutamist. Reeglid on lapse ja vanema huvides, ühtlasi teevad nad kõigi elukese lihtsamaks. Alguses on keeruline, hiljem lihtne. Aga noh, mis ma ikka, laps kasvatab :) Mul on hea meel teie üle!

  • Reply M. 24. august 2016 at 19:13

    See on küll tore uudis, et viga polegi Maris, vaid teis! Täiskasvanud saavad oma käitumist ju palju paremini juhtida kui laps.
    Aga lihtsalt näitlikustamiseks, miks piirid vajalikud on:
    * mõtle end väikseks lapseks. Just selleks 2-aastaseks. Sa oled maailmas, kus kõik uksed on avatud, kõik on lubatud. See segadus, et mida teha võiks, on suur. Turvatunne aga väike, kuna ema-isa vastutust ei võta, õpi ise! See tekitab suure segaduse väikses hinges. Kui tal on piirid ja teadmine, et vanemad kontrollivad asja, on lapsel palju rahulikum olla.
    *elu õpetab. Mõtle, mõne aasta pärast tuleb kooli minna. Majja, kus on nt 1000 last veel. Keda usaldada? Üks suur tüdruk ütleb üht,teine teist, õpetaja hoopis kolmandat. Lisaks on õppimine tegelikult raske töö… Kui piiride tajumine on paigas, saab selles maailmas päris hästi hakkama.
    Ja lõppeks, kasvatame ju inimesi, kes praeguses ühiskonnas hakkama peavad saama. Mitte neid, kelle elu oleks võimalikult ilus, mugav ja hea (selle saavad tulevikus endale ise kujundada).
    Kasvatan ise kahte poega.

  • Reply Birx 24. august 2016 at 19:13

    Super ;) Mari ja super emme.. Naljaviluks esimene laps pidigi aiataha minema :D

  • Reply Laura 24. august 2016 at 19:07

    Olen veel suhteliselt vähe sinu blogi lugeja olnud. Teadsin aga kohe, et see pisike nööp on lihtsalt niii oma emme tütar ( iseloom või nii ?)
    Väga , väga hea meel teie pärast !!
    Olen ise üleelanud arsti dignoosi lapsele peale vaadates. Kui tütar sündis ennesegselt ja olime haiglas ja hoidsin teda oma süles tuli arst ja ütlez….me siin vaatasime et niii pisike nina , et downi sündroom on…..mõtlesin et mida värki nii tark oledki või…ahhh , ühesõnaga ei olnud midagi aga vot tema pani nina suuruse järgi asja paikka ?

  • Reply Carry 24. august 2016 at 18:33

    Vot üldse ei ole üllatunud, et Maril on kõik OK!
    Aga sinu üle on küll väga hea meel, et südamerahu said :). Edukat enesekehtestamist ja kindlat meelt!

  • Reply Manjana 24. august 2016 at 17:57

    Ohh, nii tore!

    Ma olen ka ülikehv käsutaja, üldse ei oska. Aa mu eks oskas. Temale jäigi see lapse käsutamise roll. Aga kuna tal oli käsutamine liiga käpas, siis ta käsutas mind ka. Seepärast ta ongi eks.

    Kusjuures ma pole ikka veel päris kindel, et lapse käsutamine on mingi vajalik asi. Kõik need jutud kuidas lapsele tuleb piirid panna jne on ikka päris vana pedagoogika ja ma ei tea mis selle konkreetne tulemus peaks olema. See, et lapsed ei saa kunagi oma vanematega lõpuni avameelsed ja ausad olla? Tavaline väljund käsutavatele vanematele on, et lapsed õpivad oma vanematesse suhtuma kui kellessegi, kes käsutab ja sellest rollist mõned lapsevanemad ei oskagi välja tulla.

    Fakt see, et lastel on aeg-ajalt erinevad raskemad kasvuperioodid, ükskõik kuidas lapsevanemad käituvad, need rasked tulevad ikka varem või hiljem. Mumeelest parem varem kui hiljem. Mu laps pole mitte kunagi enda tuba koristanud. Eks ka mitte. Kui ma laps olin, ma ka ei koristanud.

    Ma saan ka nüüd peale ühte väga rasket aastat oma teismelisega väga hästi läbi. Ma kujutan ette, et mul oli see nüüd viimane lapse-lapsevanema proovikivi.

  • Reply Gerda 24. august 2016 at 17:52

    Väga hästi kirjutatud. Esimest korda su blogi lugedes tundsin, et sa avasid ennast täielikult ja oled SINA ise. Mitte, et sa muidu poleks aga seekord su jutt puudutas hinge. Kudagi eriti ehe. Hea, et kõik hästi on. :)

  • Reply Krissu 24. august 2016 at 17:44

    Kas tüdruk sai ka vaktsiine? Vaktsiinid võivad ajumotoorikat mõjutada.

    • Reply Krissu 24. august 2016 at 17:48

      Ja kõik on ju hästi, Sa ise tunned ära.

    • Reply Mallukas 24. august 2016 at 17:48

      Ei ole saanud

      • Reply Krissu 24. august 2016 at 18:24

        Väga positiivne! Soovin mõnusaid vestlusi?

      • Reply Kaja 24. august 2016 at 19:11

        Mari on vaktsineerimata, sain õigesti aru?

        • Reply Mallukas 24. august 2016 at 19:12

          Ma olen sellest siin ennegi kirjutanud, aga jah, on küll.

    • Reply Liisa 24. august 2016 at 19:07

      Näita mulle neid peer-review teadustöid, kus vaktsiinid ajumotoorikat mõjutavad. Sa tead onju, et see üks uuring, millest vaktsiinipõlastus algas oli välja mõeldud, see arst sõna kõige otsesemas mõttes ütles umbes 10 aastat hiljem, et ta mõtles lihtsalt need tulemused ja kausaalsuse välja.

      Ma päriselt ka küsin neid teadustöid. Nagu spetsiifilised tööd, ma väga meeleldi loeks. Mitte Cosmo, mitte sõbranna, mitte kuulujutt, mitte anti-vaxxerite koduleht, mitte lasteaiaõpetaja arvamus. Teadusuuringud, mis on tehtud teadlaste poolt, avaldatud akadeemilistes meditsiiniajakirjades, teiste teadlaste positiivse hinnanguga, double-blind testiga, suure haaravusega, pikaajalised uuringud.

      • Reply Krissu 24. august 2016 at 20:59

        Võib ja ei või. Igaüks otsustab ise, mis valikud teeb. Selleks ei pea lugema teaduslikke tekste, et juhinduda oma alateadvuslikust valikust. Ja see ei puuduta vaid vastuargumente. Mõnikord infoküllus tekitab hirmu. Mulle isiklikult ei meeldi vaktsiinide eesmärk-mõjuv põhjus.

        • Reply Mona 24. august 2016 at 21:21

          Sulle ei meeldi vaktsiini eesmärk ehk nakkushaigustesse mittenakatumine? Või et paljud haigused niiviisi maamunalt kaduda saavad? Tõesti ei meeldi?

          • Mallukas 24. august 2016 at 21:37

            Kuulge, ma ei viitsi siin mingit vaktsiini pooldajate ja vastaste sõda pidada, lõpetagem selle :)

    • Reply Maria 25. august 2016 at 16:44

      Vaktsiinide taha ei suudaks ma ka kõike ajada.
      Mu meelest kirjutab Mallukas siin kõik väga hästi lahti, miks osadel spetsialistidel selline tunne tekkis ja mida nemad ise valesti on teinud. Me kõik tahaks olla ju ideaalsed vanemad, aga kuna kogemused puuduvad, siis ei tea meist keegi, kuidas ühe või teise lapsega oleks KÕIGE parem toimetada.

      Malluka ja Kardo tegevus on absoluutselt mõistetav, sest nad tahtsid lapsele parimat, aga seekord läks niimoodi ja minu jaoks on see oluline, et nad on valmis iseenda seniseid tõekspidamisi kardinaalselt muutma. Ikka kõik selleks, et Marile parem oleks.

      Mul on ka PÄRISELT ja SIIRALT hea meel, et Mariga kõik korras on. Üleüldse tahaks ma, et kõik lapsed oleksid terved, aga kahjuks ei ole see minu, ega ka kellegi teise võimuses. Lihtsalt kui oleks kuldkalake oma soovidega, siis see oleks üks soovidest.

      Vaprust ja vastupidavust uue eluga:)

  • Reply A. 24. august 2016 at 16:22

    Väga super uudis, ema süda ei valeta!

  • Reply kätlin 24. august 2016 at 16:05

    Juhhuuuu! Mul nii hea meel Teie üle :D Tean seda tunned, mida püüad kirjeldada. Nüüd aga soovin teile jõudu ja kannatust!

  • Reply Js 24. august 2016 at 15:57

    Edu lapsest inimese kasvatamisel :-P Esimene pidigi niikuinii aiataha minema.

  • Reply Liis 24. august 2016 at 15:54

    Mulle tundub, et väike Mari on lihtsalt ülitundlik inimene – vaata empaat.ee. Olen ka ise seal kokkusaamistel käinud ja palju abi saanud! Ka minu laps on ülitundlik, empaat.ee korraldab infotunde ka ülitundlike lapse vanematele :) väga palju head infot saab ka seal teistelt vanematelt, kes oma lastest räägivad ja koos oma muresid jagavad.

  • Reply Mona 24. august 2016 at 15:22

    Üks eesti luuletaja on öelnud, et õnn on lapse nägu :) Ja nii on!!! GO MARI JA LEMPS!!!

  • Reply h 24. august 2016 at 15:13

    nüüd aint jõudu ja jaksu olla kannatlik ja panna ennast kehtestama lapse ees, et tehku asju õieti või saagu aru et kõike asju ka alati ei tohi võtta, jätta endale ja tujutseda..
    kindlasti see saab raske olema, oma kullakalliga riielda” n.ö ja olla vanemalik mitte kui sõber kõrval
    aga hiljem, laabuvad mured ja oletegi mõlemad terved tublid ja seda aega võibolla paari a pärast enam ei mäletagi.

  • Reply Kadi 24. august 2016 at 14:45

    Mul on siiralt hea meel teie üle. Tänase päeva parimad uudised. Jõudu marakratiga maadlemisel edasi ?

  • Reply Lilli 24. august 2016 at 14:44

    Mul täna mingid emotsioonid peal ja seda lugedes tuleb endal ka vesi silma, mul on niiii hea meel! Aga paneb ikka imestama küll, kui kergelt igasuguseid diagnoose pannakse, kuigi arvaksin et profid oskavad ju näha vahet tavalisel võõristumisel, pahal tujul jne ja vaimupuudel. Päris õudne. Tahaks öelda, et sa oled tubli, et alla ei andnud ja sisetunnet usaldasid, aga enda lapse puhul on see loogiline ka, et ei anna alla. Tubli ikkagi!

  • Reply väga väga naine 24. august 2016 at 14:38

    Jeeee!

  • Reply f 24. august 2016 at 14:27

    Otseslt öeldes,olete ta lihtsalt kõigega ära hellitanud :D Asjadega ja kõikide maailma tegevuste lubamisega jne

    • Reply Mallukas 24. august 2016 at 14:40

      just :D

  • Reply Kaidi 24. august 2016 at 14:26

    Mul on tõeliselt hea meel teie pärast! Olen taolist muret pidanud tundma lapse füüsilise tervise pärast ja kui siis ikkagi tuleb vastus, et kõik on korras, siis see on tõesti selline vabanemise tunne ja et elu on lill ??

  • Reply Maria 24. august 2016 at 14:08

    Mul läksid praegu silmad märjaks kõike seda lugedes…mure oma lapse pärast on kõige suurem mure üldse mis olla saab. Tore, et Maril kõik korras ja saate oma eluga edasi minna :)

  • Reply Maarja K 24. august 2016 at 13:51

    Issand kui hea uudis ?☺️☺️☺️!

  • Reply Sandra 24. august 2016 at 13:49

    Täna on üldse üks neetult faking hea päev ma ütleks! Ma sain täna teda, et sain viimaseks ülikooliaastaks just sinna valikmoodulisse sisse, kuhu tahtsin! Ma niiiiiii kartsin, et ei saa, lükatakse teise, aga minu suuur unistus täitus! Pole vist pulmades saadik (üle aasta) niiii ülevoolavalt õnnelik olnud! Täna on lihtsalt niiii hea heade uudiste päev!

  • Reply Maria 24. august 2016 at 13:48

    Palju palju õnne!!! Niiiii tore! Tõesti sisetunne ütleb mõnikord rohkem kui 1000 arsti. Eriti ema sisetunne! Mul on supersuper hea meel teie üle ja et see nõme etapp teie elus täitsa läbi on :) Täitsa rõõmupisarad praegu (loodetavasti ei jäta creepy muljet) :)

  • Reply Rika 24. august 2016 at 13:47

    Mul on tunne, et need pujäänikud tulenevadki sealt 2013a kaalude tähtkujust :P Mul Marist 2 nädalat vanem poeg ning ta hakkas ka suht hilja rääkima ning muus osas on ka iseloom kuubis. Võrratult nunnu aga no selline täiesti omamoodi mõttemaailmaga elukas :)

  • Reply Katrin 24. august 2016 at 13:47

    mul on ka nii-nii-niiiii hea meel, et kõik selgemaks sai! :)
    hämmastav, et isegi kui laps ei räägi, siis on ta ikka palju arukam, kui meile, täiskasvanutele, tunduda võib :) kõik see asjade äravõtmise teema ja see potipissimine. Oskab küll, kui tahab. Ja tahab siis, kui tema tahab :D

    Sul on üks armas rüblik kasvamas :)

  • Reply Kai 24. august 2016 at 13:45

    Tead Mallu,
    Sa oled uskumatult tugev naine, sul on väga armas pere ja sa oled suurepärane ema! Oled paljudele suureks eeskujuks, ka mulle. Ma jälgin sind juba pikemat aega mõtlen su blogi, facebooki, instagrami-i jne, ja ma olen arusaanud, et kõik sinu head ja mitte nii head uudised/sündmused lähevad mulle korda nagu oleksid mu pereliige võimiskit :D Mul on väga heameel, et just sellised uudised said.

    Igatahes ma soovin Sulle kõike paremat ja edu! :)

  • Reply Kiks 24. august 2016 at 13:40

    Just..just..lugu kui minu elust…
    Imikuna musterlaps, vähe nuttu ja ei mingeid “jamasid”.
    Kôik need autismikahtlused…mu nutetud ööd.
    Panin reeglid paika…ja toimis :)

  • Reply Kristiina 24. august 2016 at 13:39

    Suurepärane uudis!
    Mari silmis on ju alati olnud salapärane ning kõikketeadja pilk…
    Lapsed on meist kordades targemad ning teavad millistele “nuppudele” vajutada, et oma tahtmist saada ;-)
    Meie (need “kõige targemad”) ülessanne ongi vaid suunata neid võimalikult ohutult kaela kandma!
    Edu ja kannatlikku meelt Teile kõigile :-)

  • Reply Käbi 24. august 2016 at 13:39

    Suuremat õnne kui rõõm lapse üle ei ole olemas :) Mul on teie üle siiralt hea meel!

  • Reply Kats 24. august 2016 at 13:33

    Nii hea oli seda lugeda, endal tuli kohe naeratus suule. Olen alati teile kaasa elanud ja tore on näha, et asjad lähevad aina paremuse poole!

  • Reply Käts 24. august 2016 at 13:32

    Mul on nii heameel ???

  • Reply Helen 24. august 2016 at 13:31

    Hurraa-hurraa-hurraaa!
    Tagantjärgi on lihtne targutada, aga Mari ju blogist lugedes ei paistnud ka halvas mõttes erilisena silma – mul on kodus analoogne kolmene hellitatud draamaqueen, pigem on tuttav kõike lugeda :)
    Aga ikkagi on vägaväga hea meel teie üle, kui pilt on selge, mis valesti või puudu on (need sindrinahad piirid noh), on lihtsam sinna tähelepanu fokusseerida :)

    Näe, mul ka päev lõi särama, aitäh heade uudiste eest :)